Pullerits: Kuidas ässade suusasõit mind sõnatuks võttis?

Kaks tundi enne starti läks hädaabikõne Vahur Teppanile. Ikka talle, kellele teisele. «Vahur, mis mu suuskadest saab?» Tema SuusaAkadeemia määrdemaja olnuks justkui kevadpuhkusele läinud. Mitu korda olin eelnevail päevil oma käega järele katsunud, et uks on kinni. See tähendas, et suusad olid ettevalmistamata, aga suusatalve lõppakord, Lemeksi sarja kaheksas etapp, ühisstardist vabatehnikas sõit, ootas kolmapäeval ees (fotol ülal vasakul; vasakul nr 161 Priit Pullerits).

Teppan ütles, et tulgu ma enne starti kohale, küll ta siis püüab mu suusad ära määrida.

Pool tundi enne starti ilmusingi platsi. Teppan askeldas mööda Tähtvere spordipargi sprindirada ringi, sikutas trosse ja toksis vaiu maasse. Ja siis mina veel oma suusamurega...

Ta ütles, et saigi platsil kõik valmis ja tormas siis oma hooldehoonesse. Hõikasin veel tagant järele, et võtsin oma auguga Fischerid juba laealuselt õrrelt maha ja seadsin suusapukkide kõrvale. Ise läksin samal ajal Atomicel rajaga tutvuma ja nahka märjaks tegema.

Teppan oli valmis teinud väidetavalt kolmekilomeetrise raja, kus sprindiringi tuli sõita harjumuspärasele vastupidises suunas, lisaks oli rajal üks teravnurkne ja kaks 180-kraadist pööret, üks neist liiati laskumise all. Siin saab nalja ja tsirkust, mõtlesin. Kolmekilomeetrist ringi tuli läbida neli korda, ja arvestades, et ilm oli pehme, plaanisin minna esimesse ühisstarti, sest sel juhul on rada loodetavasti veel vähegi tahke.

Kümme minutit enne starti saatis Teppan mu ettevalmistatud Fischerid käskjalaga otse rajale. Panin need alla. Kõik käis ja töötas nagu kellavärk. Püsisin graafikus.

Nagu arvata võiski, polnud esimeses ühisstardis (fotol vasakul) – stardid anti igal täistunnil kella neljast seitsmeni – palju kihutajaid kohal, mida lootsingi, sest muidu võiks minna rüselemiseks ja ragistamiseks. Läbisin ringe järgmise kiirusega (esimese ringi aeg on enamikul kõige aeglasem, sest stardi järel tuli läbida umbes kahesajameetrine paun):

8.56,6 – 8.32,1 – 8.32,8 – 8.33,5 = 34.35,0

Teppan, kes täitis taas lisaks peakorraldajale ka kommentaatori rolli, kuulutas, et kõik, kes edestavad mind nelja minutiga, saavad medali. (Fotol paremal nr 147 Rein Vares.)

Kuna seekord polnud ma võistlusele eelregistreerinud (oma viga ja hooletus!), mistõttu pidin maksma täishinda, mis on üle 60 protsendi rohkem kui eelregistreerimise hind, tulin mõttele, et kui olen maksnud peaaegu kaks korda rohkem kui seni tavaliselt, pean ka kaks korda rohkem sõita saama. Küsisin Teppanilt, kas see on lubatud ja võimalik.

Teppan kaalus veidi ja leidis, et kuna mu esimene aeg on nii vilets, siis neid, kes selle nelja minutiga üle sõidavad, võib tulla lõpuks liiga palju, mis tähendab, et ta peab liiga palju raha kulutama medalite tegemiseks, andis mulle lootuses, et äkki sõidan teisel korral paremini, oma nõusoleku – aga ainult juhul, kui seda kinnitab ka tema vend, ajavõtukohtunik Jaak Teppan. Ta kinnitas.

Teine, kella viiene start oli juba kõvemast puust. Seal tuli tempomeistriks endine Eesti koondislane Timo Simonlatser. Küsimus oli tegelikult selles, kas ta suudab mulle, kordussõitjale, ringi sisse teha.

Ei suutnud. Mis siis, et mu teine sõit tuli pärast vähem kui 25-minutilist puhkepausi märksa aeglasem kui esimene:

9.38,6 – 8.51,4 – 8.57,6 – 9.04,6 = 36.32,2

Ja siis tuli põhisõit. See oli päeva nael ja selles peitub ka siinse sissekande iva. (Minu tulemus ei peaks huvitama kedagi.) Starti tulid Vahur Teppan, Peeter Kümmel, Martti Himma, Margus Ader, Kristjan Oolo, Sander Linnus, Toomas Kandimaa jpt.

See oli kõige ägedam sõit, mida ma viimastel aastatel näinud olen. Seda saab kirjeldada esteetiliselt üksnes ülivõrretes. Just seda, mis puudutab esimest kolme, kes teisel ringil läksid ülejäänutel eest: vedamas Teppan, tema järel Kümmel ja Himma.

Liikusin rattaga raja ääres ühest punktist teise ja jälgisin meeste tegutsemist. See võttis sõnatuks. Milline nauditav tehnika! Vahe isegi nendega, kes sõitsid neljandal ja viiendal kohal, oli kolossaalne. Endast ja teistest ei hakka parem rääkimagi. Aga kõige hämmastavam oli meeletu ökonoomsus. Jälgisin näiteks, kuidas Teppan sprindiringi tõuse võttis. Seal, kus enamik teisi rapsib tõusuvarianti, läks tema imeliselt kergelt, justkui vaevumärgatavalt libistades mängeldes üles, nagu hoiaks end koguni tagasi. Ütleks nii: minusugused ja teised vehivad ja rügavad palju rohkem kui nimetatud esikolmik, aga tolku ei ole sellest pea mingisugust. Esimese kolme mehe minek oli imeliselt kerge ja sujuv.

Ja siis muidugi kulminatsioon viimasel ringil, sprindiraja tõusudel. Teppan hoidis alates kolmandast ringist kolmandat kohta. Lasi ülejäänud kahel ees tempot dikteerida. Eelviimasel tõusul hüppas aga korraks kitsalt rajalt vasakule välja, vastassuunavööndisse, ja lükkas end kolme-nelja tõukega teisele kohale. Ma ei tea, mis toimus künka taga kaare peal, aga kui kolmik teiselt poolt taas künkale tuli ja sealt laskuma hakkas, oli Teppan juba kõige ees. Ega ta asjata mulle paar nädalat tagasi väitnud, et kui läheksime kahekesi Lähte radadele, võidaks ta mind ainuüksi laskumisel vähemalt 15 sekundit – sest ta oskab aktiivselt mäest alla sõita. Ma ei kahtle selles.

Himma loobus viimases kurvis esikohaheitlusest. Teppan aga suutis oma edu Kümmeli ees hoida. Lõpuks võitis ta teda nelja kümnendikuga. Ajad vastavalt 25.51,9 ja 25.52,3.

Küsisin pärast, kas tema plaan oligi liidergrupis kõige taga passida ja siis lõpukiirendusele panustada. Tagasihoidlikuna, nagu ta minu arust on, ütles ta lihtsalt, et tal oli üle platsi suusk. Jah, nägin, et ilmselt oli küll. Aga sel juhul küsin, miks siis mina tema ettevalmistatud suuskadega ei võitnud – isegi omas vanuseklassis mitte?

Vastus: ju siis ei oska enam pingutada. Nagu oskab näiteks Kristjan Oolo, kes ületas nelja mehe lõpuheitluses finišijoone esimesena – Margus Ader oskas end tos kiirenduses paarkümmend meetrit enne lõppu käpuli kukutada – ja niipea, kui seisma jäi, tühjendas sisikonna valgele lumele. Oli too «pakk» selle suusatalve lõppakord?

Ja lisaküsimus: kui Vahur Teppan suudab võistlust korraldades ja kommenteerides – ja ärme unusta minu suuskade määrimist! – võita Peeter Kümmelit, kes on Eesti koondise tasemel suusataja ehk konkurent Team Haanja meestele, tegemata seejuures peaaegu üldse trenni («Sa võiks ju ka rohkem trenni teha ja Eesti tasemel võistelda?» pärisin hiljuti Teppanilt, mispeale ta vastas retooriliselt: «Aga kes siis lastega tegeleb?», pidades silmas Limpa suusakooli tundide läbiviimist), siis mul on küll küsimus, kas Team Haanja ikka väärib ärimees Annuselt toda hiigelspondeeringut, mis suudab toota tulemust, mis on sisuliselt jõukohane ka mittetreenivale, kuid tööd tegevale endisele suusamehele? Ehk mida Annus ikkagi kinni maksab?

Fotod: Priit Pullerits (nr 161) Lemeksi suusatalve viimasel etapil, 12 km ühisstardist vabatehnikasõidus Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix