esmaspäev, oktoober 29, 2018

Pullerits: Tartu - kas tõesti Euroopa parim linn maastikurattasõiduks?

Mõnikord ei märka me sageli asju, mis on meil otse nina ees. Üks selline on tõsiasi, et minu kodulinn Tartu on tõenäoliselt kõige värviküllasem ja põnevam koht Euroopas, kus maastikurattasõitu saab teha keset linna.

Et see ei jääks ainult suusõnaliseks väiteks, hankisin ja talletasin tõestusmaterjali, mida jagada ka teistega, kogu maailmaga. Alustuseks mõelge, kas Eestis leidub mõnda linna, kus otse selle südames asub looduslikult nii reljeefne ja unikaalne, ajalooliselt nii mitmekülne ja kõnekas, heade tõusude ja kiirete laskumistega ning ääretult värvirohke koht maastikurattaga mässamiseks. Ega ju. Tallinnas küll mitte. Ehk vaid Viljandi võiks konkureerida, aga kui vaatate, mis ma jäädvustasin, siis veendute, et ega ikka võiks küll.

Kuid lähiriigid? Riiat ja Vilniust tean, seal selliseid konkureerivaid paiku pole. Põhja pool? Tunnistan, et ega ma iga sealset linna kaugeltki tunne, aga kui vaatate kõiki nelja komponenti – linna süda, mitmekülgne ajalooline pärand, värvilisus ja maastiku reljeef –, siis tuleb möönda, et küllap on raske leida paika, mis suudaks Tartuga maastikusõidu elamuse pakkujana Euroopas konkureerida. (Värvide ja maastiku reljeefsuse poolest suudab Tartuga konkureerida vaid see paik Ameerikas.)

Niisiis, kui keegi küsib teilt, mille poolest on Tartu tuntud, siis... ülikool on tore küll, aga ülikoole on kõik kohad täis. Siis tuleb lause laenata Carlsbergilt. Teate ju: probably the best beer in the world.

Ärme nii suurusehullusesse lasku, et kogu maailma ees esikohta hakkame nõudlema, aga see võiks Tartu sügiseseks loosungiks Euroopas saada küll: probably the best city in Europe to ride an MTB in fall. Kas pole?

Kui kahtlete, eks vaadake salvestatust järele!

Foto 1: Trepp, mis viib K. E. von Baeri tänavalt Musumäele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3. Tartu toomkirik. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, oktoober 25, 2018

Pullerits: Kas võrdõiguslus teeb meestele spordis liiga?

Võin ju saada Lõunakeskuse Hawaii Expressist pakkumise, et ostku ma 1200 euro eest Scotti vähekasutatud maanteeratas ära. Võin ju saada Eesti Jalgratturite Liidult kutse hooaja pidulikule lõpetamisele Tallinnas Lillepaviljonis. Võin ju saada Ühendriikide saatkonnast õnnitlusteate bürokraatliku kadalipu eduka läbimise puhul. Võin ju pälvida Eesti ajakirjanduse uuendajana äramärkimist saates «Pöörased nullindad». Need kõik on toredad asjad ja teevad meele heaks. Aga need, mööngem, on väga isiklikud asjad ega anna ühiskonnale suurt midagi.

Mis on, mees, sinu panus teiste inimeste heaks, ah? (Kas teie küsite ka endalt mõnigi kord seda?)

Minu panus teiste meeste heaks, arvestades minu võimalusi, on juhtida tähelepanu sellele, kuidas võrdõigusluse emotsionaalne võidukäik on hakanud põhjendamatult kahjustama meeste huve, heaolu ja hüvesid. Konkreetsemalt: ajakiri Jooksja avaldab verivärskes numbris minu kolumni «Miks on naistel jooksus kergem elu?», mida kaanel reklaamib lausega «Naiste auhinnaraha liiga suur. Priit Pullerits» ja sisukorras lausega «Priit Pullerits leiab, et naised ei vääri meestega võrdset auhinnaraha».

Tean, et see, mis kirjutan, ajab paljudel harja punaseks. Aga see, et nad vihaseks saavad ja marru lähevad, on juba nende probleem. Sest minu argumentatsioon oma kolumnis on rangelt statistikapõhine; ei mingeid emotsioone, ei mingit lahmimist.

Ajakiri Jooksja toob teksti väljavõtetena väga oskuslikult esile kolm olulist punkti.

1. Eesti naiste ja meeste jooksu taseme võrdluseks saab kasutada äärmiselt objektiivset ehk kiretut mõõdupuud – kaotus maailmarekordile.
2. Eesti meeste tase on tunduvalt kõrgem ja konkurents palju tihedam kui naistel.
3. Eesti mehed ei saa tugevama tulemuse tegemise ja karmimas konkurentsis läbilöömise eest õiglast tasu

Ootan huviga, et keegi suudaks mu kirjutisele vastu argumenteerida. Väga ootan. Aga just ja ainult seda, et ta argumenteeriks. Kuid millegipärast võib oletada, et kui keegi vastuseks sõna võtab, siis emotsionaalselt-lahmivalt, ilma ühegi argumendita, vehkides loosungitega, et mina olen kiviaega kinni jäänud ja ei suuda ajaga kaasa liikuda. Need on nii õõnsad väited, et ainuüksi neile mõeldes tekib tülgastus ja põlgus.

Olen nõus pidama argumenteeritud vaidlusi. Aga millele ma mitte oma väärtuslikku aega ei taha raisata – see on subjektiivsete ja emotsionaalsete räuskajatega sõnasõja pidamisele.

Niisiis, lugege mu kolumn läbi ja väidelge vastu. Aga hoiatan, et raske saab see olema. Sest olen argumenteeritud väitlejana, nagu teate, viimasel ajal väga kõvas vormis. Miks? Sest ma teen tööd selle nimel, et argumendid vett peaksid. Ma ei lahmi niisama ega hüsteeritse.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid sügisese Tallinna maratoni finišis. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 2-5: Mehed on sügisesel Tallinna maratonil kurnatuseni pingutanud. Fotode autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 6: Väsinud naine sügisese Tallinna maratoni finišis. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

esmaspäev, oktoober 22, 2018

Pullerits: Kas taimetoitlastel on suures spordis edulootust?

Lõppeva nädala algul helistasin Luksemburgi Hollandi meeskonnas BEAT Cycling Club sõitvale Aksel Nõmmelale (parempoolsel fotol paremal). Olin kuulnud, et ta on hakanud taimetoitlaseks. Palusin, kas ta räägiks oma kogemusest, kuidas lihast loobumine on tema enesetundele ja sportlikule vormile mõjunud. Ja selgus, et Nõmmela on väga hea rääkija! Ta rääkis ära kogu loo kõigi selle detailidega, nii et ainuüksi tema juhtumist oleks saanud Arterisse põneva ja värvika leheloo. (Aitäh, Aksel!)

