Pullerits: Mis oli aasta spordielamus ja kuidas parandada Eesti parima sportlase valimise süsteemi?

Siin on küsitud, mis oli mulle aasta spordihetk ja -elamus. Aga palun: siin see on! Jätsin selle nimme aasta lõpuks, kui on joone alla tõmbamise ja kokkuvõtete tegemise aeg. See oli parim sõit, mis terves aastas leidus, isegi parem kui Elva rattamaratoni ajalukku jäädvustunud treeningsõit. Kiirus läks kohati päris suureks, siis anti ette pikad-pikad tõusud ning seejärel tuli käänuline ja ohtlikki laskumine, ainuüksi mida vaadates, tuleb tunnistada, tikkus peapööritus tekkima. Nii et olge hoiatatud: pea võib hakata ringi käima!

Teine küsimus on see, kuidas lüüa kord majja Eesti aasta sportlaste valimisel. Seal valitseb tõesti tohuvabohu! Igasuguse valimise aluseks on see, et on kokku lepitud, mille alusel valitakse. Kui üks valib selle järgi, et keegi talle lihtsalt meeldib, aga teine selle järgi, kui palju keegi medaleid on võitnud, siis ongi tulemuseks selline segadus, nagu lõppeval nädalal Saku suurhallis nägime.

Siin tuleb teha kolm muudatust. Esiteks tuleb selgemini öelda, mis tiitel see on, mida välja jagatakse. Väljend aasta sportlane on nii ebamäärane, et sellele võiks isegi mina kandideerida. (Kuigi Elva rattamaratoni treeningsõidu lõpetamine esimesena pole ju mingi teab mis saavutus.) Peaks ütlema selgelt: Eesti parimate sportlaste valimine.

Teiseks tuleks valijate seast välja jätta rahvas. Sest näeme, et just rahvas oli see, kes asja ei jaga, kui paigutas Katrina Lehise alles neljandale kohale. Rahva asemel tuleks lisaks spordiajakirjanikele ja spordialaliitudele kutsuda valima endised ja praegused tippsportlased ning samuti treenerid. Aga keda neist valima kutsuda ja mille alusel, see oleks juba edasise arutelu küsimus. Igatahes lisanduks nendega valimisprotsessi hulk kompetentsi ja usaldusväärsust.

Mida siis teha rahvaga? Kas rahvale ei jää üldse enam sõnaõigust? Jääb küll - ja seda kolmandaks. Rahvahääletusel valitagu Eesti rahva aasta lemmiksportlane, ja valitagu kelle hulgast tahes, nii jalgpallimeeskondadest kui ralliekipaažidest, kust iganes - nii saaksid absoluutselt kõik võrdsetele alustel kandideerida. Nii saame juurde veel ühe kategooria, aga miks ka mitte?

Minu arvates on mul väga arukas ettepanek, mida kaalumata ja arutamata jättes teeks EOK suure vea. Sest sama süsteemiga edasi minnes on kindel, et varem või hiljem tekib taas segadus ja rahulolematus, nagu tekkis tänavu ja samuti kaks aastat tagasi, kui EOK jättis Kelly Sildaru kandidaatide hulka nimetamata.

Aga kõige tähtsam muidugi: ärge unustage vaadata minu aasta spordielamust! Ja mõelge ja öelge, mis on teil kõrvale ja vastu panna.

Foto 1: Eesti 2018. aasta parimad sportlased Magnus Kirt ja Saskia Alusalu. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Katrina Lehis pojaga Eesti vehklemise ajalooraamatu esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaardilugeja Martin Järveoja aasta sportlaste galal. Ta on lubanud anda Priit Pulleritsule pika intervjuu kohe pärast seda, kui on tulnud maailmameistriks. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru vend Henryga aasta sportlaste galal. Foto autor: Konstantin Sednev, Eesti Meedia / Scanpix

Pullerits: Mida näitas esimene kontrolltreening?

Ei saa tuimalt ja pimesi lahmida. Tuleb ka kontrollida, kas treeningtöö kannab vilju. Niisiis oli kolmapäeval, viimasel jõulupühapäeval kavas kontrolltreening. Kümme suusatrenni oli selleks ajaks tehtud. Kuidas need on mõjunud?

On veel kaks põhjust, miks tuleb kontrolltreeninguid teha. Esiteks, kui sõita pidevalt trennitempoga, siis kuidas on võimalik, et võistlustel hakkad ühtäkki sõitma võistlustempoga? See pole võimalik kas või seepärast – ja seda teiseks –, et harjumuspärasest kiiremini liikudes tuleb suuta ka keha valitseda. Ja tavalisest suuremal kiirusel on see hoopis teine tegu – mida tajusin ka kontrolltrenni esimestel kilomeetritel.

Kontrolltrenni komplitseerisid ka olud. Väljas valitses sula, mistõttu pehmetel rajaosadel libisemine takerdus ning siledaks uhatud osadel tuli näha kõvasti vaeva suuskade kantimisega, mistõttu tehnika läks logisema. Lisaks puhus tugev tuul. Aga keerulised olud ongi parim variant enda proovile panemiseks.

Kontrolltreeningu kvalitatiivne erinevus tavatreeningutest osutus ilmseks. Näiteks tõusudel võtsin nonde esimesed pooled nn wassbergi stiilis, mille järel läksin üles tõusuvariandile. Kvalitatiivne erinevus vaatas kõige ilmsemalt vastu aga aegades. Kui tavatrennides olin Tartu dendropargi ringi sõitnud enamasti vahemikus 21.45-22.10, siis kontrolltreeningul, kui olin alustuseks sõitnud viis endanimelist ovaali ja kuus nn Lauri ringi ehk umbes 10 km, sain dendroringide aegadeks 16.30, 16.33 ja 16.21. Eriti tähelepanuväärne on see, et lõpus ei vajunud tempo ära.

Kokku kestis kontrolltreening 1:31.15, mis ajaga läbisin 26,3 km, mis teeb trenni keskmiseks kiiruseks 17,3 km/h. Alustuseks pole see sugugi halb, sest näiteks lõppeva aasta veebruaris sõitsin Tartu teatemaratonil viimast, 16,4 km pikkust etappi keskmise kiirusega pisut üle 18 km/h.

Kuidas selline hea vorm on juba võimalik? Eile avaldasin teile, kui näitasin, mis moodi sügisel tõusude alistamiseks rammu kogusin ja laskumistel kiirust arendasin – ja seda isegi kinnisel territooriumil, kus mul võinuks tõsiseid probleeme tekkida.

Siit on nüüd hea edasi minna, kas pole? Seda enam, et paar tundi pärast kontrolltrenni lõppu helistas traumatoloog-ortopeed Leho Rips ja uuris, kuidas seis on. Hea, kui abi on käe ulatuses. Sest abi võib iga kell vaja minna – selleks hooajaks valmistumine käib ju nagunii kõigil piire kombates, sest üle pikkade aastate valitsevad taas olud, mis võimaldavad treeningtööd korralikult ja pühendunult läbi viia. Kas pole nii?

Fotod 1 ja 3: Kahevõistlejad suusatamas MK-etapil Ramsaus. Fotode autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Suusataja šveitsis Gomsi orus. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Vaadake, kust tuleb talveks tõusuramm ja laskumiskiirus!

Ümmargune tähis võetud: kümme suusatrenni sel talvel tehtud. Kokku 220 km. Keskmine trenn niisiis 22 km. Üldiselt on käinud põhja ladumine, ehkki vihkan seda väljendit. Põhja on juba 2003. aastast laotud, kokku viisteist aastat – kaua võib? Kvaliteedi poolelt olen jälginud tehnikat, selleks teinud näiteks klassikatrennides keppideta sõitu ja uisutrennides jälginud keha raskuse kandmist jalalt jalale. Ent õige kvaliteettöö algab eeldatavasti uuel aastal. Seniks püüan veel kilometraaži koguda, et keha suusatamisega harjutada. Hommikuti ärgates tunnen, et teatud kohad, mida terve aasta pole tundnud, annavad nüüd tugevasti rammestunult tunda. Siiski püüaks ka juba nüüd, vana aasta sees, mõned kiirendused teha, et organism mugavusse ei sumbuks.

Tegelikult sai osa põhja juba novembris laotud. Siin näete, kuidas tõusudel rammu ammutasin ja laskumistel kiirust kogusin – nüüd tuleb see kõik kasuks.

Tehke järele!

Foto: Suusatajad Šveitsis Gomsi orus. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma viisin treeningud täitsa uuele tasemele?

Gaasi tuleb pidevalt juurde keerata. Teada ju on, et aasta 49. nädalal treenisin 6:45.30, sh suusatasin 42,8 km, ja 50. nädalal treenisin 7:12.50, sh suusatasin 49,2 km. Nüüd saab joone alla tõmmata aasta eelviimasele, 51. nädalale. See läks selliselt:

E puhkepäev (Tallinnas)
T suusaergomeetriga 8000 m (39.42), jõuharjutused 12.05, kodus staatilised harjutused 5.10
K suusaergomeetriga 8000 m (38.14), jõuharjutused 12.35, kodus staatilised harjutused 6.15
N suusaergomeetriga 8000 m (39.45), jõuharjutused 6.25
    õhtul: suusatamine (v) 18,9 km (1:11.56, keskmine kiirus 15,75 km/h), kodus staatilised harjutused 4.45
R suusaergomeetriga 8000 m (39.46), jõuharjutused 13.35
    õhtul: suusatamine (kl) 17,0 km (1:30.12, sh 3,6 km keppideta sõit, trenni keskmine kiirus 11,3 km/h), kodus staatilised harjutused 3.40
L suusatamine (kl) 22,8 km (1:55.06, sh 5,1 km keppideta sõit, trenni keskmine kiirus 11,9 km/h)
P suusatamine (v) 26,0 km (2:00.22, trenni keskmine kiirus 12,9 km/h)

Nädala kokkuvõte:
Trenniaega 10:19.32
Suusatamine 84,7 km
Suusaergomeeter 32 km
Jõud trenažööridel 44.40
Staatilised jõuharjutused 19.50

Mõni sõna kommentaariks.
   Jõusaalis tehtavate jõuharjutuste kestuseks on arvestatud reaalselt harjutuste tegemiseks kulunud aeg: harjutus algab – kell käima; harjutus lõpeb – kell seisma; kellaga fikseeritud ajast viis sekundit maha, mis kulub harjutuse alustamiseks ja lõpetamiseks – sest keda sa sellega petad, kui arvestad kogu aega? Petad iseennast.
   Staatilised jõuharjutused on plank ja nn küljele toetuv plank.
   Suusaergomeetril olen teinud 2000-meetriseid otsi 9. käiguga, v.a neljapäeval 10. käiguga, et vaim püsiks värske ning trenn ei muutuks nüriks.
   Laupäeval ei arvestanud hommikust 25-minutilist rattasõitu, sest sellel ei olnud mitte mingit arendavat funktsiooni.

   Klassikatehnikas suusatrennides panin põhirõhu tehnika lihvimisele (keppideta sõit!), mis seletab ka väikest kiirust, kuid ei jäänud teistele märkamatuks: näiteks Treffneri gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer ütles laupäeval, et väga ilusasti sõidan.
   Pühapäeva hommikul oli keha üksjagu kange ja igasuguse särtsuta, ent sellegipoolest sain liikuma ning tundsin, kui 1:50 sai sõidetud, et hakkab tekkima uus ärkamine. Pühapäevahommikuse kulunud seisundi tõttu võtsin pool tundi enne trenni ühe 60-milliliitrise pre-workout shoti. Laupäevase pika suusatrenni ajal sõin ära ühe 35-grammise proteiinibatooni ja pühapäeval pool batooni.

Nii, nüüd on teil, millega oma tööd võrrelda. Kuidas paistab?

Foto 1: Suusataja Saksamaal Neuschoenaus. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Naiste 4x5 km teatesõit MK-etapil Norras Beitostölenis. Fotode autor: imago/Bildbyran/Scanpix

Pullerits: Aga kellele panustab sel talvel president?

Meid ootab ees kõvade meeste talv. Lausa mitmel rindel. See on esimene hea uudis.

Teine hea uudis on see, et vabariigi president ei ole mind unustanud ning panustab kõigi märkide järgi minule.

Mille muuga seda seletada, kui ükski eelmine president – ei Lennart Meri, keda intervjueerisin esimest korda Washingtonis Valge Maja õuel, kui ta oli juba istunud musta läikivasse limusiini (oi, millised lumivalged triiksärgi mansetid tal olid!); ei Arnold Rüütel, kelle abikaasa Ingridit käisin nende Tartu kodus Ilmatari tänavas intervjueerimas siis, kui Rüütel oli presidendiks saanud, ja kes (räägin proua Ingridist) pöördus kõigist Eesti ajakirjanikest just minu poole, kui soovis esitada oma versiooni kurikuulsast nn Kadriorgia loost; ei Toomas Hendrik Ilves, kellest tegin enda toimetatud ajakirjas Favoriit suure esikaaneloo juba sellal, kui ta oli Washingtonis alles Eesti suursaadik – jah, ei ükski eelmine president pole mind hoolimata neile osutatud tähelepanust pidanud jõulukaardi vääriliseks, aga Kersti Kaljulaid pidas.

President Kaljulaidi minu nimele läkitatud jõulukaart (kahel ülemisel fotol) saabus selle nädala alguses. Ja vaevalt, et ta saatis selle üksnes seepärast, et tõstatasin ühe rahvaspordiürituse eel küsimuse, kas ta sööb lihaga või lihata suppi (mille peale pidas ta vajalikuks mulle pühapäeval helistada), ning vaevalt ka seepärast, et olen avaldanud Arteris kaks talle pühendatud spordilugu, millest ühes lasin Eesti parimatel maastikusõitjatel jagada talle nõu enne Tartu rattamaratoni ja teises püüdsin teda ärgitada osalema 100x10 km teatejooksus, milles Eesti püstitas maailmarekordi.

Oletusi võib teha igasuguseid, aga fakt on see, et tuleb kõvade meeste talv. Juba seepärast, et lumi on harukordselt vara maas. Pulleritsu seaduse/reegli järgi on ju teada, et Tartu maraton suure-suure tõenäosusega pigem toimub, kui jõulupühade paiku saab Tartu kandis looduslikul lumel suusatada. Kuigi põhipanuse lumevaiba loomisse annavad lumekahurid – täna, neljapäeva õhtulgi töötas neid Tartus Tähtvere spordipargi ovaali keskel tervelt kolm –, on kohati ka looduslik lumi väikesi riske võttes suusatatav. Igatahes oli täna õhtul ka Vahur Teppani SuusaAkadeemia / Limpa suusakooli / Suusavendade hooldestaap avatud ja määrdetöö käis. Kuulduste järgi pidi sinna õhtul saabuma ka Teppan isiklikult.

Mis kõik tähendab, et talvel tuleb kõva arvete klaarimine ning kes pole veel treeningutega tõsiselt alustanud, on vastastele andnud laiskusest suure edumaa. Mõned mehed teevad kindlasti juba kaks treeningut päevas. (Räägin endast.)

«Tulistamine» käib, jah, igal rindel. Aeg on selline, et armu keegi ei anna. Tänase Postimehe arvamusküljel andsin tuld nende pihta, kes on oma nõrkusest toiduteemasse kinni jäänud. Äsja ilmus ka ajakirja Jooksja aasta viimane number, kaanel Märt Avandi, selle kõrval tulipunase kirjaga tekst: «Priit Pullerits piitsutab poosetajaid».

Tõeliselt kõvade meeste heitluseks läheb nüüd talvel ka poliitikas. Ma olen juba tükk aega oma blogi kommentaariumis rääkinud, et Kaja Kallas on nõrk, et tema kui naine parteijuhina ei kanna välja – ja näete, Reformierakonna langev reiting kinnitab seda. Olen isegi spordimees Jürgen Ligilt küsinud: «Millal liidri vahetuseks läheb, sest asi on ju kriitiline. Miks peaks näitaja üles pöörama?»

Ta väljendas optimismi, et «praegune on võnge, trend on paraku pikem». Ma ei usu. Mart Helme ja Jüri Ratas on seadnud valimiste eel jõulise ja maskuliinse, isegi karmi ja halastamatu tooni, ning kes selles taktis kaasa rääkida ei suuda, selle hääl lihtsalt ei kõla. Nagu Kallase hääl. Nagu ka Ossinovski või tolle teise, Eesti 200 Kallase hääl.

See peab olema totaalne ignorant, kes ei näe, et see talv tuleb kõikjal kõvade meeste talv. Ees seisavad turbulentsed ja ettearvamatud ajad. President, riigipea, ei saa neile aegadele vastu minna ihuüksi. On küll öeldud, et ka üks võib olla lahinguväljal sõdur. Jah, võib. Aga võita ei pruugi. Võidu tagavad need, kes on valmis minema karmi võitlusse ja selleks end aegsasti ka vajalikku konditsiooni viivad.

Fotod 1 ja 2: President Kersti Kaljulaidi läkitatud jõulukaart Priit Pulleritsule. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kersti Kaljulaid 2007. aasta suvel jooksul ümber Ülemiste järve. Foto autor: Janne Salumäe / Sportfoto
Foto 4: 2017. aasta Tartu maraton Tehvandi ringil: naiste eliitgrupp. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 5: Kes see on, kes teeb jõulist paaristõuketööd 2017. aasta Tartu maratonil Tehvandi staadionilt väljudes? Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 6: Kes see sõidab ilusas vahelduvtõuketehnikas 2017. aasta Tartu maratonil Tehvandi staadionilt väljudes? Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 7: Naiste eliitgrupi sõitjad kangutamas 2017. aasta Tartu maratonil paaristõugetega rajast väljas mäest üles. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Millise kehalise ettevalmistusega suusahooajale vastu minna?

Loodetavasti kõigil treeningtöö juba käib. Ja on saavutatud rütm, rutiin ja korrapära. Ehk süsteem. Sellega ei maksa muidugi liiga hulluks minna, siis kõrbete vaimselt läbi. Aga samas aitavad rutiin ja korrapära treenida ka tahet, sest mis muud need 2-3-tunnised eesootavad suusamaratonid muud on, kui üks tahte ja rutiini taluvuse proovile panek.

Üle-eelmise nädala lõpus sai parem põlv sõudeergomeetril liiga. Pärast järjekordset tõmbamist (2000 meetrit 8.29,7ga, 10. käik) tundsin astudes kerget raginat. Loobusin kohe järgmistest kordadest. Hiljem tundsin, et vist läks pisut isegi paiste ja oli kohati hell. Määrisin põlve hommikuti ja õhtuti 5-protsendilise Diclaci salviga. Suusatama minnes teipisin elastiksidemega kinni, et põlv oleks stabiilsem ja vähem väänduks.

Nii pühendusin eelmisel nädalal ainult suusaergomeetri sikutamisele. Hommikuti kella kaheksast viis 2000-meetrist tõmbamist. Nädalat alustasin tempoga 10.16-10.21 (9. käik), järgmisel kolmel hommikul «sõitsin» kõik 2000-meetrised otsad kiiremini kui kümne minutiga, jälgides eeskätt tehnikat. Enamasti teipisin ka parem küünarnuki elastiksidemega kinni, sest sinna lõi paaril korral kerge valu. Lisaks tegin sikutamiste vahele ja nende järel jõuharjutusi õlavöötmele. Tundus, et need kõik mõjusid hästi.

Laupäeval ja pühapäeval oli suusatamise päev Tartus Tähtvere spordipargi veidi rohkem kui 600-meetrisel kunstlumeringil. Laupäeval sõitsin vabatehnikas 38 ringi, Endomondo järgi 23,9 km 1:42.34ga (keskmine kiirus 13,9 km/h) ehk 16 sekundit aeglasemalt kui sama distantsi kuus päeva varem pühapäeval. Tagasiminek? Pühapäeval liigutasin end märksa särtsakamalt, sõitsin 40 ringi, Endomondo järgi 25,3 km 1:39.03ga (keskmine kiirus 15,25 km/h). Edasiminek märgatav. Tekkisid ka esimesed võistlusmomendid, kui mõned haakisid sappa. Rutiini murdmiseks vaatasin, kas nad siis, kui veidi juurde panen, maha jäävad. Jäid küll.

Eelmisel nädalal kulus treenimiseks kokku 7:12.50 ehk ligi pool tundi rohkem kui üle-eelmisel nädalal.

Sel nädalal tuleb teha veel viimased sisetreeningud, et üldkehalist funktsionaalsust parandada. Sest kui praegu jäägitult suuskadele asuksin, ammenduks reservid puuduliku üldfüüsilise ettevalmistuse tõttu liiga kiiresti ning suusatamine muutuks kiirelt tuimaks ja nüriks rutiiniks, mis vaid kurnaks ja kulutaks, mitte ei arendaks. Või söandab keegi väita vastupidist?

Need, kel jäi vaatamata, kuidas ma kemplesin San Franciscost põhja pool kaunis äärelinnas ja ilusas looduses Ameerika maanteesõitjaga, saavad seda tasuta järele vaadata siit!

Fotod 1 ja 3: Suusatajad 8. detsembril Jõulumäe kunstlumerajal. Fotode autor: Lilli Tölp, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Kes on need suusatajad 8. detsembril Jõulumäe kunstlumerajal. Foto autor: Lilli Tölp, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Ameerika mehele rattasadulas lahingu andsin?

Pärast seda, kui olin töönädala lõpus kirjutanud Postimehele Eesti spordiruumi raputanud ja seni kivistuma kippunud mõtlemist murdva loo, et Mati Alaver tuleb kiiremas korras Eesti suusatamise arendamise juurde ja selle etteotsa tagasi tuua, ning enne seda, kui täna, laupäeval, suusatasin vabatehnikas Tähtvere spordipargi 600-meetrisel tiirul rahulikus tempos 38 ringi ehk 23,9 km 1:42.34ga, mis andis keskmiseks kiiruseks 13,9 km/h, tundsin, et üks vana kemplemine tuleb samuti huviliste ette tuua.

Nagu teate, kasutasin Silicon Valleys käimise ajal nappi vaba aega ja rentisin Specializedi võidusõiduratta, millega tegin San Franciscost põhja pool tiiru peale hirmkallile ja kohati lausa nukumajadega Tiburonile. Seal läks ühe kohaliku rattamehega iseenesest arvete klaarimiseks (fotol vasakul). Kuidas see käis, sellele saate nüüdsetel pikkadel ja pimedatel talveõhtutel kaasa elada siin, lisaks näete, how I crashed a big fat Mexican wedding.

Kas pole lahe võõras kohas võidusõidurattaga ringi kimada? Kas tahaksite ka?

Foto 1: Suusatajad sel nädalal Jõulumäel 4 km pikkusel kunstlumeringil. Foto autor: Lilli Tölp, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Jälitamas kohalikku ratturit Californias Tiburoni poolsaarel Paradise Drive'il. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Nüüd alles läheb kasvuhormooni tarbimiseks!

Neljal hommikul järjest suusaergomeetriga 5x2000 meetrit üheksanda raskuskäiguga ja keskmise kiirusega 2000 meetrit pisut alla kümne minuti, vahele ja kõige lõpuks erinevate jõumasinatega kümmekond kuni tosin seeriat õlavöötmele – kes seda tampi vastu peaks? Selge see, et pidevalt peab teip olema käepärast, kui kuskilt miskit logisema hakkab või rebeneb.

Sellise liigeseid koormava tambi vastu on rohtu vaja. Ja mis on taastumisel parim, kui meie Eesti suusaspordi vana hea tuntud abimees kasvuhormoon.

Nüüd on seda mul ka! Ja juba läkski võtmiseks. Eile õhtul võtsin ühe kapsli sisse, täna hommikul teise. Kokku oleks päevas vaja võtta kolm kapslit. Saab võetud. Aga mul on pulbrit ka!

Vastavad asjamehed ise võtsid minuga ühendust. Eile pärast tööpäeva lõppu sõitsin pimeduse kattevarjus rattaga Tartust veidi välja. Mulle olid antud juhised, kust ära keerata ja kuhu tulla. Kui olin objektile lähenenud, pidin helistama. Siis vaadati, nagu aru sain, akendest järele, et olen üksi, ja juhatati õige sissepääsu juurde. Sinna tuldi uksele vastu.

Hoones, nagu nägin, polnud kedagi teist. Valitses vaikus.

Algul tehti väike sissejuhatus, et millega tegu, kust see kõik saadud ning siis tõsteti suhkrutoosis kollakas pulber nina alla. Topsis oli valge plastlusikas. Et prooviksin. Esiotsa olin kõhklev. Ent meeste jutt oli asjalik ja tekitas usaldust. Nad seletasid, miks see asi on hea ja miks kahjusid ilmselt pole. Muidugi ütlesid nad otse, et WADAga võib probleeme tekkida, kui peaksin dopingukontrolli minema, ja tunnistasid, et ega nemad ei tea, kui palju seda pulbrit või noid kapsleid võtta võib, enne kui dopingukontroll positiivse vastuse annab, sest nemad ei ole arstid ega muud sellised teadjamehed.

Ent arvud, mida nad ekraanile kuvasid, olid muljetavaldavad. Nad näitasid, kuidas teatud toiduaines on kasvuhormooni vaid tühine osa, aga selles pulbris, mille nemad on saanud, oli kasvuhormooni vist sadu, kui mitte tuhandeid kordi rohkem. Ja lisasid, et nende pulbris pole ainult kasvuhormoonid (IGF-I, IGH-II, TGF-b, EGF jt), vaid ka immuunglobuliinid ehk antikehad, mis pidavat aitama võidelda igasuguste viiruste ja vastikute mikroobide vastu.

Mehed väitsid – ja see oli väga kõva argument –, et Soome endine suusaäss Juha Mieto olla neile vaimustunult öelnud, et kui tema põlvkonna Soome suusatajail oleks ka selliseid vahendeid saada olnud, oleks nad kõigile pika-pika puuga ära teinud.

Niisiis lõime pärast rohkem kui tunni aja pikkust kohtumist käed. Võtsin kaasa paki kapslite ja paki pulbriga ning andsin lubaduse, et uue aasta algul tulen nende juurde taas.

Foto 1: Mati Alaver ja Andrus Veerpalu 2011. aasta kevadel pressikonverentsil. Foto autor: AFP / Raigo Pajula / Scanpix 
Foto 2: kasvuhormooni sisalduse tuvastamine dopinguproovis. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 3: Hispaania politsei konfiskeeritud dopinguained 2013. aasta juunis. Foto autor: AFP / HO / Hispaania politsei / Scanpix
Foto 4: Pakid kasvuhormooni sisaldavate kapslite ja pulbriga. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis tunne on kihutada rattaga maailma kõige kuulsamalt sillalt alla?

Võib-olla eksin, kuid pigem mitte, ent minu mäletamist mööda oli see Kärt Anvelt, kes Karpa nime all oli Tartu Ülikoolis üheksakümnendate algul minu tudeng, kes kunagi aastaid tagasi rääkis, et unistab San Franciscost ja tahab seal kõndida maailmakuulsal Golden Gate’i ehk Kuldvärava sillal.

Loodetavasti on ta saanud selle unistuse täita ja saanud sealt sellise emotsiooni, nagu lootis.

Kas teie olete Kuldvärava sillal käinud, nagu näiteks ajaloolane Pärtel Piirimäe, kes on sellest koguni rattaga üle sõitnud? (See on avalik info – ta ajalehes tunnistas.) Usun, et tema sai sellest küll sellise elamuse, mis oli toda sõitu väärt.

Nüüd, hallil ja pimedal hilissügissõhtul viin ka teid kuulsale Kuldvärava sillale, võib-olla isegi maailma kõige kuulsamale sillale. Siin on minu lühike videoreportaaž sinna sõidust ja sellel sõidust – ja et teil oleks lihtsam mu liikumist jälgida, lisasin kaadritele ka tänavate nimed.

Nagu näete, saan 2737 meetri pikkuse silla teise kõrge kandekonstruktsiooni eel kokku kohaliku võidusõitjaga, kellele võtan rahulikult, ent kindlalt sappa. Tema nimi, nagu ta hiljem tutvustas, oli John. Eriti põnevaks läheb aga sillalt mööda käänulist Conzelmani teed kiire laskumine, kus näitan San Francisco kohalikule sõidumehele, et ka lamedalt Eestimaalt tulnu suudab kurve julgemalt võtta, kui sealsete mägiste oludega harjunu.

Kas teil tekkis ka nüüd isu sinna rattaga sõitma minna?

Foto 1: Golden Gate'i ehk Kuldvärava sild San Francisco taustal. Foto autor: USA Today Sports / Scanpix
Foto 2: Golden Gate'i ehk Kuldvärava sild. Foto autor: akg / Bildarchiv Steffens / Scanpix
Foto 3: Jalgrattur Golden Gate'i ehk Kuldvärava silla taustel. Foto autor: Reutes/Scanpix

Pullerits: Kas suusahooaeg on saanud kiire ja otsustava avalöögi?

Ega nüüdisajal infot kinni hoia. See on juba kõigile teada, et nädalavahetusel tegin kaks esimest suusatrenni, mõlemad Tähtvere spordipargis veidi rohkem kui 600-meetrisel kunstlumeringil. Laupäeval läbisin Atomicega vabatehnikas 30 ringi, Endomondo näitas 1:25.06ga 18,8 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 13,25 km/h. Pühapäeval suusatasin sealsamas vabatehnikas 38 ringi, Endomondo järgi 1:42.18ga 24 km, keskmine kiirus 14 km/h. Sõitsin mõlemal päeval rahulikult, panin rõhu tasakaalu leidmisele, liuglemisele, keha raskuse ülekandmisele ning harjumuspärase rütmi ja kindluse saavutamisele.

Mis sellele eelnes, et kahe päevaga kohe Estoloppeti maratoni jagu kilomeetreid (42,8) kirja sai?

Novembri algul oli kaheksapäevane spordipaus, kui käisin San Franciscos ja Silicon Valleys. Siiski leidsin seal tänu aja suurepärasele planeerimisele ja läbimõeldud tegutsemisele nii palju vabu hetki, et sain nädalalõpul teha renditud Specializedi võidusõidurattaga kaks sõitu, kokku 196 km.

Edasi läks nii:

46. nädal
Trenniaega kokku 5:17
Neli rattasõitu, kokku 154,8 km

47. nädal
Trenniaega kokku 5:30.15
Rattasõitu 86,1 km
Sõudeergomeetril 16 km
Suusaergomeetriga 8 km
Jõuharjutusi õlavöötmele 13 min

48. nädal
Trenniaega kokku 6:43.30
Rattasõitu 63 km
Sõudeergomeetril 10 km
Suusaergomeetriga 24 km
Veloergomeetril 20,45 km
Jõuharjutusi õlavöötmele 17.20

49. nädal
Trenniaega kokku 6:45.30
Suusatamine (vaba) 42,8 km
Sõudeergomeetril 18 km
Suusaergomeetriga 16 km
Veloergomeetril 20,55 km
Jõuharjutusi õlavöötmele 22 min

Numbrite taha vaadates nii palju, et sisetrennis olen tavaliselt sõitnud veloergomeetriga 10 minutit soojaks, enamasti 7. või 8. raskusülekandega (pulss 137-139, võimsus 189-192 vatti), misjärel teinud sõude- ja suusaergomeetriga 2000-meetriseid otsi (8.-10. raskusülekandega) ning vahele trenažööridel suusatamiseks vajalikke jõuharjutusi.

Mis siin salata, eks peale kompuutri näitude on tulnud ka keha jälgida: sõudeergomeetril põlvi ja ka selga (mille tõmbasingi oma hooletusest kaks nädalat tagasi kergelt ära), jõuharjutusi tehes selga ning suusaergomeetrit sikutades parema käe küünarnukki. Sel nädalavahetusel suusatades tuletas ka vasaku käe ranne end meelde, nii et pühapäeval tõmbasin toetava teibi ümber, nagu olen seda teinud viimased kuus-kaheksa aastat. Ja parem, kuus aastat tagasi opereeritud põlv sai ka ilmselgelt vabatehnikat sõites harjumatut koormust, nii et täna vedasin sellelegi elastiksideme ümber. Ega tippsport minu eas, nagu näete, pole mingi meelakkumine.

Mis on teil ette näidata?

Fotod 1-4: Suusatajad laupäeval Tartus Tähtvere spordipargi 600-meetrisel kunstlumeringil. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Tartu maratoni suur küsimus - kas riskida või passida?

Reede õhtuks tuleb otsustada, kas panna end Tartu maratonile 55 euro eest kirja või jätta registreerimine hilisemaks, riskides sellega, et tuleb maksta rohkem: kuni 1. veebruarini 70 eurot ning sealt edasi kuni 16. veebruarini, maratonieelse päevani, 110 eurot.

Põhjus, miks mitte praegu end kirja panna, tuleneb mõistagi tõsiasjast, et talved on kahtlased. 2016 jäi maraton ära, 2017 toimus Tehvandi kunstlumeringil 34-kilomeetrisena ning tänavu oludes, mis ei soosinud sugugi kiiret ja nauditavat sõitu: võitja aeg küündis kaheksa minutit üle kolme tunni ehk oli ligi 25 minutit kehvem, kui endise Norra suusaässa Eldar Rönningu võiduaeg normaaloludes aastal 2015.

Järelikult on täiesti võimalik panustada sellele, et maraton võib tänavugi ära jääda, mis tähendab, kui nii läheb, 55-eurost võitu. Need, kes siiski hiljemalt reede õhtul end kirja panevad, ei kaota maratoni ärajäämisel siiski kogu raha, vaid teatud osa sellest. See osa ei pruugi sugugi olla pool summast, nagu paljud arvavad – ja raha tagasi ei saa nagunii -, vaid sõltub korraldaja tehtud kulutustest (selle kohta saab täpsemalt lugeda üldjuhendi punkti 17 alt – süsteem on keeruline).

Kokkuvõttes tuleb ikkagi arvestada, et kui praegu maratoni toimumisele panustate, panete 55 eurot loteriisse või ruletti.

Kui nüüd kavaldada ja passida, et näis, milliseks ilm kujuneb, siis tuleb arvestada, et ega teise vooru lõpuks, 1. veebruariks, seis selgemaks saa. Sealt jääb maratonini veel kaks ja pool nädalat, mille jooksul võib lumi maha sadada või ära sulada ja jälle uuesti maha sadada. Niisiis on ilma jälgijaile teise vooruga arvestamine mõttetu, sest praegusega ei saa sugugi suurt selgemaks ega kindlamaks.

Mis tähendab, et veebruaris tuleb arvestada praegusega võrreldes juba kahekordse, 110-eurose väljaminekuga. Aga see-eest saab sellega venitada lausa maratoni eelõhtuni, mis tähendab, et selleks ajaks on raudkindel ja päevselge, kas maraton toimub või mitte. Kui ei toimu, olete hoidnud kokku 55 või 110 eurot – kui palju, oleneb teie vaatenurgast. Igatahes on registreerimiskulu null.

Siinkohal tuleb arvestada, et kes tahab saada varasemate maratonidega väljateenitud stardikohta, siis selle saab vaid juhul, kui panna end kirja enne teise registreerimisvooru lõppu ehk hiljemalt 1. veebruaril. Kolmandas voorus registreerides varasemaid tulemusi ei arvestata. Mis muudab neile, kellele stardikoht tähtis ja kes läheks sõitma koha peale, kolmandale voorule panustamise omakorda mõttetuks, sest seal saab stardikoha tagaotsa.

Kes tahab eriti suuri riske võtta, võib panustada sellele, et keegi registreerunuist haigestub, ning osta siis temalt number ära. Eks numbri hind tuleb leppida omavahel kokku (oletan, et selle saab esimese vooru hinna ehk 55 euroga), kuid peab arvestama, et ümber registreerides lisandub alates 2. veebruarist 10-eurone tasu.

Igatahes tundub ümberregistreerimise variant kõige ratsionaalsem, ehkki teisalt tuleb möönda, et sellega kaasneb asjaajamist ja närvipinget, eeskätt lähtudes sellest, kas õnnestub leida turul teie võimetele sobiv rinnanumber.

Paremuselt teine variant on teha süda külmaks ja kõvaks ning oodata veebruaris maratonieelse nädalani, et näis, mis siis saab. Kui maraton jääb ära – mille tõenäosus pole sugugi pelgalt teoreetiline -, olete kindel võidumees. Kui maraton siiski toimub, aga 110 eurot on teile ikkagi suur raha (lisaks 50-60 eurot suuskade määrimise eest, pluss transpordikulud), võib samuti säilitada külma verd, nagu tegin mullu, mil jätsin maratoni lihtsalt vahele – ja ausõna, mitte midagi sellest ei juhtunud. Peale selle, et paljud said protokollis astme võrra kõrgema koha.

Neljapäeva õhtupoolikul igatahes näis, et paljudki passivad. Põhidistantsi ehk 63 km osalejate nimekiri ei rabanud just pikkusega. Näiteks eesti keeles levinud A-tähega perekonnanime kandjaid oli kirjas 44. P-tähelisi oli siiski üle kahe korra rohkem: 94.

Mida otsustate teie?

Fotod 1 ja 2: Tänavune Tartu maraton. Fotode autor: Tarmo Haud / Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Telesaatejuht Grete Lõbu on tulevase Tartu maratoni üks esmakordseid osalejaid. Foto autor: Krõõt Tarkmeel / Klubi Tartu Maraton
Foto 4: Tartu maraton 1980. aastatel. Foto autor: Eesti Filmiarhiiv / Klubi Tartu Maraton

Pullerits: Kas Tartu maratoni uus sõit saab normaalse nime, palun?

Mis üritus see nüüd tuleb: Tartu Maraton Vintage?! Kas eesti keel tõesti ei kehti enam meie armsal isa- ja kodumaal? Kas Tartu maraton – õige on kirjutada väikese tähega, nagu tarbetekstis kirjutatakse Priidu sünnipäev jms nimetused -, mis kümnendeid olnud Eesti rahvaspordi stamm- ja vimpliüritus, läheb nüüd tõesti koos globalismiga kadakasaksluse teed?

Helistasin esmalt Keeleinspektsiooni.

Seal mind konsulteerinud järelevalvejuht-peainspektor ütles, et alates 1. jaanuarist kehtib uus «Õigekeelsussõnaraamat», mis sätestab kirjakeele normi, ning seal on vintage tõepoolest kirjas. Nii on:
vintage [vintidž] ingl hrl XX sajandist pärit väärtustatud ese v esemed. Vintage’i-+laat. Vintage-+kleit, vintage-+mööbel

Kuid vaatame seda hoolega. ÕS annab sõna vintage kursiivis ehk kaldkirjas, mis Keeleinspektsiooni töötaja sõnul tähendab, et korrektne oleks ka Tartu maratoni uue võistlusliigi nimetuses panna see sõna kursiivi. Seega Tartu maraton vintage.

Kuna teema on intrigeeriv, helistas mulle mõni minut hiljem tagasi Keeleinspektsioni peadirektor Ilmar Tomusk, tunnistades, et peab uuest ÕSist lähtudes käed püsti tõstma ning möönma sõna vintage lubatavust. Ka tema lisas, et teoreetilises plaanis oleks õige panna see sõna kursiivi, ent lisas, et «see ei tee sellest veel eestikeelset sõna».

Kuid Tomusk soovitas mul helistada Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldajale Peeter Pällile ning küsida temalt, kuidas inimesed peaks sõnast vintage Tartu maratoni kontekstis aru saama, liiati arvestades, et seletav sõnaraamat vintage’i tähendust eesti keeles ei anna. Tomuski sõnul keeleseadusega vintage’i kasutamise kallale minna pole võimalik.

EKI peakeelekorraldaja Päll ütles kohe, et Tartu maraton vintage kõlab kui «imelik segu erinevatest keeltest». Eesti ja inglise keele segamise kohta tunnistas ta, et see käib talle vastukarva.

Kui mainisin talle, et ÕS pakub, et sõna vintage kasutatakse esemete puhul, aga Tartu maraton pole ju ese, lausus ta, et «ÕSi seletus ei pruugi olla ammendav».

Päll valgustas mind, et sõna vintage on küll ingliskeelne, kuid tuleb prantsuse keelest, kus see tähistab viinamarjakorjet, ja et vintage-vein tähendab aastakäiguveini. Seega, laiemalt, märkis Päll, võiks see tähistada aastakäigutoodet, antud teema puhul siis aastakäigumaratoni, mis aga sugugi ei kõla.

Küsisin, miks mitte asendada nimetus Tartu maraton vintage nimetusega Tartu vanakoolimaraton. «Väga hea!» hüüatas Päll. «See kõlaks päris usutavalt.» Ta täpsustas üle, et vanakoolimaraton tuleks tingimata kirjutada kokku.

Teise võimalusena tuli meil võõrapärase vintage’i asendamisel jutuks sõna retro – seega, Tartu retromaraton. Pälli hinnangul tuleks see variant ka kõne alla, kuigi erineks subjektiivselt vaadates sõnast vintage ehk selle poolest, et sõna retro on nostalgiahõnguline, vintage aga tähistab millegi väärtustamist.

Kui nimepanijate mõtteid lugeda püüdsin ja sõnasin, et ilmselt on nimetus Tartu maraton vintage pandud seetõttu, et Tartu maraton on rahvusvaheline üritus ning seda arvestades ongi ilmselt pandud nimi, mis oleks ka välismaalastele koheselt arusaadav, möönis Päll, et kuigi rahvusvaheliselt võib ehk sellise nime panna, siis eesti inimestele võiks ikka arusaadavama nime tekitada.

Kokkuvõtteks lausus Päll, et Tartu maraton vintage on «natuke õnnetu valik».

Omalt poolt lisan, et mõelge ka sõnade järjekorrale: Tartu maraton vintage. See kõlab nagu Tartu ülikool riiklik või Tallinna ülikool tehnika või Eesti ülikool maa.

Kas korraldajatel jätkub nii palju mehisust ja pealehakkamist, et pärast minu siinset kriitikat ja konstruktiivset ettepanekut Tartu maratoni vanakoolisõidu nimetus eesti inimestele arusaadavaks ja eesti keelele sobivamaks muuta? Vanakoolimaratoniks või retromaratoniks.

Ja millised on teie vastuargumendid mulle enne, kui teemale suurema kõlapinna tekitan?

Foto 1: Vanakoolisuusataja Tšehhis Böömimaal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 2-5: Suusatajate nostalgiasõit Saksamaal Neuastenbergis. Foto autor: Reuters/Scanpi
Foto 6: Priit Pullerits 2004. aasta jaanuaris Haanjas suusatamas. Kas see varustus liigitub retrovarustuseks? Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas lõpuks saan ülekaalust lahti?

Kumb toob kiiremini parema tulemuse, kas rohkem treenimine või kehakaalu normaliseerimine?

Võite ju harjutada seitse-kaheksa tundi nädalas, aga kui kehakaal on ikka muljetavaldav, peaaegu kolmekohaline number, läheb nii rattasadulas kui suusakadel tõusudel raskeks. Ja tõusud – need on otsustavad. Eks pange endale viiekilone kott selga ja vaadake, kui mõnus on Tehvandi tõusust üles pressida!

Seega, tuleb töötada kilode vähendamise kallal. Nendega, nagu teate, oli mul vahepeal probleem. Ja tosina päevaga Californias tundsin, et probleem suureneb. Siis ei teinud ju üldse trenni ja tundsin, justkui hakkaks keskkohta polster kogunema. Suvel olin niigi jõudnud 72-73 kilo kanti (pikkus 186,5 c,m). Seda ei ole küll sama kohutavalt palju, nagu vene armee vesise pudru pealt naastes, mil kaalusin 80 kilo, aga ka mitte nii ideaalselt, nagu 67-68 kilo nooruspõlves, mil tegin keskmaajooksjana oma parimad tulemused.

Nüüd olen tänu sihikindlale tööle viimas kaalu näitajat õiges suunas. Viimastel andmetel olen raske 71 kilo. Päris paljutõotav, kas pole? Aga kaugel siiski ideaalsest, mis?
*
Ühest olulisest asjast veel. Kolleeg Aivar Pau kirjutas eile kolumni, kus võrdsustas Toompea miitingul nähtud võlla tapmisele kihutamisega ja teatas, et tema valulävi on ületatud. Siiski ei olnud need äsjased miitingulised, kes tõid võlla kujundi kasutamise Eesti poliitikasse. Need olid kuus aastat tagasi miitingulised Tartus, kes tulid välja palju konkreetsema loosungiga "Ansip ja Savisaar võlla"; väidetavalt olid nood miitingulised seotud Eesti vasakpoolsete tagatoaga. Kui nii, siis miks tookord keegi sellise loosungi kasutamise vastu ei protestinud? Ja miks nüüd kirjutatakse ühe erakonna nimele seda, mida nemad ei ole Eesti poliitikasse tegelikult toonud? Jah, Pau ei pruukinud seda kõike kohe algul teada, aga nüüd, kus see sai juba eile teatavaks, oleks võinud siiski oma kirjutisse vastava paranduse sisse viia - siis oleks lugu aus. Praegu jätab see oportunistliku hüsteeria mulje.

Foto 1: Priit Pullerits Silicon Valleys Microsofti kontoris. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Stanfordi ülikoolis Auguste Rodini skulptuuri "The Burghers of Calais" taustal. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Microsofti vaneminseneri Raimond Siniveega Silicon Valleys Microsofti kontori ees. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma lükkasin tipp-poliitikud rahutusse olukorda?

Tänase Postimehe arvamusküljel avaldan nõudliku pealkirjaga kolumni «Kust algab massilisus, ah?», mille veebis ilmumise järel eile õhtul helistas mulle koheselt üks valitsuse liige. Loomulikult, see arvamuslugu oli otselöök kõigi erakondade ja neist enamiku tühjalt kõliseva retoorika pihta.

Vaid tunni jagu hiljem lasi ETV eetrisse promoklipi saate «Suud puhtaks» kohta, kus kuulsin, et kavas on rääkida sellest, kas Eestis on viha tase tõusnud enneolematutesse kõrgustesse või on hoopis kõigist saanud lumehelbekesed.

Ja siis mõtlesin: miks küll paneb rahvusringhääling rahvast oma nabas urgitsema, samas kui palju olulisemad ja eksistentsiaalsemad probleemid, nagu minu kirjutatud kolumnis, seisavad lahendamata ja keegi ei kavatsegi neid käsile võtta?

Laupäevaks ja tänaseks tegin kaks suurt lugu - seda vaatamata nädalas tehtud kuuele trennile -, mis aitavad eesti inimestel küllap maailmapilti avardada ja teevad selgeks, et ega see, mis on välismaal, ole sugugi hiilgav kuld ning tegelikult on seal elu sageli palju hullem ja raskem ja sõgedam kui meil, ehkki kaugelt paistab teisiti.

Need kainestavad lood on:

meie vabadussamba ühest autorist Rainer Sternfeldist, kes räägib, et elu müütilises Silicon Valleys on rõvedalt kallis, absurdne ja ebainimlik;

Räniorus juba 18 aastat tegutsenud Ain Indermittest, kes räägib, et Silicon Valleys puudub nii tööandjatel kui töövõtjatel igasugune lojaalsus, et seal oled sa palgatöötajana lihtsalt tööjõud, kellega võib teha nii, nagu pähe tuleb - karm!

Aga siin ka väike elavate piltidega dokumentaalne ülevaade, kuidas ma luusisin ringi maailmakuulsas Stanfordi ülikoolis, kus kohtusin eelnimetatud Sternfeldiga, ja kuhu seal ootamatult välja jõudsin.

Mis saab edasi, sellest peagi siin. Tulge tagasi!

Foto 1: Kas te ei tahaks meie praeguse vileda ja peagi niiskeks kippuva ilma asemel vändata rattaga päikeselises Californias üle Kuldvärava silla, nagu teevad need mehed San Franciscos? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits vestlemas Silicon Valleys Ain Indermittega tema firma ServiceNow viienda korruse rõdul. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix