neljapäev, september 28, 2023

Pullerits: Kurnavad olud ja luuravad ohud sunnivad plaane korrigeerima

«Ai, raisk, kas tõesti puuma?» jooksis mõte läbi pea, kui nägin Four Archesi ehk Nelja kaare kanjoni suunas sõites (fotol paremal) madala taimestiku varjust ühte elukat entusiastlikult, nõtkete sammudega tee peale ette sööstmas, et mu trajektoor ära lõigata. Ta oli täpselt puuma värvi, selline helepruun, ja puuma mõõtu samuti.

Nelja kaare kanjon (fotol vasakul) ei ole käidav koht. Keegi on küll üritanud selle suudme lähedale mingit metsiku looduse laagrit rajada, kuid asi pole edenenud: kõik oli täpselt samasuguses algfaasis ja toppama jäänud, nagu neli aastat tagasi, mil seda viimati nägin. Umbes kakssada meetrit eemal teisel pool kanjonisse viivat teed on koguni üks suuremat sorti maja, mis välimuse järgi sobiks skautide suvelaagriks, ent sealgi polnud ühtki elumärki peale maja juurde pargitud kollase kopamasina.

Džiipide jälgi leidus Nelja kaare kanjonisse viival pehme liivaga rajal hulgim (fotol paremal), aga see ei tähenda midagi. Ilm on siin püsinud pikalt kuiv ja vähese tuulega, nii et igasugused jäljed looduses säilivad hästi. Need võisid vabalt pärineda mitme päeva tagusest ajast.

Õnneks tabasin elukale näkku vaadates kiirelt ära, et puuma see siiski pole. Oli koer. Isegi haugatas paar korda. Ilmselt kaitses oma territooriumi. Märkasin lähedusse pargitud valget matkakaravani (fotol vasakul). Hüüdsin kõva häälega: «Hei, kas siin on keegi!» Alles kolmanda hõikamise peale ajas üks saleda kehaehitusega ja tumedate lokkis juustega kahekümnendates noormees end karavanist aeglaselt välja. Ütlesin, et kutsugu oma koer tagasi. Ta vastas, et koer on sõbralik. Jah, tema vastu kindlasti, aga teiste vastu?

Koer ei teinud peremehest välja. Teda huvitas mäest rattaga alla laskunud võõras. Tuli lähemale ja nuusis mu jalgu. Kui lõpuks peremees tal turjast kinni võttis ja eemale püüdis juhatada, ei teinud koer sellest välja. «Asshole!» ütles mees oma koerale. 

Nelja kaare kanjonisse (fotol vasakul ja ülal paremal) sisenedes ei olnud pilt üldse selline, nagu lootsin. Kujutasin ette, et saan rahulikult kanjoni põhjas vändata ja ümbrust vaadata. Oh ei! Ees ootasid liivased lõigud, järsud kivised tõusud, siis astangutega laskumised, siis jälle liiv ja vahelduseks ka kivid ja kruus. Edasi liikumine oli väga raske, lausa vaevaline.

Ja ei ole nii, et kui oled kanjonis, siis on selle seinte vahel ainult üks selge tee (fotol paremal). Džiibimehed olid sisse ajanud ka haruteid, ilmselt otsides muid edasipääsuvõimalusi, kui mõni takistus masinale liiga raskeks kujunes. Tavaliselt viisid need haruteed järsult nõlvast üles, nii et pidi hoolega jälgima, et endale rattaga lisakoormust ei võtaks.

Ühel hetkel sai tee otsa (fotol vasakul). Ausalt öeldes tundsin sellest kergendust, sest päeva algus oli kujunenud juba piisavalt kurnavaks. Õhk kanjonis seisis. Ja õhu temperatuur oli vähemalt 30 kraadi. Päeva peale lubas prognoos suurematki palavust.

Olin valmis, et tagasitee (fotol paremal) kujuneb sama vaevaliseks, kuid eksisin. Sõit läks kohati lausa lennates. Sain aru, miks: kanjoni suue on ju alati madalamal. Sedasi sai isegi liivaseid lõike läbida suurema pingutuseta. Kui koera territooriumile jõudsin, kogusin laskumisel nii suure hoo, et vuhisesin sealt mööda ilma, et ta oleks jõudnud haugatadagi. Minuga võidu jooksmisest rääkimata.

Järgmine kanjon päevaplaanis oli Bulli, eesti keeles Pulli kanjon. Sinna jõudmiseks tuli laskuda mööda kahte tehnilist rada, Bull Runi ja Great Escape’i (fotol vasakul). Need on Moabi klassikalised rattarajad sealsel metsikul pinnasel, mistõttu nõuavad nii oskusi kui julgust. Nelja kaare kanjon, edasi-tagasi kaheksa kilomeetrit, oli aga nii palju mahlu välja pigistanud, et otsustasin liikuda rahulikult. Lasin kolm Salt Lake Cityst tulnud noormeest endast heaga mööda. Nemad, olgu ette öeldud, olid ka ainsad ratturid, keda päeva jooksul nägin.

Päike siras taas pilvitus taevas ning see sundis jooma. Neljast pudelist suurim hakkas tühjaks saama. Mõtlesin, et kui nii edasi läheb, kas siis vett teekonna lõpuni üldse jätkubki. Saatus tuli appi.

Seal, kus Bull Run (fotol paremal) lõpeb ja Great Escape algab, ristuvad need rajad tolmuse Gemini Bridges Roadiga ehk Kaksiksildade teega. Ristumiskohta saabusid just kaks suurt maasturit, üks roheline ja teine sinine. Jäin nende lähedusse seisma ning kummutasin oma esimese pudeli tilgatumaks. See mõjus. Mehed küsisid, kas mul ikka on piisavalt vett. Ja vastust ära ootamata tulid abi pakkuma. Üks meestest valas mu tühjaks saanud joogipudeli vett täis, teine võttis oma seljakotist jääkülma joogipudeli ja ulatas mulle. Pole midagi paremat jääkülmast veest, kui keha on üle kuumenenud.

Tänasin mehi, et nad päästsid mu päeva, ja jätkasin teekonda. 

Pulli kanjonit (fotol vasakul) mäletan 11 aasta tagusest ajast, kui tegin Jaanus Laidveega Eesti esimese rattaekspeditsiooni Moabi. Mäletan selgelt, et algul olid seal ümarad kivid paksu liiva sees, nii et rattaga oli peaaegu võimatu sõita. Samuti mäletan, et kohtasin seal meest Jeep Wrangleriga, kes oli samuti hädas; ta oletas, et džiibiga ei saa sugugi kiiremini edasi kui rattaga.

Ilmselt olid olud muutunud või kogemusi lisandunud, aga seekord Pulli kanjonis (fotol paremal ning all vasakul ja paremal) rattaga jänni ei jäänud. Mis ei tähenda, et seal polnud lõike, kus pidi kõvasti suruma. Kuid tõenäoliselt ajapikku lisandunud vilumused midagi siiski maksavad. Ent muret tegi see, et väljas oli neetult palav. Ühel hetkel lausa tundsin, kas kõrvus mitte kergelt ei kohise.

Tegelikult olin juba mõnda aega tagasi läinud üle enesesäästu režiimile. See tähendas, et kui kusagil nägin mõnda puud, mis pakkus varju, pidasin kinni ja istusin maha, et hinge tõmmata ja keha jahutada. Selliseid puid muidugi väga palju ei ole (fotol vasakul). Aga ka mõnest paariminutilisest hingetõmbepausist oli kasu.

Teiseks tähendas enesesäästu režiim plaanide korrigeerimist. Otsustasin ära jätta Pulli kanjoni lõunapoolse haru, sest sinna satub kedagi üliharva ning ka kaart teatas, et seal on põhjas väga liivane. Pole üldse kindel, et seal viimasel ajal kedagi üldse käinud on, sest teed kui sellist sinna ei märganudki – oletatavasti pidanuks sinna sisenema vadi liivast põhja mööda.

Nagu rahvasuu ütleb: parem olla ühel päeval arg, kui terve elu surnud.

Samuti jätsin halastamatu palavuse tõttu ära retke Kahe Kilpkonna kaljuni (Two Tortoise Rock) ning sealt edasi Monticello Rockini. Sest retk läbi Pulli kanjoni (fotol vasakul) pani ilmaoludest tingitult niigi muretsema. Jõin piisavalt vett, kuigi alati tundus, et keha tahaks rohkem, kui juua jõuan. Hoidsin tempo mõõduka, tõusudel pigem aeglase, ent ikkagi läks pulss tugevaks. Jälgisin kogu aeg hoolega enesetunnet.

Pulli kanjoni tõmbenumber on vaade üles Kaksiksildadele (fotol paremal). Sinna juurde läheb kanjoni põhjast ametlikult ainult matkarada. Aga kuna kedagi teist kanjonis polnud, otsustasin sinna rattaga sõita. Ega see suur rikkumine olnud, sest peagi märkasin, et džiibi- ja ATV-mehed olid sealsamas kõrval oma rajad sillavaateni sisse ajanud. Selline isetegevus ei üllata, sest ei Pulli kanjon ega Kaksiksillad asu kaitsealal, mis tähendab, et seda, kes reeglite järgimise üle valvaks ja nende rikkujaid karistaks, seal pole. 

Pärast lühikest käiku Day ehk Päeva kanjoni servale (fotol vasakul) – sinna, kust tee enam edasi ei vii, ja kuhu keegi oli parkinud oma väikse haagiselamu, kuid ise mujale ilmselt seiklema läinud – algas pikk tee tagasi auto juurde. Liiati kulges see tee valdavalt vastumäge. Esimese miili väntasin üles mööda tolmuteed, ise imestades, et jaksan ka liivastest tõusudest üles pressida. Aga kui sügavamate kohtade ja lahtiste kivide ning astangute vahel trajektoori hoolega valid, saad pingutuse mõnevõrra kergemaks muuta.

Kuid laia tolmuteed mööda üles suruda on tuim ja igav. Seetõttu keerasin algul Little Canyoni ja seejärel Arth’s Corneri rattasinglile (fotol paremal ja all vasakul). Kokku oli neil pikkust ligi neli kilomeetrit – aga kui pingutavad neli kilomeetrit need olid! Need singlid võivad olla ekspertoskustega sõitjaile põnevad alla tuiskamiseks, aga tavainimesele üles väntamiseks ikka tõsine katsumus. Palju oli neid kohti, kus otsustasin juba aegsasti, et tulen sadulast. Hinge paelaga kaela tõmmata polnud mõtet, liiati oli juba eemalt aru saada, millest jaks ja oskused tõenäoliselt üle ei käi.

Viimase, Getaway-nimelise raja algul kohtasin varastes kahekümnendates Luke’i, kes ootas suure maasturiga oma kaaslasi, kes pidid Getaway’d mööda alla laskuma. Luke küsis, kust ma pärit olen, ja kui ütlesin, et Eestist, jäi ta mõttesse, kus see Euroopas asub. Ütlesin, et Soomest lõunas ja meist itta jääb värdjate riik Venemaa. Luke küsis, kas nad endiselt sõdivad Ukrainaga. Selgitasin siis talle olukorda ja lisasin ka, et USA on olnud relvastuse ja laskemoona andjana oluline Ukraina toetaja ning varsti annab F-16 hävitajaid ka. Üks ameeriklane sai loodetavasti veidi targemaks.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

7 Kommentaarid:

At 18:52, Anonymous Anonüümne said...

USA annab ka hävitajaid? Seni on ainult Holland ja Taani kindlalt lennukeid lubanud.

 
At 19:40, Anonymous Anonüümne said...

Saksa annab leoparde, USA puumasid.

 
At 19:56, Anonymous Anonüümne said...

Soome jutt on klišee, ma kasutan selget juttu Rootsist kuigi rootslasedki ei tea suurt eestlastest muffigi. Vähemalt reaktsioon on selgem ja äratundmine kiirem. Rootsit kujutatakse tänu kunnile kaardi peal kohe ette. Sommidel ei ole aga oma kunni.

 
At 21:23, Anonymous Anonüümne said...

Pagana hipid oma koertega, ei lase rahulikult loodust nautida. Tundub, et mida kaugemale Green Riveri linnakesest, seda otumaks kohatud kaasteelised muutuvad.

 
At 22:50, Anonymous Anonüümne said...

Poleks lennukis hipide filmile keskendunud, siis ei peaks praegu hipide puuma kamuflaaziga elu nagu filmi silme eest läbi kerima.

 
At 14:27, Anonymous Anonüümne said...

Nonäed, hipid on suutnud puuma ära taltsutada ja kodustada, nunnu nimigi pandud- Asshole. Meie maavillasel vandersellil on kodus pudeliharja meenutav toy, Chewacadabra või mis see nimi nüüd oligi...

 
At 15:45, Anonymous Anonüümne said...

Tahaks juba näha puuma nahka auto pakiraamil kuivamas.

 

Postita kommentaar

<< Esileht