Pullerits: Miks kaitsta dopingu eest elujõulisi mehi, aga mitte haavatavaid naisi?

Sain huvitava vihje: Rootsis püütakse jõusaalides suurte lihastega kodanikke ja tehakse neile dopinguteste, et paljastada dopingutarvitajaid. «Kas tõesti?!» imestasin, sest Rootsi olla ju hirmus vaba ja tolerantne ühiskond, ning asusin asja uurima. Ja vaat mis välja tuli.

Tuli välja, et Rootsis tehtud uuringute kohaselt on seal üks mees sajast ja üks naine kahesajast pruukinud elu jooksul anaboolseid-androgeenseid steroide. Nende tüüpiline kasutaja on 18–34-aastane mees, kes harjutab regulaarselt spordisaalis.

Miks neile kontrolli teha, ei ole tingitud sellest, et siis nad ei saaks võistlustel teiste ees ebaõiglast eelist, sest kui nad võistlevad, siis neil võistlustel, kus nagunii pole dopingukontrolli. Dopingutestide eesmärk, pange tähele, on kaitsta nende tervist, sest anaboolsete-androgeensete steroidide pikaajalisel kasutamisel on tervisele laastav mõju. (Anaboolne toime ehk skeletilihaste kasvatamine, androgeenne toime ehk meessuguelundite väljaarendamine.)

Samal ajal, nagu tuletas meelde vihje saatja, kirjutatakse tüdrukutele ja noortele naistele, kes ei taha olla enam naised, välja ülisuuri füsioloogilisi koguseid testosterooni, ka Eestis. Milline on selle mõju nende tervisele? Mis tagajärjed avalduvad pikapeale? Ja peaküsimus: miks keegi nende tervist ei kaitse?

«Sisuliselt on olukord, kus 50-aastane mees, kelle looduslik testosterooni tase on juba langenud küllaltki madalale ja kes tahab seda tõsta, saadetakse kuu peale, aga 18-aastasele tüdrukule kirjutatakse see paari visiidi järel välja,» resümeeris vihje läkitaja, lisades: «Ma olen mõelnud, kui silmakirjalik ühiskond (riik, meditsiin) võib ikka olla.»

Supervõrdlus, kas pole!

Igaks juhuks kontrollisin ja sain teada, et juba eelmise kümnendi esimeses pooles tehtud uuringud (Coomber, 2013; Coakley, 2014) näitasid, et enamik inimesi pooldab sooritusvõimet ja väljanägemist muutvate medikamentide (PIED, Performance and Image Enhancing Drugs) keelustamist ning nende kasutamise kriminaliseerimist. (Kuulsite, soomuutjaist arstid?) Leidsin teadusartikli (««Muscle Profiling»: Anti-doping policy and deviant leisure», Kyle J.D. Mulrooney & Katinka van de Ven), mis käsitleb võitlust dopingu vastu mitmes Euroopa riigis ning näitab, kuidas see on kujundanud avalikku suhtumist keelatud ainete kasutamisse, ning peab PIEDe rahvatervise probleemiks.

Näiteks Belgia ja Prantsusmaa on loonud spetsiaalsed dopinguvastased politseiüksused, Rootsi ja Taani on jällegi tulnud välja dopinguainete vastase algatusega väljaspool tippsporti, st avalikus sfääris. Artiklis on kirjas, et Rootsi, Belgia ja Taani dopinguvastased agentuurid viivad läbi dopinguproove ka jõusaalides tavakodanike hulgas. Vahalejääjaid ootab karistus. Positiivne testitulemus toob kaasa kuni nelja-aastase ükskõik millise jõusaali külastamise keelu, samuti igasugustel võistlustel, sh näiteks kohalikul jalgpalliturniiril osalemise keelu. Belgias võib lisaks saada kuni 2000 eurot trahvi.

Minugi poolest võiks meil jõusaalides teha sama. Kuid seejuures tuleb kindlasti tõstatada küsimus, kas ja kuidas võtta vastutusele arstid, kes kirjutavad noortele naistele välja suurtes kogustes tervist kahjustavaid aineid. Mis argumendiga on õigustatud nende selline tegevus, millel on ettenägematud, kuid raudkindlad negatiivsed mõjud kahjustavate ainete manustajaile? Kes võtab vastutuse, kui nonde tervis tuksi läheb?

Ja ärme unusta laiemat küsimust: kui progressiivsed Euroopa riigid kaitsevad väevõimuga elujõus mehi, siis miks jätavad nad täiesti kaitseta noored, haavatavad naised?

Fotod 1-4: Naised jõusaalis. Fotode autor: AFP/Scanpix