esmaspäev, oktoober 30, 2023

Pullerits: Kuidas ma pääsesin tundmatu kutina maailma suurimate jooksustaaride jutule?

Kolleeg Ville Arikesega vesteldes sattusime paar päeva tagasi teemale, kuidas vanasti spordiajakirjandust tehti. Kuidas siis oli intervjueeritavatele ilmselt palju vabam juurdepääs kui nüüdisajal.

Sellega seoses meenus mulle sügis 1990, mil õppisin New Yorgis (fotol vasakul detsembris 1990) Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. Ilmselt lugesin seda New York Timesist, et septembrikuu eelviimasel laupäeval toimub Viiendal avenüül väga tugeva koosseisuga miilijooks. Minu lemmikud Sebastian Coe ja Steve Ovett olid selleks ajaks tippspordist taandunud, aga noorema põlvkonna mehed Steve Cram ja  Peter Elliott olid endiselt rivis. Starti tulid ka karastunud kõvad tegijad Said Aouita ja Steve Scott. Tõelised jooksusõbrad teavad neid nimesid ja meeste nägusid une pealt. Loomulikult ei saanud seda võistlust vaatamata jätta.

Sellest tõotas tulla kõva jooks, sest võitjale oli auhinnaks tuliuus sõiduauto Mercedes – seda juhul, kui ta purustab ameeriklase Sydney Maree rajarekordi 3.47,52 või kordab varasemat võitu. Üks võit Viienda avenüü miilijooksul oli juba kirjas Elliottil, Scottil ja hispaanlasel Jose Luis Gonzalesil. Kokku tuli starti 18 meest.

Aga mul polnud kavatsus seda võistlust ainult vaadata, vaid oli soov sellest ka kirjutada. (Fotol paremal 1990 novembris külaskäigul Washingtoni.)

Niisiis seadsin vihmasel laupäeval sammud 123. tänaval asunud vendade Rockefellerite rajatud ühiselamust nimega International House (kõige ülemisel fotol) jooksu finišiala suunas, Viienda avenüü ristumiskohta 60. tänavaga. Start oli Viienda avenüü ja 82. tänava ristumiskohas. Jooks kulges seega põhjast lõunasse. 

Finišialas selgus, et ega igaüks ikka «nina vastu lina» ehk pressitribüünile pääse. Mul oli kaasas Columbia ülikooli üliõpilaspilet. Esitasin siis selle. Ma ei mäleta, kas prillidega naine, kes piletit vaatas, oli lihtsalt vastutulelik ja kaastundlik või avaldas talle muljet sõna Columbia (suure telekompanii CBS nimetus on ju Columbia Broadcasting System), igatahes lubas ta mind piirde taha tribüünile.

Ega ma sellest võistlusest rohkem näinud, kui umbes viimased sada meetrit. Ei saanud isegi pihta, kes võitis – nii kiirelt jooksid mehed lõpumeetreil mu silme eest kümmekonna meetri kaugusel mööda (fotol ülal vasakul).

Veidi hiljem sain teada, et võitis Elliott 3.47,83ga. Aga tema huvitas mind vähem kui mees, kes jäi teiseks – Cram (fotol paremal pärast miilijooksu lõpetamist). Cram tuli ikkagi 1983. aastal 1500 meetri jooksu esimeseks maailmameistriks ning püstitas mitu maailmarekordit. Ta oli Coe’le igati vääriline vastane. Niisiis oli mu eesmärk saada Cramilt intervjuu.

See ei osutunudki üleliia raskeks. Vaatasin, kui Crami (fotol vasakul; tema kõrval ilmselt treener Jimmy Hedley) ümber tekkis vabam hetk ning astusin ligi ja tutvustasin end. Ma ei mäleta, mida temalt küsisin, aga ta vastas viisakalt, kuigi mitte eriti pikalt. Ilmselt oleks ta vastanud rohkematelegi küsimustele, aga mingi sisetunne ütles, et üle nelja-viie küsimuse n-ö eksprompt pole viisakas küsida, sest olin ikkagi suvaline tüüp, kes ligi astus.

Kuna Cramiga vestlus läks kenasti, astusin ligi ka Elliottile (parempoolsel fotol paremal; keskel naiste jooksu võitja PattiSue Plumer). Lõppeks oli ta võitnud ju Mercedese. Igatahes ei saanud ma tema murraku tõttu tema vastustest peaaegu midagi aru. Pärast mängisin linti tema jutuga kaastudengitele ning palusin neilt tõlget. Nemadki pidid mitu korda kuulama, enne kui pihta said, mida Elliott ütles. 

Kolmandana intervjueerisin ameeriklannat PattiSue Plumerit (fotol vasakul), kes võitis naiste jooksu 4.16,68ga. See oli naiste jooksu rekord, mille eest teenis ta Mercedese, ja mis püsis naiste rajarekordina üle veerand sajandi. Alles aastal 2017 suutis ameeriklanna Jennifer Simpson joosta sama kiiresti.

Võtsin kõigelt kolmelt ka autogrammi (fotol paremal; kas tunnete ära, milline autogramm on kelle oma?), mis on mul siiamaani Crami biograafia (vasakpoolsel alumisel fotol vasakul) vahel. Selle ja Ovetti biograafia (vasakpoolsel alumisel fotol keskel) tellisin Columbia õpingute ajal. Ei tea, kui palju need kolm autogrammi ühel lehel võiks nüüd väärt olla? 

Viienda avenüü miilijooksust kirjutasin loo Spordilehele, mis selle ligi kuu aega hiljem, 19. oktoobril ka avaldas. (Vend saatis mulle sellest lehenumbrist pdf-faili, aga siinne keskkond ei lase seda üles laadida. Ettepanekuid, kuidas seda teha?) Saatsin loo teele tavalise postiga. Ega tollal polnud oluline, et sündmusest oli möödunud juba nii palju aega; oluline oli, et leht sai sündmuskohalt eksklusiivse reportaaži. Tollal ilmusid selliste võistluste tulemused heal juhul tagaküljel lihtsalt lause-kahega.

Siiani imestan selle üle, kuidas lihtne kutt, no name from Soviet Union, pääses ilma eriliste raskusteta maailma tollaste suurimate jooksustaaride jutule. Arvata võib, et nüüdisajal ei tuleks see niimoodi, lihtsalt ligi astudes, kõne allagi – turva- ja PR-inimesed kaitseks neid minusuguste eest täie pühendumusega.

Foto 1 autor Jenik Radon
Foto 2 Priit Pulleritsu erakogu
Fotode 3-9 autor Priit Pullerits

15 Kommentaarid:

At 23:46, Anonymous Anonüümne said...

Nõukogude kodumaa oli siis Ameerikas ja Euroopas populaarne, toimusid teineteisele lähenemised, saavutati kokkuleppeid nii relvakontrollis kui vabaduste laiendamises. Gorba oli veel pukis! Thatcher ja kõik teised imetlesid.
Vägevad pildid. Me Eestis sõime siis kartulikoori, kuid piltidelt vaatab vastu ilus USA. Arvatavasti oli kontrast siis laguneva sotsleeri ja edeneva läänemaailma vahel väga silmatorkav.
Kas te sellise vahva vuntsi ja soliidse ülikonnaga spordiheerosed piirasitegi?

 
At 02:06, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits
Miks lakub Postimees sport soomlaste tagumikku? Kas Ville Arike ei tea, et veebilehe kust otse maha kopitakse FB osas nimetatakse Ott Tänakut venelaseks munniks ja vituks. Lehe adminid üldiselt vastutavad kommide eest aga neil kama, Tänaku abil tõmmatakse kommentaarium käima. Härra Pullerits kas teis mingit rahvuslikku väärikust
https://sport.postimees.ee/7887212/video-rallijumalad-onnitlesid-kahekordseks-maailmameistriks-kroonitud-rovanpera/

 
At 06:26, Anonymous Anonüümne said...

Saagu Tänak kõigepealt klubisse. TM Sport on õiglaselt neutraalne ehk tulemusi hindav. Ogier sai küll Fordiga maailmameistriks, mis siis Otil jälle häda oli?
Huvitav, aga nõnda sita iseloomuga mehi, kui meie rallikuulsusi - Tänak, Märtin - annab otsida. Ka meediaga suheldes on mõlemal kui m. suus. Võõras mure. Pigem Martinsoni ja Pahvi teenindatav klient.

 
At 09:45, Anonymous Anonüümne said...

Ford oli toona konkurentsis ja polnud kallist hübriidi mis Fordi tagasi paiskas. Küsimus pole Tänaku iseloomus vaid tasakaalus. Igaüks kiidab oma v. Miks pm sport soomlaste v kiidab?

Kunagi oli PM-is et soomlane nii noor ja ületab inimvõimete piire. Inimvõime piir on 9m kaugushüppes ja 25min 10km. See ei ole 7 võitu tojoota ja Ferrari roolis. Sellist kabjooni söödavad lugejale

 
At 09:51, Blogger Priit Pullerits said...

Mäletate tollast aega väga hästi, 23:46. Nii oli. Lääs oli külma sõda võitmas ning tunda oli kergendust, et NSVL hakkab lõdvenema ja normaliseeruma. See oli päris soodne aeg olla Ameerikas idablokist tulnu, keegi ei vaadanud viltu, aga sai ka igal sammul rõhutatud, et ma olen eestlane, mitte venelane.

Need pildid on tehtud odava nn seebikaga (ega noorem põlvkond vist teagi, mis on seebikas?). Seepärast on ka nende kvaliteet, nagu see on.

Olid jah mul tollal vuntsid. Eks meil nooruses ole igaühel oma veidrused olnud. Ülikonna panin selga siis, kui kolm päeva Washingtonis käisin ja USA asepresidendi Walter Mondale'i venna pere juures elasin. Mul oli tollal võimalus veeta üks päev Washington Posti toimetuses ning selge oli see, et sinna teisiti kui ülikonnas ei lähe. Seal oli dress code ikkagi meestel ülikond ja lips, vähemasti triiksärk ja viigipüksid ning naistel samuti korralik kostüüm. Ma ei saanud sinna ju lohvade riietega enda (ja Eesti!) marki täis tegema minna.

Jooksjaid intervjueerisin Viienadal avenüüd kindlasti nädalavahetuse rõivastes. See oli vihmane päev, nagu piltidelt näha. Pärast teised imestasid, ka NY advokaat Jenik Radon, kes oli mulle nn Ameerika isa eest ja kelle neljakorruselisesse eramusse 72. tänaval Broadway lähedal oli mul iga kell vaba sissepääs, et kas ma tõepoolest sain neilt sportlastelt intervjuu. Ju see oli siis kõva sõna isegi nende jaoks.

 
At 09:59, Anonymous Anonüümne said...

Näete rotid, Pullerits oli juba 1990 Newjorgis kunn ja staar.

 
At 10:07, Anonymous Anonüümne said...

Uskumatu. See on teada, et teid toetasid Ameerikas väga mõjukad juudi päritolu ärimehed. Nüüd tuleb välja, et te olete ka demokraatide tipu Mondale'i lähikonnas olnud teretulnud!

 
At 10:23, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, eluist USA asepresidendi venna peres olen siin ka kirjutanud, see on tegelikult paganama hea lugu:

http://suusk.blogspot.com/2017/03/pullerits-kuidas-ma-usa-asepresidendi.html

 
At 10:46, Anonymous Anonüümne said...

Mnjaa, lugu on kullatükk. Kui tänapäeval sellist kirjutada, siis tuleks mitmes kohas mõelda, kas tasub. Nimelt 3 korral on kirjutatud neegrist ja 1 korral mustanahalisest. Mis nende vahe siis oli? Positsioonis. Bussijuht ja Kapitooliumi lähistel loivavad lõngused olid neegrid, kuid WP tipptegija oli mustanahaline. Detailid.

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

jaa, äge lugu 10:23 Crème de la crème

 
At 18:07, Anonymous Anonüümne said...

Õige kreemide kreem

 
At 00:18, Anonymous Anonüümne said...

Oleks Helme kütusekaardi vingerpussi avastanud, oleks ka kirss kreemitordil olemas olnud.

 
At 08:18, Anonymous Anonüümne said...

Skandaalse looga seoses peaks Villel ja Priidul teatud ringile lihtsad, ent rasked küsimused esitatud olema. Kas vastavad, kuidas vastavad? Kas sealt annab midagi blogisse peegeldada?

 
At 10:40, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas laadida pdf faili - lihtsaim viis avad ekraanil faili ja teed screenshoti ning salvestad selle pildifailina ja laed üles blogisse. Kui on natuke rohkem nutti ja käelist oskust siis võid pdf faili avada ja vajutada print nupule, printeriks valid Microsoft OneNote, seejärel valid advanced settings, vahetad paberi formaadi sellise peale millele kogu värk ära mahub, nt A3 formaat või midagi eriti suurt default Letter asemel, ütled print ja dialoogis otsid koha OneNote lehel kuhu pista, seejärel kui said sinna selle maha susada, siis lähed tekkinud pildile ja parema klikiga salvestad selle pildina kettale. Seejärel saada avada pildi pildivaaturiga , kroppida ja panna parema nime ja põrutada blogisse.

 
At 11:25, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh üksikasjaliste juhiste eest!

 

Postita kommentaar

<< Esileht