Mõnikord on hea meel eksida. Näiteks siis, kui arvad, et tuleb kas just igav, aga kindlasti keskmisest igavam sõit.
Olin põnevust veidi vähemaks võtnud, sest piilusin Google’i kaardilt, mis ees ootab. Haarasin ekraanil alt paremast nurgast kollase mehikese, tõstsin selle Green Riveri linnakese kohale, lasin seal lahti ning nägin siis, millistest teedest on kaardil n-ö elav pilt. Hastingsi teest (fotol paremal), mille sõitmist kaalusin, oli. Aga pilt ei olnud kutsuv. Esiteks pilvise ilmaga üles võetud, seega värvid tuhmid, ja teiseks näis kulgevat üle tuima tasandiku.
Selle teise teguri puhul oleksin pidanud teadma, et pilt petab. Tavaliselt ei ole tõusud ja laskumised, kui need pole just pooleldi püstloodis, pildil ega ka videos arusaadavad. Ja mäed, mis kaugemale jäävad, moonduvad pildil mõnemillimeetriseks sakiliseks kriipsuks (fotol vasakul) – see on äraspidine efekt, mis peaks olema tuttav igaühele, kes soovinud silmapiiril kõrguvaid mägesid fotole jäädvustada. Asi selles, et kahemõõtmelisel fotol puuduvad ju päriselu proportsioonid, eeskätt sügavus.
Niisiis istusin umbes 850 elanikuga Green Riveri lääneserval Conoco bensiinijaama parklas, oma elutegevuse lõpetanud Burger Kingi kiirtoidukoha kõrval sadulasse eriliste ootusteta. Laskunud sealt sadakond meetrit linnakese suunas, keerasin paremale sildistamata asfaltkattega Hastingsi teele (fotol paremal). Vahelduseks oli päris mõnus teha üks väike ekspeditsioon ka kõvakattega teel – rattaringid Green Riveri, Monticello ja Moabi tänavatel ei tule siin arvesse, sest need olid lihtsalt õhtune ajaviide linnadega tutvumiseks –, ehkki samas tundus see justkui pettuse, sohina. Nagu olnuks kohustus kolistada ainult kividel ja pressida läbi liiva.
Ega algus olnudki paljutõotav. Nii vasakul kui paremal mingite tundmatute kultuuridega rohekas-kollakad põllumaad, tarade äärde varutud heinapallid (õigemini, heinakuubikud), mõne hobusega või sootuks tühjad metallist karjaaedikud, siin-seal vana põllumajandustehnika ja autoromud ning hooned, kus võib-olla elas keegi, aga võib-olla ka mitte (fotol vasakul). Ja ümberringi tõesti tasandik. Ainult vasakul, kus põllumaa kaugema serva taga voolab Green River ehk Roheline jõgi, kasvamas reas rohelised puud.
Ja siis järsku tee ääres silt «Elgini surnuaed». Poleks silti olnud, sõitnuks kalmistust (fotol paremal) mööda. Poolsada meetrit asfalteelt kõrvale jäänuna paistis see silmanurgast järjekordse kolahunnikuna hallikalt savisel pinnasel. Lähemal vaatlusel osutus aga omalaadseks kitšiväljaks või juudi jõulupuuks: haudadel kaunistuseks («kaunistuseks»?) mänguasjad, päkapikud, mänguloomad, kunstlilled, Ameerika lipud. Vanimad hauaplatsid sadadest pärinevad aastast 1865, hilisemad näitavad, et siia on maetud raudteetöölisi, uraani kaevandajaid ja raketiväelasi. Nimelt läks siit kunagi läbi Denver Rio Grande Western Railroad, külma sõja aastail lasti aga lähedalasuvalt polügoonilt taevasse 141 Athena-nimelist raketti. Nüüd on Elgin kummituslinn. Ametlikult küll Green Riveri osa.
Seejärel hakkas pilt muutuma. Esmalt andsid sellest märku teeäärsed savimineraalidest koosnevad heledat värvi, peamiselt hallid pehmed bentoniitkünkad (fotol vasakul), millesse vihmaveed on uuristanud sügavad vaod. Siis laugena näivast paremale kaarduvast tõusust üles ning ees avanes sootuks teistsugune horisont.
Green Riveri linna põhjapoolset serva raamistab kauguses – kui ma nüüd nimega ei eksi – massiivne Transportation Rock, mis on osa Book Cliffsist ehk Raamatukaljudest (fotol paremal). Need on nime saanud selle järgi, et on pealt justkui teerulliga siledaks hõõrutud, meenutades oma lameda platooga raamaturiiulit. Tõusu otsa jõudnuna nägin Raamatukaljusid enda ees palju suursugusemalt, kaugemale ja sügavamale ulatuvana. Nende poole väntasingi.
Ja mida rohkem edasi jõudsin, seda vägevamaks silme ees vaatepilt muutus.
Raamatukaljusid (fotol vasakul) näeb väga pikalt, kümnete, kümnete ja kümnete miilide kestel, kui sõita mööda 70. kiirteed Coloradost Green Riveri suunas ja sealt edasi loodesse. Need paistavad kui
terra incognita, kuhu inimesel puudub kõrgete püstiste seinte tõttu juurdepääs. Sedasi on Raamatukaljud elukohaks koiottidele, puumadele, ilvestele, karudele, isegi piisonitele.
Veidi rohkem kui kümmekonna kilomeetri järel tuleb Hastingsi teel küllaltki järsk laskumine (fotol paremal), kus kiirus tõuseb kergesti üle 50 km/h, ning läbib lõpus, laskumise põhjas, liivase vadi – see on koht, kus saju ajal jooksevad mäslevad tulvaveed üle tee. Utah’ kõrbeteedel on selliseid madalaid kohti palju. Enamasti on need tugevdatud betoonplaatidega, et marutavad veed teed minema ei pühiks. Ometi seda juhtub.
Kuskil sealkandis, kus järgnenud kerge ja lühikese tõusu järel avaneb vasakul vaade uuemat sorti rantšole (fotol vasakul) ning Blue Castle’i ehk Sinise lossi nimelisele mäele, peaks mingi tee keerama paremale ja viima kohani, mis mõnel kaardil on tähistatud
Jenkstar Ranchina. Seda ümbritseb teatav müstika. Ametlikult ja suuresõnaliselt on tegemist jätkusuutliku elulaadi arendamise kohaga, kus insenerid ja kunstnikud otsivad loovaid lahendusi maailma akuutsetele probleemidele. Seal, keset eimidagit, toimub ka mingi kolmepäevane festival. Aga arvestades koha eraldatust ja et sinna ei juhata ükski silt, võib peaaegu kindlalt väita, et seal toimub veel midagi ja muud, mida ametlikult kirjas ei ole.
Kust Jenkstar Ranchi tee viib, jäigi mul avastamata, kuigi jälgisin teeäärt tähelepanelikult. Ju siis saatus ei tahtnud, et ma kaine ja ratsionaalse maailma esindajana sinna alternatiivkogukonda satuksin.
Mingil hetkel muutub Hastings Road kaartidel Beach Roadiks ehk Rannateeks. Rannatee keset kõrbe?! Ei, see pole nali või iroonia. Sest paaril korral keerab käänuline Roheline jõgi (fotol paremal) tee äärde ning selle liivased kaldad viitavad, et tõepoolest võiks kusagil vette ujuma minna. Kuigi olen kuulnud, et see pole soovitav, vähemasti teises selle piirkonna suures jões, Colorados, kus vesi olla ka suvel jääkülm ja vool kiire, ehkki kaldalt vaadates nii ei paista.
Vaatepilt muutub edasi vändates aina suurejoonelisemaks. Hallikad-oranžid Raamatukaljud tulevad järjest lähemale. Kontrasti loovad Rohelise jõe rohelised kaldapealsed ja seal turritavad kollased õistaimed (fotol vasakul). Asfalttee, tõend tsivilisatsiooni kohalolekust, vonkleb usjalt jõega samas suunas kaljude vahele. Kuni viimaks, veidi rohkem kui 15 kilomeetrit Green Riveri linnakesest, lõpeb – muutub kruusateeks.
Ees vaatab vastu silt «Swasey’s Boat Ramp» (fotol all paremal). Ehk Swasey paadislipp.
Siia tasus sõita. Ümberringi kõrged kaljud. Ees lai Roheline jõgi. Kaldal kõrgumas suured puud, mida jõevesi kõrbemaastikul edukalt toidab. Veidi tagasi vaadates ulatub üksiku teravikuna üle kaljude sileda platoo Sinise lossi tipp. Isegi see, et siia jõudmine ei võtnud nii palju aega ja vaeva, nagu enamik teisi võimsaid kohti, mida sel reisil nähtud, ei vähenda vaatepildi pakutavat emotsiooni.
Paadislipile (fotol vasakul) astuvad kaks keskealist naist, kaasas laps ja kolm koera. Naised on tulnud vastu oma abikaasadele, kes on üheksa päeva paadiga jõel veetnud. Täna on see päev, mil nad peaks siia, seikluse lõpp-punkti saabuma.
Swasey randa jõudmine (fotol paremal) võttis tänu ohtratele pildistamispeatustele tunni ja kümme minutit. Tagasiteel (fotol all vasakul), mis liiati kulgeb vastu päikest ja seetõttu pildistamist ei soosi, otsustasin olla ajasäästlikum. Jõudsin auto juurde tagasi 41 minutiga. Kokku kestis 31,3-kilomeetrine teekond tunni ja 51 minutit, millest sõiduaega tuli Strava järgi veidi üle 1:38. Keskmiseks kiiruseks kujunes 19 km/h ning tõusumeetreid kogunes 213 – ei saagi aru, kust neid nii palju tuli.
Edasi tuli aga asuda lahendama probleemi. Ja probleem seisnes selles, kuidas saada rattalt (fotol all paremal) küljest ära pedaalid, et õhtul Salt Lake City’s ratas tagasilennuks kasti pakkida. Muuseumis, mis pühendatud John Wesley Powellile, Metsiku Lääne kuulsale uurijale üle-eelmise sajandi teisel poolel, kus käisin oma raamatukogu täiendamas, sain soovituse sõita üle jõe ja küsida pedaalide lahtikeeramiseks võtit autoparandustöökojast.
Seal tegelesid mehed ühe tumedanahalise turisti sedaani kütusepumba putitamisega. Kui töökoja pealik, ligi kahemeetrine vibalik, määrdunud-auklikud teksad jalas, mult lõpuks küsis, kuidas saab aidata, seletasin, et soovin mutrivõtit maastikuratta pedaalide lahtikeeramiseks. «I don’t borrow tools,» kõlas lakooniline vastus. «Ma ei laenuta tööriistu.»
Ausalt öeldes oli see solvav. Et mees, sa ei saa siin inimtühjuses (fotol vasakul), kus peaks kehtima kirjutamata reegel, et hädasolijaid tuleb aidata, isegi nii palju vastu tulla, et teine mees saaks oma käega paar liigutust teha! Ei hakanud teda paluma, vaid tulin tulema.
Sõitsin Rohelise jõe (fotol paremal) juurest edasi tunni kaugusele Price’i. Seal pidi olema üks rattapood. Tee sinna viis enamasti pikkade, mitmemiiliste sirgetena üle elutuna näiva kõrbemaastiku, mis ajas hirmsasti une peale. Selge see, et kahe nädalaga kogunenud väsimus hakkas välja lööma. Samas oli liiklus sel üksikul teel, kuhu jääb ainult üks linn, kummituslinn Woodside (kus filmiti kütuseveoki plahvatus ekraanihitis «Thelma & Louise»), üllatavalt tihe; tihedam kui mil iganes eelnevatel aastatel; tihedam kui Tartu–Tallinna maanteel. Kuhu need inimesed küll kõik sõidavad, imestasin.
Price’is leidsin peatänava alguses rattapoe Altitude Cycle (fotol vasakul) kergesti üles. Seal võeti sõbralikult vastu. Kui ütlesin, mida soovin, tõsteti ratas pikema jututa sadulapostiga kinnituspukile ning keerati pedaalid küljest. Isegi raha ei küsitud selle ees. Hoopis anti kaasa kleeps «A real man is his own motor» – «Tõeline mees on iseenda mootor».
Edasine ligi kahetunnine sõit Salt Lake Citysse üle Wasatchi mägede, kus tee tõuseb Soldier Summiti sisuliselt kummituslinnas 2279 meetri kõrgusele, on mu hinnangul üks ilusamaid Utah’s. Mäenõlvadel oli lehtpuude seas näha sügist kuulutavaid kollaseid laike. Tempot tõmbas maha avarii Helperist neli miili põhja pool (fotol paremal, all vasakul ja all paremal), millest mul õnnestus siiski väikse, maksimaalselt pooletunnise ajakaoga pääseda. Vastassuunas oli pärast õnnetuskohta, kus tee ääres oli näha süsimustaks põlenud sõiduki vrakk, vähemalt kolme-nelja miili pikkune autode kolonn, mis vaevu liikus. Neist tõenäoliselt olid paljud masinad, millega inimesed sõitsid Salt Lake Cityst kagusse, sh Moabi kanti nädalalõppu veetma.
Salt Lake Citys (fotol all vasakul) olin ööbimiseks valinud kesklinnas Motel 6. Esiteks on sealt varahommikul pimedas lennujaama vähem kui veerand tundi autosõitu ning teiseks on see motell lennujaamalähedastest ööbimispaikadest soodsaima hinnaga. Kuid sel kõigel, nagu öösel selgus, oli oma hind.
Pakkisin teise korruse motellitoas õhtul ratta kasti, sõin Panda Expressist ostetud kolmeosalise hiina roa, käisin duši all ja heitsin võrdlemisi varakult, juba kella 11 paiku magama, sest hommikul pidin kella kuue ajal tõusma.
Mul oli tuba T-kujulise motelli tagumises otsas, kus märkasin juba õhtul, et peaaegu ühtegi teist autot seal ei seisa. Peale ühe päevihäinud halli Toyota mahtuniversaali, millega saabusid kaks meest. Üks oli minuvanune valge, kes viskas mulle naeratades arusaamatu remargi ja patsutas trepil õlale, ning teine, tema kaaslane, neeger, kelle vasak näopool oli silma ümbruses millalgi kõvasti pihta saanud. Kohe nii kõvasti, et seda märganud, ei tahtnud ma seda vaadatagi.
Küllap saabub enamik teisi ööbijaid millalgi hiljem, arvasin.
Ei saabunud.
Kella ühe ajal öösel kuulsin ukse taga, et keegi pühib minu uksematil jalgu. Siis järgnes koputus uksele. Ajasin end voodis püsti ja püsisin vagusi, oodates, mis edasi saab.
Järgnes koputus aknale. Akna ees olid paksud läbipaistmatud kardinad. Järgmiseks tundus, nagu keegi küsinuks, et kuhu see valge kutt läks. Ega täpselt küsimusest läbi ukse aru saanud.
Siis kuulsin, et keegi katsub ukselinki. Nüüd ajasin end voodist juba täiega välja. Kuid püsisin jätkuvalt tasa. Tuld põlema ei pannud. Küsima ei hakanud, et kes see on ja mis ta tahab.
Mobiiliekraani valgel otsisin oma dokumentide kaustast välja motelli broneeringu – selle leidmine võttis närviajavalt kaua aega – ning toksisin sealt motelli numbri oma telefoni. Et kui olukord pingestub, siis helistada. Igaks juhuks uurisin ka voodi kõrval olevat traadiga telefoni, et küllap on seal vastuvõtulauaga otseühendus. Aga lauatelefon ei töötanud.
Tüüp, kes ukse taga oli, ilmselt lahkus. Aga und enam ei tulnud.
Poole tunni pärast kuulsin, et keegi hüüab kõva häälega midagi parklas, kus seisid peale minu rendiauto hall Toyota mahtuniversaal ja üks valge väiksemat sorti maastur. Piilusin aknast ja nägin, et motelli tumedanahaline turvatöötaja oli tulnud piirdeaia tagant mingeid tumedaid, kapuutsidega kogusid minema peletama. Nood eemaldusidki.
Turvamehe nägemine andis nii palju hingerahu, et suutsin taas uinuda.
Kui kell kuus ärkasin, kiiruga riidesse panin ja paar kreemisaia ampsu võtsin, kuulsin, et jälle koputab keegi uksele. Nüüd juba vihastasin. «What’s there!» käratasin. See pidi mu meelest tähendama, et «mis on, raisk!». Vaatasin läbi uksesilma ja nägin, et mingi must kogu seisab küljega ukse taga.
See ajas pigem vihale, kui hirmule. Mul oli ju vaja kiiresti lennujaama jõuda, rendiauto tagastada, lennule registreerida, rattakast ära anda, turvakontroll läbida – see kõik võtab aega.
Õnneks tüüp ukse tagant peagi kadus. Võtsin seljakoti ja arvutikoti ning viisin need kõigepealt trepist alla autosse. Siis tulin trepist üles tagasi ning nägin viis-kuus meetrit eemal kahte musta kogu. Tegin näo, nagu poleks neid õieti märganud. Ise vaatasin kümmekond meetrit eemal oma numbrituppa sisenedes, ega nad mulle järgnenud.
Ei järgnenud. Haarasin rattakasti, tassisin selle trepist alla, paigutasin tagaluugist auto salongi ning tegin kiiruga, tagasi vaatamata minekut.
Jõudsin piisava ajavaruga kell poole üheksa Chicagosse startiva lennuki väravasse.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits
