pühapäev, september 24, 2023

Pullerits: Pikk ja raske päev kujunes äärmiselt närvesöövaks

Kuidas ma võisin küll eksida – ja seda vaatamata eeltööle.

Teadsin, et päevaplaan on veidi kahtlane. Mul on küll parimad kaardid, mis võimalik hankida – kõik kolm Latitude 40 väljaanded –, kuid kavandatud teekonna algus jäi neist välja. Teiseks on Green Riveri linnast lõunasse ja Green Riveri jõest läände jäävas piirkonnas (fotodel) väga segane teede ja radade võrgustik. Nagu ütles Blimpie teenindaja, kui küsis hommikul mulle wrapi tehes, kuhu suundun, ja kuulnud mu vastuse: «Seal näevad teed kõik ühesugused välja.»

Ega ikka näe küll, nagu päeva peale selgus. Aga võrreldes selle ajaga, mil Latitude 40 andis välja mu kaardi «Moab West Trails», näis, et teid ja radasid on justkui juurde tulnud.

Eksisin sellega, et arvasin, nagu kulgeks enamik teid Green Riveri ja White Washi liivadüünide vahelisel üüratul alal mööda laugeid karjamaid. Olin valmis pikkade sirgetega kõrbesõiduks. Tegelikkus oli midagi muud (fotodel). Ja sellest probleemid algasidki.

Parkisin auto Green Riveri linnast teisele poole 70. kiirteed Athena rattaraja algusse. Toda rada sõitsin eelmise, 2019. aasta Moabis käigu viimasel päeval. Nüüd suundusin sealt mööda ATV rada lõunasse. Algus oli lihtne ja loogiline. Kergesti leidsin tee mäe otsa, kus kõrgub raadiomast (fotol paremal). Sealt sai segamatud vaated kõigis ilmakaartes (fotol all vasakul). Ja sealt alla vaadates sai selgeks ka see, et ei paista kuskil neid laugeid lõputuid karjamaid, millise mulje olid jätnud Youtube’is vaadatud videod.

Selleks, et orienteerumist hõlbustada, olin hommikul pildistanud mobiiliga arvutiekraanile kuvatud teid. Tundub arhailine moodus, aga arvestada tuleb seda, et Ameerikas on eestlasele rändlustasud soolased ning lisaks pole kindel, kas kõikjal üldse levigi leidub. Loomulikult lülitasin Strava tööle, aga see ei näidanud millegipärast teid. Vähemasti joonistas mu liikumise trajektoori, mida võrdlesin siis pildiga, mille olin arvutiekraanilt salvestanud. 

Igatahes jõudsin mööda kiviseid ning järskude tõusunukkide ja laskumistega ATV-radasid kergesti laiale kruusteele, mida mööda sõitsin Crystal Geyserini ehk Kristallgeisrini (fotol paremal) Greeni jõe ääres. Ega see suurem asi geiser ole, sest vett purskab siis, millal tahab. Ja ega kuuldavasti väga sageli seda teha taha. Küll aga oli kogu geisri ümbrus sürreaalselt kollane, pruun ja punane, mis näitab, et mingid mineraalid on maapõuest aja jooksul ikkagi välja tulnud.

Edasi järgisin arvutiekraanilt talletatud marsruuti, mis soovitas jätkata liikumist lõunasse võrdlemisi jõe lähedal (fotol vasakul). Aga mida arvutikaart ei näidanud – seda, et algab järsk ja pikk kivine tõus. Rada muudkui keris ja keris ülespoole. Pidin kasutama kõige kergemat käiku, et jõudu säästa. Pikk päev ootas ju ees. Strava näitas pärast, et tõusumeetreid tuli tol tõusul veidi üle saja. Kuid vaadet jõele, mida Strava lubas, küll tõusu tipust ei avanenud.

Ega muud kui jätkasin ATV-rajal (fotol paremal). Tõusul igavaks muutunud vaatepilt – ümberringi ainult kidur rohi – läks järsku väga põnevaks ja kunstiliseks, mis sundis pause tegema, et imepärasest loodusest mitte hooga lihtsalt läbi sõita.

Kuid siis läks tee ühtäkki kaheks. Valisin selle, mis eemaldus jõest, sest laias laastus pidin hakkama hoidma kagusse. Ambitsioonikas plaan oli, et äkki jõuan Salt Washi ehk Soolavadi kulgemise suunas White Washi liivadüünideni. 

Ent mul polnud aimugi, kuhu valitud ATV-tee (fotol vasakul) mind viib. See oli endiselt mu kaardilt väljas. Vähemalt ei suutnud ma kaardil näidatud teede rägastikus tuvastada, kus parajasti olen. Siis jõudsin keerutaval rajal peagi uude hargnemiskohta. Uurisin kaarti, aga oma positsiooni tuvastada endiselt ei suutnud. Strava ekraanile joonistatud senine marsruut ei näinud ühtivat ühegi kohaga mu paberkaardil. N-ö kindla peale minnes valisin tee, mis viis vähemalt esialgu lääne poole.

Ja siis tuli uus hargnemine. Nüüd olin plindris. Mul polnud aimugi, kus olen ja mis tee valida (fotol paremal). Sellisel juhul jääb alati võimalus tuldud teed tagasi minna. Kuid sel juhul oleks päeva plaan jäänud kindlalt täitama.

Mul vedas. Selja tagant kostis mootorimüra. Lähenesid kaks Jeep Wranglerit, üks punane ja teine sinine. Ajasin käe raja kõrval püsti. Mehed pidasid kinni. Tunnistasin ausalt, et olen kaotanud järje ega tea, kus olen.

Mehed olid tulnud Moabist mööda maasturiteid. Õnneks nad teadsid, kuhu nad lähevad. Ütlesid, et see rada, mida mööda sõidame, viib lõpuks Crystal Geyseri teeni. Aga sinna ma ei tahtnud minna, sest seal ma äsja olin. Neil oli mobiilis mingi spetsiaalne kaart ja nad näitasid sellel, kus parajasti asume. Võrdlesin seda oma kaardiga – ja hurraa! Leidsin oma kaardil enda asukoha. Kohe hakkas kergem ja kindlam tunne. Üks meestest andis mulle oma külmikust jääkülma pudeli vett – oi, see oli kosutav! Enda pudelites, millest kaks olid rattaraami küljes ja kaks seljakotis, oli vesi juba üksjagu soojaks läinud. Väljas oli ikkagi vähemalt 24 kraadi.

Džiibimeestelt tuge saanud, keerasin tagasi ja valisin eelmises hargnemiskohas teise tee (fotol paremal ja ülal vasakul), mis viis Salt Washi poole. Kuigi ajapikku muutus see igati korralikuks kruusateeks, panin tähele, et edenemine ei toimu sugugi nii kiiresti, nagu kaardile vaadates lootnuks. Vahemaad on ikkagi üüratud! Jõudsin tõdemuseni, et White Washi düünideni ei maksa pingutada, sest sinna on liiga pikk maa. Isegi kui kohale jõuaks, tuleb ka tagasi sõita, ja seda teisi teid pidi, mis jäävad lõpuks taas mu kaartidelt välja. Pidin jätma endale ajavaru. 

Kella poole kolme ajal jõudsin kohta, kus kaardi järgi pööras korralik tee põhja poole ning keeras siis aegamisi loodesse. See oli tagasi keeramise punkt, kus võtsin lõpuks seljakotist hommikul ostetud wrapi ja sõin sellest kaks kolmandikku ära. Kolmandiku jätsin igaks juhuks reservi. Ja siis tagasiteele, mis oli lai, sile ja korralik, aga pakkus see-eest pidevalt vaateid äärmiselt värvikirevatele küngastele (fotol vasakul). Tundsin, et olukord on kontrolli all. Lausa nii kontrolli all, et kui teelt hargnes mootorratturite rada Guy’s Trail (fotol all paremal), otsustasin sellele põigata, et teha vahelduseks üks kolmnurkne haak. 

Aga kui haagilt veidi eemal tagasi keerasin (fotol all vasakul), avastasin, et ilus kruusatee oli lõppenud kohas, kus seisis üks valge tsisternauto ja kõrgusid beežid mahutid. Oletan, et seal pumbati maa seest gaasi. Ühtegi inimest seal aga polnud. Siit edasi läksid asjalood järjest kriitilisemaks.

Olgu, kui lai kruusatee sai oletatava gaasimaardla juures otsa, siis jätkasin oma kaardil järge ajades kitsal liivasel teel. Pisut alarmeeriv oli see, et kaardi järgi ootas ees tõeline radade umbsõlm, kuid lootsin, et kuidagi ikka õige otsa leian. See osutus asjata lootuseks.

Valitud tee lõppes (fotol all paremal) lihtsalt kuristiku serval. Sellelt alla vaadates nägin, et allpool kulgeb teine teeharu. Kuhu see kivirägastikus viia võiks, seda silm ei seletanud. Kuid otsustasin proovida. Ja nagu karta võiski, osutus ka see tupikteeks. 

Nüüd, mis siin salata, oli olukord juba heidutav. Tuli tagasi sõita sinna, kus olin proovinud mootorratturite rada. Kuid too oli hull rada: mõned tõusud sisuliselt püstloodis, kust rattaga üles ei vänta. Laskumised samuti ohtlikult järsud. Lisaks pehmed liivased kohad. Kui seda pidi tagasi peaks sõitma, siis kujuneb sellest üks väga vaevaline katsumus, järeldasin. 

Ratturite rajalt keeras aga ära ATVde Orange Trail (fotol vasakul). Olin selle kohta märke päeva jooksul varemgi näinud ja järginud. Loogiliselt võttes peaks see ju kusagile välja viima – aga kuhu? Kuid muud varianti polnud – pidin panustama ATV-rajale.

Selle raja siltide juures oli märge, et see on raske. Nii tõesti oli. Kohe tuli hakata ratast kivisest ja pehme pinnasega järsust tõusust üles lükkama. Aga nagu öeldud: muud võimalust polnud. Tõusust üles saanud, vaatasin, mida Strava näitab. Kuid ei saanud sotti: joonistatud joon ei ühtinud sellega, mis mu kaardil. Äkki on uus rada, mõtlesin, ja seepärast pole seda mu kaardil.

Siis keeras rada kivisest mäest alla. Võtsin veidi riske, sest tundsin, et aeg surub peale. Pildistamistest olin sama hästi kui loobunud. (Siin vasakul ja allpool varem tehtud pildid.) Õnneks mäe all hakkas rada tunde järgi sinna suunda keerama, mis tundus mulle vajalik. Igaks juhuks otsustasin vaadata mobiililt, ega mu tunne ei peta. Aga mobiili ei olnud! Katsusin kõik rattasärgi tagataskud läbi, katsusin ka seljakoti välitaskut, kus hoidsin kaarti, et äkki pistsin mobiili kogemata sinna – aga ei! Mobiili mitte kuskil.

Mind ei teinud ärevaks mobiili kui sellise kaotus – lõppeks on mul kaasas sülearvuti, millega saab samuti kodustega sidet pidada, ning eks häda korral saa kuskilt ka uue ajutise mobiili –, vaid hirmutas see, et mobiilis olev Strava oli mu peamine pidepunkt ja abimees, et kriitiliseks kiskuvast olukorrast väljapääs leida. Püüdsin säilitada rahu. Keerasin otsa ringi ning hakkasin järsust, pikast ja kivisest mäest tagasi üles sõitma, sest kuhu mujale sai mobiil kaduda, kui laskumisel põrutustega taskust välja hüpata. Rein Taaramäelt saadud joogipudel on mul ju kolm korda põrutavatel laskumistel pudelihoidjast välja vupsanud.

Sõitsin tippu tagasi, hoidsin silmad lahti, aga mobiili ei märganud kusagil. Otsustasin veel kord kõik taskud ja seljakoti läbi kontrollida. Ja mis selgus: mobiil oli särgi keskmises tagataskus, rattakinnaste vahel. Huvitav, et ma seda varem taskut kombates ei tundnud. Igatahes olin ühest probleemist päästetud.

Aga ma polnud sugugi tundmatusest pääsenud. Uus ärevus tekkis siis, kui ATV rada, mida mööda uuesti laskusin, hakkas mõne aja pärast taas mäkke üles viima, ja kohati, vähemalt päikse asukoha järgi otsustades, vales suunas. Aga mujale ka minna polnud, nii et pidin rada mööda edasi üles pressima. 

Tõusu lõpus keeras rada õnneks minu arvates taas õiges suunas. Strava näitas, et liigun selles suunas, kus olin kohanud maasturimehi. Kuid päev oli andnud õppetunde, et alati võib rada kusagile mujale pöörata või lihtsalt mingi kanjoni serval ära lõppeda. Ja pisut kahtlaseks see rada muutuski, kui laskus järsult liivasesse vadisse (fotol vasakul). Eales ei või teada, mis seal järsku ees ootab. Situatsioon, tunnistan ausalt, oli pinev ja närviline.

Aga kui rada vadist väljus ja ees vaatasid vastu sedalaadi värvilised kõrgendikud (fotol paremal), mis meenusid kohtumiselt džiibimeestega, tekkis lootus, et nüüd vist siiski pääsen.

Sedakorda lootus täitus. Strava kinnitas, et olin jõudnud sinna, kus pärast maasturimeestega kohtumist ringi keerasin. Nüüd enam kusagile mujale ei keeranud, vaid valisin suuna, mis pidi viima Crystal Geyseri teeni.

Viiski. Sellest kujunes huvitav ja isegi meeleolukas sõit sürreaalsel maastikul (fotol vasakul). Laskumisi läbisin hooga, et aega võita, tõuse võtsin rahulikult, et energiat säästa.

Kui lõpuks Athena rattaraja algusse auto juurde jõudsin, näitas kell, et olin väljas viibinud seitse tundi ja kümme minutit. Strava näitas liikumisajaks 5:24 ja läbitud maaks 71,4 km ning keskmiseks kiiruseks 13,2 km/h. Rattakompuuter näitas siiski märksa rohkem – 77,5 km. Ei teagi, kumba uskuda ja usaldada. Tõusumeetreid kogunes Strava andmeil 784. 

Kui Green Riveri Budget Inni motelli jõudsin, olin surmväsinud. Aga päevane seiklus näitas, et siinkandis (fotol paremal) tuleb rattaga sõites olla äärmiselt ettevaatlik, ettevalmistunud ja tähelepanelik. Abi kusagilt loota pole. Pärast maasturimeestega kohtumist ei näinud ma enam terve päeva jooksul mitte kedagi.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

10 Kommentaarid:

At 21:24, Anonymous Anonüümne said...

Ekspeditsioon vajab sisseelamist, küll siis ka taskute kobamine ja üle õla vaatamine väheneb. Muidu paistab täiesti tsiviliseeritud paik olema - elektriliin jookseb ja sidemastid on püsti.

 
At 21:25, Anonymous Anonüümne said...

Need geisri värvid ei tule maa seest vaid on bakteriaalsed kolooniad. Eri liigid annavad tulemuseks erinevad värvid. Seda värki on teaduslikult uuritud ja kinnitatud. Ei mingit uhhuutamist.

 
At 07:02, Anonymous Anonüümne said...

"Kuid sel juhul oleks päeva plaan jäänud kindlalt täitama."

Midagi muud vist ikka silmas peetud?


 
At 08:49, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas hakkas ka silma?

https://teadus.postimees.ee/7861792/inimkonna-tulevikku-muutev-last-maandus-utah-korbe

 
At 09:29, Anonymous Anonüümne said...

Äkki sai pihta, viimastel tundidel on sealt vaikus.

 
At 10:10, Anonymous Anonüümne said...

Enne kui NASA ametnikud Osiris-Rex'i kapsli juurde jõudsid, oli keegi seal varem olnud. Maastikurattakummi selgelt eristavad jäljed ja kapslist mõned meetrid eemal paberituust, oletatavalt wrap'i ümbris, annavad alust kahtlustusteks. Eriteenistused on aetud tagajalgadele, piirkonnas huvisõitu teinud maasturimehed teavitasid võime ühest kahtlasest, ent sõbralikult käega viipavast kiitsakast keskealisest võõramaisest mehest.

 
At 11:51, Anonymous Anonüümne said...

Võtke see võõras mees kinni!

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Nagu see lihtne oleks. Kaob liivadüünides kui vits vette, ometi on vaade avar. Mõnes kohas näitavad jäljed, et mitu korda on liigutud mäest üles ja alla. Ilmselt jälgede segamiseks, või nagu oleks midagi otsitud. Mida otsida seal, kus pole midagi?! Nothing! Keeruline juhtum.

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Kas gepsuga kergem ei oleks orienteeruda kui paberkaartide ja Stravaga mässata?

 
At 19:04, Anonymous Anonüümne said...

Ikka oleks kuid Priit läks 'meerikasse ju flintstonema- kriipsud kividel ja aastaid vana paberkaart vs. telefon ja gps. Oleks siis jeepimeestelt nende kaardi kohtagi küsinud vbl oleks need kaastundest ka ihnele ajakirjanikule seda sheerinud.

 

Postita kommentaar

<< Esileht