teisipäev, aprill 30, 2019

Pullerits: Ausalt ja avameelselt: kui palju maksis Moabi rattaseiklus?

Raha - see huvitab kõiki. Nii mitmedki on küsinud, kui palju veidi üle kolme nädala ehk 23 päeva pikkune rattaekspeditsioon Moabi maksma läks. Ei ole tahtnud oletada ja huupi pakkuda, seetõttu lõin kulud viimaks kokku. Ja lisan siin muudki huvitavat statistikat (vt allpool). Ning selleks, et mitte jääda statistiliselt kuivaks, panin kokku video Moabist veidi eemal, Green Riveri linnakese lähedal aasta tagasi avatud sürreaalse maastikuga Athena rattarajast, mis pakub kontsentreeritult paljut seda, mis Utah' rattaradadel on maastikurattureile pakkuda.

Kuna avaldasin iga päev Postimehes oma seiklustest otseblogi, mis oli täpselt sama, mis ilmus siin blogiski, tekkis nii mõnelgi ettekujutus, et Postimees aitas mu reisi rahastada, seda enam, et mul oli seljas Postimehe kirjadega vormi. Ei, Postimees ei andnud mu reisi jaoks sentigi. Ja ma ei küsinud ka. Sest tegemist oli minu puhkuse- ja erareisiga. Blogi pidasin Postimehele heast tahtest ja isiklikust huvist. Kõik kulud katsin oma taskust.

Juba Moabis, maailma maastikuratturite mekas ja paradiisis viibides, kuulsin korduvalt tõdemust, mis on kokkuvõetav lühikese väljendiga: Moab is quickly getting outpriced for most people. Ehk Moab muutub oma hinnatasemalt paljudele kättesaamatuks. Tõepoolest, kui võrdlen hindu nüüd ja praegu veidi varasematega, on märgata selgeid erinevusi just ööbimiskuludes, mis seotud hinnatõusule tavaliselt kõige kiiremini reageeriva valdkonna, kinnisvaraga. Kolm kevadet tagasi maksin kämpingumajakese ühe öö eest Moabis 35 ja pool dollarit ehk 32,22 eurot. Nüüd maksin samas kohas samasuguse majakese ühe öö eest 59 dollarit ehk 52,91 eurot. Faktid, nagu öeldakse, räägivad iseenda eest.

Vaadake siis fakte!

Marsruut
29. märts: bussisõit Tartu-Tallinn
30. märts: lend Tallinn-Stockholm-Reykjavik-Denver
31. märts: autosõit Denver-Grand Junction-Moab (558,5 km)
31. märts kuni 19. aprill: 19 päeva rattasõitu (lisaks 1 vihmane päev)
19. aprill: autosõit Moab-Green River-Grand Junction
20. aprill: autosõit Grand Junction-Denver; lend Denver-Reykjavik
21. aprill: lend Reykjavik-Stockholm-Tallinn

Autosõit Nissan Rogue’iga kokku 2744 km
Keskmine auto läbisõit päevas 124,7 km
Bensiini kulu 209,3 liitrit (55,3 gallonit)
Keskmine galloni hind 2,72 dollarit (2,43 eurot)
Keskmine liitri hind 0,64 eurot
Kütusele kulus kokku 134,64 eurot (150,43 dollarit)
Keskmine 100 km hind 4,90 eurot (5,48 dollarit)
Auto keskmine kütusekulu 7,63 l / 100 km

Rattaga läbisõit 944,5 km
Päeva keskmine läbisõit rattaga 49,7 km (kokku 19 päeva)
Rattasõitudel veedetud koguaeg 110:40.40 ehk keskmiselt päevas 5:49.30
Rattaga puhas sõiduaeg 75:24.45 ehk keskmiselt 3:58.08 päevas
Keskmine kiirus 12,5 km/h

Ööbimised
11 ööd OK RV pargi kämpingumajas Moabis: 582,05 eurot (649,82 dollarit)*
    Kämpingumaja ühe öö hind 52,91 eurot (59.07 dollarit)
5 ööd Archview campgroundi kämpingumajas Moabi lähistel: 346,55 eurot (385,56 dollarit)
    Kämpingumaja ühe öö hind 69,31 eurot (77,11 dollarit)
3 ööd Monticello motellis Monticello Inn: 212,11 eurot (235,20 dollarit)
    Motellitoa ühe öö hind 70,70 eurot (78,40 dollarit)
1 öö Denveri motellis Hometowne Studios: 46,43 eurot (51,88 dollarit)
1 öö Grand Junctioni motellis Knights Inn: 53,71 eurot
1 öö Tallinnas Ülemiste hotellis: 59,50 eurot
1 öö lennukis
Keskmine 1 öö hind (v.a öö lennukis): 59,11 eurot

Toidukulu 23 päevaga 252,27 eurot (281,86 dollarit) ehk päevas keskmiselt 10,97 eurot (12,25 dollarit)
Tänu City Marketi boonuskaardile toidult ja kütuselt kokkuhoid 14,59 dollarit

Kõik kulud

Lennupiletid (Icelandair ja airBaltic)          594.47 eurot
Autorent (koos kindlustusega) 21 päevaks   637.43 eurot  $626.64**
Auto kütusekulu                                         134.64 eurot  $150.43
Ratta transport lennukiga                           235.36 eurot       
Tervise ja ohtliku spordiala kindlustus        116.19 eurot***
Ööbimine (22 ööd)                                   1300.35 eurot       
Ratta hooldus- ja remonditööd                   148.60 eurot   $159.23
Toit                                                           252.27 eurot   $281.86
Canyonlandsi rahvuspargi pääse                   27.06 eurot     $30.00****
Esmatarbekaubad                                         8.46 eurot       $9.45
Spordisärgid                                               19.47 eurot     $21.75
GoPro mälukaart (64 GB)                            38,92 eurot     $43.49
Pesud (auto, ratas, riided)                           8.06 eurot       $9.00
Kingitused                                                  74.68 eurot         
Bussipilet Tallinn-Tartu                               10.00 eurot

Kokku                                                     3605,96 eurot
Ainult tingimata tarvilikud kulud: lennupiletid, autorent ja kütus, ratta transport, ööbimine, toit, kindlustus – 3280,71 eurot

*sh 10% korduvkülalise soodustus
**arve suurus dollarites rendiperioodi lõpus väljastatud tšekil, ilmselt ei hõlma ettemaksu 71,07 eurot
***sh aastane reisi- ja tervisekindlustus kahele inimesele reisideks kogu maailmas
****tegelikult ostsin aasta aega kehtiva rahvusparkide pääsme (80 dollarit; 72,15 eurot), millest kasutasin ära 30 dollarit Canyonlandsi rahvusparki pääsemiseks

Foto 1: Priit Pullerits Moabist 30 km kirdes Colorado jõe taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits Falles Peace Officeri rajal Moabist põhjas, taamal Archesi rahvuspark. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits oma rendimajakese ees ja rendiauto kõrval Moabis. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, aprill 27, 2019

Pullerits: Milline näeb välja lihtne rattasingel Moabi lähedal? Vaadake järele!

Nüüd, mil olen käinud oma Moabi rattaekspeditsioonist rääkimas esmaspäeva õhtul ETV "Ringvaates" ja reede hommikul Raadio Elmari hommikuprogrammis "Ärka, kaunis maa!" - rääkimata igapäevastest reportaažidest, mida avaldasin Postimehes omanimelises rubriigis "Pullerits metsikus läänes" -, kas poleks viimane aeg lisada sõnadele ka liikuv pilt?

Panin esimesena teile kokku video ühest keskmise raskusastmega rajast, North 40, mis jääb Moabist kümmekond kilomeetrit põhja poole Moab Brand Trails radade süsteemi. Sõitsin seda ühe taaskordse pika ja raske päev lõdvestuseks õhtupoolikul, kõigest paari kilomeetri kaugusel mu viimasest elupaigast Archview campgroundil. Peaaegu et horisondi taha vajunud päikese tõttu ei ole rajal näha neid erksaid punaseid värve, mida näeks päeval. Aga küllap saate aimu, mida üks lihtsapoolne Moabi singel endast kujutab. (Kui mõni jälgib rattakompuutrit all paremas servas, siis arvestage, et kiirus on seal kuvatud miili/tunnis, mitte km/h.)

Ent nagu ikka, peab tõdema, et video ei anna edasi ehedat pilti. Tõusud ei näi tõusudena ja laskumised laskumistena. Samuti puuduvad tuulehood, tajutav temperatuur, kaugemad hääled, emotsioon, raskus ja erutus, mida rajal eri kohtades erinevalt tunned. Nii et tegemist on põhimõtteliselt siiski vaid üldise ülevaatega. Aga loodetavasti saate mingi pildi siiski ette. Edaspidised videod tulevad palju kirkamate värvide ja samuti huvitavama maastikuga.
Fotod North 40 rajalt. Fotode autor Priit Pullerits.

neljapäev, aprill 25, 2019

Pullerits: Mul on võistlust vaja – ja kohe!

