laupäev, september 23, 2023

Pullerits: Good Water Canyon - võimsamate vaadetega rattaradu Ameerikas

No nii ei saa ju rattaga sõita, kui iga kahesaja või kolmesaja meetri järel tuleb seisma jääda ja sageli isegi sadulast tõusta.

Seletamatu nimega Good Water Canyoni (piltidel) ümber kulgev rattarada oli aegsasti plaanis. Nimi on seletamatu seepärast, et seal pole kuskil mingit vett. Kui, siis kanjoni põhjas San Rafaeli jões, aga sinna on servalt laskuda umbes kolmsada meetrit. Plaanis oli rada aegsasti esiteks seepärast, et see jääb teele Price’ist, kus ööbisin, Green Riverisse, kus kavatsen veeta järgmised ööd. Green River tähendab antud juhul linna, mitte jõge. Ja teiseks, seda rada peetakse Utah’s visuaalselt üheks paeluvamaks.

Good Water Canyoni juurde ei vii ühtki asfaltteed. Esmalt tuli sõita umbes 30 miili Price’ist lõunasse Castle Dale’i ja enne sellesse sisenemist pöörata seal, kus vasakul laiub suur puidust karjaaedik, kruusateele. Too tee viib San Rafael Swellini ehk kõrgendikuni. Toda teed mööda on ohtlik, rangelt mittesoovitav sõita, kui ähvardab sadada, sajab või on sadanud. Eile, kui Salt Lake Cityst Price’i sõitsin, õnneks palju ei sadanud. Niiskuse korral muutuvad San Rafael Swelli teed savi ja muude kleepuvate ainete tõttu mülkaks, kuhu on kerge kinni jääda. Isegi kui välja ukerdad, on auto pärast sellise kivistunud plögakihiga koos, et tao seda kas või peitliga puhtaks. Ausõna, see ei ole liialdus ega nali. Ega Metsik Lääs ole ilmaasjata metsik lääs, Wild West.

20 miili mööda kruusateed, mis viib läbi asustamata piirkonna – ja olingi Good Water Canyoni põhjatipu ääres. Üllataval kombel olin oma ajaplaanist ligi tund aega maas – sellepärast, et vahemaad on siin suured ning teed pole sellised, et kihuta sajaga. Määrisin käed ja jalad, samuti kukla, nina ja kõrvalestad Price’ist ostetud päikesekaitsekreemiga kokku, sest ees ootas tõenäoliselt pikk päev, vähemalt neli tundi väljas. Taevas oli pilvitu. Palav siiski polnud, sest lõuna suunalt, kanjoni avaramast osast puhus kõva tuul. Aga seda polnud tunda kogu aeg, vaid ainult siis, kui sattusid tuule teele ette.

Good Water Canyoni rattarada kulgeb peakanjoni ja selle harukanjonite serval (vt vasakul skeem). Võimalik on valida kolm alguspunkti, kuid otsustasin teadlikult põhjapoolse alguskoha kasuks. Plaan oli kõigepealt sõita pööda idapoolset kanjoniserva ning seejärel läänepoolset, sest päikese liikumist arvestades sai nii kõige paremad ja puhtamad vaated, eriti pärastlõunal. Teiseks, kui idapoolne rada läbitud, saab auto juurde naastes täiendada joogivarusid ja süüa lõunat, mis tähendab, et ei pea liiga palju moona seljakotiga kaasa tassima. Ja kolmandaks: ratsionaalne oli alustada sõite põhjatipust seepärast, et nii kanjoni ida- kui lääneserva mööda kulgeb rada kergelt ülesmäge, mis tähendab, et mööda kruusateid tagasi alguspunkti sõites võis loota kiireid laskumisi. 

Lühidalt: tänu kodutööle ja planeerimisele saab kogu ettevõtmise enda jaoks soodsaks ja mõistlikuks teha.

Aga sõitmisest ühe hoo ja jutiga ei tulnud midagi välja. Tegelikult teadsin, et ei tulegi, sest olin lugenud, et kõige suurem pidur Good Water Canyoni rajal on selle servalt iga paarisaja meetri järel avanevad võimsad vaated. Ei ole ju mõtet pilk maas kilomeetreid koguda, vaid ikkagi tajuda ja talletada looduse erakordsust. 

Mõlemad, nii ida- kui läänepoolne rada on minu hinnangul parajalt paslikud Eesti veidi nõudlikumale harrastajale. Singlil uhamist on vähe, ainult mõnes üksikus kohas paarkümmend meetrit; enamik rajast hüppab üle kivide, mille vahel peab kogu aeg kalkuleerima, kuidas parimat trajektoori valida, et tagumikku liiga ära ei peksaks. Samuti on rajad hästi käänulised, nii et alatasa, kui pisut uljaks läksin, pidin pidurid blokki vajutama, et kurvist mitte välja sõita. Seega, nikerdamist on omajagu. Tõuse küll pole, kui mitte arvestada seda, et mõlemad rajad kulgevad pidevalt ülesmäge, aga see on vähetajutav. 35,7 kilomeetri peale kogunes Strava andmeil tõusumeetreid ainult 272 meetrit. Kõige kõrgemas kohas tõusis rada rohkem kui 1900 meetri kõrgusele. 

Idapoolsel rajal nägin ainult kahte noormeest matkamas, rohkem mitte kedagi. Läänepoolse raja alguses sõitis vastu umbes minuvanune Park Cityst pärit mees, kes ütles, et olen esimene rattur, keda ta päeva jooksul on kohanud. Ent siis, mõni kilomeeter hiljem tuli selja tagant, kui tegin taas pildistamispeatust, üks, nagu hiljem selgus, 67-aastane mees, kellele püüdsin järele haakida, kuid ei hakanud punnima – vahe tuli vastumäge kohtades selgelt sisse. Laskuvatel rajaosadel jõudsin siiski talle kannule. Ta tunnistas, et teeb sohki – kasutab elektrijalgratast. Ütles, et muidu läheks tema vanuses taastumisele liiga kaua aega. (Ta kurtis ka kehva silmanägemist, kui palusin, et ta teeks minust kanjoni servas pildi; seda oli piltidelt hiljem näha: horisont oli kõigil väga viltu.)

Raja kõrgeimas osas, kust avanevad San Rafaeli kanjonile dramaatilisimad vaated, tuli kahe keskealise mehega vastu üks vanem mees, kes küsis, kas rada on väga raske. Tuli välja, et ta saab varsti 80. Ütlesin, et raske küll ei ole, sest mul polnud terve päeva jooksul olnud hetke, kus pidanuks takistuse ületamiseks nimme sadulast maha tulema, kuid lisasin, et kindlasti on rada väga kivine ja hüpitav, mugavat sõitu sel loota pole. Ta avaldas seepeale arvamust, et ju siis keerab peagi otsa ringi.

Kui olin saanud kruusateel umbes neli kilomeetrit kiiret laskumist tagasi auto juurde, tõstsin ratta salongi ja võtsin autoga suuna Buckhorn Draw’sse (fotol paremal), mida nimetatakse ka Buckhorn Washiks. Ma ei tea, miks nii tagasihoidlikud nimed, sest mulle tundub, et tegemist pole mingi vadi, vaid ikka võimsa käänulise kanjoniga. Sealgi tekkis liiga palju pildistamispeatusi. Iga kurvi tagant avanenud vaate kohta võis julgelt öelda: ohoo! Kuid liiga pikalt neid imetelda ei saanud, sest aeg sundis tagant. Eelmisel päeval nägin, et pärast kella seitset hakkab pimenema. Vähemasti tund tuli jätta San Rafael Swellilt väljasõiduks.

Päeva teise poole plaan on uurida Mexican Mountain Roadi (fotol vasakul). Nagu nimigi ütleb, viib see Mehhiko mäeni, kuid sinnani mul ajanappuses sõita polnud võimalik. Sinna on üle kümne miili. Ja ega tee ka kergete killast ole. Mitu lõiku on liivased, mägedest laskuvad veed on teesse uuristanud sügavaid kraave, kust hoolimatult läbi sõites võiks rattale viga teha, lisaks on mitu tõusu sellised, et tuleb  rakendada kõige kergemat ülekannet. Aga vaated mägedele olid see-eest võimsad, pingutust igati väärt. Võimsust aitas esile tuua see, et laskuv madal päike heitis just valgust nende peale, tuues värvid ja reljeefi erksalt esile. 

Nelja ja poole kilomeetri järel, kui pilt sai enam-vähem selgeks, millega tegu, keerasin ringi ja sõitsin paar kilomeetrit ka teises suunas mööda Johansen Cabin Roadi (fotol paremal ja all vasakul), lootes leida kaardil punktiiriga märgitud rada, mis viib San Rafaeli jõe kanjonisse. Aga mul polnud täpset kaarti, et olla kindel, kust see rada ikkagi läheb, ja teiseks hakkas õhtu peale pressima. Tuli hakata päevale joont alla tõmbama. 

Good Water Canyoni radadel märkis Strava 35,7 km läbimise ajaks puhast sõiduaega 2:46. Keskmiseks kiiruseks Strava andmeil 12,9 km/h. Aga kui palju võtsid seal peatused, näitab see, et koguaeg Good Water Canyoni radadel oli 4:10.

Mexican Mountain Roadil, mis kulgeb veidi madalamal kui 1600 meetrit merepinnast, sõitsin edasi-tagasi 12,9 km, puhast sõiduaega oli 54 minutit ja koguaeg 1:01. Keskmiseks kiiruseks seal kujunes 15,4 km/h, tõusumeetreid tuli 169.

Veidi rohkem kui 50 miili kaugusele Green Riverisse jõudsin siis, kui hakkas just pimenema. Pool maast tuli sõita kruusateel, teine pool mööda 70. kiirteed. Seal on piki Spotted Wolfi kanjonit (fotol paremal) San Rafaeli otsast alla üks keerulisemaid laskumisi, mille Ameerika teedeehitusinsenerid kunagi rajanud. Veoautodele on juhuks, kui neil peaksid pidurid üle ütlema, kaks liivast vastumäge rada, kuhu tehnilise probleemi korral sõita.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

9 Kommentaarid:

At 20:43, Anonymous Anonüümne said...

Padre puhkab päikese all aga samal ajal Peep käib ühest toimetusest teise ja räägib Oma Tõde. Sport on aga samasugune äri nagu iga teine ja kui partneritele pettust teed siis näidatakse firmast ust.

 
At 23:20, Anonymous Anonüümne said...

Eheh, ega sõbralikest pildi tegijatest ei tasugi ülearu palju loota. See ikka ettekääne suhtlemiseks. Mõni pakub abi ja tunnistab, et nägemine kehva. Seal aitab lihtsalt hea aparaat mis ei esita liigseid nõudmisi nupule vajutajale.

 
At 09:19, Anonymous Anonüümne said...

Vanasti oli Kuusmaa sedasorti mees, kes Kalev/Cramo peatreenerina käis kihlveokontoris panuseid panemas ja siis tegi suured silmad, kui bossid tema tegevusega rahul ei olnud. Nüüd siis Pahv.

 
At 10:32, Anonymous Anonüümne said...

Lõpuks maskuliinne lugu. Kiidame heaks kuigi Padre rahvale raskel ajal Ameerikasse putkas

 
At 11:34, Anonymous Anonüümne said...

Vahi Padret. Rahvas sööb puu koort aga Padre vitsutab Ameerikas rasvast piisoni pihvi. Teeb kadedaks tead.

 
At 17:12, Anonymous Anonüümne said...

Ilmaoludest võiks tekstis ka rida või paar olla. Mis temperatuur, tuuletugevus. Muidugi saab ise ka vaadata netist, aga ehedam on ikka otse ekspeditsioonipostitusest. Kas briis toob sõõrmetesse läppunud laibalehka, kas kuulda on koiottide väljakannatamatut ulgu?

 
At 18:21, Anonymous Anonüümne said...

Kõik on vaikne aga see ei tähenda et ohtu pole. Puumad luurivad tasa puu õõnsuses ja võtavad saagiks mõne valgenahalised euroopa turisti.

 
At 21:25, Anonymous Anonüümne said...

Padrel on kogemusi, teda mingi puuma kilu juba ei üllata. Kiire tõmme matšeetega ja hüppelt tabatud kiskja langeb kurvalt tolmu.

 
At 22:28, Anonymous Anonüümne said...

Löök peab olema täpne sest puuma hüppab kiirelt käpad krussis teda pole kerge tabada otse veresoonde ja siis tõmmata nõksuga tagasi et puhtalt läbi lõigata.

 

Postita kommentaar

<< Esileht