Noor, septembris 22 saav odaviskaja Gedly Tugi (fotodel) läks Budapesti kergejõustiku MMile, lootes, et kui viskab oma parimate tulemuste tasemel, 60 meetri peale, siis pääseb lõppvõistlusele. Ei visanud. Ei saanud tulemustki kirja. Sest visked olid nii viletsad, et ta astus kõik katsed meelega üle.
Sellega seoses sain eile ootamatu telefonikõne. Helistaja ütles, et ega tema number ütle mulle küllap midagi – jah, ei öelnud, sest ma ei õpi numbreid pähe ning viimane kontakt temaga, nagu hiljem selgus, võis jääda vaat et kümnendi taha –, kuid andis võimaluse hääle järgi mõistatada. Ütlesin, et parem loobun, sest kui pakun valesti, on hiljem piinlik.
Helistaja on Eestis väga tuntud, aga soovis jääda inkognito. Olgu, nõus. Sest teadsin, kui ta oli end tutvustanud, et tema erialastes kogemustes ja teadmistes ei ole vähimatki põhjust kahelda. Tal on ka silmapaistvaid tulemusi ette näidata, ja seda lausa mitmes liinis.
Ta on Tugi tegemisi sel suvel jälginud, ka oma silmaga. Ma ei ütle, kus, sest see reedaks liiga palju. Ja viiks fookuse tarbetult sellele, kellest on siin jutt, mitte sellele, mis on peamine – miks Eesti odaviskaja nii totaalselt alt läks.
Näiteks stseen ühelt suviselt treeningult. Tugi viskab ära ja läheb siis treeneri juurde. Treenerid on tal Magnus Kirt (fotol paremal) ja Indrek Tustit. Mõlemad omal alal kõvad tegijad, üks hiljutise odaviskajana ja teine füsioterapeudina. Kuid kumbki ei ole treener. Kumbki ei ole ka odavisketreener. Seda rõhutas mulle helistanu ka, ja see tuletas ilusti meelde seda,
kui juhtisin siin hiljuti tähelepanu, kes on Elisabeth Pihela ja Miia Oti treenerid, mille peale nii mitmedki protestima hakkasid. Too sissekanne, nagu võis näha lugejate arvust, äratas laia tähelepanu ka väljaspool selle blogi stammjälgijate ringkonda.
Mida siis treenerid teevad pärast Tugi viset? Nad võtavad ette ekraani ja hakkavad talle selle ees kohe midagi seletama. Seletavad minuti või kaks. Siis võtab Tugi uuesti oda kätte ja läheb järjekordsele viskele. Selle järel kordub ekraani ees seletamine. Ja nii treeningul kokku umbes 20 korda. Milles on probleem?
Probleem on selles, seletas mulle helistanu, et kui oled teinud korraliku viske, isegi treeningul, kulub vähemalt pool minutit, enne kui sa n-ö endasse tuled. «Sportlane on lukus pärast katset, ta ei võta midagi vastu,» ütles helistanu. Seda esiteks. Teiseks, informatsiooni saab liiga palju, et suuta seda endas läbi töödelda. Ja kui see kordub treeningul 20 korda, ongi helistanu sõnul treening p***es, kasu ei mingit.
Samal teemal jätkates: helistanu rääkis mulle Viktor Vaiksaarest, NSV Liidu teenelisest treenerist, kelle õpilaste hulgas olid Uno Palu, Charles Vallmann, Jüri Liigand, Aap Mumme, Jüri Otsmaa, Jürgen Lamp, Heino Sild jpt. Vaiksaar oli istunud palju tribüünil ja tõmmanud suitsu ning rääkinud vähe. Kord tulnud Otsmaa küsima, mida Vaiksaar tema kõrgushüppest arvab. Vaiksaar vastanud: «Mis sa ise arvad?»
Siin peitubki õppetund: treener ei pea õpilasele kogu aeg kõike seletama. Sellepärast et teate ju isegi: kui keegi sulle kõrvalt mingit tarka juttu püüab ajada, siis üpris kiiresti saabub piir, kui sa ei suuda seda enam vastu võtta. Kui aga tahad, et õpilane tõepoolest midagi järeldaks ja endasse talletaks, tuleb panna teda ise nägema, mõtlema, analüüsima. See on ju igal pool igas eluvaldkonnas nii: tark mentor juhib hoolealuse oma küsimustega oluliste järelduste ja tõdedeni.
Edasi: kust vaatavad ja salvestavad treenerid sportlase katset? Külje pealt. Külje pealt!? Mitte et see keelatud oleks, aga ainult nii ei saa. On vaja vaadata ka tagant – eeskätt just tagant, seletas helistanu, sest siis näeb olulisi nüansse, nagu ristsammud ja harkasend, palju selgemini ja paremini. Sellest saan isegi mina aru, kes ma olen suutnud oda visata napilt üle 20 meetri (mul käsi õlast lihtsalt ei paindu, et enamat suuta, nagu tegi nooruses kiiresti selgeks eakaaslane Raul Kalvi [isiklik rekord 76.74], kellega olime 1984. aastal koos Peipsi taga Luugal raketivägede utšebkas).
Miks siis Tugil visked Budapestis nõrgaks jäid? Taas sõna helistanule: ta vaatas, mida suvel palju treeniti – ja Tugi treenis hoojooksu. Õige, odavise algab hoojooksuga. Aga millega odavise lõpeb, küsis helistanu. Loomulikult viskega. Aga viset – seda Tugil, nagu nägime, Budapestis polnud. «Väga eeskujulikult jooksis odaga peale,» nentis helistanu, «aga viskamise unustas ära.»
Vaat sellist analüüsi oleks vaja, nii spordiajakirjanduses kui sportlase leeris. Ent pole ühte ega teist. Mida ütles pärast võistlust Tugi? Et ei tea isegi, miks nii läks ja kuhu visked jäid. «Tunne oli hea. Ilm oli mõnus,» kõlasid tema sõnad.
Vähemasti ei hakanud ta rääkima nautimisest, nagu on hakanud pandeemiliselt latrama teised Eesti sportlased. Aga elementaarset analüüsi ka kuskilt ei paistnud. Loomulikult oleks see analüüs pidanud tehtud saama juba MMiks valmistumise käigus. See, et see jäi tegemata, näitab suurt ja süsteemset puudujääki ettevalmistuses. Sellist,
millele sai siin blogis teiste treeneritega seoses juba nädal tagasi tähelepanu juhitud.
Fotod 1, 2, 4, 5, 6 ja 9: Gedly Tugi Budapestis kergejõustiku MMil odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Treener Magnus Kirt Budapestis kergejõustiku MMil odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Gedly Tugi Budapestis kergejõustiku MMil odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Fotode autor: AP ja AFP / Scanpix
56 Kommentaarid:
Häid treenereid on vähe aga ärapanijaid meil jagub.
Aga kes sportlast treenivad? Treenerid või ärapanijad?
Õige jutt Pullerits.
Kes teab, millal viimati kolm esimest kohta läksid 1500m jooksus MM-il Euroopasse. Võitsid ju valged inimesed?
Juhtusin kogenud kolleegiga arutama, miks sisukat võistluste analüüsi on ajakirjanduses nii vähe, v.a jalgpalli- ja korvpallikoondise mängude järel. Minu arust seepärast, et
1. on ootus ja eeldus, et sport on meelelahutus ja peab pakkuma peamiselt emotsioone - siit ka kõik need jutud nautimisest;
2. on ilmselt kartus kõrgemal tasandil, et asjalik analüüs ei too nii palju klikke, kui emotsionaalsed purtsatused;
3. analüüsivad lood nõuavad rohkem tööd ja seega aega, mida ei anta, sest vaja on pakkuda kõike nüüd ja kohe, reaalajas;
4. ei ole kindel, et kõik sportlased ja treenerid on valmis ajakirjanike vahendusel analüüsi pakkuma, sest 4a) osa neist ei ole arvatavasti selleks suutelised ja 4b) nad ei ole sellest huvitatud, sest siis peavad nad avalikult tunnistama, et on teinud halba ja pealiskaudset tööd.
Vise oli paigast ära, sest õlg oli pekkis. Tugi püüdis peale viskeid õlga masseerida. Mingi "kiskumine" või ka valu ootus. Tustiti mängumaa.
No sport ongi meelelahutus, kes arvab, et see on riikluse või rahvuse alustala on ilmselgelt eksiteel. Sport on tähelepanuväärne sündmus juhul kui rahvas seda jälgib. Tasuta jälgimine on küll ühiste rahvuslike emotsioonide baasiks, kuid see sõltub PR meeskondade meisterlikkusest ja motivatsioonist. Miks peab normaalne inimene jälgima arhailist odaviset, ahh? Kui see pakub naudingut viskajale, siis las ta olla, aga miks see peaks tavalist eestlast morjendama, et kui palju mingi tüüp ära viskas? No ei ole ju tähtis, juhul kui ta ei tulnud esikohale. Enamvähem on ta oluline meie jaoks kui ta tuli medalile, siis me vähemalt usume temasse ja kui tuleb esikümnesse , siis edaspidi loodame ta peale, võib-olla isegi vaatame, et kas ta järgmine kord suudab end ületada. Teistel rahvastel on meie tähelepanust savi ja samuti meie osalejast, kui ta ei võida. Võit, on ainus milleks sinna kohale minnakse. Ülejäänud kohad on meie rahvuslik enesearmastus ja sportlaste silitamine, et olid tubli. Ma ei saa aru, et miks Pullerits üldse vaevab ennast selle analüüsi teemaga, eriti arvestades, et ta ei ole spordiajakirjanik ja tema leib ei sõltu sellest grammigi? Võtke rahulikult ja nautige mis meeldib. Maailmas on palju asju mida võib teha põruva sportlase jälgimise asemel. Kui aga juba jälgisid, siis mis sa targutad, mida sa sellest kaotasid, et meie sportlane ei võitnud, mis osas oled vaesem, kas jäid ajast ilma, mida tahtsid trennis kulutada? Mine nüüd ja kohe trenni ja oledki oma aja tagasi saanud. Vaata pärast võistlust järelvaatamisest ainult neid etteasteid, kus on teada, et tuli sobiv tulemus.
Ahaa Tustiti prohmakas. Las esitab seletuse.
Siin õpetuse iva. Noored sportlased valigu Tustiti asemel treeneriks Pullerits. Tustit keerab kõik tusti.
Sport on meelelahutus küll, kui siin on asjad nihkes. Meelelahutaja on sportlane. Kloun, kui soovite. See on raske ja tõsine amet. Tegevus on suunatud pealtvaatajale, kellele püütakse positiivseid emotsioone pakkuda piletiraha eest. Sportlane püüab pealtvaatajale naudinguid pakkuda, mitte vastupidi.
Meelelahutus ei ole ainult hollivuudilik positiivne emotsioon. Meelelahutuse alla käib kogu emotsiooni spekter. Eestlastele on suunatud eelkõige masohistlik peksa saamise tunne. Koged seda läbi sportlase prisma ja tunned ennast alandlikult õnnelikuna, et ise seda valu kogema ei pidanud. Nii lihtslat on, täie pileti raha eest. Sa ostad ju pileti teadmisega, et sportlane saab tappa. Kui usud vastupidist, siis oled lihtsalt loll, kelle raha ripakil.
Puhas rõõm, et seekordne sissekanne on tekitanud resonantsi ehk vastukaja ka asjatundjate seas. Mulle kirjutas üks endine Eesti koondislane odaviskes, kes ütles, et on nõus sellega, mis kirjutasin, ehkki möönis, et lõplikult nn telgitaguseid, milles asi, vähemalt osaliste arvates, ei pruugi me teada saada.
Ent ta lisas:
Mulle ka ei meeldi see, et filmitakse ja minnake kohe vaatama, ka võistluste ajal. Olen sama tähele pannud ka mõne teise viskaja ja treeneri vahel. Kui odaviskaja viskab ära, siis mingi aja, pakun, et 30 sekundit kuni paar minutit, peab sportlane ise seedima läbi, mis toimus, ja alles siis saab arutada, mis oli ja kuidas parandada.
Ja veel üks tõde: igat viset ei tohigi kommenteerida! Sportlane peab ise endas analüüsima ja nii õige tunnetuse saama. Lõpuks ju viskab sportlane, mitte treener.
Endine odaviskaja lisas veel:
Gedly ütles, et tunnetust polnud. See kaob ära, kui liiga palju trenni tehakse - ja trenni"loomad" on nad mõlemad Magnusega. Kõrvaltnäinu käest saadud info põhjal panid nad liiga hullu trenni mitmeid nädalaid ennem MMi. Loodan, et nad õpivad sellest ja järgmine aasta läheb paremini.
Võrkpallirahvas sai tõesti oma sado-maso laksu 5 mänguga kätte. Saab tükkaega rahulikult toimetada. Siiski selliseid üleliia palju pole. Loomulikult Säärits ja Tiislerid valetasid, et "täismaja" on jälle vaatamas. Ei olnud ühelgi mängul ja viimastes mängudes oli rahvast juba hõredalt. Võid ju spetsialiseeruda kaotuste nautimisele, kuid tulu tõuseb ikka võite nautides.
Võrkpallis ikka oli mida vaadata. Kõige ilusamad preilid olid Hollandil. Mõni pervert jälgis skoori ka? Milleks?
Itaallannad olid ka kobedad. Ega seal muud ju vaadata ei olegi peale graatsiliste liigutuste. Seda oleks pidanud slomo-na 8k resos vaatama.
Vist ainult mina mäletan kuidas eesti meedia Kaiale jalaga äsas peale ÜHTE venelannaga väljakule jooksmist. Kuidas keegi ennast õhku täis tõmbas, teistest rääkimata. Hale värk.
Vahva jutt. Ma ei paneks ei Kirdi ega Tustiti kompetentsi kahtluse alla. Võib muidugi olla, et nad ei ole parim valik Tugile (või ükskõik kellele), aga mäletame paljusid tippe, kes karjääri alguses palju alt on läinud (Nool, Kanter jne). Just nendest altminekust on tegelikult võrsunud ka hilisemad võidud. Treener võib olla maailma parim, aga sportlane peab teatud asjad ise selgeks saama.
9:26 jah hea et Pullerits kaasa aitab noorte arimisel.
Kuidas saab sellist sousti kirjutada? Delfi ja Postimees on täis teadjaid kuidas kõik on kõige parem, eriti täpselt teavad kui nad seal kohapeal ei olnud.
Loodame et Padre andekad neiud oma šefluse alla võtab. Kõigile kasulik ja tulemusi näeme jargmistel olümpia mängudel ja euroopa spartakiaadidel
Padrel omal pole kindlasti sellist aega ega tahtmist kusagilt võtta. Küll aga ta võib vahendada kontakte. Ka Sakasamaale, kui muidu ei saa.
Padre on spirituaalne isa. Ta ei pea treeningprotsessi juures viibima isiklikult, peaasi et vaibi hoiab ja treeneritele pisdulei annab aegajalt
Kui euroopa rahvaste spartakiaadil medalit ei tule kas teeme Padrele pisdulei? Või kellele?
Ei, vanad treenerid ja Padre Budapestist krahhi vaid ootavadki.
Seni on ebaõnnestunud vaid Tugi. Mägi tegi oma ja sai 2 punkti riikide punktitabelisse kirja. Pihela ründas rekordit, kuid see jäi alistamata, finaalist esimesena väljas. Pihela ja noortreeneri Šadeiko edukas hooaeg jätkub.
Kas kümpimehed "kümme ala kokku saavad", selgub homme õhtuks.
Padre teeb meile pisdulei kui palju ülbame
Ärge ülbake Padre viskab teid kogukonnast välja ja häbistab.
Boss on liiga hea südamega selleks, et siit kedagi välja visata. Isegi Kägu pole peale kõiki neid aastaid laiamise eest bänni saanud. Soonetsile antud amnestiast rääkimata.
Siin mu tänane, laupäevane panus:
intervjuu Andres Mustoneniga:
https://leht.postimees.ee/7841896/nadala-persoon-andres-mustonen-tuhistamine-see-on-totalitaarne-ilming
ja milline on tegelik olukord Eesti koolides laste õpetamisega:
https://www.postimees.ee/7841716/luubi-all-koolijuhid-naevad-kurja-vaeva-opetajate-leidmisega
Aga palun: kes kogukonnast oleks vabatahtlikult nõus kõnetama Mustoneni või Kaljuveert? Mitte keegi. Aga Padre läheb ja teeb puutumatute kasti arvatutega lood ära.
Jaa, see on tase, igaüks nii massiivse stagna tippaega meenutava lauaga koolihärra juurde jutule ei pääse. Võimalik, et tehti ka tööpakkumine aga mees kelle süda on Misso metsavennatalus ei suutnud oma südamesoovile vastu hakata.
Ühest teisest artiklist küsimus, millele ootaks vastust.
"Millisest põhimõttest soovitab Tiit Hennoste ajakirjanikul lähtuda siis, kui tema püsiallikas satub sündmustesse, kus temast tuleb kirjutada negatiivselt?"
Kümpimehed näitasid sisu.
Sellises leitsakus. Respekt.
Kaks kanada neegrit kaks sakslast kaks norrakat ja kolm eestlast. Kui Pullerits 10v treeneriks saaks 4 meest üles.
Korralik (väljamõeldis) on see pask siin.... tulge vaatama trenne ja saate aru kuidas asjad käivad.... alati on need kõige kõvemad kommenteerijad diivani kaunistuse mehed! Pullerits mine parem ujuma ja hüppa pommi!
Mis eelmisel nii naelepea pihta sai tabatud, et enesevalitsuse kaotas? Juhin tähelepanu, et analüüs pole tehtud diivanilt, vaid staadionilt.
Lisaks erakordsele palavusele on Budapest veel ka must ja räpane. Kõik selle aga trumpab üle Ungari jalgpallikultuur: https://sport.postimees.ee/7842421/ungaris-kaduma-lainud-jalgpallur-leiti-ules-aga
Suurel staadionil on siiski rõõmustavalt palju pealtvaatajaid! Kaasaelamist jagub ka külla tulnud atleetidele.
Omad veidrused muidugi on. Üks printsipiaalne korda pidav turvamees pidi ameti maha panema.
https://sport.delfi.ee/artikkel/120226850/foto-budapesti-mmil-puhkes-natsiskandaal
Üks mu tuttav ütles Budapesti kohta, tore linn, ainult uriini järele lehkab. Madjaritel madjarite kombed. Pealegi, nõukogude ajal haises ka Tartu vaksali jalakäijate tunnel. Ei tea, kuidas tänapäeval sellega on? Sõidan autoga, pole automakse ega midagi.
Nurme hindas oma jooksu 4+ga. Maraton on muidugi prestiižne ala, kus osavõtt on tähtsam kui võit, kuid 31. koht on niru, rahuldavast kõrgemat ei anna kuidagi panna. Nautigu jooksu edasi, peaasi, et see riigi raha eest ei toimuks.
Tiidrek Nurme jooksule hinnangu andmiseks peame vaatama, kes lõpetasid temast eespool ja kes tema järel. Kui temaga enam-vähem võrdse tasemega meestest enamik jäi temast tahapoole, võib olla nõus 4+ hindega. Aga kui mitmed tema tasemel mehed lõpetasid eespool, siis on hinne teine, loomulikult nõrgem.
Ah et Nurmet piinas selja(?)valu? See ei muuda hinnangut, sest 1) sportlane peab tegema kõik, et olla aasta tähtsaimal võistlusel parimas konditsioonis, 2) me ei tea, mis hädadega võisid võidelda tema lähikonkurendid ja 3) teatav õnne/ebaõnne faktor jääb alati tippspordi osaks: seda võib mainida, et see mõjutas tulemust, aga seda ei maksa tuua õigustuseks ega põhjenduseks, sest eks see võib mõjutada paljusid, vt nt Mayeri katkestamine kümnevõistluses. Kas me tuletame meelde, et Tilga sai 4. koha ilmselt tänu Mayeri katkestamisele, muidu olnuks 5.? Ei maini seda keegi. Kas me räägime neist, kes said kümnevõistluse teivashüppes nulli ja võinuks Õiglasele ja Ermile äkki konkurentsi pakkuda? Ei maini seda keegi. Mis tähendab, et ei saa nii, et ebaõnnefaktorit arvestame ainult siis, kui see meie sportlast nöögib, mitte aga siis, kui see tema konkurente mõjutab.
Sattusin mõtteid vahetama ühe ülikogenud juhendajaga ja mõtted läksid sellistele radadele:
Kas pole äkki nii, et mõned noorkergejõutiklased lähevad osalt kergema vastupanu teed, just naiskergejõustiklased? Et valivad treeneri selle järgi, kellega neil on mõnus klapp, nagu on ajakirjandusest saanud lugeda? Nõus, kui sportlane ja treener on n-ö eri lehekülgedel, siis ei tule koostööst midagi välja, aga samas lihtsalt küsin, kas peab olema nii, et treeneriga tuleb end ainult mugavalt tunda? Kas äkki pole nii, et treener peab suutma ka karm ja nõudlik olla, otse ja halastamatult öelda? Aga kui treener on valitud selle põhjal, et temaga on tore ja hea ja mugav, kas see on tipptulemuste jahtimise nimel parim lahendus? Sest kujutan ette, et mida rohkem tipule lähemale nihkutakse, seda rohkem võib sigineda ka koostöösse pingeid, ja kui varem on olnud kõik nagu lepase reega, siis kas suudetakse need lahkhelid üle elada või lähevad teed esimeste eriarvamuste tekkides lahku?
Pullerits kümpis on neegritel eelis. Nii et las katkestavad. Erm on jumalast puust vend, kus on potentsiaali kasutamine kui pisike Õiglane talle kotti paneb? Herm
Arvan, et see ei sõltu nõndapalju soost, vaid iseloomust. Kui ma oleks endiselt lootustandev sportlane, siis ma oma treeneri valikul ütleks talle, ole karm ja otsekohene, ära ninnu-nännuta palun, aga see suhtlus jäägu pigem areenile ja kui võimalik meie vahele. Info ajakirjanikele võiks olla kujundatud ja napipoolne. Halb toon on uut treenerikriitikat saada ajakirjanduse vahendusel. Kuid ma tean kõvu spordimehi, kes kõva häält ei kannata. Ja kõik.
Mul pigem küsimus,miks on mmeie naiste tase läbi ajaloo olematu? MMil võistleb ju mehi ja naisi arvuliselt võrdselt. Eestil 2 naist ja 5 meest, järelikult mõnes teises riigis on vastupidine seis. Naiste tase muidugi ka kehvem. Muudel spordialadel sama asi, ainult võrkpallis on naistel kandepinda ja mängivad ka EM finaalturniiril. Eestis on üksikuid naisi, aga kokkuvõttes on naisi OMidel alati vähem peal, miks?. Jalka naiste MM oli, kõik meie lähinaabrid on hirmkõrgel tasemel. Põhjamaad, skandinaavia, käsipall ja jalka, seal on naised ütlemata kõvad, meil ütlemata kehvad. Meil on naised alati üksikud talendid, Salumäe, Šmigun, Sildaru, Jefimova. See pole ju süsteemi tulem. Tänapäeva võrdses maailmas saavad naised ju sama palju medaleid ja tiitlikatele peale kui mehed, aga mis riigis siis naised on kõvemad kui mehed. Eestis on naised ikka olematul tasmeel võrreldes meestega.
Naised tehku naiste alasid. Ei ole vaja naiste jalgpalli käsipalli ja selliseid higiste munade alasid. Jolki palki bljaad
Pullerits võiks naiste treenerid ette võtta ja neile korraliku peapesu teha. Reziim ja eesmärgid peab paika panema. Varsti on olümpia ja normid lõhki.
Huvitav fakt äsjalõppenud kergejõustiku MMilt Budapestis: Eesti jäi medalita, parima koha, neljanda, sai Karel Tilga kümnevõistluses - aga medalita jäi ka Saksamaa ning nendegi parimaks jäi üks neljas koht. (Muide, suur Prantsusmaa sai ainult ühe medali, hõbeda.)
Kogu eelnev analüüs kahvatub selle äärmiselt tõsistel teemadel tehtud kirjutise kõrval:
https://arvamus.postimees.ee/7841554/alfred-lepaotsast-latsatas-head-seltsimehed-valvel-tuleb-olla
Saksas on ikka täielik untergang toimunud kergejõustikus. Omal ajal oli see riik enamasti medalitabelis esimese viie hulgas ikka, nüüd puhta ilma. Nende kümpaneeger oli peale esimest päeva kindel kulla pretendent, teisel hommikul feilis sisuliselt esimese kahe alaga ennast isegi medalistide hulgast välja.
Saksamaa tohutu vähikäik kergejõustikus ja tegelikult üldse spordis on nähtus kus kuluks ära asjatundlik analüüs. Kuidas on selline asi võimalik? See polnud ju kuigi ammu, kui Saksamaa oli tipp kergejõustiku maa ja alati medalitabeli tipus. Pullerits koguks kõvasti feimi, kui sellest asjatundliku analüüsiva artikli valmis treiks. Kindlasti tuleks tsiteerida erinevaid spetsiliste.
Hiina kommunistid said vaid 2 pronksi, naiste kuulis ja kettas. Medalitabelis jagab 37.-38. kohta tšehhidega. Punktitabelis 14. Norra järel.
Norra medalitabelis 9., Rootsi 10..
Kui dopingukütid keenialasi ka kõvemini kontrollima hakkab, kukub ka see kaardimaja.
https://worldathletics.org/competitions/world-athletics-championships/budapest23/medaltable
Hiina kommaritel käib kõik kampaania korras, hetkel pole kergejõustik nende jaoks viisaastakuplaanis ilmselt kuigi prioriteetsel kohal. Enne Pekingi olümpiat ilmusid küll järsku välja terve trobikond kummaliselt liikuvaid Hiina jooksjaid, kes hiljem ka kiirelt kadusid. Suured naiskuulitõukajad on neil vist ainukesed, kes läbi aegade tipus püsinud.
Kunagi lugesin raamatut Jaapani ketrusvabriku Nichibo noortest naistest, kellest vabriku varustusosakonna juhataja Hirofumi Daimatsu kasvatas maailmameistrid ja 1964. a. Tokio olümpiavõtjad (Jaapani võrkpallinaiskonnas olid 60-ndate alguses/keskel rohkem kui pooled mängijatest ketrusvabrikust). Oli lugemist vääriv ja mõtlemapanev raamat (autor oli vist seesama varustajast treener). Inagu mäletan, siis mingit „fun”-olemist ja mõnusat ajaveetmist need treeningud ei sisaldanud. Tehti kõva tööd ja tulemused olid üle maailma näha.
Kas seda raamatut veel kusagilt saada on, ei tea.
Seda raamatut tahaks lugeda.
Guugeldasin veel natuke selle raamatu kohta ning leidsin ka pealkirja – „Järgnege mulle”. Mulle tundub, nagu oleksin seda lugenud eesti keeles, aga on ka võimalik, et lugesin venekeelset versiooni «Следуйте за мной», Хиробуми Даймацу (https://knizhen-pazar.net/products/books/2714543-sleduyte-za-mnoy).
2021. aastal on prantsuse filmitegija Julien Faraut teinud samal teemal ka filmi „The Witches of the Orient” (https://www.slantmagazine.com/film/review-the-witches-of-the-orient-is-an-artful-remembrance-of-a-legendary-sports-team/).
23:04
See on selle põlvkonna viga - kõige kohta otsitakse rohtu ja vastuseid äpist, arvutist, ekraanilt või pulsikellalt. Sest nii on moodne, sest arvuti teab ja teeb kõike meist paremini. Ehk teebki, aga nii nagu allikas (Puuste?) ütles, et aju ei võta seda infot vastu, sest aju ei ole arvuti. "Korvpalliromaanis" kirjeldab Tiks ühes episoodis, kuidas treener Kraaving oli minutilise pausi ajal meestel esmalt pool minutit istuda enne, kui rääkima hakkas. Ja ka siis rääkis rahulikult mõne sõna kaupa. Sest see sõnadelaviin ei muudaks midagi paremaks vaid ainult ärritaks niigi närvis mehi. Tugi ju teadis kõike seda, mida talle näidati, sest ta on oda visanud juba aastaid, liigutused, teadmised kinnistunud ja võistlus ei ole põhitõdede õpetamise koht. Võistlustel on juba hilja. See süvendab õpilases pigem paanikat, meeleheidet et "ma ei oska, ma ei saa hakkama". Võistlustel saab treener rahustada ja sammumärki vaadata, muu on mõtetu.
Huvitav jah, Saksamaa ja Prantsusmaa põrumine...samal ajal - meeste odaviske võidab India vend ja teine koht Pakistani.
Postita kommentaar
<< Esileht