Kuid tahtsin taimetoitluse teemat vastupidavusspordis avada laiemalt ning seetõttu pidin ta lugu üksjagu kokku suruma. Sellegipoolest peamine sai edasi antud. Lisaks rääkisin ultratriatleedi Rait Ratasepaga, kes läks juba viis aastat tagasi üle taimetoitlusele (ta katsetas ka veganlust, ent sellega läksid asjad halvasti, sest tema organismis tekkis oluliste ainete märgatav puudujääk), ning pikamaajooksja Raivo Allaga (ülemisel vasakpoolsel fotol), kes proovis taimetoitlust kolm aastat tagasi, aga loobus, sest ei jaksanud enda sõnul pidevalt porgandeid närida ja kempsu vahet joosta, sest taimetoidust vajaliku energiakoguse kättesaamiseks tuleb seda süüa ikka kordades rohkem kui liha, mis tähendab loomulikult seda, et – vabandust otsekohesuse pärast – sitt pidevalt jookseb. (Kogu materjaliga saate tutvuda siin!)

Niisiis: kolm vastupidavussportlast, kolm erinevat kogemust. Mis tähendab, et ühtset ja universaalset kogemust ei ole olemas ehk igaühele mõjub taimetoitlus isemoodi.

Aga ma teinuks ajakirjanikuna poolikut tööd, kui nende kolme mehe looga piirdunuksin. Seetõttu rääkisin ka endiste vastupidavussportlastega, nagu rattur Rene Mandri ja jooksja Rein Valdmaa, treener Urmas Randmaaga, kelle õpilane, maratone jooksev Jürgen Külm on suur taimetoidu propageerija, ning kahe sporditeadlase, Kristjan Pordi ja Mehis Viruga. Nemad kõik olid taimetoitluse suhtes skeptilised.

See, mida ütles, Randma, sai kajastatud juba eelmises sissekandes. Pordi (fotol vasakul) öeldust on olulisim see, et taimetoitlus võib tõepoolest anda positiivseid tulemusi, kuid seda lühikest aega, hooaeg, kaks või kolm, misjärel tulevad tagasilöögid – sest inimene võib kehvema toiduga harjuda ja sellega mõnda aega vastu pidada, aga mitte lõpmatuseni. Viru aga tuletas meelde lihtsat tõsiasja, milles seisneb treening – valkude sünteesis, milleks on vaja aminohappeid, milleks omakorda on vaja süüa liha –, ning hoiatas, et tippspordis, kus otsustavad sageli pisiasjad, ei ole arukas vastastele edu anda juba sellega, et sa ei kasuta ära kõiki võimalusi, mida pakub toitumine, sh lihast saadavad ained.

Randma juhtis tähelepanu tõsiasjale, et taimetoitumise propageerijad armastavad tuua näiteid sportlastest, kes on taimetoitlased. Jürgen Külmgi loetles neid Jooksja ajakirja viimases numbris 16. Kuid Randma küsis: kui taimetoitlus annab spordis väidetavalt väga häid tulemusi, siis miks ülejäänud n-16 sportlast maailmas ei ole seda kasutama hakanud?

Mina ei ole siin spetsialist, et öelda, mis on õige ja mis vale. Aga mu kaine mõistus ütleb, et kui räägime tippspordist, siis ilma lihata ikka ei saa. Jah, mõned võivad saada – sest erandeid leidub alati. Näiteks Ratasepp. Kuid kas teate, kui põhjalikke analüüse ta laseb aastas kolm-neli korda teha, et veenduda, kas vajalikud ained on organismis ikka olemas! Aga enamikule tippsportlastest läheb lihast loobumine kindla peale valusalt ja kalliks maksma. Siinkohal tasub rohkem uskuda sporditeadlaste laialdasi teadmisi, mitte mõne sportlase lühiajalisi individuaalseid ja subjektiivseid kogemusi.

Kuid millest räägivad teie kogemused?

Foto 1: Aksel Nõmmela (paremal) tänavustel Eesti meistrivõistlustel jalgratta grupisõidus. Foto autor: Adam Illingworth / EJL
Foto 2: Raivo Alla võitjana tänavuse Tartu linnamaratoni finišis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Aksel Nõmmela tänavustel Eesti meistrivõistlustel jalgratta grupisõidus Rein Taaramäe tuules. Foto autor: Adam Illingworth / EJL
Foto 4: Kristjan Port esinemas tänavu kevadel Tallinnas Potimehe arvamusliidrite lõunal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Aksel Nõmmela tunamullu Euroopa meistrivõistlustel. Foto: EJL

reede, oktoober 19, 2018

Pullerits: Miks noortest meestest spordis asja ei saa?

«Räägi inimestega!» on loosung, mis maailmavaadet avardab. Rääkisin sel nädalal jooksutreener Urmas Randmaga (kes juhendas parajasti vehkleja Kristina Kuuske), kes põrutas kohe ilma pikema sissejuhatusega, et veganitel pole spordis üldse energiat, jõudu ega powerit, et «nad sõidavad nagu kehvema bensiiniga».

Sellist meest, kes ei mämmerda ega püüa kogu maailma lollusi vaikselt tolereerida, tasub kuulata. Sest selliste meeste jutus on elukogemust ja sisu.

«Veganlus sobib tibidele, mitte jooksjatele,» kuulutas Randma.

See on selge, et veganlus spordis tulemust ei too. Aga on veel tegureid, miks tulemusi ei tule – ja need puudutavad noori spordimehi.

Tulemusetus algab sellest, et noored mehed ei loe midagi. Randma rääkis, et ta on vaadanud, mida noored mehed laagrites teevad. Vahivad internetist NBAd ja muud säärast kämarajura (see viimane on minu väljend). Randma rääkis mulle, et on neilt küsinud, kas nad Lasse Vireni jookse ka on internetist vaadanud. Ja teate, mis noored mehed sellele on vastanud?

Randma ütles, et enamik neist ei teagi, kes on Lasse Viren (vasakpoolsel fotol vasakul). Ja lisas, et kuna enamik neist raamatuid ei loe, ainult vahivad netti – mis suudab lõpmatuseni sööta igasugust mõttetut värki –, siis ei ole neil ka asjust tervikpilti ega arusaamist. Siis nad tulevadki lolli jutuga, et Novak Djokovic on vegan ja Keenia jooksjad söövad ainult juurvilja jms jamps, mida nad on kuskilt foorumitest kriitikavabalt üles korjanud.

Randma: «Nad on oma mullis kinni, raamatuid nad ei loe.»

Huvitav, mida ütleks siinkohal Mati Alaver, kelle teoreetilised treeningtunnid olid Jaak Mae sõnul – nii tunnistas Mae mulle umbes tosin aastat tagasi Otepääl suvelaagris – sedavõrd sisukad ja keerulised, et noored mehed ei olevat suutnud kõigest arugi saada. Huvitav nimelt, mida ütleks Alaver nüüd, kui peaks tegelema neti- ja mobiilipõlvkonna noortega?

Siiski on paar erandit ka. Randma nimetas Mark Abnerit (fotol paremal nr 121), kes oli järsku hakanud hommikuti jooksma 5 km. Kui Randma küsis, kust tal selline mõte tuli, oli Abner vastanud, et luges Vireni raamatut ja võttis sealt snitti. Näete siis, kui tähtis on lugeda raamatuid, mitte vahtida zombistavast veebist vanglakandidaatide esituses korvpalli.

«Internet on spordimehe surm,» lausus Randma.

Teine erand on Randma sõnul Rasmus Mägi, kes samuti raamatuid lugevat. Ja näete, tulemus on näha: Eesti kõigi aegade tulemuslikemaid jooksjaid, olümpia kuues mees ikkagi.

Millal teie lugesite viimati mõne raamatu, mis aitaks teil oma asjust ja harrastusist paremini aru saada ning neiks inspiratsiooni annaks?

Randma on selle vastu, et spordis käib igasugune nikerdamine ja pisiasjade, sh toitumise detailide kallal tõmblemine. Ta tõi sellise näite: vehkleja Nikolai Novosjolov oli jooksnud 2013 detsembris 5x500 meetrit 1.28-1.29 ja viimase lõigu 1.21ga. Resümee: «Tegi kõvasti trenni ja tuli maailmameistriks,» ütles Randma. «Lihtne töö otsustab peaaegu kõik. Hea füüsiline vorm annab ka vaimse kindluse. Ilma üheta ei toimi ka teine pool.»

Lihtne, kas pole?

PS: Vaadake teisel pildil taimetoitlasest pikamaajooksja Jürgen Külma kompressioonkätiseid. Milleks need?! Veel kord sõna treener Randmale. Ta rääkis mulle, et vaatas Valencia maratonil spetsiaalselt, kui mitmendana lõpetas esimene kompressioonsukkade kandja. Nooh, mis te arvate, kui mitmendana? Ma pakkusin, et 80. kohal. Vale! Õige on: 127. kohal. Mis tähendab, nagu osutas Randma, et 126 kiiremat jooksid ilma. Ja küsis: miks peab võistluse ajal kandma kompressioonsukki, kui kümned mehed jooksevad ilma nendeta kiiremini? Ja vastas: see on sisuliselt seesama pisiasjade kallal nikerdamine ning lootmine, et nood nikerdised annavad paremuse, kui tegelikult on paremaks saamiseks vaja hoopis korralikult ja kõvasti teha põhiasja - teha trenni.

Saite aru?

Foto 1: Naisekeha kasutamine reklaami eesmärgil pidi ju olema taunitav! Aga näe, see läheb süüdimatult käiku siis, kui on vaja utsitada inimesi Londonis Trafalgari väljakul veganiks hakkama. Foto autor: National Pictures / TopFoto / Scanpix
Foto 2: Taimetoitlasest pikamaajooksja Jürgen Külm tänavusel Tartu linnamaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: lasse Viren jooksmas Müncheni olümpial 5000 meetri finaalis ameeriklase Steve Prefontaine'i järel. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 4: Mark Abner (nr 121) jooksmas kergejõustiku Eesti sisemeistrivõistlustel tänavu veebruari keskel Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

teisipäev, oktoober 16, 2018

Pullerits: Ohohoo, millises supervormis on juba mõned suusatajad!

Ärge laske ilusast ilmast end eksitada! Eile pärastlõunal, kui sõitsin Tallinnas taksoga kesklinnast Nõmmele, et saada kokku mehega, kes tegi ligi kolm kümnendit tagasi nullist suure panga, võttis seejärel üle ühe teise panga ning rajas seejärel veel ühe panga, omamata mingisugust majandusharidust - olid ikka ajad, millest nooremad mehed ei saa arugi! -, ja tegi seda hasardiga, võttes seda kõike lõbu ja naudinguga, mitte üleliia tõsiselt, vaat siis näitas temperatuur enne kella nelja 19 plusskraadi. Kuid sellest hoolimata - või hoopis tänu sellele? - on mõned mehed suuskadel juba hiilgevormis. Kohe näitan seda!

Nagu lubasin, siis siin on teile lühike videoülevaade pühapäevase Tartu Sõprade sõidu 100 km - jah 100 km! - rullsuusatajate viimasest kümnest kilomeetrist. Vaadake, millist tempot arendavad lausa mängeldes Mart-Kevin Põlluste, Mattis Jaama, Janari Rajas, Ivo Värk, Marko Lamp ja Rasmus Pind! (Palun andke teada, suusatajad, kas unustasin kedagi mainida teie kiirest grupist!) Jälgige eriti viimastel kilomeetritel Emajõe ääres nende jalgade, käte ja ülakeha tööd. See võib olla ainus kord, kui nende meeste võimsat liikumist nii lähedalt näete, sest talvel kaovad nad teil ilmselgelt kohe silmist. Isegi Vahur Teppan, Hiina suusakoondise treener, tunnustas hiljem lõunasöögil Vildes ja Vines 100 km kiiremate suusatajate võimsat ja muljetavaldavat minekut.

Ja meeste pulss? Eessuusataja kinnitas mulle sõidu ajal, et enne Emajõe-äärse lõpukiirenduse algust oli tal kogu sõidul olnud keskmine pulss ainult 110.

Nüüd jääb vaid talve oodata, eks?

(Kellel jäi vaatamata kokkuvõte Sõprade sõidu 50 km rattasõidust, kus täitsin tempomeistri ülesandeid, siis seda saate vaadata siin.)

Fotod 1-3: Ratturid, rullsuusatajad ja... koer pühapäeva hommikupoolikul Tartu kesklinnas Küüni tänaval Sõprade sõidu stardi- ja finišialas. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

pühapäev, oktoober 14, 2018

Pullerits: Kes andsid Sõprade sõidul jõhkra tormihoiatuse?

Jälle tempomeister! Vahur Teppan (parempoolsel pildil paremal) ei saa Tartus minuta (parempoolsel pildil vasakul) niisama kergelt hakkama. Oli mehi, kes täna pidanuks kolmandal Sõprade sõidul ka tempomeistrid olema, aga jäid tervislikel põhjustel koju - ma jätaks nende nimed mainimata; ma võinuks ka jääda, sest eile pärastlõunal sain nii karmi põlvetrauma, et ei suutnud traumeeritud jalale toetudes isegi trepist üles minna, ent sellegipoolest ilmusin täna Tartu kesklinna Sõprade sõidu stardijoonele. Mis siis, et alles eile olin helistanud murest murtuna dr Leho Ripsile, et mis nüüd küll saab.

Teppan oli andnud mulle ülesande hoolitseda 50 km rajale läinud rahuliku ratturite grupi eest (keskmine kiirus 18-22 km/h). Õnneks sain kaks meest appi, Jarmo ja Steni, sest üksi oleks ligi poolesajapealise sõitjate hulga koos hoidmine ja nende ohutu liiklemise tagamine küll raskeks, kui mitte suisa võimatuks kujunenud.

Sõidust endast saate nii suuliselt kui kirjalikult kommenteeritud videokokkuvõtte siit.

Aga peagi lisan teisegi kokkuvõtte sõidu viimasest kolmandikust. Ja seal alles tulevad parimad kaadrid! Nimelt saime rajal kokku 100 km - jah 100 km! - rullsuusatajatega. Ja nende minek oli absolutely impressive! Mart-Kevin Põlluste, Mattis Jaama, Janari Rajas, Ivo Värk, Marko Lamp, Rasmus Pind (ega ma kedagi unustanud?) arendasid sellist muljetavaldavat tempot, et minu grupp, mis, tõsi küll, oli kirjade järgi 50 km rattasõitjatest kõige aeglasem, ei jõudnud neile õieti järelegi. See selleks. Objektiivselt võttes oli muljetavaldav, millise jõu ja agressiivsusega mehed töötasid. Aga seda saate näha juba videost, mille peagi lisan. Seda vaadates arvestage, et mehed on sõitnud juba ligi 90 km! Ahjaa, kui te mind ikka ei usu, siis võtke teadmiseks, et isegi Teppan tunnistas, et 100 km kiiremad suusatajad tegid äärmiselt võimsa etteaste.

Sõprade sõit on selle poolest hea sõit, et selle lõpus on Eesti rahvaspordiüritustel kõige parem toitlustus. Söömine ei käi kuskil õues püstijalu puitlaudade ääres, vaid Vildes ja Vines (Vallikraavi 4) kenasti mugavates toolides restoranilaudade taga, ja söögiks pole mingi borš või seljanka, mida igal pool aastaid ja aastaid pakutakse, vaid ikka korralik n-ö tahke eine, seekord fusilli hakklihaga või kanaga, juurde ka värske salat. Loomulikult sai iga lõpetaja medali, mis on igal sõidul olnud erinev originaaltoodang - seekord oli medal puidust -, mõistagi sai valida mitut sorti jooke (üks umbes 10-aastane poiss tahtis väga alkoholivaba õlu, ütles seda emalegi, et seal pole ju alkoholi, aga ema, kes ise ka üritusel kaasa oli löönud, lausus, et ärgu poiss isegi mõelgu sellele ja vaadaku selles suunas - millist käitumist igati tunnustan), samuti olid loosiauhinnad ja saun Auras (mitte kuskil koolivõimlas, nagu paljudel teistel võistlustel - kui üldse).

Aga mis ma siin ikka seletan - vaadake videost sõidu kokkuvõtet ja oodake ära ka peatne järgmine video, kus näete, millises hirmuäratavas vormis on juba mitmed suusamehed.

Foto 1: Priit Pullerits ja Vahur Teppan enne pühapäevase Sõprade sõidu starti Tartu kesklinnas. Foto autor: Tiia Teppan.
Foto 2: Priit Pullerits enne pühapäevase Sõprade sõidu starti Tartu kesklinnas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ratturid kollastes vestides tempomeistrite (kas tunned ära, kes on kes?) vedamisel Sõprade sõidu alguses Tartu kesklinnas Vanemuise mäe tõusul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Sõprade sõidu tempomeistrid (kas tunned ära, kes on kes?) pühapäeval kella 11 paiku Tartu kesklinnas koosolekul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 

neljapäev, oktoober 11, 2018

Pullerits: Mõtlemapanev lugu sellest, miks maratoni ei maksa ületähtsustada

Seoses sel nädalal kerkinud teravustega maratonijooksu ümber, mis on keskendunud sellele, kas maratoni jooksmine on üleheroiseeritud, ja õhku visatud etteheidetega, et ma pole maratoni läbinud, meenus mulle üks väga kõnekas juhtum, mis võiks iga endast hästi arvava pikamaakulgeja mõtlema panna.

11. juuli õhtupoolikul 1987 esines Kärdlas tollal populaarne ansambel Karavan. Veetsin noil aegadel osa suvest sageli Hiiumaal ja käisin samuti toda kontserti kuulamas. Eelmisel päeval olin Spordilehe toimetuses tehtud ajakirjanduspraktika kõrvalt jooksnud Tallinnas 4x300 meetrit aegadega 43-42-43-43. Need ei olnud teab mis kiired ajad – praegustele pikamaajooksukulgejatele on need ajad muidugi ulme ja kosmos –, sest kaks aastat Nõukogude armees olid vajutanud kehalisele vormile sellise masendava jälje, et pelgalt aastaga pärast tavaellu naasmist ma toda allakäiku likvideerida ei suutnud. Mida kinnitas ka kolm päeva enne Kärdla kontserti Kadrioru staadionil Dünamo keskmaajooksjate seeriavõistlusel 800 meetris saavutatud tagasihoidlik aeg 2.01,0 (nüüdsetele ennast jooksjaks pidajatele loomulikult täiesti kättesaamatu tulemus, ka pärast kolme, nelja, isegi viit aastat treenimist), mis andis ka igati tagasihoidliku 17.-18. koha.

Aga need näitajad pole siin olulised. Oluline on siinses ja ka eelmise sissekande kontekstis see, mis toimus pärast Karavani kontserti.

Nimelt oli aeg õhtune. Aga mul oli heade tuttavate juurde öömajani mööda Kõrgessaare-Ristna maanteed üle 20 kilomeetri. Bussid nii hilisel ajal enam ei sõitnud. Jooksin Kärdla pargist Kärdla linnapiiri poole ja püüdsin pöidlaküüdiga autosid peatada. Aga ükski juht ei peatunud. Mitte ükski. Mäletan, et isegi kergelt vihastasin, ja siis lõin käega. Saatsin autodele lootmise kus see ja teine ning asusin joostes teele.

See ei olnud mingi spordiriietuses ega -varustuses jooks. Mul olid jalas küll mingid suvalised nõukaaja vabaajajalatsid – ei mingi Nike ega New Balance vms – ning lühikeste pükste asemel pikad, tolle aja moe järgi alt üksjagu laiad ja tugevast materjalist teksad. Need plaksusid joostes, olid nagu mingi lisakoormus. Aga kaugeltki mitte kõige suurem koormus. Sest olin tulnud Kärdlasse Tallinnast bussiga ning mul oli kaasas suur sinine Kalevi logoga võrdlemisi peenikese rihmaga spordikott, mis oli nädalavahetuseks vajalikke asju täis. Seda tuli joostes ühe käega kinni hoida, sest muidu oleks see õlal liiga palju hüplema hakanud ja ilmselt alatihti ka õlalt maha vajunud.

Ega mul kiiret olnud. Sest ega jooks ööbimispaika käinud aja peale. Õhtud on ju juuli keskel nagunii pikalt valged. Ent seda peab ütlema küll, et ega ma nii pikki maid, üle 20 km, eales jooksnud ei olnud. Vaatan praegu toonasest treeningupäevikust, et tolle aasta juunis oli mul kõige pikem jooksutrenn 8 km, lisaks tegin kuus trenni, mille pikkus oli 7 km. Kokku jooksin juunis 85 km (ei, siin ei ole trükiviga!), lisaks kahel korral ühe 400 meetri lõigu ning tegin kaasa kuus võistlust (näiteks Tartu meistrivõistlustel 800 meetris 2.00,9ga 4. koht). Päevik ütleb, et aktiivset treeninguaega kogunes juunikuuga seitse tundi ja viis minutit.

Aga ega nood tagasihoidlikud näitajad takistanud mul Kärdlast muretult ööbimiskohta joosta. Vaatan praegu päevikust järele, et hoidsin tempot 4.30/km, mis teeks maratoni ajaks 3:09, kui oleksin jätkanud. Ja mäletan, et jätkata võinuks, sest, nagu ütlesin, polnud too jooks mulle trenn, ammugi mitte võistlus, vaid lihtsalt liikumine ööbimispaika, ja 4.30/km kiiruse hoidmine teksapükstes, suur kott õlal, ei olnud mingi pingutus ega probleem. Loomulikult ei olnud mul kaasas mingit joogipudelit, rääkimata energiageelidest-batoonidest, ja söönud olin ilmselt viimati Tallinnas ennelõunal, sest kes siis Kärdlas nõukaajal nädalavahetusel õhtupoolikul kusagilt süüa sai. Huvitaval kombel leian treeningupäevikust ka randmelt loetud pulsinäidu vahetult peale ööbimispaika jõudmist – ainult 145.

Ometi ei pea ma toda logistikajooksu mingiks kangelasteoks. Ma olin selle täiesti unustanud, ei oleks hakanud seda meenutamagi, kui mitte nüüdsete maratoni nimel treenijate ja maratoni läbijate enda heroiseerimine poleks toda jooksu meelde tuletanud. Seetõttu, arvestades kõiki eelkirjeldatud asjaolusid ja tõsiasju, on mul väga raske aru saada, miks arvavad sajad ja sajad, et kui nad läbivad maratoni keskmise kiirusega 5 min/km (vabandust, tegelikult on selliseid 3:30 tempo hoidjaid siiski vähe, pigem on enamik ikka 5.30-6.00/km hoidjad), siis on see kuidagi tähistamis- ja kõneväärne. Veelgi enam: mul on tõesti keeruline aru saada, mis raskusi peaks suvalisel treeninud ja enam-vähem normaalkaalus ning 20-40ndates eluaastates inimesel olema hoida pikal võistlusel kiirust alla 5 min/km.

Ja ei, ma ei eelda, et peaksite seda tegema tühja kõhu, ühegi joogisõõmuta, spetsjooksujalatsiteta, teksapükstes ja suurt kotti õlal tassides.

Fotod laupäevaselt Tartu linnamaratonilt. Kõigi fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

teisipäev, oktoober 09, 2018

Pullerits: Kas maratoni jooksmine on üleheroiseeritud? Jah, oi kui palju!

Selle nädala algul, pärast Tartu laupäevaseid jookse, tirisid mõned Jooksupartneri esindajad - ja eile ka mu blogi kommentaatorid (vt eelmine sissekanne!) - mind järjekordse diskussiooni keskmesse. Keskkonnainvesteeringute keskuse krediidianalüütik Tauno Tanilas, kes läbis laupäeval Tartus 10 km 45.38ga – ehk tempoga, millisega ma ei teinud kunagi isegi trenni mitte, nii aeglane oli see – ning kes septembris läbis Tallinna maratoni nelja ja poole minutiga alla nelja tunni, tundis ilmselgelt ärritust, et olin toonud ajakirjas Jooksja IAAFi erinevaid alasid võrdlevale punktitabelile toetudes välja, et maratoni aeg kolm tundi on võrdne 800 meetri jooksu ajaga 2.14,85 ja 1000 meetri ajaga 2.55,99 ning et need on ajad, millest jooksin juba koolipoisina absoluutselt igasuguse trennita paremini, ja seda koguni sisetingimustes.

Nagu tuleb välja, on neile, kes maratoni jooksevad, selline karm ja aus ja rahvusvaheliste spetsialistide koostatud ning rahvusvahelise alaliidu rakendatud võrdlustabelile toetuv tõdemus löök allapoole vööd. Veel kord: mina ei ole selles löögis süüdi, tabeli on koostanud ja heaks kiitnud IAAF, rahvusvaheline kergejõustikuliit.

Kui maratoni jooksjaile seda tõsiasja mainida, lähevad nad ilmselgelt endast välja ning asuvad sind ründama küsimusega, mis on sinu enda maratonirekord. Vastasin Jooksupartneri portaalis ausalt ja otsekoheselt: «Pole jooksnud, pole huvitanud. Mulle meeldivad kiiremad distantsid, 800 oli ideaalseim, seda jooksin 1.55,9ga pärast kahte aastat trenni.»

Juba selles küsimuses, et mis on sinu enda maratonirekord, peegeldub veendumus, et maratonijooksu aeg on kõigi jooksmiste kvintessents ja mõõdupuu. Kust selline arvamus – eksiarvamus! – küll tuleb?

Maratoni jooksjad (siinkohal on oluline kirjutada see sõna lahku, eristades neid maratonijooksjatest) usuvad, et ainuüksi tõsiasi, et nende distants on üle 42 km pikk, peab tekitama nende vastu aukartust. Kindlasti ei ole 42 km jooksmine kerge, seda ma ei väidagi. Aga kindlasti ei vääri 42 km jooks mingit jooksmise apoteoosiks kuulutamist. Sest, pange tähele, kui võtta aluseks ainult distantsi pikkus, siis 100 km ja 100 miili ja 200 km ja mis iganes ülipikamaajooksude harrastajad võiks hakata kuulutama, et maraton on käkitegu, et õige jooksmine algab alles sajast või kahesajast kilomeetrist. Mis on ju nonsens.

See, mis paneb maratoni jooksjaid veendunult nõudma, et maraton tuleb kuulutada ülimuslikuks, on puhas ja pelk massiefekt ja karjainstinkt. Kuna nad on suurte kampadega rajal tundide kaupa, paneb see kauane kestus neid uskuma, et maraton on järelikult midagi oi kui üliinimlikku ja imetlusväärset. Ja kuna neid uskujaid on rajal sadu, on tuhandeid, ja mõned neist on rajal viis, isegi kuus tundi, siis see justkui olekski neile kinnitus, et maraton on kõige A ja O ning see, kes pole maratoni jooksnud, pole õige jooksmisega tegelenudki.

See on suuremat sorti petlik enesesugestsioon.

Lihtsalt öeldes: 800 meetri jooks, kuigi kestab vaevalt alla kahe minuti (erinevalt maratonijooksust, mis kestab üle kahe tunni), võib olla palju rängem, kui on maraton. Ja nüüd räägin enda kogemusest. Kui sa oled läbinud esimese ringi 54,5ga ehk tempoga, millega maratoni jooksjad ei suuda enamasti läbida puhast 200 meetritki (see teeb ajaks 27,2, olgu mainitud), ja siis jõuad teisel ringil tagakurvi algusse ning tunned, kuidas kogu keha on piimhappest kangestumas, ent pead selle tunde maha suruma, edasi pressima, ja lõpusirge algul isegi kiirendada suutma, kuigi tundub, et miski ei liigu, ning siis jõuad üle lõpujoone 1.55,9ga ning sul hakkab pärast lõpetamist järjest rohkem halb, sest oled pingutanud üle igasuguste piiride, hakkab koguni nii halb, et lebad kolmveerand tundi oimetuna puu all, lisaks oksendad, siis on see midagi sellist, mida ilmselt enamik maratoni jooksjaid ei ole kogenudki, ja kui mõni ongi, siis mitte sellest, et ta oleks suutnud piimhappebarjäärid, mis on oi-oi-oi kui kõvad, kõrged ja tugevad, purustada ning neist läbi murda, mis on tegelikult kõige raskem ja ennastületavam tegevus üldse, sest enesealalhoiuinstinktid hakkavad sulle vastu ja aju ei suuda enam käsklusi lihastesse edasi anda.

Ega ilmaaegu öelnud Tartu Ülikooli kehakultuuriõppejõud mulle omal ajal, kui veidi 800 meetri jooksu harrastasin, et 800 meetrit on kõige raskem jooksuala, millega saab võrrelda vaid 400 meetri tõkkejooksu. Ei keegi neist pidanud sama raskeks 5000 ega 10 000 meetri jooksu ega ka maratoni mitte.

Ja kõige krooniks: kuidas saab maratoni jooksmine olla mingi eriline ja heroiseeritav ja üliinimlik tegu, kui Eestiski jooksevad maratoni sajad ja sajad ja sajad. See näitab, et maratonijooks on muutunud rahvaharrastuseks ehk tavaliseks. Vaadake parem võrdluseks, kui vähesed jooksevad Eestis 800 meetrit!

Nii et maratoni paadunud apologeedid võiks võtta rahulikult hea mitu sammu oma väljamõeldud «kõrgustest» tagasi ja leppida sellega, mida ütleb IAAFi punktitabel neile mustvalgel: et maratoni aeg kolm tundi on võrdne 800 meetri jooksu ajaga 2.14,85 ja 1000 meetri ajaga 2.55,99. Need on ajad, mida iga vähegi end jooksjaks pidav jooksuharrastaja peaks saavutama möödaminnes. Mis ei ole tühjad sõnad. Sest 37-aastasena, kui olin pärast ligi pooleteise kümnendi pikkust spordipausi hakanud taas jooksma ja talvel kaheksa-üheksa kuud pisut harjutanud, jooksin 800 meetrit 2.07 kanti. Tehke nüüd veidi ise ka tööd ja minge vaadake järele, millega on too keskeas möödaminnes saavutatud 800 meetri aeg IAAFi punktitabeli järgi võrdne maratonis.

Ja veel kokkuvõtteks, kui ikka on raskusi asja tuuma mõistmisega: see, et keegi on jooksnud läbi maratoni, olgu 3:28 või 3:55ga või isegi 3:05ga, ei ole midagi muud, kui lihtsalt maratoni läbi jooksmine. Ja sellest ei maksa teha erilist numbrit. Nagu ei tee mina numbrit oma 37-aastasena möödaminnes joostud 800 meetri ajast 2.07 kanti. Peace! (Kuigi meelis Atonenilt sain Jooksupartneri küljel juba tutaka...)

Kõik fotod laupäevase Tartu linnamaratoni ürituselt. Kõigi fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

esmaspäev, oktoober 08, 2018

Pullerits: Kes tuleb sõprade rattasõidus minu gruppi?

Mõni aeg tagasi helistas Vahur Teppan. No nii, algab jälle peale...

Tegelikult imestasingi juba, kuhu ta küll nii kauaks jääb. Et kas sel aastal enam ei kutsugi kampa tempot tegema ja korda looma.

Aga jõudsin ta kutse siiski ära oodata.

Nüüd läheb asi juba tõsisemaks. Sel pühapäeval tuleb end valmis panna. Teppan korraldab Tartus juba kolmanda Sõprade sõidu, mis tähendab, et kahe aasta tagusest algatusest on saamas traditsioon.

Teppanil oli mulle seekord lausa kaks pakkumist. Ta andis valida, kas tahan tulla rattasõidul 50 km või tänavu esimest korda kavas oleva 100 km tempomeistriks.

Arvestades sellega, et äsjasel pühapäeval sõitsin oma Cube’i maastikurattaga Tartus ja selle ümbruse teedel üksinda 66 km ja häda polnud miskit, võinuks ju valida 100 km distantsi. Kuid me teame ju, mis juhtus, kui mu 66 km said varaseks päratlõunaks sõidetud. Siis algas sadu. Ja sügises sajus küll sõita ei taha, eriti veel olukorras, kus ei saa tempot omatahtsi määrata, mis tähendab, et ei saa hakata kiiremini liigutama, kui peaksid tuules ja vihmas märjaks saama ning külmetama hakkama.

Küsisin Teppanilt, kas ta ilmagarantii annab. Ta ei andnud. Seega valisin 50 km sõidu.

Ja oi, kuidas see potentsiaalsetele osalejatele mõjus! Pärast seda, kui Teppaniga paar nädalat tagasi käed lõime, on olukord kujunenud selliseks, et minu juhitavas 50 km sõidus on absoluutselt kõige rohkem osalejaid! (Aga kui Teppan poolteist-kaks nädalat tagasi Tartu Postimehes Sõprade sõitu tutvustava info avaldas, ei maininud ta minu nime kordagi... Vaat siis, milline sõprus...)

Kes ei tea, millega tegemist, siis eelmise aasta Sõprade sõidu videoreportaažiga saab tutvuda siin. Lisateadmiseks nii palju, et tänavusele sõidule on jäänud veel vähe vabu kohti, sest Teppan avaldas mulle täna, et 350 on see limiit, millest rohkem kedagi jutule ei võeta.

Nüüd jääb veel vaid oodata, millal helistab Jaak Mae. Nimelt toimub 19. ja 20. jaanuaril Otepääl murdmaasuusatamise MK-etapp.

Foto 1: Priit Pullerits (kollases ohutusvestis) juhtimas rattureid mullu sügisel Tartus Sõprade sõidule. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Rullsuusatajad siirdumas mullu sügisel Tartus Sõprade sõidule. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

reede, oktoober 05, 2018

Pullerits: Kas hipsterid ja tolerastid kaaperdavad tõesti rattasõidu?

Paar päeva tagasi kuulsin maja taga tänapäevase muusika lähenemist. Teate küll seda elektroonilist tümatamist, kus puudub enamasti igasugune viis, meloodia, harmoonia ja muu esteetiline, mis teeb muusika meeldivaks? Eelmisel talvel, kui selline muusika kõlas taustaks Lemeksi suusasarjas, hoiatasin sarja korraldajat Vahur Teppanit, et kui ta edaspidi ka kõlaritest sellist muusikat laseb, siis mina enam osalema ei tule, sest selline muusika paneb lihtsalt pea valutama.

Sedapuhku, nagu selgus, tuli muusika aeglaselt liikuva veoauto kasti tõstetud kõlaritest. Seejärel köitsid aga mu tähelepanu need, kes tulid veoauto järel. Ja seal tuli kümnete ja kümnete kaupa noori, kahekümnendates eluaastates rattureid.

Ei, need ei olnud sellised ratturid, keda näete rattavõistlustel või ühistreeninguil. Need olid hoopis teistmoodi ratturid. Nad olid argiriietes. Nad sõitsid hirmus aeglaselt, mõõduka kiirusega liikuva jooksja tempos. Ja mitte ühelgi neist ei olnud kiivrit peas. Hullem veel: mõned olid ühe käe koos telefoniga ette sirutanud ja tegid sõidu ajalt endast pilti või videot.

Kas see on kellegi arvates rattasõidu propageerimine?

Ei, minu arvates on see rattasõidu diskrediteerimine.

Ja-jah, loomulikult on tore, kui inimesed liiguvad linnas rohkem rattaga ja vähem autoga, aga pole sugugi ükskõik, kuidas nad seejuures liiguvad. Kui võistlevad ratturid kannavad alati kiivrit kui odavaimat elukindlustust – ma ei sõida näiteks isegi pooleteise kilomeetri kaugusele poodi ilma kiivrita –, siis ilma kiivrita sõit on lihtsalt rumal ja lühinägelik saatuse trotsimine. Halb ja kahjulik eeskuju teistele. Olen kirjutanud juhtumitest, kus ka väiksel kiirusel kukkudes on kiiver päästnud tõsisest peatraumast ega hakka siin neid lugusid enam kordama. Samuti olen kirjutanud sellest, kuidas linnaliikluses isegi kõndides telefoniga tegelemine võib tekitada ohtlikke olukordi – mis me siin siis veel rattasõidust räägime. Mõistagi ei vaevu sellised argisõitjad enamasti käega suunda näitama. Ja tagatipuks panevad paljud nendesugustest pähe kõrvaklapid, andmata endale aru, et peale silmade on just kõrvad need, mis püüavad signaale liikluses varitsevatest ohtudest.

Aga kuna sellised tüübid liiguvad samuti jalgrattaga, siis ega üldpildis vahet ole: hoolimata sellest, et võistlevad-treenivad ratturid on enamasti tublid ja eeskujulikud, siis sellised ratastel boheemlased ja hipsterid kahjutavad kahjuks kõigi jalgratturite mainet. Ja kuna neid tuleb liiklusesse järjest juurde, siis nende tekitatav kahju ratturite mainele nii jalakäijate kui autojuhtide silmis ainult suureneb.

Ent nagu te teate, siis ei jää ma kunagi pelgalt pisiasjade kallal nikerdajaks, vaid vaatan alati suuremat pilti. Ja too suurema pildi vaatamine näitab, kes need rattasõidu diskrediteerijad tegelikult on. Nad on valdavalt, nagu ütlesin, igasugused hipsterid ja boheemlased – nood tunneb ära mitte üksnes nende riietuse, vaid ka sõiduvahendi järgi – ehk siis inimesed, kes on suuresti vasakliberaalid, postmodernistid, uusmarksistid, globalistid, tolerastid. Ehk sellised, kes kannavad läänest pealevoolavaid ja pealesurutavaid hoiakuid: kallistame pagulasi, toetame homoabielu, kultiveerime multikultit, põlastame rahvusriiklust, avame piire jne.

Kuna seesuguseid tegelasi kohtab linnaliikluses järjest rohkem, ongi juhtumas see, et jalgratturitest kui sellistest – sest ega tavakodanik tee vahet «kileviineris» sõitjatel ja pühapäevakruiisijatel – on saamas globalistide siinne avangard. Mis oleks tõsiste ratturite kogukonna enamikule häbistav ja alandav, ega ma eksi?

Ja kuna ma ei vaata ainult suurt pilti, vaid vaatan alati ka tulevikku, siis teeb mind murelikuks veel üks võimalik areng. Nimelt on need kümned ja kümned kruiisijad, kellest eespool rääkisin, suure tõenäosusega need, kes ühel ilusal suvel võivad tuua ka meie linnpilti lääne dekadentliku ja rõlge kombe, milleks on alasti rattasõitude korraldamine. Kui see peaks ühel kohutaval päeval juhtuma, siis ma ei ole küll kindel, et ma tahaks end enam avalikult mingilgi viisil rattasõiduga siduda ja rattasõitjana näidata – sest mark ja hea nimi saavad kaude totaalselt lögastatud.

Niisiis, mida ette võtta, et moraalselt kõikuvad ja ebakindlad hipsterid ja boheemlased ei kaaperdaks jalgrattasõitu, mille suurim ja kõige püham kvintessents on seni ikkagi Tour de France, aga milleks edaspidi võib selle asemel saada alasti ühisrattasõit linnatänavail?

Kes ihaleb ilmtingimata ülimat vabameelsust, eks vaadaku mu videot ööelust patupealinnas Las Vegases, seal on nii paljaid mehi kui naisi - õnneks mitte jalgratta seljas.

Foto 1: Tour d'ÖÖ Tallinnas juuni alguses. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2 ja 3: Tour d'ÖÖ Tartus 2016. aasta augustis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tõsised naisratturid Londoni olümpial grupisõidu stardi eel. Keskel Grete Treier. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Alasti rattasõitjad Madridis. Foto autor: Reuters/Scanpix

kolmapäev, oktoober 03, 2018

Pullerits: Kas rattasport kisub maha müüri meeste ja naiste vahel?

Kuna Tanel Kangert (fotol paremal) ja Rein Taaramäe äsjasel rattaspordi MMil Austrias grupisõidu katkestasid, jäi teil loodetavasti võistluste jälgimise kõrvalt rohkem aega panna tähele ka seda, mis toimus kuluaarides. Ja sealt tuligi kentsakas uudis, et meeskonnasõitu tuleva aasta MMil Inglismaal enam kavas ei ole ning selle asemel on ROKi palvel (!!?) programmi võetud... võistkondlik segateatesõit eraldistardist.

Tõepoolest, see veel puudus!

See on järjekordne näide, kuidas paranoliselt sugudevahelise barjääri lõhkumisega tegelevad globalistlikud organisatsioonid ajavad lolli järjekindlusega oma rida ja lähevad ainult hullemaks ja hullemaks.

Lühidalt käib asi nii: riigi esindusse kuuluvad kolm naist ja kolm meest, mõlemad kolmikud läbivad eraldistardist 14 km pikkuse distantsi, meeste kolmik võib startida siis, kui naiste trio teine liige on ületanud lõpujoone ning ühine lõpuaeg fikseeritakse teise mehe järgi.

Tundub huvitav? Aga vaat, ei ole. Selline ala ei ole lühidalt öeldes liha ega kala. See on üks puder ja kapsas. Ja oleks siis veel nii, et segateatesõit lisatakse olemasolevale programmile. Aga ei! Meeskonnasõit kui selline kaob sootuks.

Ma tahan näha ennekõike seda, kuidas mehed omavahel täiega panevad. Ütleme, näiteks, et teevadki Kangert (fotol paremal ees) ja Taaramäe ja Mihkel Räim kõva sõidu – aga mida neil pingutada, kui Eesti naised on pikalt tagant eelviimased (kujutan ette, et mingi Aafrika võistkond on neist veel tagapool). Või mis pigem rohkemgi usutav: Eestil pole tasemega naisrattureid, keda MMil sel alal üldse välja panna.

Ala areng meeste ja naiste seas riigiti võib olla väga erinev. Võtame näiteks murdmaasuusatamise Eestis. Meeste teateneliku saame ikka kokku, aga kes mäletab, millal oli viimati, kui Eesti sai kokku naiste teateneliku? Ilmselt tahab ROK, kes seda kunstlikku meeste ja naiste ühitamise ideed kultiveerib, alasid rohkem arendada võrdselt nii meeste kui naiste hulgas, aga tõenäoliselt saavutab pigem vastupidise efekti. Kas Eesti või mõni teine väiksem riik – sest suurriikidele pole meeste ja naiste rattakolmiku komplekteerimine ilmselt mingi probleem –, hakkab sellepärast nüüd rohkem naiste rattasõitu arendama, et võiks äkki mingil MMil panna välja segateatevõistkonna, kes saaks umbes 40 riigi arvestuses 27. koha? Isegi kui mõni riik seda teeb, paneb kaine mõistus küsima, milleks. Sest suurtele riikidele, kellel on palju rohkem võimalusi ja inimesi ja raha, nagunii vastu ei saa.

Te võite muidugi arvata vastupidist (demonstreerides sellega oma sinisilmsust), aga olulisem on näha suurt pilti ehk siit edasi mõelda. Kui eesmärk on mehi ja naisi rohkem üheskoos võistlema panna, peaks reformima ka teisi alasid. Näiteks jalgpallis võiks MMil esimese poolaja mängida naised ja teise poolaja mehed (aga kes mängib lisaajal?), korvpallis võiks kaks veerandaega mängida naised ja kaks veerandaega mehed. Teatejooksus on juba järgmisteks tiitlivõistlusteks kavva võetud 4x400 meetrit segavõistkondadele (aga miks mitte 4x100 m?). Või kui olla veelgi progressiivsem ja müüri sugude vahel lõplikult maha tõmmata, võiks korvpallis ja jalgpallis panna platsile korraga segavõistkonnad, näiteks tingimusega, et alati peavad korvpallis ühe võistkonna eest platsil olema vähemalt kaks naist ja jalgpallis viis naist. Sest muidu on ikkagi nii, et näe, mehed olid tublid, võitsid korvpallis vastaseid 12 punktiga, aga naised, kuramused, olid viletsad ja kaotasid oma poolaja 23ga – või vastupidi. Ehk teisisõnu: nii jäävad mehed ja naised ikkagi eraldatuks ja ei toimu tõelist sugude ühinemist.

Ja kas te juba ei mõtle sellele, millal tuleb murdmaasuusatamises laskesuusatamise kombel kavva segateatesõit? Ja millal tuleb reegel, et rallis peab Ott Tänaku kõrval istuma kaardilugejana naine, sest praegu pole naistel rallisse ikka üldse asja? Ja kas tõesti ei leia ameerika jalgpall, kus Ameerikas rassib Margus Hunt, lahendust sellele, kuidas ka naised koos meestega väljakule madistama tuua?

Aga kõige parem oleks muidugi, kui spordis kaotataks üldse meeste ja naiste eraldi arvestuses. Sest oleme ju kuulnud küll ja küll neid progressiivide väiteid, et ega meeste ja naiste vahel mingeid erinevusi tegelikult ole, kõik on ühtemoodi inimesed. Las siis võistlevad ka ühtemoodi inimeste võistlusklassis.

Foto 1: Tanel Kangert haarab joogipudeli tänavuse Tour de France'i 17. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: CCC Sprandi Polkowice meeskond MMi meeskonnasõidus Innsbruckis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert (ees) ja Alejandro Valverde tänavuse Tour de France'i 11. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: BMC meeskond MMi meeskonnasõidus Innsbruckis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Naiste jalgpallimäng Inglismaal. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix
Foto 6: Kas see on siis mingi sooline võrdõiguslikkus, et naised peavad USAs mängima ameerika jalgpalli pesus? Fotol Los Angelese naiskonna Temptation (e.k Kiusatus) liikmed. Foto autor: AFP/Scanpix