Pullerits: Kas kergliiklusteel tohib jalgrattaga teha tempotrenni?

See on igati asjakohane küsimus, mis kerkis eelmise sissekande kommentaariumis: kas kergliiklusteedel võidukaga treenimine on üldse OK või on kergliiklustee mõeldud ikkagi 5-6-aastastele juntsudele, kärudega emadele-jalutajatele ning ratastega temposõitjad kobigu sõiduteele? 

Teisipäeva õhtul kerkis see küsimus täies reaalsuses. Olin esmaspäeval parandanud Ilmatsalu-Tartu kergliiklustee 3,18 km pikkusel lõigul isiklikku rekordit, viinud selle 4.28ni. Keskmine kiirus 42,8 km/h. Strava kõigi aegade pingereas esikümnesse jõudmisest jäi siiski 10 sekundit vajaka. Seda edetabelit juhib Alo Jakin, kes sõitis kaks päeva enne mind aja 3.28, mis teeb keskmiseks kiiruseks 55,1 km/h.

Teisipäeva õhtul olid olud samasugused, nagu päev varem. Otsustasin, et teen uue katse, sest eelmine läks veidi vett vedama: keset kergliiklusteed vänderdas rattaga vastu ca 5-6-aastane poisiklutt, kes algul ei paistnud mind märkavat, ja kui lõpuks märkas, siis ei suutnud otsustada, mida teha, vaid jäi keset teed vingerdama, mistõttu pidin hoo maha pidurdama ja pärast temast möödumist uuesti tempo üles võtma. Sinna võis kaduda mitu sekundit.

Aga sattus teisipäevalgi kergliiklusteele takistus. Olin lõigu alguseks just hoo üles võtnud – Garmini spordikella ja Strava järgi küündis maksimumkiirus 51 km/h-ni –, kui märkasin eespool minuga samas suunas kõrvuti veeremas kahte ratturit. Nüüd tuli kalkuleerida, millal neile enda lähenemisest märku anda. Hüüad „Hei!” liiga vara, ei pruugi nad seda kuulda, hüüad liiga hilja, ei jõua nad kõrvale võtta. Kui vahemee nendeni võis olla kahanenud 40 meetrini, hõikasin „Hei!”, mille peale nad vaatasid esmalt üle õla taha, kes kust tuleb, ja alles siis tõmbasid paremale tee serva ja jäid seal seisma. Kui neist möödusin, ütlesin neile „Aitäh!”. (Muidu veel mõtlevad, et mida see Estonia sinimustvalges vormis rattur käsutab ja ülbitseb siin.)

Sedapuhku pressisin tunduvalt kõvemini, kui päev varem. Aga pettumus oli suur, kui kogu selle pingutamise peale suutsin rekordist kärpida kõigest kaks sekundit. Aeg 4.26 tähendas keskmist kiirust 43,1 km/h.

Randmekellalt fikseeritud pulsi järgi oli teisipäevane uue rekordi tegemine kergem töö: keskmine pulss lõigul oli 131. Esmaspäeval oli see näitaja olnud 137. Ometi, nagu ütlesin, punnisin teisipäeval palju kõvemini. Tuul oli tunde järgi mõlemal päeval sama tugev ja puhus samast suunast, nii et selles asi polnud. 

Üllatas see, et teisipäeval lõiku lõpetades taastus hingamine hetkega. Hingeldamist õieti ei tekkinudki. (Esmaspäeval oli muidugi veelgi kergem tunne.) Küll aga sain teisipäeval peagi aru, et kopsud olid saanud vatti. Kurku tekkis vastik kuivus, mis pani tükiks ajaks läkastama. Ja kopsud, erinevalt esmaspäevast, andsid veel õhtulgi käredusega tunda. 

Oletasin, et äkki oli teisipäevase sõidu algus liiga kiire. Vaatasin andmeid – võrreldes esmaspäevase sõiduga ehk vaid 2 km/h nobedamalt. See ei tohiks ju nii kriitiline erinevus olla?

Aga nagu küsitud, siis kas üldse tohib kergliiklusteel niiviisi temposõitu teha. Vaatasin järele, et kergliiklusteel iseenesest otsest kiirusepiirangut ei ole, aga jalakäijal on siiski eesõigus (poisiklutt ei olnud jalakäija, kaks aeglast ratturit samuti mitte). Paljude kaasratturite jutust olen aegade jooksul aru saanud, et nende väitel peab jalgrattur liiklema siiski kergliiklusteel, mitte maanteel, kui selle kõrval on kergliiklustee.

Mis tekitab omakorda küsimuse, kuidas teha ratturina tempotrenni, kui Tartust enam-vähem kõigis suundades on maantee kõrval kergliiklustee. Sest kergliiklusteel, kus eesõigus on jalakäijail, on 40+ km/h kiirusega sõita riskantne ning peab kogu aeg jalakäijate ja teiste liiklejate ohutuse nimel pidurdama, mis ei lase ju tempotrenni teha.
 
Mis on tempotrenni tegevatele ratturitele sel juhul praktiline, kasutatav lahendus?

Küsisin seda täna Transpordiametilt. Mainisin neile igaks juhuks, et lahendus ei ole kiiruse valimine vastavalt oludele, sest kui olud käsivad pidevalt pidurdada, ei saa niiviisi ju tempotrenni teha. Samuti ütlesin Transpordiametile, et mind rahuldab igati ka vastus, et käige oma tempotrenniga kus kurat, sest peaasi on mulle see, et saaks selguse, mis oleks ka kasutatav selgus, mitte selline vastus, mis ütleb palju, aga tegelikult mitte midagi ehk millest reaalses elus kasu ei ole.

Transpordiameti liiklusohutusekspert Darja Lukašenko-Tšistotin tegi asja selgeks, nii et võtkem kõik edaspidi teadmiseks: „Liiklusseadus ei keela sõita sõidutee paremas ääres ka jalgratta-jalgtee olemasolul. Pigem tuleb lähtuda põhimõttest, et kui rattur seab oma kiirusega kergliiklusteel jalakäijad ohtu, on mõistlikum sõita sõidutee paremas ääres.”

Nüüd võib sellele teemale joone alla tõmmata. Esitatud lahendus on selge ja kasutatav.

Foto 1: Sissesõit Tallinna maanteelt Tartusse, taamal Eesti Maaülikooli administratiivhooned. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 5: Tartus Tähtveres Vaksali tänavalt hargneva nimetu tee äärne kergliiklustee. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Tartu Ülikooli peahoone eest ülikooli kohvikule, Jaani kiriku tornile ja Postimehe toimetuse endisele hoonele Gildi tänava nurgal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu Näituste messihoone Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits