Pullerits: Kuidas ma võitsin Indrek Kelku? Ja liiati veenvalt

«Mees maas! Mees maas!»

Juba!? Nii vara! Alles ju algas... Ohtlik laskumine pidi tulema viiendal kilomeetril. Aga see oli heal juhul kõigest kolmas.

Esimene kilomeeter oli puhas paaristõuketöö, kuigi sõiduviis oli Alutaguse laupäevasel 30 km maratonil vaba. Sättisin end teise stardigrupi esireas Kurmo Neemela (nr 114) ja Alar Niguli (nr 118) vahele – et tuttavad mehed, soliidses eas kah, ei hakka ehk rapsima ja sind mina-mina-mina fookusega pikali tõmbama. Selja taga, vaatasin, olid kaks noort tüdrukut, suured numbrid rinna ees, end löögivalmis seadnud. Soovitasin, et võtku rahulikult, et meiesugustele vanadele meestele ei meeldi, kui liiga tõmblemiseks läheb. Aga mis te arvate, et nüüdisaja noorsugu endast eakamaid austab? Ei, kohe oli vaja hakata meeste vahele kiilu lööma.

Pooleteise kilomeetri järel said esimesed jõujooned paika ning võis hakata enam-vähem oma sõitu sõitma (Priit Pullerits fotodel nr 134). Kui kolmanda kilomeetri pikal metsavahelisel laskumisel, mis lõppes laugja paremkurviga, esimene mees maha lendas, heitsin pilgu selja taha – järgmistega oli väike vahe minu tagant sees. Hoidsin positsiooni.

Eesmärk oli teha parajalt mõõdukas pingutus, mitte sõita end liiga oimetuks, sest tegelikult oli Alutaguse maraton allutatud selle talve põhistardile, mis ootab järgmisel nädalavahetusel Tehvandil – pühapäevane Otepää MK-etapp. Mitte et ma toda võitma läheks. Ei, isegi medalikohale pole seal šanssi tulla, sest nagunii meelitab peakorraldaja Jaak Mae kohale mitu sõudjat, muudest kõvadest nüüdsetest ja endistest spordimeestest (blogipoeg Raio Piiroja) rääkimata, kes lihtsurelikele 5 km klassikasõidus mitme minutiga tuule alla teevad. Aga kehvalt ei tahaks ka seal sõita. Ja viimaseks ei taha kohe mingil juhul jääda.

Niisiis, Alutaguse maraton pidi saama korralikuks tühjendustrenniks enne hooaja tähtsaimat võistlust. Seetõttu sai ka suuskade määrimisse põhjalikult panustatud, ikkagi poolsada eurot.

Sõita oli üllatavalt mugav. Rada oli hästi ette valmistatud, sileda lumekattega, polnud vastikuid lohke ja pehmeid auke, mis keha tasakaalust välja lööks ja rütmi segaks – sagedane probleem näiteks Tamsalu-Neeruti maratonil. Kiitus rajameistritele! Ainult paar laskumist olid veidi keskendumist nõudvad, kuid ei midagi hullu, ja kaks teravat parempööret läksid iga ringiga järjest jäisemaks, nii et paaril korral oli tegu, et mitte võssa lennata; viimasel ringil võtsin noid erilise ettevaatlikkusega.

Raja profiil oli samuti sobilik: lauged tõusud ja lauged laskumised. Panin tähele, et suutsin tõuse sõita palju kauem ja vabamalt tempovariandis kui vahetud konkurendid, kes läksid mu meelest liiga kergekäeliselt üle tõusuvariandi raiumisele. Miks küll? Kasutasin selle asemel libistavamat ning sedasi ökonoomsemat sõiduviisi. Laskumistel võtsin tihti kepid kaenlasse ja uisutasin rivaalide tuules, samal ajal kui nemad ka kätega tööd teha vihtusid. Miks nii? Seega, panin suurt rõhku targale ja jõudu säästvale sõidule. Sain juba paari kilomeetri järel aru, et rapsida ja kiirendada ning iga hinna eest mööda suruda pole sel kitsal rajal mõtet, sest see raiskaks tarbetult energiat ning kõik, mis sa saavutad, on see, et pääsed lihtsalt ette teistele tempot tegema. Jaak Teppan (nr 424), kes minust teise ringi keskel kõige järsemal tõusul möödus, oli mulle juba aastaid tagasi ette heitnud «rongide» ees mõttetut töörügamist ning tempo dikteerimist.

Esimese ringi järel suurde «kaussi» laskudes nägin, et mõnel mehel jooksevad suusad siiski märksa paremini, näiteks Hannes Hermakülal (nr 128; fotol vasakul) ja Viljar Haaval (nr 429). Kuna selleks ajaks olin aru saanud, et minu trumbid paistavad avalduvat laugetel laskumistel ja tõusudel, otsustasin, et järskudel tõusudel ei hakka pulssi üles ajama. Kõik sellised teravad kiirendamised akumuleeruvad ning hakkavad ajapikku mõju avaldama. Maratonil on edu võti siiski ühtlane sõit, mis säästab enim energiat. Selles mõttes on pikamaasuusatamine nagu rattasport: sõita tuleb ka peaga, mitte ainult jalgade ja kätega. Nõnda reguleerisin kaine mõistusega oma tempot: kui mõni tahtis vägisi mööda minna, siis ei hakanud vastu ajama, vaid võtsin kõrvale ja lasin rahulikult mööduda – viisakus ennekõike! –, ja kui mõne taha «lõksu» jäin, ei hakanud nui neljaks mööda pressima ja jõudu asjatult pillama.

Teise ringi viimasel kilomeetril otsustasin igaks juhuks pigistada suhu SiS-i geeli, mille olin kinnitanud villiteibiga rinnanumbri alla paremale poole (olen ju paremakäeline!), sest kuigi distants oli lühike, ei maksa sellesse tõsiasja liiga kergekäeliselt suhtuda. Lauged ja laiad metsasihid olid energiavarude täiendamiseks paslikem koht. TPs kaks topsi vedelikku lisaks, nagu pärast esimest ringigi, ja siis viimasele tiirule.

Enesetunne oli meeldivalt hea. Varusid tundus jaguvat. Meeldis see, et maraton toimus ringil, sest pärast esimese ringi läbimist oli selge, mis kahel järgmisel ees ootab – ei olnud vaja peljata ebameeldivaid ja ootamatuid üllatusi. Samuti meeldis raja profiil, mis oli väga kerge. Lisaks auklikele kitsastele metsasihtidele, nagu näiteks Tamsalus, ei meeldi mulle järsud paksus pudrulumes ülesrassimist nõudvad tõusud, kus sõita ei saa, ega trikiga laskumised, mis panevad südame puperdama – selliseid Alutaguse maratonil ei olnud. Ja ka distants, 30 km, oli meeldivam kui tavapärane 40 km, mis muutub pikapeale tüütuks ja hakkab kurnama ning pani näiteks eelmisel hooajal võistluste viimasel neljandikul pidevalt endalt küsima, et miks ma siin küll olen, miks ma siin sõidan, kas mulle on seda ikka vaja, mis ma sellest saan. Sedasi tahaks väita, et seekordne Alutaguse maraton oli nii raja kui enesetunde poolest viimaste aastate vaieldamatult meeldivaim.

Viimase ringi viimastel kilomeetritel vedasin end paarimehelise rivi lõppu. Hakkasin seal tasapisi ettepoole nihkuma. Vähem kui 3 km enne finišit möödusin Indrek Vaitist (nr 84), kelle tempo mu ees ei rahuldanud. Aga peagi näitas ta tõusul väga tormilist minekut ning läks uuesti mööda. Järjakordse tõusu all olin tal jälle kannul. «84, pane nüüd tõusu!» ergutasin teda tagant. Ta panigi. Kuid järgneval laskumisel nägin teda rajal külili. Edasi möödusin Viljar Haavast (nr 429), Kaarel Tossist (nr 1005) ja Marek Mägist (nr 106). Tundsin piisavalt jõudu ja enesekindlust. Võtsin poolteist kilomeetrit enne lõppu teise positsiooni rivi vedanud Toomas Teesaare (nr 77)  järel. Kuid ta tempo polnud piisavalt energiline. Mu reservid ootasid rakendamist. Proovisin laugematel tõusulõikudelt temast küll vasakult, küll paremalt möödumiskohta otsida, aga veendusin, et piisavalt vaba ruumi pole, liiati oli tükk maad veel finišini, et liiga vara kiirendada. Ei tahtnud ka hakata trügima, sest teisel ringil oli üks noor mees vaheajavõtuga tõusul minust sedasi mööda raiunud, et lõi mul parema suusa all risti, misjärel takerdusin ja oleksin peaaegu põlvili prantsatanud. «No tänan väga!» hüüdsin talle. Noor mees, vaatasin, oli ise ka ehmunud sellest, mida põhjustas, vaatas kaks korda üle õla ja jäi mäe otsas peaaegu seismagi, et veenduda, ega ta midagi päris saatuslikku korda saatnud. Ses mõttes tubli mees, tundis ikka vastutustunnet selle ees, mis juhtus, mitte ei kihutanud tuimalt edasi (ja see on ka põhjus, miks ma siin ei ütle, kes selle intsidendi tekitas – sest eks rajal ikka juhtu igasuguseid asju).

Finišispurdis mul kümme aastat noorema Teesaare vastu šanssi polnud. Tema tuules sai ka minust kaheksa aastat noorem Mägi õigel ajal hoo üles ning lõpukiirenduses tuli leppida kolmanda kohaga. Aeg 1:34.47 andis 134. koha. 134 oli ka minu stardinumber. Nii et nagu eesti sportlastel kombeks öelda: tegin oma ära.

Tegelikult tegin rohkemgi. Mu endine kolleeg Kalle Muuli, nüüdne riigikogu liige on öelnud, et 50-aastaselt ja vanemalt tähendab iga aasta, mil õnnestub eelmise aasta taset säilitada, tegelikult tohutut edasiminekut ja arengut. Number 134 peegeldas just minu taset kõigi startinute konkurentsis. Eelmisel talvel tegin kaasa kolm vabatehnikamaratoni ning ühelgi neist ei jõudnud nii kõrgele kohale, nagu seekord Alutagusel.

Kahtluse all oleva Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk (nr 426) lõpetas minust peaaegu 18 ja pool minutit hiljem ning sai 449 lõpetaja seas 302. koha. (Pilte Alutaguse maratonilt näete siin ja videoreportaaži näete siin.)

Oli tulemuslik, viljakas ja kasulik päev. Olulist lisaväärtust pakkus autosõit Tartust võistluspaika ja tagasi, mille käigus sain palju-palju targemaks kõigest, mis puudutab suusatamist tipptasemel. Mina muudkui küsisin, autojuht muudkui vastas. Aga too oli eravestlus, mitte intervjuu, mistõttu meie pikkade jutuajamiste sisu ei kuulu avaldamisele. Nii et käisin küll maratonil ja sain füüsilise pingutuse, aga ka vaimset poolt, teadmiste kogumist, ei tohi unarusse jätta. Kaks ühes – vaat kus vedas!

Fotod 1-4: Priit Pullerits (nr 134) laupäevasel Alutaguse maratonil. Nr 156 - Ivo Värk; nr 141 - Mikk Jakobson; nr 123 - Anti Looskari. Fotode autor: Riho Lüüs
Foto 5: Hannes Hermaküla Tartu teisel teatemaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 6-9: Priit Pullerits (nr 134) laupäevase Alutaguse maratoni viimase kilomeetri algul. Nr 77 - Toomas Teesaar; nr 106 - Marek Mägi; nr 1005 - Kaarel Toss; nr 429 - Viljar Haav. Fotode autor: Riho Lüüs