Pullerits: Millise inimliku omaduse puudumine kukutas Kersti Kaljulaiu?

Meil tehakse avalikes vaidlustes, kus kaalul on mõne inimese amet või karjäär, peaaegu alati ühesugune viga: olukorda ja tegureid vaetakse püüdlikult ratsionaalselt, inimfaktorit arvestamata. Arusaadav, miks: kardetakse, et kui viidata inimlikele puudustele, siis seda peetakse ebaausaks, alatuks võtteks, mis võib liiati solvata. Ent sedasi jäävad olulised ja tegelikud põhjused, miks inimene oma kohalt taandada, sageli märkamata. Ja nii luuakse olukorrast moonutatud, eksitav pilt.

Kuid tunnistagem: meist keegi pole ideaalne (jah, ka mina), meil kõigil on puudused (jah, ka mul). See on paratamatu osa inimeseks olemisest. Ainult et kui sa liigud avalikus elus mõjukale positsioonile, nagu seda on näiteks EOK president, pead olema valmis, et su puudused muutuvad avalikuks asjaks, sest need võivad mõjutada terve organisatsiooni käe- ja teiste inimeste elukäiku. 

Seetõttu, kuna seni on minu arvates vaadatud EOK presidendi puhul kramplikult mööda sellest, kuidas ta paljudele paistab - mis minu arvates ütleb aga tema kohta palju -, siis nii mu järgmine arvamusavaldus, mille avaldas ka Postimees, sündiski:

See on fakt, et Kersti Kaljulaid uskus, et tal on suur võimalus esmaspäeval võitjana välja tulla. Muidu poleks ta ju pea ees otsustavasse lahingusse sööstnud, vaid taandunud juba varem.

Varasem taandumine oleks palju päästnud. Sest see, mis esmaspäeval toimus, oli avalik kohtuprotsess kaamerate ees. Ja otsus kõlas: süüdi.

Aga süüdistada, et ta süüdi jäi, saab Kaljulaid ainult iseennast. 

Juba algusest peale, kui vahetult taliolümpia järel tema jalgealune tuliseks kiskus, käitus ta valesti. Näha ju oli, et olukord üha pingestub. Mida sellises olukorras teha?

Loomulikult pingeid maha võtta.

Aga Kaljulaid ei püüdnudki võtta. Ilmselt – ja see on nüüd oletus, tunnistan – uskus ta, et tal on õigus ja ka enamik teisi arvab, et tal on õigus. Pole isegi tähtis, õigus milles, sest igaühel oli eri põhjuseid, miks temaga rahulolematu olla: olgu need EOK eelarve ja rahaasjad, Kaljulaidi suhted Sildarudega või lihtsalt tema isik. Sellises segases olukorras on ainult üks konstruktiivne lahendusvariant: otsi lepitust, mitte ära võimenda vastasseise.

Kaljulaid ei otsinud lepitust. Kui tekkis konfrontatsioon Tõnis ja Henry Sildaruga, kas ta püüdis nendega ühe laua taha istuda, et asjad selgeks rääkida või leida mõistlik lahendus Tõnis Sildaru treeneriteemale? Ei püüdnud ju. See oli tema asi ja ülesanne läheneda Sildarudele, mitte ehitada enda ja nende vahele seina ja raiuda oma edasi.

Nii läks sellepärast, et – ja pange nüüd tähele, sest see on oluline ja saigi lõpuks saatuslikuks – Kaljulaiul puudub empaatiavõime. (Kusjuures see ei ole ainult minu arvamus.) Ta on olnud kõrgepalgaline tippametnik, kes on peamiselt määratud oma kohtadele, mis küllap – jah, tunnistan, et järgnev on oletus – on kinnistanud temas veendumust, et ta on juhina igati pädev ning tema väärtus ja kompetents seisneb just selles, et ta on kõiges eksimatu asjatundja. 

Valitavates ametites, nagu on EOK presidendi amet, jääb sellest vajaka. Seal ei ole vaja pelgalt mõistust, vaid vaja on ka tundeid. Seal on vaja empaatiavõimet. Lihtne näide: spordiinimesed on ju rääkinud, kuidas nad on tahtnud tema jutule, aga pole pääsenud; ega nad oota, et Kaljulaid võtab seifist 10 000 eurot, et näete, poisid, tehke treeninglaager, vaid soovivad, et neid lihtsalt ära kuulataks. 

Empaatiavõime on inimlik omadus, mis Kaljulaiuga seondub eriti vähe.

Osati viitab empaatiavõime puudumisele ka see, kuidas ta hakkas esmaspäevases esinemises ründama EOK eelmist juhtkonda. Esiteks, nagu märkis mulle kolleeg Postimehest, istusid saalis inimesed, kellest 90% tunnevad ja mäletavad eelmist peasekretäri Siim Suklest ning enamasti arvavad temast hästi. Teiseks, kui ülesanne on päästa enda nahka, ei aita see, kui mustad teisi, eriti neid, kes pole kohal (Sukles ju polnud) ja kes ennast kaitsta ei saa. Teisi maha tehes ennast juhi kohal kõrgemale ei upita.

Empaatiavõime puudumine ei lasknud Kaljulaiul näha tema ümber kasvanud probleemi sügavamat olemust. Selle asemel et püüda ehitada sildu, ajas ta jonnakalt juttu ebamäärasest väärtuskonfliktist – kas keegi sai aru, milles selle konflikti tuum tema nägemuses seisnes? –, kus tema on õigel poolel ja kõik teised valel poolel, mis oli ka sõnum, millega lõppes ETV õhtuses spordisaates tema kaotusejärgne lühiusutlus.

Niiviisi minakeskselt, vähimagi soovita asju arutada – sest pole ju kellegagi arutada, kui vastaspool on nii sügaval eksiteel ja mina olen üdini õige, võis, oletan, töötada Kaljulaiu mõte – läkski nii, et ta kaotas tänavalt välja kasvanud spontaansele mässule, millel polnud selget liidrit ega ka selget, ühest sõnumit peale selle, et võtame Kaljulaiu maha. Mässajate selge liidri ja selge sõnumi puudus võis vabalt olla ka põhjus, miks Kaljulaid nende eduvõimalusi alahindas, ent samas, kainelt järele mõeldes, on seda uskumatum, et niivõrd kaootiline mäss ta ikkagi ametist pühkis. 

Kaotada oma organisatsiooniga nii organiseerimata vastasele saab olla ainult kaotaja enda, mitte kellegi teise süü. Põhjust, miks nii läks, peab kaotaja antud juhul otsima iseendast.

Fotod 1-5: Eesti Olümpiakomitee (EOK) president Kersti Kaljulaid esmaspäeval EOK erakorralisel täiskogul, mis hääletas 61:50 tema umbusaldamise poolt. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix