Pullerits: Kas maanteerattasõiduga on nüüd lõpp?

Kas keegi teab, mis tunne on elada üle kaheksa kuu – see on ju peaaegu et terve rasedusperiood – ilma maanteerattata?

Möödunud pühapäeval sai see pikk periood otsa. Istusin pärast 22. juulit, mis jääb igaveseks hallide tähtedega Eesti tsiklismuse ajalukku – seda kutsutakse nüüd hoidumaanteelkukkumastpäevaks –, taas oma Scotti selga. Kas te arvate, et see käis lihtsalt?

Scott oli terve sügise, talve ja muist algavast kevadestki seisnud meie koera toas – jah, meil on perekoeral ka oma tuba, sest koer, Morgensilber Eye Candy, on lõppude lõpuks ikkagi pere liige – seina ääres. Keegi ei tundnud selle vastu suurt huvi. Isegi koer mitte – rehvid, st kummid olid kõik närimata. Aga märtsikuu lõpus hakkas asfalt kuivama ning lõpuks saabus Suur Päev. Aga see tuli taas ehmatusega.

Kui läksin Tartus A&T Spordi kauplusse – ei, see ei ole siin sisuturundus, see on pelgalt fakti konstateerimine ja tõetruu info esitamine –, kus lasin Scotti sõidukorda seada, teatas mehaanik muheldes, et hakaku ma aga raha koguma. Tohoh, mida nüüd?!

Näe, osutas ta esimesele hammasrattale. Jah, nägin: kett istus seal peal, hammasratta lülivahed paistmas. Et kui sellisega kõvasti sõita – ja ma sõidan kõvasti, sest iga trenn olgu võistlus, niisama uimerdada pole mõtet –, võin rinnaga leistangile maanduda, kõlas hoiatus. Olgu peale, vahetame keti ära, ei lasknud ma end rööpast lüüa. Mehaanik naeris taas. Keti vahetamisest ei piisa, lisas ta, vaid hammasrattad tuleb ka vahetada. No vahetame siis esimese hammasratta ka, säilitasin endiselt rahu. Mehaanik jätkas naermist. Esimesest ei piisa, seletas ta, tagumine tuleb samuti vahetada. Sest muidu ei jookse kett hammasratastega kokku.

Ja see ei olnud veel kõik. Näe, parem käiguvahetaja käib raskelt, osutas ta linki tõmmates. Ja jooksud on ka väsinud. Kodarad on jäigad ja pinges – või umbes midagi niisugust ta iseloomustas, igatahes enam neid suurt timmida ei saa, väitis ta.

Nii et mul olla targem uus ratas osta, kõlas resümee.

«Vaat see on sisuturundus!» oleks tahtnud hüüda. Oleks... Selle asemel küsisin tagasihoidlikult, ent siiski entusiastlikku reipust teeseldes – et pole sel rattal häda midagi, räägime esialgu ainult vahetatavatest osadest – keskse küsimuse: «Ja kui palju kogu see lõbu maksma läheb?»

Ketid-hammasrattad kakssada ja jooksud sada, sain tagasihoidliku arvutusega vastuse.

«Aga raam on ju ikka korras?» küsisin igaks juhuks üle.

Välja arvatud see, kuulsin vastuseks, et käiguvahetaja kõrv on keevitatud, sain vastuse. Keevitustöö oli möödapääsmatu, et lappida mullu suve hakul Tartu rattaralli lõpueelse külakuhja kukkumise tagajärgi.

Tegin minekut. Ütlesin, et las ma üldse vaatan ja kogen, kuidas maanteesõit pärast pikka pausi istub. Küll vahetada ja parandada annab ka edaspidi.

Oli ikka imelik maanteeratta selga istuda küll. Tundus kuidagi väike. Kui maastikurattale heidad justnagu kõhuli peale, käed laiali, siis maanteeratta sadulas tekkis kokkusurutuse tunne. Tunni ja 52 minutit väntasin Tartu ümbruse teedel tuule käes, peamiselt küljetuules, kokku 55,1 km, keskmine kiirus jäi isegi alla 30 km/h.

Aga kui hoogne võib olla maanteesõit võrreldes maastikusõiduga ja mis emotsioone see tekitab, selles saate oma silmaga veenduda siin, kuhu te mitte kunagi väntama ei satu.

Fotod 1-5: Siena (Italia) Sport Ciclismo Gara ciclistica Strade Bianche 2017. Fotode autor: LaPresse/Scanpix