Noor, septembris 22 saav odaviskaja Gedly Tugi (fotodel) läks Budapesti kergejõustiku MMile, lootes, et kui viskab oma parimate tulemuste tasemel, 60 meetri peale, siis pääseb lõppvõistlusele. Ei visanud. Ei saanud tulemustki kirja. Sest visked olid nii viletsad, et ta astus kõik katsed meelega üle.
Sellega seoses sain eile ootamatu telefonikõne. Helistaja ütles, et ega tema number ütle mulle küllap midagi – jah, ei öelnud, sest ma ei õpi numbreid pähe ning viimane kontakt temaga, nagu hiljem selgus, võis jääda vaat et kümnendi taha –, kuid andis võimaluse hääle järgi mõistatada. Ütlesin, et parem loobun, sest kui pakun valesti, on hiljem piinlik.
Helistaja on Eestis väga tuntud, aga soovis jääda inkognito. Olgu, nõus. Sest teadsin, kui ta oli end tutvustanud, et tema erialastes kogemustes ja teadmistes ei ole vähimatki põhjust kahelda. Tal on ka silmapaistvaid tulemusi ette näidata, ja seda lausa mitmes liinis.
Ta on Tugi tegemisi sel suvel jälginud, ka oma silmaga. Ma ei ütle, kus, sest see reedaks liiga palju. Ja viiks fookuse tarbetult sellele, kellest on siin jutt, mitte sellele, mis on peamine – miks Eesti odaviskaja nii totaalselt alt läks.
Näiteks stseen ühelt suviselt treeningult. Tugi viskab ära ja läheb siis treeneri juurde. Treenerid on tal Magnus Kirt (fotol paremal) ja Indrek Tustit. Mõlemad omal alal kõvad tegijad, üks hiljutise odaviskajana ja teine füsioterapeudina. Kuid kumbki ei ole treener. Kumbki ei ole ka odavisketreener. Seda rõhutas mulle helistanu ka, ja see tuletas ilusti meelde seda,
kui juhtisin siin hiljuti tähelepanu, kes on Elisabeth Pihela ja Miia Oti treenerid, mille peale nii mitmedki protestima hakkasid. Too sissekanne, nagu võis näha lugejate arvust, äratas laia tähelepanu ka väljaspool selle blogi stammjälgijate ringkonda.
Mida siis treenerid teevad pärast Tugi viset? Nad võtavad ette ekraani ja hakkavad talle selle ees kohe midagi seletama. Seletavad minuti või kaks. Siis võtab Tugi uuesti oda kätte ja läheb järjekordsele viskele. Selle järel kordub ekraani ees seletamine. Ja nii treeningul kokku umbes 20 korda. Milles on probleem?
Probleem on selles, seletas mulle helistanu, et kui oled teinud korraliku viske, isegi treeningul, kulub vähemalt pool minutit, enne kui sa n-ö endasse tuled. «Sportlane on lukus pärast katset, ta ei võta midagi vastu,» ütles helistanu. Seda esiteks. Teiseks, informatsiooni saab liiga palju, et suuta seda endas läbi töödelda. Ja kui see kordub treeningul 20 korda, ongi helistanu sõnul treening p***es, kasu ei mingit.
Samal teemal jätkates: helistanu rääkis mulle Viktor Vaiksaarest, NSV Liidu teenelisest treenerist, kelle õpilaste hulgas olid Uno Palu, Charles Vallmann, Jüri Liigand, Aap Mumme, Jüri Otsmaa, Jürgen Lamp, Heino Sild jpt. Vaiksaar oli istunud palju tribüünil ja tõmmanud suitsu ning rääkinud vähe. Kord tulnud Otsmaa küsima, mida Vaiksaar tema kõrgushüppest arvab. Vaiksaar vastanud: «Mis sa ise arvad?»
Siin peitubki õppetund: treener ei pea õpilasele kogu aeg kõike seletama. Sellepärast et teate ju isegi: kui keegi sulle kõrvalt mingit tarka juttu püüab ajada, siis üpris kiiresti saabub piir, kui sa ei suuda seda enam vastu võtta. Kui aga tahad, et õpilane tõepoolest midagi järeldaks ja endasse talletaks, tuleb panna teda ise nägema, mõtlema, analüüsima. See on ju igal pool igas eluvaldkonnas nii: tark mentor juhib hoolealuse oma küsimustega oluliste järelduste ja tõdedeni.
Edasi: kust vaatavad ja salvestavad treenerid sportlase katset? Külje pealt. Külje pealt!? Mitte et see keelatud oleks, aga ainult nii ei saa. On vaja vaadata ka tagant – eeskätt just tagant, seletas helistanu, sest siis näeb olulisi nüansse, nagu ristsammud ja harkasend, palju selgemini ja paremini. Sellest saan isegi mina aru, kes ma olen suutnud oda visata napilt üle 20 meetri (mul käsi õlast lihtsalt ei paindu, et enamat suuta, nagu tegi nooruses kiiresti selgeks eakaaslane Raul Kalvi [isiklik rekord 76.74], kellega olime 1984. aastal koos Peipsi taga Luugal raketivägede utšebkas).
Miks siis Tugil visked Budapestis nõrgaks jäid? Taas sõna helistanule: ta vaatas, mida suvel palju treeniti – ja Tugi treenis hoojooksu. Õige, odavise algab hoojooksuga. Aga millega odavise lõpeb, küsis helistanu. Loomulikult viskega. Aga viset – seda Tugil, nagu nägime, Budapestis polnud. «Väga eeskujulikult jooksis odaga peale,» nentis helistanu, «aga viskamise unustas ära.»
Vaat sellist analüüsi oleks vaja, nii spordiajakirjanduses kui sportlase leeris. Ent pole ühte ega teist. Mida ütles pärast võistlust Tugi? Et ei tea isegi, miks nii läks ja kuhu visked jäid. «Tunne oli hea. Ilm oli mõnus,» kõlasid tema sõnad.
Vähemasti ei hakanud ta rääkima nautimisest, nagu on hakanud pandeemiliselt latrama teised Eesti sportlased. Aga elementaarset analüüsi ka kuskilt ei paistnud. Loomulikult oleks see analüüs pidanud tehtud saama juba MMiks valmistumise käigus. See, et see jäi tegemata, näitab suurt ja süsteemset puudujääki ettevalmistuses. Sellist,
millele sai siin blogis teiste treeneritega seoses juba nädal tagasi tähelepanu juhitud.
Fotod 1, 2, 4, 5, 6 ja 9: Gedly Tugi Budapestis kergejõustiku MMil odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Treener Magnus Kirt Budapestis kergejõustiku MMil odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Gedly Tugi Budapestis kergejõustiku MMil odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: AP ja AFP / Scanpix
.jpg)
.jpg)
