Pullerits: Millega premeerida tublisid lugejaid enda sünnipäeva puhul?

Tänase sünnipäeva puhul tegin järjepidevatele jälgijatele väikese, kuid kõneka kingituse. Viin teid sinna, kuhu ihkasin minna juba rohkem kui 20 aastat tagasi (fotodel).

Tookord võtsin teekonna ette rendidžiibiga. See oli ainus kord, kui Ameerikas õnnestus saada rendikompaniilt Jeep – Grand Cherokee (fotol all vasakul). Anti Las Vegases lausa platsil valida, et võta, millist tahad. Võtsin punase. Sellega oli plaan läbida tollal, 2002. aasta suvel mitmeid Edela-Ameerika ehk Metsiku Lääne maasturiteid, millest kuulsaim, paljude arvates koguni kurikuulus, oli ligikaudu 100 miili ehk rohkem kui 160 kilomeetri pikkune White Rim Road. See asub Utah’s Moabi lähedal Canyonlandsi rahvuspargis.

Tagantjärele mõeldes oli minna sinna eelneva maasturisõidu kogemuseta, kaasas naine ja kaks last, ikka paras julgustükk. See on absoluutselt inimtühi tee, mis kulgeb Colorado ja Rohelise jõe kõrgete kallaste läheduses ümber suure kõrgendiku nimega Island in the Sky, Taevasaar. Seal ei ole sellist võimalust, et ah, enam ei viitsi, keeran mingit teed pidi kõrvale ja lähen minema. Seal ei ole ühtki bensiini- ega teenindusjaama, seal pole ühtki elamist – seal pole mitte kui midagi peale metsiku looduse.

Sellel teel on kaks otsa, mõlemad väga karmide serpentiinidega, mida näete ka mu lisatud videos. Kui neist alla ei saa, siis White Rim Roadile asja pole; ja kui üles ei saa, siis White Rim Roadilt ei pääse. Selle video paningi kokku oma sünnipäeva puhul, sest see on üks ägedamaid metsikuid teid kogu Ameerikas. Videos, nagu näete, sõidan enamiku ajast seda teed jalgrattaga.

Tollest teekonnast mööda White Rim Roadi võiks pajatada pikalt, sest närvilisi hetki oli palju. Ööseks pidin tõusma mööda väga järsku nõlva Murphy Hogbacki kõrgendikule (fotol vasakul kõrgendikult laskumine), kus oli reserveeritud telkimiskoht. Panin ühe pereliikme spotteriks – te ikka teate, kes see on? – ning pärast ütles ta, et ei olnud tõusu lõpus, kus olid suured kivid, nii kõveriti telgedega autot varem eales näinud. Telkimiskohas tõusis nii vali tuul, et tükk aega ei saanud autost väljagi tulla.

Lõpuks, kui telgi püsti saime ja magama läksime, ei tulnudki und, sest kogu öö olin ärevil, mis moodi see tee homme lõpuni sõita. Kuskil nelja viiendiku peal ootas raskeim lõik, Hardscrabble Hill, mille all kohtasin ühte kastiautoga meest, kes läks matkama, ja tema ütles – ta oli tulnud teisest otsast –, et ta polnud seda mäge kogu oma elu jooksul nii kohutavas seisus veel näinud. Aga ta lisas, et kui hätta jääme, siis ta tuleb õhtul seda kaudu ära ja saab meid loodetavasti välja aidata.

Tol poolteist päeva kestnud teekonnal mööda White Rim Roadi nägin esimest korda, milleks maastikurattad on loodud. Hommikul, kui telkimiskohas alles asju kokku panime, tõusis mootori möirates Murphy Hogbacki otsa üks maastur, mis saatis rattureid. See on tol teel tavaline, et ratturid võtavad kaasa saatemasina, mis veab varustust, kuigi on ka neid, kes on selle tee läbinud ühe päevaga, ent seda peetakse väga raskeks katsumuseks. Ärge unustage, et suvel on sealkandis õhutemperatuur pidevalt 40 kraadi ümber ning kogu joogivesi tuleb endal kaasa tassida (või lasta seda saateautol vedada). Vestlesin veidi ühe ratturiga ja avaldasin arvamust, et sellisel teel on rattaga ilmselt kohutav sõita – ma olin ju näinud oma maasturiga vett ja vilet. Kuid ta vastas, ja tunnistan, et minu üllatuseks, et ratastele sellised teed just loodud ongi.

Ligi poolteist kümnendit hiljem sõitsin seal ise rattaga (fotol paremal) ja sain kinnitust, et õigust rääkis too juhuslikult kohatud rattur. Kui te ei usu, siis vaadake ja veenduge oma silmaga ise. Siis ei pea kulutama aega ja vaeva ega riskima, et kõike omal nahal kogeda. Või kes teab, äkki läheb nii, et saate ise ka hamba verele?

Fotod 1-6: Priit Pulleritsu perekonna teekond White Rim Roadil 2002. aasta südasuvel. Fotod Priit Pulleritsu erakogust
Foto 7: Priit Pullerits 2016. aasta kevadel Shafer Traili serpentiinidest üles sõitmise järel. Foto Priit Pulleritsu erakogust

Pullerits: Õppetund, kuidas näha kohalikus spordistseenis globaalset mõjusat pilti

Nädala alguses sattusin Tartus Emajõe randa (fotol paremal), kus liival toksisid rannavõrkpalli keele järgi oletades türklased. Igatahes olid nad tumedat verd ja rääkisid mulle arusaamatut keelt, mis viitas nende lõunamaisele päritolule. Neid oli kokku kuus, nad olid eemalt hinnates vanuse poolest kahekümnendate keskel, ja peagi saabus neid veel kaks. Mul pole aimugi, mida nad siin muidu teevad ja millega seoses siia on saabunud. Lähedal asub maaülikooli 16-korruseline ühiselamu, kuid praegu on suvi ning õppetööd ei toimu. Enamik õppureid, kel seos oma kodumaaga, võiks praegu oma kodus olla.

Ent olulisim on hoopis muu mõte ja järeldus, mis pähe tuli. See paigutub konteksti, mis ühelt poolt räägib piirideta maailmast, ja teisalt haakub sellega läänest leviv mõttemall, et riik on territoorium, mis koondab sellel elavaid inimesi, ning siit kasvav järeldus, et elanikkonna määratlemisel on aluseks kodakondsus, mitte muud tunnused. Olgu pealegi, et Eesti põhiseadus määratleb meie riigi mõttena selle keele ja kultuuri edasikandmise. Ehk teisisõnu: Eesti on rahvusriik.

Aga siia lisandub veel üks kontekst. Tore on istuda liival, vaadata, kuidas valged ja hallikad pilved purjetavad üle erksinise taevalaotuse (fotodel); vaadata, kuidas inimesed veedavad muretult aega; vaadata, kuidas laev teeb piki Emajõge huvilistele lõbusõitu; vaadata, kuidas sõudjad libistavad oma paate piki jõge. Samas mitte unustades, et tuhatkond kilomeetrit lõunas peavad ukrainlased elu ja surma peale võitlust vene agressorite vastu; mitte unustades, et too on võitlus, mida ukrainlased peavad ka meie vabaduse ja rahu eest – kes seda ei tunnista, on kas loll, venemeelne või idioot. Muid võimalusi pole.

Nii ma seal istusin ja mõtlesin, et kui meil poleks sellist rahulikku suve, nagu on praegu, vaid oleks lahinguterohke suvi, nagu Ukrainas, siis kui palju oleks kõigist neist türklastest ja muust rahvast, kes siia piirideta ja liikumisvaba maailma nautides on saabunud, valmis kaitsma seda territooriumi, kus nad elavad, töötavad, mängivad rannavollet. Ma ei usu, et nad oleks. Vähimagi ohu korral kaoks nad siit kiirelt ega vaataks tagasigi.

Muidugi leiduks ka eestlasi, kes vähimagi ohu korral mujale tormaks. Aga kindlasti mitte enamik. Nagu pole Ukrainast lahkunud enamik ukrainlasi. Kuid välismaalased, olgu nad siin õppinud, elanud, töötanud kui kaua tahes, kaoks siit suure-suure tõenäosusega kiiremas korras in corpore. Mis tähendab, et Eesti kui maa, millega nad on end sidunud, mille hüvedest osa saavad, on neile pelgalt territoorium, mille võib vahetada vajadusel ükskõik millise teise territooriumi vastu. Sest neid ei seo Eestimaaga ei päritolu, ajalugu, keel, kultuur ega rahvustunne. 

Vaat mida tähendab meile ohu korral globaalne, piirideta maailm – me oleme head ja kasulikud vaid siis, kui siin pakutavat saab nautida, aga muutuma ebavajalikuks, väljavahetatavaks, isegi unustatavaks niipea, kui tekib vähimgi ajend siit jalga lasta. See on üks põhjus, mis mu arvates teeb kõik, mis õõnestab rahvusriiki, selle riigi ainult nõrgemaks.

Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis küsimusi tekitas valus ja skandaalne spordiraamat?

Puhkuse esimesel nädalal võtsin lõpuks ette spordiraamatu, kus mind on korduvalt mainitud ja tsiteeritud ning üks mu pikk arvamuslugugi täies mahus avaldatud. See on endise kolleegi Kalle Muuli kirjutatud «Imelaps. Kelly Sildaru lugu», mille ilmumine mullu tekitas üksjagu tormi, nii et peategelane soovis seda koguni müügilt ära korjata.

See on teadupoolest karm raamat, mis räägib üksjagu ka sellest, mis toimus Sildarude perekonnas pärast seda, kui Kelly Sildaru sai pool aastat enne Pyeongchangi taliolümpiat tõsise põlvetrauma, mis ei lubanud tal olümpial osaleda. Võib väita, et seetõttu jäi tal võitmata pargisõidus olümpiakuld, mis, arvestades tema toonast taset võrreldes konkurentidega, näis pelgalt vormistamise küsimus.

Siis, pärast saatuslikku traumat, lõidki Kelly Sildaru ja isa Tõnise, ühtlasi tema treeneri ja mänedžeri vahel pinged lõkkele, saab lugeda raamatust.

Seda lugedes tuli mul meelde mu intervjuu Kelly ja Tõnis Sildaruga 2017. aasta oktoobris Tallinnas Arigato spordiklubis (fotol vasakul). Selleks ajaks oli, kui piltlikult öelda, must kass isa ja tütre vahelt juba läbi jooksnud. Usutlus kestis ligi poolteist tundi. Ma ei mäleta, et Kelly Sildaru oleks selle aja jooksul kordagi naeratanud. Toona pidasin põhjuseks seda, et ta oli ju saanud trauma ega saanud võistelda olümpial. Nüüd, lugenud raamatut, näen ka teisi põhjusi.

Enamiku ajast tol intervjuul rääkis isa Tõnis. Kelly Sildaru oli sõnaaher. Mitmel korral pöördus isa tema poole, et öelgu ka midagi. 

Muuli kirjutatud raamatus, mis on Kelly Sildaru monoloog, on mitu mõtlema panevat kohta.

Esiteks see, et mitmel puhul tundis Kelly Sildaru ajakirjanike ees, et tahaks intervjuu ajal nutma puhkeda.

Teiseks see, kuidas ta küll suutis sellise pingerohke isikliku elu taustal, kus ema ja isa alalõpmata tülitsesid ja isa muutus tütre suhtes üha vaenulikumaks, üldse treenida ja võistlustel häid tulemusi saavutada. Ta imestab raamatus ise ka selle üle.

Kolmandaks see, et suusaliidu vigursuusaalade komitee juhist Kalle Pallingust, kes oli teemaga kursis, ei olnud probleemi lahendamisel mitte mingit abi, kuigi ta oli seda lubanud. (Palling oli see mees, kes hakkas hädaldama, kui tegin avalduse, et jälgin väga tähelepanelikult, kes poliitikutest hääletab kooseluseaduse poolt – tema võttis seda, kujutage ette, ähvardusena, nagu polekski ajakirjanike kohus poliitikute tegudel silma peal hoida ja nagu ei peakski poliitikud oma tegude eest avalikult vastust andma.)

Neljandaks see, kuidas Tõnis Sildaru suutis aastaid ajakirjanikke ära petta, luues neile pildi eeskujulikust musterperekonnast, kus kõik on õnnelikud. Tänan saatust, et ma ei ole spordiajakirjanik ega olnud seotud Sildaru tegemiste kajastamisega, sest nüüd ei pea ma tundma, et lasin end ära kasutada ja ajasin rahvale puru silma.

See viimane, neljas punkt, pani mind mõtlema, mis saanuks siis, kui ma oleksin kuskilt teada saanud, et Sildarude pere ja meeskonna rõõmsa ja üksmeelse fasaadi taga ei ole mitte pelgalt mõrad, vaid lausa killud. Kui ma oleksin seda uurima hakanud, oleks ilmselt kõik osapooled, nii Sildarud kui rahvas, pidanud mind vaenlaseks, urgitsejaks ja Kelly Sildaru võistlemiste õõnestajaks. Oleks ma asja uurimata jätnud, tunneksin end nüüd sügavalt süüdi, et lasin kõigel sellel, mis toimus, juhtuda ega võtnud midagi ette, et probleemi, mis noort inimest laastas ja muserdas, luubi alla tuua. Igatpidi halb, vastik olukord.

Ma ei tea, mis seisus on praegu Kelly Sildaru, kuid Tõnis Sildaru on avalikul areenil tagasi. Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeimas numbris (fotol paremal) on Marta Vasariku lugu «Taasleitud vana – unustusse vajunud rattasõit on Sildarude peres taas au sees». See räägib Tõnis Sildaru ja tema poja Henry rattasõitudest. Kelly Sildaru pole seal mainitud sõnagagi. Teda nagu ei eksisteerikski isa elus.

Foto 1: Spordiaasta tähtede 2022 gala Tallinnas Alexela kontserdimajas mullu 30. detsembril. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tõnis ja Kelly Sildaru poseerimas Postimehele 15. oktoobril 2017. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kelly Sildaru ja Mihkel Ustav saabumas Barbie' filmi esilinastusele Apollo kinno Ülemistes. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru jagamas autogrammi olümpiaraamatu "Peking 2022" esitlusel Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis Tartus mullu 20. mail. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kelly Sildaru Barbie' nuku esitlus mullu 25. mail Tallinnas.
Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeim number. Ajakirja kaanepildi edastas peatoimetaja Vahur Kalmre

Pullerits: Kas Tour de France'i ajamõõtjaid saab usaldada?

Nüüd on küll vaja spetsialistide abi. Teema on Tour de France’i neljapäevase, 18. etapi lõpp. Mulle on alati räägitud, ja rääkijad on olnud teadjamehed, et kui rattasõidus on lõpujoonel vahe üle ühe sekundi, siis rohkem kui sekundi jagu majajääjad ei saa eelmistega sama aega.

Tegin 18. etapi finišiheitlust vaadates lihtsa katse. Mäletatavasti olid neli meest eest ära ning kolm noist jagasid omavahel ka etapivõidu. Vaatasin videos mitu korda, kui suur on kolmiku viimase mehe ja peagrupi esimese mehe vahe lõpujoonel. (Eks ju, vahet järgmistega mõõdetakse antud juhul kolmiku viimasest, mitte esimesest mehest?) Ja et vähendada eksimisruumi, tegin kolm mõõtmist. Sain vaheks 1,31, 1,28 ja 1,27 sekundit. Ehk nii või naa rohkem kui sekundi.

Kui te mind ei usu, tehke oma mõõtmised.

Mu küsimus on järgmine: miks sai peagrupp esimese kolmega sama aja, kui vahe oli rohkem kui sekund?

Teiseks – selle kohta mul küll mõõdetavat materjali pole, aga küsin siiski –, kas vahel pole nii, et kui suurem seltskond mehi tuleb rahulikult üle lõpujoone, siis seal sekundilist vahet sageli ei mõõdeta ega arvstata ning kõik saavad sama aja, olgu vahepeal tühja maad kas või kaks-kolm sekundit?

Remargi korras, kuid see pole sugugi vähetähtis: kui suurtuuril ei aeta ajamõõduga pilli lõhki, siis miks teha seda näiteks Tartu rattarallil, kus kunagi ei arvestata grupi aega, vaid igaüks saab sekundipealt oma individuaalse aja?

Fotod 1-3: Soudal Quick-Stepi meeskonna taanlasest rattur Kasper Asgreen võidab Tour de France'i 18. etapi Lotto Dstny hollandlasest sõitja Pascal Eenkhoorni (paremal) ees. Kolmandaks jääb Uno-X Pro Cycling Teami norralasest esindaja Jonas Abrahamsen (vasakul). Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kas pärast ränka kukkumist tasub kiiresti taas sadulasse istuda?

Mullustel Baltimaade grupisõidu meistrivõistlustel Lätis Kuldigas oli veemajanduse inseneri haridusega kahe väikelapse ema Mari Kruuser, kelle abikaasa Karel Kruuser on viimased neli aastat töötanud määrdemeistrina USA murdmaasuusakoondises, umbes kümnese grupiga kõige ees, kui poolteist kilomeetrit enne lõpujoont lõi ühes sisekurvis puuoks ootamatult vastu nägu. Ta sõitis eesmisele tagarattasse ja kukkus. Kuid ta ei jäänud lebama, vaid ajas end kähku püsti ja aitas mahatulnud keti hammasrattale peale. Siis tõmbas käega üle näo. Ja mis ta nägi – käsi oli üleni verine.

Lõpuni sõitmist ta ei mäleta, aga lõpuni ta tuli. Kirja läks 24. koht, kaotust võitjale üle pooleteise minuti. Kiirabi viis ta teise linna haiglasse, kus arstid tegid talle kuklapiirkonda kolm-neli õmblust ja ütlesid, et vähemalt kaks nädalat ei tohi mingit sporti teha. Ta oli saanud peapõrutuse.

Aga Kruuser hakkas juba kolme päeva hiljem treenima ning kahe nädala pärast startis Rakvere rattamaratonil. Väga hästi ta end ei tundnud, pea käis vahel ringi. Sellegipoolest lõpetas ta Rakveres naistest neljandana.

Järgmisel nädalal ei suutnud ta ennast õieti püstigi ajada. Pea hakkas kohe pööritama, süda läks pahaks, tõusis palavik. Kulus terve nädal, et ta uuesti endasse tuleks.

Õppetund, mille Kruuser sõnastab ajakirja Ma Olen Jalgrattur minunimelise rubriigi loos «Rattasõit on nagu malemäng: targem võidab»: peapõrutus on hullem, kui algul võiks arvata – sellest tuleb korralikult taastuda. Tal on jagada veel mitu kasulikku õppetundi, sh sellest, mida peavad rinnalastega emad rattavõistluste eel ja ajal hoolega jälgima.

Rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur 38. numbris on lisaks järgmised teemad:

*Läti jalgrattaga Läti õlut toomas – Alo Lõhmuse rattaringid
*Eesti seltskond Itaalias Tuscany Trailil. Mõned selle bikepackingu tõusud olid lausa ebareaalsed
*Tour of Estonia oli sel aastal ... säästutuur. Toimetaja ja peakorraldaja analüüsivad
*Tartu rattaralli suursaadikud hindavad, mis on rattarallil aastatega muutunud
*Kui Taevakojas tuli 25-kilone ratas järsust trepist üles kanda. Üks hetk rattasõidult nimega Hydra Epic
*Rattavõistluste korraldajate sarjas räägib seekord Ivar Tupp
*Fotolugu Tour d’Ööst Tallinnas
*Oma hooajast Prantsuse profitiimis räägivad Norman Vahtra ja Rait Ärm
*Sildarude rattapere
*Aga meie käisime Soomes gravelit sõitmas ... Mis sõit on FNLD GRVL?
*BMXiga saab sõita igal pool. Isegi taevas
*jpm

Foto 1: Tadej Pogacar võitlemas Tour de France'i 17. etapil Col de la Loze otsas. Foto autor: ZUMA Press Wire / Scanpix
Foto 2: Leia pildilt Tour de France'il osalevad jalgratturid! Foto autor: IMAGO / Photo News / Scanpix
Foto 3: Prantslane Thibaut Pinot vänderdamas Tour de France'i 17. etapil Col de la Loze otsas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, 38. number. Kaanepildi edastas peatoimetaja Vahur Kalmre

Pullerits: Mida ootamatut paljastavad rattasõidud Eestimaa väheasustatud nurgas?

Võib ju tunduda, et oled kõik teed läbi sõitnud ja kõik nurgatagused ära uurinud, aga ei ole (fotol paremal tee Põdramõtsast loodes). Isegi siis ei ole, kui oled lähikonna teid kümneid kordi sõitmas käinud.

Te ei kujuta ettegi, mida siin Kagu-Eestis värdjariigi läheduses leidub!

Tõele au andes – peaaegu midagi ei leidu. Näiteks keerasin Suurõsuult Muraski peale. Tee on kena, hea kattega kruus. Läheb läbi metsa, teeb käänakuid, ühes kohas nõuab isegi suuremat pingutust, et end väikse künka otsa vinnata. Siis avanevad silme ees suured, kergelt lainetaval maastikul põllud. Kaart näitab Stravas, et koha nime on Muraski. Olgu pealegi, aga ainsatki märki ühestki talust või elamisest pole. Keeran paremale mäe otsa (fotol ülal vasakul), laskun sealt tillukese kasesalu kõrvalt alla, tee keerab kurviga vasakule, muutub rohusemaks, aga jäljed on selgelt ees. Kuni jõuan metsa alla, kus tee teeb sõõri, keerab ringi.

Sealt, kust ennist keerasin paremale mäe otsa, lähen tuldud teed pidi otse edasi. Taas kergelt kupliline maastik, avarad põllud (alumisel parempoolsel fotol), ei ainsatki rajatist. Kuni tee keerab lauge laskumise järel vasakule ja kaob väikse kraavivõsa vahelt madalale viljapõllule (fotol paremal; vaata päiksekiiri taevas!). Kõik. Tagasipöörd.

Päev hiljem Hino järve põhjakaldale. Seal keerab piki põhjakallast, sellest sada kuni paarsada meetrit eemal kulgeval kruusateel ridamisi pisiteid järve poole. Üks noist läheb mööda mahajäetud loomakasvatuskompleksist, mille silt kuulutab eravalduseks, kuid mille värav on lahti, ning jõuab paarisaja meetri järel järve äärde, kus on lõkkekoht ja mingi majake. Ja siis teine samasugune (fotol vasakul), mille juurde läheb liivane tee läbi männimetsa, ühe puu tüve külge kinnitatud silt, et see on eravaldus. Ka kolmanda liivase tee lõpus asub eravaldus, isegi üks maja ja paar lagunenud vana hoonet, kuid pole märki, et seal oleks viimastel nädalatel, võib-olla isegi kuudel käidud.

Hino järve põhjakaldal kulgev heas korras kruusatee lõpeb samuti pärast umbes 120-kraadilist vasakpööret laskumise all eravaldusega, kus on mitmeid sõiduautosid, ka inimesi, ja kaks taksi, kes tulevad uudistama, kes tuli. Pööran heaga tagasi.

Eile sõitsin Tika kruusastel metsaveoteedel (fotol vasakul teeäärne veekogu). Neid on neli, hargnevad neljas suunas nagu neli hästi laiali aetud sõrme. Pakuks, et iga haru on poolteist kuni kaks ja pool kilomeetrit pikk. Kõik lõpevad ringteega. Seal ei näinud samuti ainsatki hoonet. Ei näinud ainsatki inimest. Ei kohanud ainsatki sõidukit. Mu ratta kruusale jäetud jälg näitas, et viimastel päevadel polnud seal mitte keegi liigelnud.

Hämmastavalt hõreda asustusega on too kant Kagu-Eestis. (Fotol paremal järv Lätis Kornetis Eesti lõunapiiri lähedal.) Mis tekitab küsimusi seoses riikliku julgeolekuga. Teisalt, suured metsamassiivid ei luba vaenlasel maastikul suvalt liikuda – liiati on metsaalused ja metsade ümbrused soised, kuhu on kerge uppuda, eriti rasketehnikal –, vaid sunnivad teedele. Paljud teed ei vii aga mitte kusagile – ehk on sisuldasa lõksud. Kui peab liikuma mööda suuri teid, on vaenlane NATO jõududele kerge saak.

Selline üksinda tsivilisatsioonist eemal liikumine on mulle vajalik ettevalmistus sügiseks.

Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kiire spordiala vahetus - milline kogemus!

LISATUD VIDEO.

Nüüd toimus küll tõsine alavahetus. Kiirust tuli kõvasti juurde. Aga ohte ka paraku.

Selle kohta ütles mees, kes korraldab järgmise nädalavahetuse suursündmusel suuri asju:

«Ainult rõõm, kui inimene julgeb ja tahab elus proovida erinevaid asju. Neid inimesi tegelikult liiga palju ei ole, kindlam on tiksuda rutiinses turvalisuses.»

Ma ei salga, et läbielatul ja kogetul oli enesetundele kokkuvõttes oma mõju. Ja mitte ilmtingimata meeldiv. Pärast andis üksjagu taastuda.

Aga heameelt oli ka. Eeskätt sellest, et suutsin püsida tempos ega teinud ainsatki viga. Sain koguni kiita. Kusjuures selle, millele oma vastutusrikkas tegevuses toetusin, panin kirja ise, oma käega. Mitte ei võtnud appi seda, mis kellelgi teisel varem valmis tehtud.

Seda kõike on kuulda ja näha siin.

Foto 1: Priit Pullertis saabub kolmapäeval veidi pärast keskpäeva Tartus Raadi vanale sõjaväelennuväljale. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullertis valmistumas kolmapäeval Tartus Raadi vana sõjaväelennuvälja kõrval alavahetuseks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullertis tegemas koos Toomas Repiga (vasakul) ettevalmistusi ühistööks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks kaitsta dopingu eest elujõulisi mehi, aga mitte haavatavaid naisi?

Sain huvitava vihje: Rootsis püütakse jõusaalides suurte lihastega kodanikke ja tehakse neile dopinguteste, et paljastada dopingutarvitajaid. «Kas tõesti?!» imestasin, sest Rootsi olla ju hirmus vaba ja tolerantne ühiskond, ning asusin asja uurima. Ja vaat mis välja tuli.

Tuli välja, et Rootsis tehtud uuringute kohaselt on seal üks mees sajast ja üks naine kahesajast pruukinud elu jooksul anaboolseid-androgeenseid steroide. Nende tüüpiline kasutaja on 18–34-aastane mees, kes harjutab regulaarselt spordisaalis.

Miks neile kontrolli teha, ei ole tingitud sellest, et siis nad ei saaks võistlustel teiste ees ebaõiglast eelist, sest kui nad võistlevad, siis neil võistlustel, kus nagunii pole dopingukontrolli. Dopingutestide eesmärk, pange tähele, on kaitsta nende tervist, sest anaboolsete-androgeensete steroidide pikaajalisel kasutamisel on tervisele laastav mõju. (Anaboolne toime ehk skeletilihaste kasvatamine, androgeenne toime ehk meessuguelundite väljaarendamine.)

Samal ajal, nagu tuletas meelde vihje saatja, kirjutatakse tüdrukutele ja noortele naistele, kes ei taha olla enam naised, välja ülisuuri füsioloogilisi koguseid testosterooni, ka Eestis. Milline on selle mõju nende tervisele? Mis tagajärjed avalduvad pikapeale? Ja peaküsimus: miks keegi nende tervist ei kaitse?

«Sisuliselt on olukord, kus 50-aastane mees, kelle looduslik testosterooni tase on juba langenud küllaltki madalale ja kes tahab seda tõsta, saadetakse kuu peale, aga 18-aastasele tüdrukule kirjutatakse see paari visiidi järel välja,» resümeeris vihje läkitaja, lisades: «Ma olen mõelnud, kui silmakirjalik ühiskond (riik, meditsiin) võib ikka olla.»

Supervõrdlus, kas pole!

Igaks juhuks kontrollisin ja sain teada, et juba eelmise kümnendi esimeses pooles tehtud uuringud (Coomber, 2013; Coakley, 2014) näitasid, et enamik inimesi pooldab sooritusvõimet ja väljanägemist muutvate medikamentide (PIED, Performance and Image Enhancing Drugs) keelustamist ning nende kasutamise kriminaliseerimist. (Kuulsite, soomuutjaist arstid?) Leidsin teadusartikli (««Muscle Profiling»: Anti-doping policy and deviant leisure», Kyle J.D. Mulrooney & Katinka van de Ven), mis käsitleb võitlust dopingu vastu mitmes Euroopa riigis ning näitab, kuidas see on kujundanud avalikku suhtumist keelatud ainete kasutamisse, ning peab PIEDe rahvatervise probleemiks.

Näiteks Belgia ja Prantsusmaa on loonud spetsiaalsed dopinguvastased politseiüksused, Rootsi ja Taani on jällegi tulnud välja dopinguainete vastase algatusega väljaspool tippsporti, st avalikus sfääris. Artiklis on kirjas, et Rootsi, Belgia ja Taani dopinguvastased agentuurid viivad läbi dopinguproove ka jõusaalides tavakodanike hulgas. Vahalejääjaid ootab karistus. Positiivne testitulemus toob kaasa kuni nelja-aastase ükskõik millise jõusaali külastamise keelu, samuti igasugustel võistlustel, sh näiteks kohalikul jalgpalliturniiril osalemise keelu. Belgias võib lisaks saada kuni 2000 eurot trahvi.

Minugi poolest võiks meil jõusaalides teha sama. Kuid seejuures tuleb kindlasti tõstatada küsimus, kas ja kuidas võtta vastutusele arstid, kes kirjutavad noortele naistele välja suurtes kogustes tervist kahjustavaid aineid. Mis argumendiga on õigustatud nende selline tegevus, millel on ettenägematud, kuid raudkindlad negatiivsed mõjud kahjustavate ainete manustajaile? Kes võtab vastutuse, kui nonde tervis tuksi läheb?

Ja ärme unusta laiemat küsimust: kui progressiivsed Euroopa riigid kaitsevad väevõimuga elujõus mehi, siis miks jätavad nad täiesti kaitseta noored, haavatavad naised?

Fotod 1-4: Naised jõusaalis. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Miks mõned ajakirjanikud tikuvad sportlastega semutsema?

Lõppeva nädal algul vihastasin järjekordselt spordiajakirjanike peale. Enne Wimbledoni turniiri tuli vene tennisisti Daniil Medvedevi pressikonverentsil teemaks Ukraina sõda. Medvedev oli selle kohta öelnud: «Ma olen alati öelnud sama asja: ma olen rahu poolt. Palju muud polegi lisada.»

Kuulge, maailma spordiajakirjanikud, kas sellisest asjast olete kuulnud, nagu täpsustavad lisaküsimused?

Rahu mis tingimustel? Kas praegusel rindejoonel? Kas siis, kui Venemaa on Ukrainast tagasi tõmbunud või löödud? Või siis, kui Kiiev on vallutatud?

Miks te rohkem ja täpsemalt ei küsi? See, kui sportlane ütleb, et tal ei ole rohkem muud lisada, ei tähenda, et ärge enam küsige, vaid tähendab, et minge talle oma lisaküsimustega appi! Nõudke vastused välja! Nõudke seda enam, nagu ütles Jaan Veeranna, endine tugev rattur: «Olen ise olnud nōukogude aja sportlane ja kui tahad selles riigis veel edasi elada, siis rohkem öelda ei saagi.»

Lühidalt: tulnuks Medvedevit küsimustega rohkem survestada, et saada teada, mida see rahu tema nägemuses tähendab.

Miks spordiajakirjanikud seda ei teinud? Sellepärast, arvan, et nad on sportlastega liiga vennastunud. Liiga semuks saanud. Võrrelge muude valdkondade, näiteks poliitikaajakirjanikega. Nood küsitlevad oma intervjueeritavaid palju jõulisemalt. Nemad usutletavaid niisama lihtsalt konksu otsast lahti ei lase. Ega peagi laskma. 

Vennastumine sportlastega on väga suur probleem. Nägite äkki ERRi värskeima täienduse, Debora Saarnaki intervjuusid Euroopa mängudelt? Alles hiljaaegu ekraanile saanud neiu oli juba kõigi sportlastega, sh temast ligi kaks korda vanema Irina Embrichiga sina peal. See on väga suurest barjäärist üle astumine. Kõik see, mis ma olen ülikoolis intervjueerimise ja allikatega suhtlemise kohta rääkinud ja õpetanud, oli nagu peoga pühitud, meelest läinud. Kui ajakirjanik läheb kajastatavaga sina peale, ei suuda ta teda enam kriitilistes olukordades korraliku ajakirjanikuna usutleda. Ja andke andeks, mulle intervjueeritavana see samuti ei «istuks», kui noored ajakirjanikuhakatised, kes vanuse poolest sobivad lapseks, tulevad järsku sinatama. Mis mulje see jätab? 

Võrdluseks: ma olen teinud Mati Alaveri ja Andrus Ansipiga hulga intervjuusid, aastate jooksul nendega korduvalt ja korduvalt vestelnud. Käinud mõlemal ajakirjanikuna koduski külas, sõitnud mõlema seltsis jalgrattaga. Aga ma ei ole läinud nendega sina peale. Kuni nad on potentsiaalsed intervjueeritavad, on mõistlikum hoida nendega teie tasemel suhtlust. Muidu lõpetan sama maotult nagu need, kes Wimbledoni turniiri eel Medvedevit normaalselt usutletud ei saanud.

Foto 1: Priit Pulleritsu võidusõiduratas kergliiklusteel Haage järve ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Koer sööstmas Rahinge järve 30. juuni hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Taevas 3. juulil Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Priit Pullerits sõitmas rattaga 5. juuli õhtupoolikul Tartus Vaksali tänaval. Fotode autor: Aivar Veri

Pullerits: Miks Eurospordi mehed jäävad alla Rene Mandrile?

Tänavune ratturite Tour de France jätab mind ükskõikseks – mis vahet seal on, kes võidab! –, küll aga on need hetke, kui olen üritanud silmanurgast piiluda, mis seal toimub (äkki juhtub midagi kõnekat?), tekitanud küsimusi.

Suur küsimus on see, et Tour de France on enamiku ratturite suhtes ebaõiglane ja kallutatud võistlus. See soosib, kui räägime ikkagi peamisest, üldesikohast, ainult teatud võimega sõitjaid – mägironijaid. Mitte ühelgi sprinteril pole eluilmas šanssigi kokkuvõttes eimeseks tulla, nagu ka temposõiduvõimekusega meestel. Maksab ainult üks: sa pead mägedest üles saama, ja väga kiiresti. See oleks sama, kui kümnevõistluses võidaks alati need, kes on teistest tugevamad heidetes. Või jooksus. Või hüpetes. 

Nüüd teleülekannetest. Esiteks ei küüni ükski Eurospordi kommentaator Rene Mandri tasemeni. Mandri on suutnud huvitavaks ja sisukaks rääkida ka Eesti kohalikud meistrivõistlused. Sest ta teab, millest räägib, ta saab asjadest aru. Eurospordi kommentaatorid, kui olete tähele pannud, on kinni klišeedes. Ikka ja jälle samad väljendid, nagu damage ja lead train ja Oh my God jms. Mandriga võrreldavat sisulist juttu, mis viitaks sellele, et nad suudaks sõitu analüüsida, neilt loota ei maksa.

Paar aastat tagasi, mäletan, palkasid nad sõidujärgseid intervjuusid tegema ühe täidluspotentsiaaliga (need on naised, kelle füsionoomia annab juba 25-aastaselt märku, et 45-aastaselt on nad poolteist korda ja 55-aastaselt kaks korda suuremad, aga noortel meestel enamasti nii perspektiivikat silma pole) blondiini, kes võis küll olla kena vaadata, aga küsida oskas ta peamiselt ainult traini kohta. Tiimipealikuid ta usutlustes ära võluda ei suutnud – nood mehed hindavad jutus sisu ja ei läinud ripsmevolksatustega kaasa.

Need võtted, millega Eurosport üritab ülekannet elavdada, on enamasti mõttetud. Ja sisutud. Mis mõte on Philippe Gilbertil mootorratta tagaistmelt 30 sekundit mikrofoni rääkida – tal ei ole ju öelda midagi sellist, mida me juba ei teaks või poleks näinud. Varem oli selles mõttetu mehe rollis Bradley Wiggins, eks ju? Tänase etapi algul rääkis Gilbert motosadulast neli lauset ilma kohta, mis oli niigi kõigile näha.

Uusim võte on edastada teleülekande ajal tiimiraadios öeldut. Seda peab Eurosport nii kõvaks sõnaks, et sellele on eelnenud ekraanil isegi «hitihoiatus». Aga see, mida sealt kuuleb, on täiesti sisutühi ja kasutu. Ühel esimestest etappidest lasti eetrisse üks lause, vist oli Jumbo-Visma meeskonnalt, et tuleb püüda etteotsa hoida, nii on parem. Selle üle hakkasid isegi Eurospordi kommentaatorid naeru turtsuma, et see ju nii ilmselge asi, mis mõte seda edastada on.

Valusad on ka need hetked, kui mitte inglise emakeelega kommentaator läheb midagi küsima inglise keelt mitte mõistvalt või ainult tonkavalt ratturilt. Ime, et nad üldse teineteisest aru saavad. Ega sageli vist saagi, nagu vastustest võib välja lugeda.

Kui ma neid ülekandeid veel tervikuna vaataks, siis mida hullu ja masendavat ma sealt veel avastaksin? Seepärast ongi parem mitte vaadata.

Foto 1: Sloveen Tadej Pogacar (vasakult; UAE Team Emirates), taanlane Jonas Vingegaard ja Belgia rattur Wout Van Aert (mõlemad Jumbo-Visma) Tour de France'i kuuendal etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Jonas Vingegaard (ees) ja Tadej Pogacar Tour de France'i kuuenda etapi lõputõusul Col de Cauterets-Cambasque. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Tour de France'i kuuenda etapi lõputõus Col de Cauterets-Cambasque. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Ameeriklane Neilson Powless kõige ees), Jonas Vingegaard ja Tadej Pogacar laskumas Tour de France'i kuuendal etapil. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Kas teate, kui tihti ja pikalt on mõistlik trenni teha?

Kui me ei räägi profirattureist (fotol vasakul), siis meile, ülejäänutele, on küsimus järgmine: kas teha pikalt ja harva või lühidalt ja tihti?

Minu eelistus on lühidalt ja tihti. Jutt on siis loomulikult rattasõidust.

Alustame sellest, miks pikalt ja harva on halb. (Pikalt ja sageli – see on veel halvem.)

Sellepärast, et pikalt sõitmine raiskab aega. Aega on taastumatu ressurss. Seda on meil kõigil piiratud hulgal, kusjuures seda, kust jookseb igaühe piir, me keegi ette ei tea. Ent seda selgem on see, et selle ressursiga ei tasu hoolimatult, priiskavalt ringi käia. 

Lisaks ilmnevad pikal ja monotoonsel tegevusel varem või hiljem negatiivsed kõrvalnähud. Olgu need näiteks põlve-, puusa- või seljahädad. 

Mis on tihti ja lühidalt hea? Esiteks, selle lühikese, tunnise aja leiab päevas igaüks, erinevalt kolmest tunnist, millele saab enamik loota ainult nädalavahetusel. Teiseks, see ei tekita samasugust rutiini, nagu pikalt sadulas istumine. Rutiin on vaimule nüristav. Kolmandaks, umbes tunniga jõuab asjast mõnu tunda, lõpetada just siis, kui sõit on veel meeldiv ja kerge. Nagu küllap teate, on halvim variant see, kui miski muutub pikapeale tüütuks – tunnise sõiduga seda ohtu pole. (Pikk rattasõit läheb sama igavaks, nagu heade rattafotode otsimine Tour de France'ilt – neid lihtsalt pole; vt 1. foto.) Neljandaks, nagu teate, on oluline regulaarsus, sh liikumise puhul – mitte et üks kord hästi palju ja pikalt, vaid tihti ja mõõdukas koguses.

See on muidugi teooria, millele ükski arukas inimene, kel ajud vastutuules lendu pole läinud, vastu ei vaidle. Aga kuidas on lood praktikaga, küsite. Palun väga!

Eelmisel nädalal rattaga sõitmas kuuel päeval, kokku 5:08, kilomeetreid 142.
Üle-eelmisel nädalal rattasõite neli, kokku 4:08, kilomeetreid 109.
Kolm nädalat tagasi rattasõite taas kuuel päeval, kokku 5:36, kilomeetreid 144.
Neli nädalat tagasi rattasõite igal päeval, seega seitse, kokku 5:38, kilomeetreid 154.

Mida selline metoodika tagab? (Siin kaks sõitu selle metoodika järgi eelmisel kuul.)Tagab selle, et ka suve teisel poolel pole rattasõidust saanud villand, sest otsustavad sündmused ongi seatud suve lõppu, pigem sügise algusse. Siis tuleb olla parimas konditsioonis.

Foto 1: Tour de France'i liider inglane Adam Yates (eest paremalt), tema järel sloveen Tadej Pogacar, taanlane Jonas Vingegaard ja britt Simon Yates Tour de France'i teisel, 209 kilomeetri pikkusel etapil Hispaanias Vitoria-Gasteizist San Sebastiani. Foto autor: AP/Scanpi
Fotod 2-4: Kes tunneb ära, kus Tartu lähistel on need dramaatilise taevaga fotod tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits