Pullerits: Kuidas ma pingutusest hoolimata Anett Kontaveiti jutule... ei pääsenud

Mõnikord näed vaeva - ja tulemust ei mingit.

Millalgi selle kümnendi algul tekkis olukord, kus, kui õigesti mäletan, levis sõna, et Anett Kontaveit on nõus andma üha intervjuu, aga et otsustada, kellele, paluti saata teemad ja küsimused. 

See on väga halb variant. Sest kuidas ma saan panna kirja umbes 20 küsimust, kui ma ei tea, mida ta vastab mu teisele või kolmandale küsimusele? Äkki koorub sealt midagi sellist, mille kohta soovin täpsustust ja kust võib hakata hargnema hoopis uus teema? Siis ei saa ju sellest kinni haarata, sest need küsimused polnud kokku lepitud. Ent intervjuu on lõpuks ikkagi kahe inimese vestlus, olgugi et üks küsib ja teine vastab, aga hea küsija oskab vastaja öeldust haarata, seda peegeldada, arendada, kas või vastu argumenteerida. Eelnevalt kokkulepitud küsimustega usutlus ei ole vaeva väärt - ja lugeja aega pahatihti ka mitte.

Aga olgu: sageli on potentsiaalne intervjueeritav, eriti kui ta annab intervjuusid haruharva, tugevamal positsioonil ja võib tingimusi dikteerida. Ja kuna Postimees soovis samuti seda intervjuud saada, läkitas ta mind konkureerima. Koostasin siis laiemad, teemadele viitavad küsimused, et enda mänguruumi mitte liialt ahendada, pannes rõhu sellele, et küsimused ärgitaksid Kontaveiti tegelema sisekaemuse ja eneseanalüüsiga. Ehk avama endast neid külgi, mida tavaliselt teised ei näe. Sellisena, leidsin, võiks sel intervjuul olla laiemat kandvust ja suuremat tähendust. Saatsin siis, nagu kästud, oma teemad-küsimused Tarmo Sumbergile. Ja jäin ootama vastust. 

Need teemad on minu valitud ja küsimused minu koostatud ning sellisena ei saa keegi keelata mul neid avaldamast:

Kolleeg Ville Arike meenutas, et oli aastal 2009, kui Anett võitis 13-aastasena Eesti meistrivõistluste finaalis Margit Rüütlit, öelnud, et sellel tüdrukul tasub silma peal hoida, sest temast võib tulla midagi. Kui nüüd lapsepõlve roosad unistused kõrvale jätta ja meenutada tegelikkust, siis millised tundusid endale tollal realistlikud väljavaated, arvestades oma eeldusi, et kui kaugele võiks välja jõuda?

Räägime sellest, kuidas enda võimete tajumine ning arusaamine sellest, mida tuleb teha, et tennises edasi minna, aastate jooksul arenes ja muutus. Pean silmas, et 14-aastaselt võib ju tunduda, et teen kõvasti trenni, küll siis jõuan tippu, aga 18-aastaselt tuleb arusaamine, et hoolimata trennist pole tulnud neid tulemusi, mida algul sai loodetud, ja siis on kerged tekkima kahtlused, et kas minust saab ikkagi asja.

Tennises on alati võimalus ennast konkreetse vastasega võrrelda. Huvitav oleks meenutada, et kui omal ajal tulid esimesed tõeliselt kõvad vastased vastu, mis tunde ja arusaamise enda võimetest ja tasemest see tekitas. (Näiteks, et oeh, nad on kosmiliselt tugevad või hoopis, et annab nendega mängida küll, kui teen veel seda ja toda.)

Võiks meenutada mõningaid olulisi kohtumisi nimekate vastastega, mis õnnestus omal ajal võita, ja kuidas need endale mõjusid, mis jälje jätsid, mis impulsi edasiseks andsid.

Pikka aega ei olnud erilist edasiminekut, vähemalt WTA reitingu järgi, mis võiks ju tekitada kahtluse, et ju siis kolmas kümme, heal juhul teine kümme ongi mu tase, aga suurt kala siiski ei püüa: võin jõuda kolmandasse ringi, heal juhul neljandasse, aga siis on kõik. Ega WTA turniirivõite ka ju tükk aega eriti tulnud. Tahaks rääkida neist võimalikest kahtlustest endas, nendega hakkamasaamisest, motivatsiooni leidmisest ja hoidmisest.

Olen mõelnud, mis ikkagi hoiab aastast aastasse edasi mängimas ja pingutamas, kui suured võidud jäävad selgelt käeulatusest välja. Või äkki on mingid võtted, mille abil endale ikkagi sisendada, et kunagi on suur võit võimalik. Ent teisalt, ega lõpmatuseni end ju petta saa, kui neid võite ei tule ega tule.

Hooaeg on kohutavalt pikk, turniire on palju. See on kehaliselt ja vaimselt kurnav. Mis moodi hoida füüsist ja vaimu erksana, et iga mängu eel ikkagi lahingusse minna, või äkki ei olegi see võimalik. Siinkohal huvitaks ka enda tundmine: et kui siiski on selline tunnetus, et ei jaksa, siis kuidas ennast võitluseks häälestada ja kas see on alati ikkagi võimalik.

Tugevatest ja ebamugavatest vastastest tahaks rääkida, nagu näiteks Sabalenka ja küllap veel mitmed, kes on saavutuste ja võimsuse poolest üle, et mis moodi nendega mängima minna ja mitte kartma lüüa, kui teisel pool võrku on nii tugev, lausa võitmatuna tunduv mängija.

Tribüünilt vaadates on tennis elegantne mäng, aga mida ilmselt ei nähta ega osata tähele panna, on see, mis koormus see tegelikul on. Näiteks imestan, et servikäsi kõigil ei valuta. Ja mis koormuse saavad põlved. Ja süda ja kopsud – anaeroobset pingutust peaks seal olema vist üksjagu?... Ehk siis, kui valus mäng tennis tegelikult on. Ja kuidas oma keha üldse terve hoida.

Selline lihtne küsimus ka, et milleks need paarismängud. Need ei huvita mu meelest suurt kedagi, ainult võtavad energiat.

Sooviks rääkida ka sellest, mida tavaliselt spordiga seoses väga ei vaadata ja mille kohta väga ei küsita – tennisistide pikk ja palju reisimist nõudev võistluskalender. Ainuüksi see, tundub, võiks võtta võhmale. Sellised lihtsad küsimused, et kas lendamine on äriklassis, kus on rohkem jalaruumi ja kus saab pikali heita, kas lennuaeg on magamiseks, kas ja kuidas käib mõte reisidel seda rada mööda, et mis moodi energiat säästa, kuidas viia mõtteid eemale sellelt, et kogu aeg eelseisvatele mängudele ei mõtle, kui palju enne järjekordse vastasega kohtumist tuleb teha eeltööd või pole seda vajagi, sest nagunii kõik tunnevad kõiki, mida teha turniiridel siis, kui pole mängu jne.
*
Ma ei saanud Kontaveitilt intervjuud. Kirjavahetuse privaatsusest tulenevalt ei saa ma ka siin öelda, mida Sumberg mulle vastas. Ainult nii palju, et ütles ära. Kui õigesti mäletan, siis sai intervjuu ühe telekanali naisajakirjanik.

Nii nagu Kontaveit ei suutnud võita kõiki mänge, ei ole ka mina saanud alati kõiki intervjuusid. Nagu öeldakse: vahel võidad, vahel kaotad.

Korra olen siiski Kontaveiti jutule pääsenud. 2013. aasta kevadel, mil ta oli veel noor, kuid juba piisavalt nimekas mängija, kirjeldas Postimehe Arterile oma tüüpilist päeva - siis oli seal selline rubriik, kus tuntud inimesed pajatasid detailselt, mida nad päeva jooksul teevad (fotol ülal paremal pilt tolle loo juurest). Olin tollal mitteformaalselt Arteri juhataja ning pidin temaga telefonitsi päeviku pidamise ja fotode tegemist kokku leppima ning lugu toimetades üht-teist täpsustama. Mäletan, et rääkisime isegi tema koerast. Koera tõttu too ammune vestlus mulle põhjalikumalt meelde jäigi.

Foto 1: Laulja Alika Milova (vasakul) ja endine tennisist Anett Kontaveit 31. märtsil 2026 Tallinnas restoranis RIVA Keili Sükijaineni elamussaate "Kuldne pilet" hooaja avapeol. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 2: Anett Kontaveit 6. detsembril 2025 Tallinnas Volta Padelis. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Anett Kontaveit 10. detsembril 2024 Tallinnas Fotografiskas oma elulooraamatu "Võitlejahing" esitlusel. Fotode autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Anett Kontaveit Priit Pulleritsu sünnipäeval 30. juulil 2020 Tallinnas Tondi tennisekeskuses Läti vastu mängimas. Foto autor: Raul Mee, Scanpix
Foto 6: Anett Kontaveit 2. aprillil 2013 Tallinnas lõunatamas. Foto tehtud Postimehe Arteri loo juurde rubriigis "Minu päev". Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix