kolmapäev, september 27, 2023

Pullerits: Kui teed osutuvad salakavalalt petlikuks ja päike leegib lagipähe...

Fordi suur valge kastiauto, ilma igasuguste kuuluvust näitavate kirjade ja embleemideta, aeglustas ja jäi siis minu Toyota RAV4-st kümmekond meetrit eemal seisma. Juht keris akna alla ning viipas sealt välja vaatamata käega, et tulgu ma ligi. Läksingi.

Olin hommikul oma asjad Green Riveri linnakeses kokku pakkinud ja autosse tõstnud, et sealt lahkuda. Sõitsin mööda 70. kiirteed itta ning keerasin 193. mahasõidul lõunasse Yellow Cat Roadile (fotol ülal paremal). See viib noolsirgelt üle üüratu karjamaana näiva kõrbemaa. Ja nagu paar päeva tagasi, jäi ka seekord osa kavandatud marsruudist mu kaardilt välja. 

Niisiis lootsin, et äkki Fordi juht, kes iganes ta on, tunneb piirkonda ja annab väikse konsultatsiooni. Olin saabunud Poison Stripile ehk Mürgialale (fotol vasakul), kus 1940. ja eriti 1950. aastatel käis innukas uraani kaevandamine. Nüüd on see lihtsalt üle kauge ja värvikirev kant, kuhu inimesi palju ei satu. Aga seda põnevam!

Sedasi oli üksiku Fordi kohtamine tõeline juhuste kokkusattumus. Juhipoolsele aknale liginedes nägin, et umbes kolmekümnendates mehel on nokatsil rahvusparkide embleem. Aga Poison Strip (fotol all paremal) ei kuulu ühegi rahvuspargi alla. 

Uurisin tema käest eesootavate teede kohta. Tõin oma autost kaardi ning näitasin, kuhu tahan minna, ning küsisin, arvestades, et olin oma kaardilt väljas, mis teid mööda ja kuhu suunda edasi sõita. Ainuüksi kaardil moodustasid teed paraja rägastiku ning pidades silmas, et kõigil eelmistel päevadel olin eksinud, ja mitte ainult korra, olid kõik soovitused teretulnud.

Kuid tegelikult ei saa keegi anda soovitusi, mis lõpuni rahuldaksid. Otsused tuleb ikka endal langetada. Soovitustest võib olla kasu võib-olla siis, kui oled lootusetult eksinud. Seda ma ei olnud. Niisiis täitis teise, liiati abivalmis inimese nägemine võõral ja ohtlikul territooriumil psühholoogiliselt toetavat rolli – ei enamat. Rahustav oli ka see, kui küsisin, kas võin oma auto lihtsalt tee äärde kõigile nähtavale jätta (fotol ülal vasakul). Ta ütles, et muidugi, sest see ei ole linn, kus osa inimesi käib ringi silmadega uurides, mida varastada; siia tulevad tema sõnul hoopis teistsuguste huvide ja eesmärkidega indiviidid.

Minu eesmärk oli saada aimu, mida kujutab endast Poison Strip ja mis selle hiilgeaegadest järel on ning jõuda päeva teises pooles kõrgete kaljude servale, kust avaneb vaade üle Cordova kanjoni Archesi rahvuspargile. Algul läks ratta seljas kõik kenasti. Tee oli lai ja üllatavalt hea, tee ääres mõnede vanade kaevanduste varemed (fotol paremal ja all vasakul). Peagi raalisin välja, vaadates Strava valgele taustale tõmmatud joont ja võrreldes seda mu kaardil näidatud teedega, kus ma asun. Kõik sujus tõrgeteta.

Ja siis tuli kohe esimene viga. Kuigi jälgisin pidevalt kaarti, sattusin teele, mis viis üle kivise aheliku. Veidi kahtlane see näis, sest värskeid jälgi polnud, aga kuna Poison Stripil ei käi just palju inimesi, oli võimalik, et keegi polnud seda rada tükk aega lihtsalt sõitnud. Lõpuks, aheliku tipus, rada lihtsalt kadus. Tuli ahelikult alla tulla.

Uus otsus: lähen Cordova kanjoni servale suurema ringiga, mis paistis kaardil selgem, ilma igasuguste hargnemisteta. Umbes kolm kilomeetrit saigi head sõitu, ent siis keeras kitsaks muutunud kahe sõidujäljega rada vadi äärde. Loodus muutus lopsakamaks, isegi puid oli kasvamas (fotol paremal), ent ärevaks tegi hoiatussilt: edasi sõites on vaja nelikvedu, sest ees ootab sügav liiv. 

Kui liiva kohta lausa hoiatus välja on pandud, tuleb seda tõsiselt võtta. Siinkandis naljalt mingeid hoiatusi ei leia, sest kõigile on niigi selge, et nad on tulnud väga metsikusse loodusesse. Väntasin küll justkui inertsist edasi, sest ümbrus oli kaunis ja tee kurviline, proovides end veenda ja rahustada, et kui sügav see liiv ikka saab olla. Aga kui ette tuli rauast karjavärav, sundis see seisatuma, misjärel langetasin otsuse, et targem on vist ringi keerata, sest vähemalt kaks kolmandikku, kui mitte kolm neljandikku sellest teest oli veel minna; ja mida kaugemale ma lähen, kuni liiva sisse satun, seda pikemaks muutub tee tagasi.

Valisin siis Cordova kanjonini lühema variandi. Aga kui pingsalt ma oma kaarti ka ei jälginud, sattusin ikkagi tupikusse – mis siis, et see oli ilus tupik, vaatega kalju äärest alla (fotol ülal ja all vasakul). Kuid teed edasi ei läinud. Ots ringi – ja valinud hargnemiskohast teise variandi, sain varsti, taas ühel kõrgemal kohal aru, et seegi tee lõpeb lihtsalt ära (fotol paremal), vähemalt mu kaardi järgi. Sõitsin veelgi tagasi ja otsisin – lausa kaks korda –, kust läheb see tee paremale, mille pidanuks valima, kuid ei leidnud ega leidnud. Ei tea, kas mu kaart on vananenud?

Jäi veel üksainus variant. Selleks pidin hommikupoolikul tuldud teed mööda veidi tagasi väntama. Kuid samal ajal hakkas märku andma uus probleem: päike leekis halastamatult. Ilmaprognoos oli lubanud, et kella kahest kerkib õhutemperatuur 31 kraadini. Kindla peale kerkiski. Seega pidin ka organismi kuulama, ja jooma, jooma, jooma. Tekkis koguni kahtlus, et kui olen päeval nii palju eksinud ja petta saanud, kas siis maksab pilli lõhki ajada. 

Leidsin viimaks otsitud teeharu ja kui ka kolm järgmist hargnemiskohta said edukalt läbitud, andis see indu. Kuni jõudsin neljanda hargnemiskohani, kus loogilises suunas oli tee servas püsti vai kirjaga «Dead end» (fotol paremal). Ehk tupik. Hetkeks jahmusin, et mida kuradit, kuid siis hammustasin asja läbi: ega teel, mis lõpeb kõrge kanjoni ääres, saagi edasi sõita.

Samas hargnemiskohas nägin ka üksikut paljuharalist lehtpuud (fotol vasakul). Kuna väljas oli kohutavalt palav ja peas tiksus hoiatus, et ega ma üle pinguta, läksin mõneks ajaks puu alla varju. Jõin vett ja sõin banaani. Lasin kehal jahtuda. Siis võtsin ette viimased kolm kilomeetrit, mis kulgesid enamasti ülesmäge.

Nähtud vaev ja pingutus olid seda kõike väärt. Vaade kanjonisse (fotol paremal ja all vasakul) ja seda ümbritsevatele punastele seintele oli lihtalt võimas. Seda kirjeldada tähendaks vaate võimsuse lörtsimist. Enam polnud ka kuumus probleemiks. Tundsin, et kerged tuulehood aitavad higi kuivatada.

Kogu see seiklus mitmete eksimustega kestis neli tundi ja 25 minutit. Kilomeetreid sõitsin maha 41,5.

Kuna kell oli alles neli, sai veel midagi ette võtta. Olin juba varem otsustanud, et sõidan kiirteel Thompson Springsi linnakesse (fotol all paremal) ning keeran seal põhja poole Sego kanjonisse.

Kui Green River võis tunduda tolmune ja osalt lagunenud linnake, siis Thompson Springsiga võrreldes on Green River ikkagi suursugune. Thompson Springsis ei jäänud silma ainsatki normaalset maja. Enamik hooneid näisid maha jäetud, isegi linnakese ainsal ristmikul. Kohvik oli suletud, vanast motellist olid järel vaid seinad. Siiski on seal karavaniautode parkla ja see oli masinaid täitsa täis. 

Sõitsin autoga Thompson Springsist neli miili põhja poole ülesmäge Sego kanjoni suudmesse (fotol vasakul). Seal istusin sadulasse. Kanjoni tõmbenumbriks on omaaegsest Sego linnakesest alles jäänud punastest kividest hoone karkass (fotol all paremal). See on hämmastavalt visalt ajahamba puremisele vastu pidanud. Kanjoni suudme juures leidsin üles ka vana surnuaia (fotol all vasakul).

Jõudsin põigata ka paralleelsesse Thompsoni kanjonisse, kus oli isegi üks paari hoonega elamine, mitu autot maja kõrval. Selliseid elamisi vaadates tekib mul alati kaks küsimust: esiteks, mis siis saab, kui tervisega midagi äkitselt juhtub, ja teiseks, kui kaugelt ja kui palju korraga tuleb käia sööki varumas? Thompson Springsi külje all on küll bensiinijaam, mille juures on ka tilluke pood, aga lihakraami ja muud, mis kõhtu päriselt toidab, seal küll ei müüda.

Sego kanjoni suudmes kohtasin veel ühte kastikameest, Thorpe’i. Ta oli naabermaakonnast. Küsisin, kas siinkandis puumasid ka ringi liigub. Muidugi, vastas ta. Ütles, et on neid 59 eluaasta jooksul kaks korda näinud. «Kus?» «Ohh, wildernessis.» Ta teadis rääkida, et puumad hoiavad tavaliselt sealt eemale, kus liiguvad inimesed.

Küll oli mõnus ja äge mõlemas kanjonis rattaga alla kihutada (fotol paremal), õhtupoolikune õdus jahedus vastu nägu ja rattasärgi alla peksmas!

Kell oli juba peaaegu pool seitse õhtul, kui alustasin sõitu Moabi. Sinna jäi ligikaudu 40 miili.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

8 Kommentaarid:

At 23:08, Anonymous Anonüümne said...

Kui tahad puumat kohata, tuleb öine rattaretk ette võtta, siis peavad need elukad jahti. Aga see võib ka viimaseks retkeks jääda.

 
At 23:08, Anonymous Anonüümne said...

Mis arvame Paksu Mehe ja ta sitakotist poja esimesest kaotusast väljaspool NBAd?

 
At 23:43, Anonymous Anonüümne said...

Kui puumasid küttima minna, siis koos kastikamehe Thorpiga. Too mees jagab puumadest nii mõndagi.

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

See kaotus lööb pahviks.

 
At 16:23, Anonymous Anonüümne said...

Mida ütleb Utahi seadus? Valge mees võib puumat tappa enda kaitseks ja jahisaagi eesmärgil. Nii et vperjott!

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

Nojah, tore, et juba Moabis, ikkagi tuttav paik ja peab tunnistama, et natuke silmale sobilikum jälgida.

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

Puumad on eilne päev. Kas Pullerits ufosid nägi? Need käivat Utahi ja Arizona piiril noori neiusid noppimas. Ja pole seal valget meest kes ebaõiglusele vastu astuks

 
At 18:25, Anonymous Anonüümne said...

Lootsin täna lugeda värsket postitust, aga ei ole. Kas Priit ikka kõik korras, võtsid puhkepäeva. Ega need 30 + ilmad just spordi tegemiseks tervislikud pole. Võta rahulikult. Väga tore lugeda. Mis meil siin pimedas sügises ikka teha, toksida keppidega asfaldi ja oodata lund.

 

Postita kommentaar

<< Esileht