Pullerits: Mida öelda Tartu alternatiivmaratoni kohta?

«Kas tuleb jälle magamata öö?» küsis mu kauane määrdemees Jaanus Kunts päev enne Tartu alternatiivmaratoni Tähtvere spordipargi külje all SuusaAkadeemia hoones, kus käisin koos Morgensilber Eye Candyga, kääbusšnautseriga, inspekteerimas, kuidas suuskade ettevalmistamine edeneb. Just siis, kui saabusin, rääkis Kunts telefonitsi Kein Einastega.

«Ei, seekord küll mitte,» vastasin. Sest järgmisel päeval ei oodanud ees mingi õige, täispikk maraton, kus vahekordi klaaritakse. Ees ootas rohkem pühapäevane suusasõit. Mu hooaja tähtsaim võistlus, Jaak Mae korraldatud MK-etapp Otepääl, oli jäänud eelmisse nädalavahetusse.

Kunts mäletas õigesti: viimase Tartu maratoni olin sõitnud totaalse unetuse pealt. Ja veel ühe maratoni eelmise kümnendi keskel, kui sain 212. koha, sõitsin vähem kui neljatunnise une järel.
***
Parkisin oma suure Ameerika auto Tehvandi tribüüni taha, sinna, kus seisid ka martoni korraldajate ja tiimide masinad. Sealt oli hea otse raudtrepist alla stardikoridori astuda. Naabrimehed parklas tulid imestunud nägudega küsima, kuidas ma küll sinna sain ja kes mu siia lasi. Lõin neile, nagu öeldakse, vastava sildi otsa ette. Rohkem neil imestavaid küsimusi polnud. Nad naasesid oma tegemiste juurde.
***

Stardist minema saamisega oli grupis 301-500 tegu (fotol vasakul). Alatihti tuli sahka pidurdada. Sealt, kus paremal ootasid toitlustuslauad, kostis hüüdeid: «Kukkumine! Kukkumine!» Rohkem tuli pühenduda pidurdamisele kui suusatamisele. Tiigi juures raja pikendusele keerates – nimetan toda edasi-tagasi lõiku ussjätkeks – karjus Allar Kivil mäe otsas kõva häälega, et ei lähe vastassuunavööndisse, ei lähe vastassuunavööndisse. Kuigi just vasakul ääres olid parimad kohad, kus tõusul kuhjunud tropist mööduda.

Sain just nn lasketiiru tõusust üles, kui esimesed vastu sõitsid. Minu nii aeglase alguse järel noil nii väike edumaa, imestasin. Ei tea, kas neil jääbki mulle ring sisse tegemata. Enne starti olin pakkunud, et kiiremad jõuavad järele neljandal minu ringil.
***

Aimasin varakult, mis võib sel sõidul saada trumbiks. Tõusud. Kunimäest (fotol paremal) üles rühkides - ehk seal, kus maratonirada ühtis mõneks ajaks MK-etapi rajaga (vt sellest videot!) - veendusin, et polnud eksinud. Paljude minek oli päris aeglane ja vaevaline. Hüppasin rajast välja kõige paremale ning jooksin mitmetest mööda. Suusad pidasid ilusasti.

Tehvandi hüppetorni juurde viival laugel tõusul tabasin ära, et keskmised jäljed on liiga läikivad ning võtsin kõige vasakpoolsemale rajale. Seal pidasid suusad kindlalt.

Ootamatus tekkis aga laskumistel. Nii palju nagu sel maratonil pole mind vist eales keppidest lükatud. Hooldemees Jaak Teppan ütles pärast, et mu suuskadele läks alla sama lippemääre, mis neljast parimast eestlasest kolmele – Kein Einastele, Mart Kevin Põllustele ja Vahur Teppanile –, kuid tuletas meelde, et oli pärast mu suuskade puhtaks tegemist kaks päeva enne maratoni öelnud, et kui tahan konkurentsis püsida, pean need tingimata välja vahetama.
***
«Härra Pullerits, pange tempot juurde!» ergutas Rutt Šmigun teise ringi viimase lauge ja lühikese tõusu otsas enne, kui rada suusastaadionile laskus.

Üldse oli ergutajaid palju, mis tegi selle ringil tiirutamise emotsionaalsemaks, kui oleks olnud üksinda või mõne üksiku kaaslasega üle põldude või metsade vahel lükata. Ainuüksi Kunimäe tõusul jagus kolm-neli ergutajat, kes mulle nimeliselt hoogu andsid. Suur aitäh neile kõigile! Jah, ma kuulsin; jah, see tegi südame soojaks.
***

Libisemisega polnud lood tõesti kõige paremad. Kõige rohkem kaotasin kohti just laugetel lõikudel (fotol vasakul nr 307). Kes teab, võib-olla andis tunda ka suvine rangluu ja viie roide murd, mis nõudis detsembrini taastusravi, et vasak käsi õlast üldse vähegi normaalselt liikuma hakkaks. Mingisugust jõu- ega õlavöötmetrenni polnud ma sel sügistalvel teinud. Ka paaristõuketrenni mitte. Eks seetõttu hakkaski lõpupoole parema käe küünarnukk pisut valutama. Vasaku randme, mis varasemail aastal oli paaristõukeid tampides samuti valusaks ja hellaks muutunud, tõmbasin enne starti toetava teibiga kinni. Nii jäid sel ka probleemid tekkimata. Ja selja ümber panin samuti krõpsudega kinnitavatava laia toe, sest mäletan väga hästi, kui paar aastat tagasi Tartu maratonil paaristõukeid lükates juba kaheksandal kilomeetril selja ootamatult ära tõmbasin ning seejärel ettevaatlikult sõitma pidin.

Samas ei saa ma aru neist, keda kuulsin hädaldamas, et pidid vastutuult üksi lükkama ja tööd rabama. Mõni asi! Ma tegin seda alates teisest ringist kogu aeg ja ei näe kurtmiseks mingit põhjust. Ega suusatamine ole rattasõit.
***
Nii nagu olin oletanud, jõudsidki liidrid järele neljandal ringil. Ometi tulid nad kuidagi äkitse. Möödusid minust just ussjätke tagasi keeramise kohas. See oli tavaharrastajatega võrreldes ikka hoopis teistsugune kiirus. Nad kadusid eest ja silmist juba enne, kui tagasi tiigi juurde jõudsin laskuda.
***

Neljanda ringi lõpus oleksin pahaaimamatult tekitanud avarii. Õigemini, tekitasingi. Staadionil tuli otsida jälge, kus kõige paremini libiseks. Tundus, et minust vasakpoolne rada libises paremini. Lükkasin end sinna. Ja otse tagant tulnud Mart Kevin Põllustele ette. Ta ajas koos ühe teise mehega liidreid taga, mitte kaugel Kein Einastest. Põlluste sõitis mulle tagant sisse nii, et vasak suusk liugles minust mööda, aga parem jäi minu taha kinni ning keeras seal peaaegu risti. «Priit, mis teed!» ütles ta. Juhtunu juures hämmastas mind kõige rohkem see, kui rahulikuks ta jäi. Tema ütlemises ei kõlanud pahameelt, sõimust rääkimata, vaid pigem imestus, et mis lolluse ma nüüd korraldasin. Õnneks jäi ta püsti ja kihutas siis oma paarimehega minust lõplikult mööda ja edasi.

«Tuhat vabandust!» hüüdsin talle järele. «Tuhat vabandust!»

Vaat, mis juhtub, kui ring on liiga väike ning kiiremad ülejäänutele ringi sisse teevad. Einaste rääkis hiljem teleintervjuus, et jäi liidergrupist maha just siis, kui nad jõudsid aeglasematele kannule ning ta nonde taha takerdus.

See oli vist kolmanda ringi Tehvandi tõusul, kui mulle jõudis järele Tatjana Mannima – eliitnaised startisid ju kümme minutit enne mehi. Kuulsin tagant hõikeid «Hei! Hei!», aga saad sa siis aru, kes kust tuleb ja millisele rajale sa pead tõmbama. Hakkad veel üle õla vaatama ning kukud hoopis siruli üle radade.
***

Alates neljandast ringist tikkus jälgede kvaliteet lagedates kohtades märgatavalt lagunema. Viiendale ning kuuendale, nn lisaringile minnes jooksid Tartu maratoni esimese kilomeetri rajal klassikajäljed juba sedavõrd lippadi-lappadi, et keeruline oli isegi ühesammulist paaristõuget sõita, rääkimata vahelduvtõugetest. Hämmastav, et isegi laugetel laskumistel oli jäljepaar muutunud sinka-vonkaliseks, loopides jalgu all vasakule-paremale. Ei kujuta hästi ettegi, mis moodi said sel rajal hakkama kahe tagumise sõidu osavõtjad, kel oskusi kahtlemata vähem kui ellitsõidus startinuil.

Siiski pani mind kui tagasihoidliku laskumisoskusega sõitjat imestama - ettevaatlikkus on terveks jäämise ema -, kuidas paljud kurvides väga kramplikult ja pinges liigutasid. Pean silmas just ussjätkelt väljuvat kurvi tiigi äärde ning lasketiiru tulemüüri taguse laskumise pööret tulejoonele. Need olid täiesti muretud kohad, kus sai ilusasti ja ohutult madalat asendit hoida ning jalgadega töötades hoogu säilitada. Kuid nii mitmedki ajasid kere hirmutundest püsti. Mis nad küll teeks, kui korraldaja otsustaks ikkagi sõidu ilu ja põnevuse nimel ka Tehvandi tõusu ja laskumise järgmisel korral vähemalt viimasel ringil programmi lülitada?

Kunimäe tõus oli jäljes ilusti sõidetav neli ringi. Viiendal ringil olid igatahes kaks sisekurvi jäljepaari pudruks trambitud. Selge märk, et distantsi pikkus hakkas mõju avaldama.
***

Esimesest kahekümnest mehest (fotol vasakul liidrid Kunimäe tõusul) läksid vaid kolm rajale pidamismäärdega, kinnitas mulle pärast võistlust Vahur Teppan. Nood kolm olid tema ja kaks soomlast. Ülejäänud parimate hulgast olid kõik sõitnud raja läbi paaristõugetega. Niisiis tuleb siit tagasi tulla minu ettepaneku juurde, et kindlasti oleks rajal pidanud vähemalt korra sees olema ka Tehvandi ja Püksisääre tõus, näiteks viiendal ringil, kui osalejad piisavalt hajunud, ja vähemasti eliidi sõidus. (Nõus, et muudes sõitudes on mõistlik need tõusud välja jätta.) Siis oleks lootust, et Tartu maraton oleks jätkuvalt ikkagi klassikatehnikas peetav maraton, mitte paaristõugetega ja uisusuuskadega läbitav maraton.

Teppan mõtles korraks mu ettepaneku peale ning lisas siis, et ega tea, võib-olla ei aitaks seegi – uisusuuskadega mehed jookseksid Tehvandi tõusust lihtsalt kääri üles.
***

Staadionil enne finišit, pärituulesirgel, sõitsin kõrvuti endast 15 aastat noorema Madis Mägiga. No ei olnud libisemist, kuidagi ei olnud. Meile oli üks mees taha jõudnud ning otsustas siis meie vahelt läbi suruda, kuigi vabu jäljepaare oli kõrval, vasakul, küll. Ja mis sellistel puhkudel juhtub – no loomulikult astus ta mu kepi kulbi peale, nii et takerdusin. Hea, et varustus terveks jäi. «Lükake kõvemini!» kurjustas ta minu ja Mägiga.

Palun väga, valigu ükskõik kumb rada kahest vabast ning sõitku mööda, ruumi jagub, ei ole vaja kõige kitsamast kohast hakata läbi pressima.

Pärast finišit astusin möödapressija juurde ja ütlesin, et «lepime ära», ehkki viisaks olnuks, et selle ettepaneku teinuks tema, sest taganttulijana tekitas ohtliku olukorra just tema.
***
Diplomeid trükiti, kuidas kellelegi. Näiteks Indrek Pak ja Priit Rooden, kes mõlemad lõpetasid enne mind, Rooden lausa rohkem kui kümme minutit, näitasid oma paberi mulle ette ning seal polnud kohta märgitudki. Minu diplomile siiski oli – 340. Aga nagu õhtul protokollist uurides selgus, oli seegi arv vale – õige olnuks 337. Kaotust võitjale kogunes 31.53,5, mis teeb kilomeetri kohta vähem kui minuti. Arvestades ütlemist, et harrastaja tase on tippudega võrreldes kilt ja mint, jäin napilt, aga kindlalt pluss- ehk võidupoolele. Asi seegi.

Tartu maratoni 2017 eliidi sõidu fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix