Pullerits: Kuidas õnnestus pääseda elu raskeimalt rajalt?

Rattasõit sai otsa juba vähem kui kolmesaja meetri järel. Midagi polnud parata – tuli sadulast ronida.

Plaan polnud tagasihoidlike killast. Aga et tegelikkus ulatub plaanist palju hullemaks – see tuli üllatusena.

Alustasin enda kohta piisavalt varakult, kella kümne ajal, sest päike kerib kuumuse maksimumini kella ühe-kahe paiku ning siis kestab leitsakut umbes kella viieni. Sõitsin linnast paar kilomeetrit välja Colorado jõe äärde, kust algab Moab Rimi rada (fotol ülal paremal). See on algatuseks terve miil lakkamatut tõusu (fotol vasakul), ja mitte mingil siledal rajal, vaid kõige kohutavamal, mida ette võib kujutada: poolemeetrised ja kõrgemadki astangud, sügavad augud, külgkalle. 2012. aastal loobusin umbes 300 meetri järel rattaga üles punnimast. Läksin jala. Jaanus Laidvee ajas miskit moodi oma ratta tookord sealt üles, aga kuidas, seda enam ei mäleta.

Nii et nüüd oli kolmsada meetrit sõitmist suur edasiminek. Kuid sealt omakorda edasi polnud lootustki. Minuga samal ajal alustas tõusu üks hirmjämedate rehvidega ja suure kliirensiga Jeep Wrangler ning selle sabas keskmisest võimekam ATV. Juba neljasaja meetri järel tuli džiibimehel vints appi võtta (fotol paremal), sest palju ei puudunud, et ATV oleks ühest astangust meeleheitlikult üles ponnistades tagurpidi katusele lennanud. Vints aitas ta täbarast olukorrast välja.

Algul liikusin ratast käe kõrval lükates ja seda astangutest üles tõstes isegi kiiremini, kui Jeep ja ATV. Aga pärast Z-kurvi, mis on tõusul kõige raskem ja keerulisem koht (fotol vasakul), läksid nad eest, sest sealt edasi muutus pinnas mõnevõrra ühtlasemaks, kuid tõusunurk jälle sedavõrra suuremaks. Olin otsustanud hoida ühtlast rahulikku tempot, sest tõmblemised ja pulsi üles ajamine hakkavad päeva peale valusalt kätte maksma. Varase alguse pluss oli see, et enamikul tõusust blokeerisid päikest pilvitusse taevasse sirutuvad kõrged kaljud.

Tegelikult olin arvestanud sellega, et kogu tõus tuleb kõndida. Kuid ma polnud osanud arvestada, mis saab siis, kui jõuan üles, kust avanevad vaated Moabile ja kauguses La Sali mägedele (fotol paremal). 11 aasta tagusest ajast mäletasin, et tee Moab Rimi tipus oli kivine. Aga et see on nii hull, nagu nüüd, ei osanud ette kujutada. Ja ei mäletanud. Kohalikud ütleks: «It’s a total mess up there.»

Kohe tulid vastu uued astangud, igal pool vedelevad kivid, liiv (fotol vasakul). Ometi on rattaraamatud, kust olen Moab Rimi kohta lugenud, selle raja oma valikusse võtnud. Ainus, mille eest nood raamatud hoiatavad, on mitte valida üleval vasakpoolset, kaardi järgi lühemat teed, sest see läheb liivase mäe otsa. Sellest teadsin targu hoiduda. Aga et ka parempoolsel teel rattasõidust suurt midagi välja ei tule – see tuli ebameeldiva üllatusena.

Kuid eesmärk oli jõuda Hidden Valley’sse ehk Peidetud orgu ning eesmärgist ei kavatsenud ma loobuda. Kuid selle suunas liikumine läks aeglaselt ja vaevaliselt. Heal juhul õnnestus sõita korraga paarkümmend meetrit, siis tulid vastu takistused, mis tegid sõitmise sisuliselt võimatuks (või vähemasti sõitmisele energia kulutamise arutuks raiskamiseks). Liivaväljad vaheldusid kiviväljadega (fotol paremal), järsud ja ohtlikud laskumised ülejõukäivate tõusudega. Üks tõus läks hallile liivakivikuplile alt vaadates justkui püstloodis. Pidin minema ratast tõugates kaarega, sest otse minnes võinuks tagasi libiseda. 

Algne plaan oli sõita Peidetud orgu ning selle lõpus ringi keerata ja tuldud teed (fotol vasakul) tagasi minna. Peidetud oru lõpus saaks samuti Moab Rimi pealt alla, kuid kõik autorid hoiatavad, et see tähendab väga vaevalist ja isegi riskantset ratta alla talutamist. Käisin toda rada pidi üles-alla 2012. aasta kevadel ning mäletan, et too rada on pigem mägikitstele, mitte inimestele: kitsas, käänuline, kivide vahel ja kivid on ka astmeteks.

Aga näinud Moab Rimi rajal (fotol paremal) seni kurja vaeva, langetasin otsuse, et sama teed ma tagasi küll ei tule. See oleks enda kurnamine. Olgu mis on, küll ma kuidagi Peidetud oru lõpus järsust matkarajast alla saan, võtku see aega palju tahes.

Ent esmalt tuli Peidetud oruni üldse jõuda. Tee peale sinna jäi üks harutee (vasakpoolsel fotol vasakul; paremal tee Peidetud oru poole), mis viis veelgi kõrgemale Moab Rimile. Kuuldavasti pidid sealt avanema eriti võimsad vaated. Vaagisin pisut, kas võtta see põige ette. Vastuväitena tulid arvesse kohutavalt palav ilm, taas üle 30 kraadi, ning joogivarude kahanemine ligi pooleni. Olin algul arvestanud ainult kilomeetreid, et üks ots on 9 km, edasi-tagasi 18 km, ning sellest lähtuvalt võtnud kaasa tavapärase nelja joogipudeli asemel kolm. Et seljakotis oleks vähem raskust.

Harutee pikkus on kaardil märgitud kõigest 0,8 miili, kuid see kõik viib ainult ülesmäge, ja järsult. Otsustasin, et proovin. Kõige kergema käiguga õnnestus isegi üksjagu sõita, aga tundsin, et keskpäevase kuumuse käes võtab see hirmsasti võhmale. Nägin tõusu ääres üksikut madalat puud ning pidasin selle all kinni (fotol paremal). Istusin varju, jõin ja uurisin kaarti ning Strava joonistatud senist läbitud vahemaad. Siis ütlesin endale: aitab, ei maksa üle pingutada ja liigselt riskida, ükski vaade ei ole seda väärt, et end koomasse või veel hullemasse seisu punnitada

Sõitsin alla tagasi ning jätkasin teekonda Peidetud oru poole. Suund oli selge: ees kõrgemal paistva kahe kõrgendiku vahel (fotol vasakul). Aga kuna džiibitee lõppes, tuli edasi liikuda mööda matkarada. Kuid see pole just koht, kuhu matkajaid sageli satuks. Nii mitmelgi korral tuli peatuda ja endamisi aru pidada, kust see rada ikkagi läheb. Hämmastavalt kerge on Moabi maastikul järg käest kaotada. Õnneks toimis Strava rakendus seal kindlalt ning kõik kõrvalekalded õnnestus korrigeerida juba eos.

Peidetud orus sai lõpuks peaaegu muretu kahekilomeetrise sõidu kergelt allamäge (fotol paremal). Täielikust muretusest jäi puudu see, et mingid teravad taimed peksid kogu aeg vastu jalgu. Kuid see oli väike häda kõige sellega võrreldes, mis selja taha oli jäänud.

Ja siis tulid vastu suured kivid (fotol vasakul). Kindel tõend, et muretusega võis hüvasti jätta. Kohe avanes ka vaade alla Moabile ja nõlva all asuvale parklale, kus kaks seisvat autot olid imetillukesed (fotol all paremal). Nüüd tuli rattaga kuidagi sinna jõuda. Olin pannud end vaimult valmis, et lihtne see laskumine olema ei saa.

Kaardi järgi on laskumise pikkuseks kilomeeter. Selle läbimiseks kulus mul ligi 50 minutit. Katsetasin erinevaid tehnikaid. Näiteks tõstsin esiratta leistangist üles ja juhtisin tagaratast piduriga mängides kivide vahelt läbi ja kivide pealt alla. See ei olnud kõige kiirem liikumismoodus, aga oli energiasäästlik. Kiireim olnuks jalutada ratast enda kõrval, kuid see oli raja kitsuse tõttu peaaegu võimatu. Veel üks moodus oli ratas raamist üles tõsta ja enda kõrval kanda – ent see kulutas enim jõudu. Küllap võinuks proovida ratast ka õlale tõsta, kuid parem õlg on Goblin Valley kukkumisest endiselt hellavõitu ning eelistab säästmist.

Kõige tähtsam oli keskenduda, iga sammu enne astumist läbi mõelda. (Leia vasakpoolsel pildil laskumisrada!) Sellegipoolest sain korra pedaaliga valusasti piki sääremarjalihase kinnitust, nii et närvid surisesid. Püüdsin olla kannatlik, aga ühel hetkel sai ikkagi mõõt täis, kui vaatad alla ja näed, kui palju on veel minna. «Moab Rim, käi perse!» lasin kogunenud pahameele välja.

Ja kohe järgnes karistus. Nägin, et ees on järsk koht, seal on lahtist pinnast ja üksjagu kive, nii et lähenesin sellele hoolikalt – ja järsku lendasin istukile. Ratas libises käest ja jäi kivide peale lebama. Vaatasin, et GoPro kaamera on endiselt kinnituse küljes, kompuuter samuti. Särgi tagataskust võtsin telefoni – see oli samuti terveks jäänud. Ainult ise sain tuhara ülapiirkonda väikse «puuka».

Too oli ka ainus kord, mil vandusin. Sest nii rasket ja nii vähest sõidumõnu pakkuvat rada polnud ma veel kunagi varem läbinud. (Fotol ülal paremal laskumisraja lõpp.) Laskumise lõpus kirjutasin sealsesse sissekanderaamatuse: «Bloody Moab Rim! Never do it again!»

Kui lõpuks alla jõudsin, istusin ratta selga ja sõitsin Moabi. (Fotol vasakul suund lõunasse, taamal uhiuued high-end condos ja La Sali mäed.) Vähemasti oli see sõit kerge ja meeldiv, sest lõunast Moabile lähendes kulgeb tee allamäge. Kokku kestis mu Moab Rimi seiklus neli minutit üle viie tunni, millest liikumisaega fikseeris Strava 3:31. Selle ajaga läbisin 25,3 kilomeetrit, mis teeb keskmiseks kiiruseks 7,2 km/h. Kiirus tulnuks veelgi väiksem, kui kiire sissesõit Moabi poleks seda kergitanud. Tõusumeetreid luges Strava kokku 611.

Kuna kell oli alles veidi üle kolme, oli vähemalt kolm tundi aktiivset aega veel saadaval. Enam kuskile maastikule möllama ei tahtnud minna – päeva limiit oli täis. Otsustasin rahulikumalt võtta ning sõitsin sinna, kus autosild viib üle Colorado jõe. Seal sõin lõunaks ühe eile ostetud glasuuriga saia ning banaani ja kallasin kurgust alla purgi Diet Coke’i. Siis võtsin ratta salongist välja ning sõitsin sellega viis kilomeetrit piki Colorado jõe kallast kerges tempos ülesvoolu. Väidan, et sinna ehitatud kahe ja poole miili pikkune kergliiklustee (fotol ülal paremal ja all vasakul) on Ameerika üks ilusamaid.

Kui ringi keerasin ja tagasi jõudsin, sõitsin vanal jalakäijate sillal üle Colorado ning võtsin ette Moabi kanjonisse viiva vana Moabi maantee, mis on samuti muudetud kergliiklusteeks (fotol all paremal). Juba 13 aastat tagasi. See tee viib mööda Archesi rahvuspargi sissepääsust. Sinna, muide, päevasel ajal enne kella nelja ilma broneeringuta enam ei pääsegi – nii populaarseks on see rahvuspark saanud. 

Sõitsin seni, kuni jõudsin kanjonist välja üles tasandikule (fotol all vasakul) – tõusumeetreid kogunes 250 kanti –, kus asuvad 191. maantee ja Sevenmile’i kanjoni vahelisel alal linnalähedased populaarsed rattarajad. Nood on mul kõik varem läbi sõidetud. Sedapuhku oli eesmärk teine: kergliiklusteed pidi tagasi alla linna laskuda.

Kiirusepiirang on tol laskumisel 20 miili tunnis ehk 32 km/h. Strava näitab, et kolm kiireimat meest on sealt tulnud alla (fotol all paremal) keskmise kiirusega veidi üle 70 km/h. Ma platseerusin maailma edetabelis oma 45,1 km/h-ga 10 360 osaleja hulgas 4306. kohale. Lihtsalt huvitav teada, mitte et sel mingit tähtsust oleks. Kokku viibisin õhtupoolikul väljas kolm minutit üle kahe tunni (sõiduaega pisut alla tunni ja kolmveerandi) ning läbisin selle ajaga 31,6 km. Looduse nautimine ja pildistamine võtavad alati oma suure osa.

Õhtul aitas jõuvarusid taastada Moabi peatänaval Giliberto’se Mehhiko söögikohast 11 dollari eest ostatud chile relleno special. See lisas niigi vürtsisele päevale veel veidi vürtsi.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits