kolmapäev, oktoober 04, 2023

Pullerits: Kuidas päev tõi ridamisi üllatusi - nii meeldivaid kui ebameeldivaid

Märke tuleb osata lugeda.

Ametlikele allikatele tuginedes võib petta saada. Monticellos sadas öösel taas vihma, isegi müristas, ja kui hommikul kella kaheksa ajal, mil end voodist välja ajan, nina Canyonlands Motor Inni toast number 118 välja pistsin, oli kohe tunda, et väljas on kõle. Üldsegi mitte selline ilm, nagu olin Utah’s lootnud. Asja tegi veelgi hullemaks see, et ilmaprognoos tõotas Canyonlandsi rahvuspargis vastikuid olusid. Kella kümnest pidi seal vihma tõenäosus olema 15 protsenti – ja seda hilise pärastlõunani välja –, mis on tõsiseks võttev näitaja, sest Monticellos näitas prognoos vihma tõenäosuseks ainult 7 protsenti. Aga taevas Monticello kohal oli sama hall nagu eelmisel hommikul ja muudkui sadas.

Sõida või tunni kaugusele Moabi, kus prognoos näitas päevaks päikest ja sooja.

Aga plaanis oli veeta ka teine päev Canyonlandsi rahvuspargi lähedal (fotol ülal paremal). Kavas oli sõita Lockhart Basin Roadi (fotol vasakul), mis on siinkandis üks pikemaid ja põhjapoolses otsas keerulisemaid maasturiteid. Pikkust on 96 kilomeetrit. Ligi kolm aastat tagasi sai see tee põhjapoolsest, kergemast otsast kõvasti vatti, kui inimesed tormasid hordide kaupa otsima ja vaatama Lockhart Basini tee keskkoha lähedusse tumepunaste kivimassiivide vahele üleöö tekkinud hõbedast monoliiti

Ega muud üle jäänud, kui võtsin riski ja asusin ilmaprognoosist hoolimata Kanjonimaa poole teele, lootes, et äkki seal vihma siiski ei tule. Monticellos, nagu aru olen saanud, püüavad pilvi kinni Abajo mäed, aga Canyonlandsi rahvuspark asub ikka mitu sada meetrit madalamal, kõrbes (fotol paremal).

Lootus õigustas end. Terve päeva püsis taevas seal sinine ja päike paistis, kuigi temperatuuri ei olnud vist 20 kraadigi. Igatahes panin rattasärgi alla õhukese suusapesusärgi (fotol vasakul) ning sellega palav ei hakanud.

Mõtlesin, et sõidan algul Falls Missile ATV-rada, mis kaardi järgi keerutab läbi kanjonite, et ühte ja sama Lockhart Basini teed edasi-tagasi mitte kaks korda sõita. Falls Missile peaks olema saanud nime kunagi külma sõja ajal katsetuse käigus sinnakanti allakukkunud raketist. Rada oli algul kenasti sõidetav, sest kulgeb kõval punasel liivakivil (fotol all vasakul) ja tumepunasel võrdlemisi tahkel pinnasel (fotol ülal paremal). Jõudsin just endamisi kiita, et hea rada, kui...

Peaaegu olematul kiirusel ühes käänakukohas, kus kivide vahel trajektoori valisin, prantsatasin järsku vasakule küljele maha. Põhjust ei suutnud taibatagi. Nüüd sai siis ka vasak õlg paugu kirja, ehkki õnneks mitte nii valusa, nagu parem õlg veidi enam kui nädal tagasi Goblin Valley rajal kukkudes. Lisaks sai rattaraamiga kõvasti pihta parema jala sääremarja alumine osa ning kivi kraapis vasaku jala sääre väliskülge.

Seda ütles Moabi Chile Pepperi rattapoe mehaanik mulle juba esimese Moabi-ekspeditsiooni ajal aastal 2012, et Moab damages bikes – Moab lõhub rattaid. Aga mida ta ütlemata jättis: Moab lõhub ka rattureid.

Pidasin seda kukkumist hoiatavaks märgiks, et ära mine Falls Missile ATV-rajale. Ei läinudki.

Jätkasin sõitu Lockhart Basini teel (fotol ülal paremal) ja ei kahetse. Raamatutest loetu põhjal oli jäänud mulje, et see tee kulgeb enamasti võrdlemisi lamedal ja tühjal maastikul, kus ilmestuseks on ainult idapoolsel küljel kogu teekonna pikkuses kulgevad kaljud. See mulje jäi ka aastast 2017, kui perega nonde kaljude otsas käisime ja seal lõpmatusse alla vaatasime – igal pool punane nn kuumaastik.

Aga Lockhart Basini tee üllatas. Heas mõttes. Tee laskus kurvitades Indian Creeki ehk Indiaanioja äärde (fotol ülal vasakul), millest veerohketel aastaaegadel sageli autoga üle ei saagi. Nüüd oli ületuskohas pehme tolmav liiv. Enne seda väikesed kanjonid ja mõnes kanjonis roheline karjamaa puude ja põõsastega.

Otse ojaületuse kohas on väga imeliku, väikeste kausikeste kujulise musta pinnasega kose koht (fotol ülal paremal). Praegu on selline aeg, et mingit vett seal mõistagi ei voola. Seetõttu oli üks seltskond kose alla kanjoni liivasele pinnale paigutanud oma telgi (fotol vasakul). Üldse oli telkijaid ja treileritega suvelõpu nautijaid igal pool kividevahelistes soppides. See mulle meeldis, sest inimtühjus, mis eelmistel päevadel igal pool valitsenud, hakkas juba ärevaks tegema.

Pärast kuivanud oja ületust väntasin liivasest mäest üles ning keerasin seal tumedate kaljude vahelt laskumisele. Vasakul laius järjekordne kanjon, sängi kohta tähistamas hele vonklev liivariba ning selle kõrval kasvamas rohelised puud (fotol paremal). Nii geoloogiliste formatsioonide kui värvide mäng oli erakordne, sõnul seletamatu. Laskumise lõpus sisenesin paarisajaks meetriks valdavalt kivise pinnasega vadisse, kust väljudes kõrgusid ümberringi taas erksad ja eripalgelised kivimoodustised. 

See kõik oli midagi sellist, milleks polnud absoluutselt valmis. Mu ettekujutus Lockhart Basini teest oli täiesti teistsugune, palju üksluisem ja igavam.

Too üksluisem osa ei jäänud siiski tulemata. Lõpuks hakkasid vastu vaatama tuttavad kaljumassiivid (fotol vasakul) ning edasi kulges tee nendega enam-vähem paralleelselt, kaljudest umbes poolteist kilomeetrit eemal. See ei olnud sirge tee. Ei, ikka üles ja alla, pöörded siia ja tänna.

Kui jõudsin sinna, kus paremalt läheneb Harts Draw Road (fotol paremal), mida otsustasin pisut uurida, kuulsin selja tagant kaugusest justkui inimhäält. Ahh, küllap eksisin, ajasin segamini mõne linnu häälega, mõtlesin. Aga siis kõlas hääl jälle. See ei olnud linnuhääl, see oli kahtlemata inimese hääl. Ent kust see tuli?

Vaatasin selja taha ja nägin saja meetri kaugusel Lockhart Basini teel ühte jooksjat. Jooksja sellises kohas?! Siis märkasin, et tal on halli karva linnukoer kaasas. Ilmselt temaga jooksja rääkiski. Koer nägi mind ja hakkas kõrbetaimede vahel minu poole jooksma. Siis märkas ka jooksja mind (fotol vasakul) ja jäi seisma.

Ma ei saanudki aru, kust kuhu ja milleks ta jooksis, aga tal oli veega camelback kaasas, nii et ta oli valmistunud. Küsisin, kas tal üksinda niiviisi kõrbes veidi hirm ei ole. Ta vastas, et ei, sest on harjunud üksi pikki retki ette võtma. Ta oli pärit Colorado osariigist Durangost.

Sõitsin Lockhart Basini teel (fotol ülal paremal) veel umbes kolm kilomeetrit edasi, siis otsustasin, et aitab (fotol vasakul). Esiteks polnud ümbristev loodus enam kuigi põnev ega kaugeltki eriline, teiseks, mis seal salata, hakkab metsiku looduse sügavusse minek ühel hetkel heidutama. Mis siis saab, kui kukun? Mis siis saab, kui ratas katki läheb, näiteks kett katkeb või rehv puruneb? (Kasutan sisekummita rehvi.) Mis siis saab, kui jälle kuskil eksin? (Lockhart Basini teel on eksimine peaaegu võimatu, kuigi haruteid lähtub sellest palju, aga need on kõik tillukesed, mõeldud peamiselt ATV-dele.)

Tagatipuks ei ole ma siin ju kilomeetreid kogumas ega sõida radasid nn linnukese pärast, et saaks pärast kirja panna: tehtud!

Tagasiteel, vadis, valisin ATV-dele mõeldud harutee paremale, mis keerutab kaks kilomeetrit Indian Creeki kanjoni serval (fotol paremal). See osutus targaks valikuks. Iga paarisaja meetri järel sai taas uue nurga alt vaate kanjonisse – ja need olid tõepoolest erinevad vaated (fotol all vasakul). Samuti muutusid pidevalt paremat kätt kõrguvad kiviseinad. Tunnistan, et ei ole suuteline neid kirjeldama. Või isegi kui kirjeldaks, muutuks see igavaks, sest üks pilguheit on seal kordi-kordi kõnekam kui tuhat sõna.

Kuna olin võtnud päeva rahulikult – ühelt poolt turvalisuse ja teiselt poolt energia säästmise nimel, kolmandaks aga vaadate nautimiseks –, oli kell jõudnud märkamatult poole kolmeni. Tõusin ühel kõrvalteel künkale, kust avanes vaade veel ühte kanjonisse – vasakut kätt põhjas avar punane väli (fotol all paremal), paremat kätt paistmas rohelus ja puud –, ning otsustasin, et see on paslik koht lõunapausi pidamiseks.

Lõunamenüü on mul lihtne. Kas banaan või kaks. Tavaliselt üks, sest esimese banaani olen juba varem ära söönud. Peale joon vett, mida on kaks pudelit rattaraami küljes ja kaks seljakotis. Seljakotis on ka rattapump, esmaabipaun, igaks juhuks nn viimseks reserviks väike halvaa, ka pikkade varrukatega särk (mis nüüd ja eelmisel päeval läks selga) ning dressipluus autovõtme, kahe rahakotiga ja passiga; koti välistaskus akupank, GoPro kaamera varuakud ja paberkaart. Mobiili kannan rattasärgi parempoolses tagataskus, vasakpoolses taskus on huulekaitsekreem (seda kulub siin päikese, tuule ja kuivuse käes palju) ning keskmises taskus ratturikindad. Ei teagi, miks olen loobunud siin nende kańdmisest. Ilmselt palavusest. Esimestel päevadel tekkis kummagi käe pihku ka kaks villi, millest üks läks katki ja teised on hakanud taanduma. 

Kui 37 kilomeetrit sai läbinud ning Lockhart Basini tee algusse pargitud auto juurde tagasi jõudsin, oli päike piisavalt kõrgel, et võtta ette veel üks teekond. Teisel pool Kanjonimaa rahvuspargi sissepääsuni viivat 211. maanteed pidi kaardi järgi kulgema diagonaalis üle karjamaa (fotol vasakul) väike tee Corral Pocket Roadi ehk Karjaaediku tasku teeni.

Aga mõnesaja meetri järel avastasin end hoopis punaste kaljude alt sõitmas mööda arroyot. Kuidas ma kaardil – ja mul on väga hea kaart – näidatud teed ka ei otsinud, seda ma ei leidnud. Ei mingit märki, et kunagi oleks diagonaalis üle karjamaa tee läinudki. Küllap, oletan, on asi selles, et mu kaart on ostetud eelmise kümnendi keskel ning sellest ajast saadik on nii mõndagi muutunud.

Sõitsin siis mööda asfaltkattega maanteed (fotol ülal paremal) Corral Pocket Roadi algusse. See viib peaaegu noolsirgelt (fotol vasakul; vaade tagasiteel allamäge) üle karjamaa taamal paistvate hallide kivimassiivide poole. Sinna on ligi neli ja pool kilomeetrit. Mõtlesin, kas sel käigul on ikka mõtet. Aga kui siia juba tuldud, eks siis vähemalt proovin: et kui tee muutub väga vastikuks, saan alati otsa ringi keerata.

Mida kaugemale ma seda teed pidi sõitsin, seda kõhedamaks enesetunne läks. Seda teed, nagu jälgedest näha, polnud tükk aega kasutatud. Poolel teel oli tuul puhunud kõrgematesse kohtadesse liiva, nii et korra või kaks pidin ratast isegi käe kõrval lükkama. Ja mida rohkem lõpu poole, seda rohkem tungisid sõidujälgedele peale teravate okastega kõrbetaimed (fotol ülal paremal). Need mitte ainult ei kriibi sääri, vaid jätavad okkad kinni ka sokkidesse, kus nood siis jätkavad eriti järjekindlalt jalgade torkimist.

Kuid enam ei saanud alla anda. Vasakut kätt kõrgumas North Six-Shooter Peak (fotol vasakul), üks väljapaistvamaid maamärke, jõudsin tee lõppu – seda tähistas tee kadumine taimestikku (fotol all paremal) –, kus tõepoolest moodustasid kaljuseinad ümberringi justnagu karjaaediku. Märkasin, et kui olin jõudnud tee lõppu, siis ka ärevus, mis teel olles pidevalt kasvas, hakkas taanduma.

Kogu selle pealtnäha vähemõtteka käigu preemiaks kujunes tagasisõit. Nüüd sain aru, et olin kogu tee vändanud ülesmäge. Seega kujunes tagasõit peaaegu katkematuks laskumiseks. Siiski tuli säilitada ettevaatust, sest teel oli liivaseid lõike ja mitu raskesti nähtavat lohku. Kümme minutit vaevata veeremist oli igati seda ettevõetud teekonda väärt.

Kokku viibisin sedapuhku Kanjonimaal väljas (fotol vasakul) viis minutit üle viie ja pool tunni, millest ratta seljas olin Strava järgi 4:02 ning kilomeetreid läbisin 47,3. Keskmiseks kiiruseks kujunes 11,7 km/h ning tõusumeetreid loendas Strava peaaegu pool tuhat, 470.

Õhtul läksin Monticellos (fotol paremal) kõhtu kinnitama Gustavo’sesse, Mehhiko restorani. Seal ootasid juba enne mind kolm inimest sissepääsu – vabu kohti polnud.Mõned minutid pärast mu saabumist hakkas uksetagune järjekord eriti jõudsalt pikenema. Kuid mul ei olnud kavatsustki üksinda tervet lauda ära võtta. Küsisin, kas saab toitu ka kaasa osta, to go. Jah, saab küll.

Selleks on oma põhjus, majanduslik.

Roogade hinnad algasid 12–13 dollarist ja küündisid 20-ni. Aga oli ka õhtusöögi erimenüü, mingi vürtsikas burrito, hind 11 dollarit. Selle valisingi (fotol vasakul). Lisaks sain kaasa kotitäie Mehhiko kollaseid krõbuskeid salsaga. Koos maksuga läks mul 12,29 dollarit. Kui ma oleks restorani sööma läinud, siis 1) oleks mul tulnud toitu palju kauem oodata (need, kes olid kohal enne mind, istusid ja ootasid endiselt oma roogasid, kui ma omaga lahkusin), 2) oleks tulnud juurde tellida ka jook, aga Ameerikas teenivad restroranid põhikasumi just jookide pealt ja 3) oleks tulnud jätta tip ehk jootraha, mis on 20 protsenti arvest. Kui oletada, et jook oleks maksnud kolm dollarit (mul on külmik Coke’i täis, 12-purgine pakk maksab 8–9 dollarit), oleks koos jootrahaga kujunenud mu väljaminekuks umbes 18 dollarit ehk poole rohkem, kui tegelikult maksin.

Kokkuhoitud kuue dollari eest sain Monticellos hommikul Subwayst võileiva, mis kandis mind kenasti poole päevani.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

7 Kommentaarid:

At 18:33, Anonymous Anonüümne said...

See ei ole just õige puhkus kui tippi ei jäta. Tipiga ostad teenidaja lahkust ja naeratust. Näed kuidas inimene rõõmustab. See teeb ka enda tuju paremaks. Win win. Mõni teeninfaja lobiseb kohe palju pikemalt ja lahkemalt. Proovi.

 
At 19:40, Anonymous Anonüümne said...

Priit, küsi Postimehest palka juurde, et ei peaks kogu aeg sente veeretama ja saaksid vähemalt kusagil Mehhiko kõrtsuski väärikalt süüa, mitte kusagil nurga taga burritosid peost suhu ajama.

 
At 20:49, Anonymous Anonüümne said...

Palju kaalu on alla tulnud?

 
At 07:44, Anonymous Anonüümne said...

Ja seda räägivad mehed, kes ei suuda endale midagi sellist nagu Padre ligilähedaseltki lubada, hea, kui käivad aastas paar päeva Soomas või Lätis, rääkimata sellest, et ostaks uue auto ühe matsuga välja.

 
At 09:17, Anonymous Anonüümne said...

Sinna auto alla siis tipp läkski. Kahju. Autot Ameerikasse kaasa ei võta ju.

 
At 17:03, Blogger Priit Pullerits said...

Pole hullu, siin saab rentida täpselt samasuguse.

 
At 20:50, Anonymous Anonüümne said...

Olgu, jäta pigem söögipildid panemata, kui sellist jama süüakse.

 

Postita kommentaar

<< Esileht