Lootsin Moabist tagasi Eestisse jõudnuna, et Kõlleste rattamaraton toimub saabuval nädalavahetusel. Aga oli eelmisel juba ära. Kahju. Kõlleste sõit on mulle alati meeldinud: mitte liiga palju osalejaid, et läheks trügimiseks; enamasti kiire rada, kus pole puude vahel nikerdamist; Tartule lähedal, nii et vähem kui tunniga saab kohale; sümpaatsed korraldajad, keda tahaks ikka toetada. (Fotol paremal Klonzo alumiste radade võrgustiku algus Moabist põhja pool.)

Ärge nüüd arvake, et käisin Moabis tagamõttega, et maastikusõiduks sportlikku vormi koguda. Ma ei teinud seal ühtegi sõitu, mille võinuks liigitada trenniks. Tegemist oli kulgemisega kaunil, põneval ja ilusal maastikul, et näha looduslikult ägedaid kohti. Ehk ühendada üks lemmiktegevusi, rattasõit, lemmikpaigaga. (Fotol vasakul Dee Pass Loopi raja algus: fotol all paremal sama raja geoloogiliselt põnev koht.)

Aga selge see, et 19 päeva ratta väntamist peaks jätma oma jälje, isegi kui seda pole tehtud sportlikul eesmärgil. Seitse kevadet tagasi naasin Moabist ning püstitasin kahe nädala pärast Tartu nn jooksumaratonil oma isikliku rekordi 1.33.56, sain 70. koha – seda kahtlemata suuresti tänu Moabis veedetud ajale. Eks seal oli ka väike keskmäestikuefekt: Moab asub veidi rohkem kui 1220 meetri kõrgusel, osa radasid viib sealt 300-400 meetrit kõrgemale. Kolm ööd veetsin seekord ka Monticellos, mis asub koguni 2155 meetri kõrgusel.

Tõenäoliselt peaks parim vorm saabuma nädala-kahe jooksul, kui olen piisavalt aklimatiseerunud. Praegu on küll enesetunne väga sassis ja segane. Huvitav, et naasmine ja taaskohanemine läheb iga korraga justkui vaevalisemaks.

Eks see tagasitulek ole ka paras seiklus, nagu kogu Moabis käik on üks suur logistiline operatsioon. Reedel umbes kella kolmeks lõpetasin sõidu viimasel rajal, Dee Pass Loopil, misjärel võtsin suuna mööda kiirteed I-70 (fotol ülal vasakul) itta, Grand Junctionisse. Teekond oli pikk vaevalt sada miili, aga korduvalt kippus uni peale. See tekitas ärevust, et mis saab küll järgmisel päeval, mil tuleb sõita Grand Junctionist Denverisse, mis on võrdne sellega, kui sõita Tartust Tallinna ja tagasi.

Olin algul arvanud, et Grand Junction on mingi mõttetu tolmune väikelinn. Aga võta näpust! Elanikke üle 62 tuhande ning pindala kaks ja pool korda suurem kui Tartul. Ehk pindala kaks kolmandikku sama suur kui Tallinnal. Parkisin auto Knights Inni motelli ette ning tegin rattaga linnas ligi kaheksakilomeetrise tiiru – väga armsad ja viisakad majad (fotol paremal), mitu ajalooliselt hästi säilitatud piirkonda. Kohalikud olid juba siis, kui alles Moabi poole liikusin, mult küsinud, kas ma Grand Junctionisse ei taha rattaga sõitma tulla, sest seal pidi ka piisavalt rattaradasid olema. Ei tahtnud, sest küsimus, nagu olen teile siin korduvalt rääkinud, pole rattasõidus, vaid küsimus on selles, kus seda teha. Ja maailmas on üks koht, kus seda on teha teistest palju parem ja meeleolukam – see on Moab.

Lõpuks keerasin Grand Junctioni peatänaval (fotol vasakul) The Gear Junctioni rattapoodi, kus seesama Jacob, kes oli aidanud mul kolm nädalat varem ratta kokku panna ning nn piima rehvide sisse lasta, mäletas mind ilusasti ning aitas mul pedaalid väntade küljest lahti keerata. Selleks mul võtit polnud. Ülejäänuga sain ise hakkama, mis siis, et ratta pakkimine võttis aega tublisti üle tunni. Kodanik Männik Hawaii Expressist oli rattale selle USAsse lennutamiseks nii palju kaitsvat porolooni ümber pannud, et mul andis nuputada, kuidas nüüd kõiki tükke taas ära kasutada. Paar tükki jäigi üle.

Järgmisel hommikul ärkasin kell seitse, et jõuaks kell kaheksa teele asuda. Arvuti pakkus Grand Junctionist (fotol paremal maja Grand Junctioni kaitsealuses vanalinnas) Denveri lennujaama sõiduks neli ja pool tundi. Arvestasin, et võib kuluda viis või enamgi – sest kunagi ei tea, mis ummikud suurlinnas võivad oodata. Ja kes teab, äkki tekib vahepeal vajadus ka puhkepeatus teha.

Hilinesin väljasõiduga plaanitust vaid veerand tundi. Algul puhus kõva tuul, mis tikkus autot teel lausa kõigutama. Kui Colorado jõe kanjonisse pöörasin, jäi tuul küll väiksemaks, aga kiirus langes, sest maantee I-70 (fotol vasakul) läks kurviliseks ja kulges ülesmäge. Paremale keeras tee kuulsasse Aspeni suusakuurordisse. Alles siis, kui Dotserosse jõudes sai läbitud vähemalt kolmandik kogu teekonnast, lahkus kiirtee Colorado jõe sängist eemale.

Olen käinud Moabis kolme marsruuti pidi. Kõige halvem on teekond Las Vegasest. Esiteks on lennureis Euroopast sinna kõige pikem (ma lendasin kolm aastat tagasi liiati Los Angelese kaudu), samuti on teekond sealt Moabi kõige pikem (457 miili, ligi seitse tundi) ja kõige vähematraktiivne. Teisele kohale paigutaksin marsruudi Salt Lake Cityst – 234 miili ning kolm ja kolmveerand tundi. Häda on see, et Salt Lake’i on väga vähe lende ja need on USAs ümberistumisega. Esikohale paigutan marsruudi Denverist (fotol ülal paremal): 266 miili ning neli ja veerand tundi. Denverisse käivad Euroopast otselennud, samuti on see Euroopale lähemal kui Salt Lake, LA või Las Vegas. Ja kiirtee I-70 on kahest konkurendist vaieldamatult ilusam: kohe, kui Denverist välja saad, algab Kaljumäestik (Rocky Mountains).

Ent see tähendab, et kiirtee (fotol vasakul) ronib kohati väga kõrgele. Tõepoolest, ronib. Oli lõike, kus mul oli Nissan Rogue’iga tegu, et hoida kiirust 50 miili tunnis. Ma ei ole ka selline, kes gaasi halastamatult põhja surub – ma ei ole auto ja looduse kurnaja. Vail Pass viib 3250 meetri kõrgusele, 2,7 kilomeetri pikkune Eisenhoweri tunnel lõikab Continental Divide’i kohal mäest läbi 3401 meetri kõrgusel. Selge see, et talvel pole see maantee alati läbitav. Tee ääres oli mitmel pool näha tõkkepuid, mis langetatakse siis, kui maantee suure lume tõttu suletakse. Samuti olid maantee ääres pikad suured kettide pealepanemise jaamad ehk «taskud».

Veel aprilli teises pooleski käis kiirteelt paistvatel nõlvadel (fotol paremal) vilgas suusatamine. Vaili kuurordis oli lumi väga ilus valge ja särav. Isegi renn oli täiesti töökorras. Breckenridge’is, Copper Mountainis, Silverthorne’is ja teistes kohtades oli näha suuri parklaid täis autosid – inimesed olid tulnud mäele. Aga kiirtee ise oli täiesti suvine: igasuguse jää ja lumeta. Ehkki kõrgus merepinnast ning temperatuuride vaheldumine on asfaltkattele ilmselt mõju avaldanud, sest paljudes kohtades oli see auklik ja pragudega.

Enne Denverit on pikk, ligi kümnemiiline laskumine, kus suured sildid hoiatavad veoautojuhte, et need pidureid üle ei kuumendaks. Õnneks polnud liiklus laupäeva lõuna ajal tihe ning ummikuid kusagil ei tekkinud. Keeranud Denveri läänepoolses otsas korraks kiirteelt maha Kiplingi tänavale, võtsin seal bensiinipaagi täis. Selleks et jõuda lennujaama, tuli sõita läbi kogu Denveri kirdesse. (Fotol vasakul ja all paremal Kaljumäed maantee I-70 ääres.)

Jõudsin lennujaama juba kella üheks, mis jättis üle kolmetunnise ajareservi, et Icelandairi Reykjaviki lennukile jõuda. Niisiis jõudsin lennujaamas rahulikult Panda Expressist veel 11 dollari eest hiina roa osta, kuna Icelandair tasuta süüa ei anna ning see söök, mis on tasu eest, pole eriti söömist ega raha kulutamist väärt. Näiteks lubatakse seal nuudlisuppi, mis pole aga muud kui tavaline plastkarbis kuivnuudlisegu, millele stjuardess lihtsalt kannust kuuma vee peale valab. Kas see on kellegi arvates viit eurot väärt?

Lennukis valin alati vahekäiguäärse koha, et oleks ruumi jalgu sirutada ning ei peaks end tundma teiste vahel nurka surutuna. Sedapuhku nägin kaks rida eespool kolme tühja pinki ning kolisin kohe sinna. Ometi ei tulnud magamisest ikkagi suurt välja, sest istukil ja väljasirutamata magamine mulle lihtsalt ei sobi.(Fotol vasakul ja all paremal rest area ehk puhkepeatuskoht maantee I-70 ääres.)

Kõigepeale Denverist kuus ja pool tundi Reykjaviki ning sealt pooleteise tunni pärast ligi kolm tundi juba täiesti puupüsti täis lennukiga Stockholmi, kus tuli võtta välja pagas ehk kast rattaga ning sõidutada see käruga teisest terminalist viiendasse, mis polnud sugugi lihtne, sest teekonnale jääb mitu kaldteed, kus tuleb suure kastiga kasutada lifti, kuhu on aga jällegi raske käru peal kasti sisse mahutada, sest liftide uksed on liiga kitsad. Enamiku päevast vedelesin lennujaama kõvadel pinkidel, kus samuti magada ei saanud, sest kõik kohad jäid kiiresti kangeks ja valusaks. AirBalticu kolmveerandtühi lennuk Tallinna startis õhtul kell pool kaheksa.

Kui seni oli kõik läinud tõrgeteta, siis nüüd, kodumaal, ähvardas koju jõudmine määramatusse tulevikku nihkuda. Kella kümnesele bussile Tartusse olid piletid välja müüdud. Küsisin bussijuhilt, kas tal vaba kohta on. Ta ütles, et kahjuks ei ole. Ka kella üheteistkümnesele bussile, viimasele, mis sel päeval väljus, olid piletid välja müüdud, nagu telefonis välja uurisin. Jäin üksinda oma rattakasti ja kottidega peatusse seisma. (Fotol vasakul vaade maanteelt I-70; fotol all paremal mälestusmärk pargivaht John Ottole Grand Junctioni kevadises kesklinnas.)

Kui äkki astus kella kümnesest bussist välja üks naine ja sammus minu poole. Ta ütles, et kuulis, et olin küsinud, kas vaba kohta on. Ta ütles, et sai endale selle bussi peale pileti ning tal on kella üheteistkümnese bussi pilet üle. Ja ta ulatas väikses kirjas trükitud paberilehe mulle. Kui küsisin, kui palju see maksab, vastas ta, et raha ei ole talle tähtis, tal oleks see pilet nagunii üle jäänud, ning ta astus bussi tagasi. Olin talle ääretult tänulik. (Kuid kahetsen, et ikkagi võlgu jäin, sest ta osutas mulle väga suure ja meeldiva teene.)

Sedasi sain öösel kella poole kaheks koju, et tõusta kella poole seitsme ajal ning sõita taas Tallinna. Algas töönädal. Moab over.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

esmaspäev, aprill 22, 2019

Pullerits: Kuidas kaks rattasõitu mind täiesti pahviks lõid

Milline hommik! Juba kella kaheksa ajal oli päike piisavalt soojendav, et võtta külmikust kartulisalat, Tillamooki juust, pähkli- ja meehelbed piimaga, jogurt ja sõõrik ning sättida end majakese ette sööma. Ameerika lipp oli telklinnaku kontori kohal täiesti longus. Tähendab, et ilm oli tuuletu. Teisedki olid ärganud ja toimetasid oma asju: kes käis pesemas, kes kantseldas lapsi, kes jalutas koera, kes suundus oma sõidukiga juba päevale vastu. Kuigi endagi hing kiskus järjekordsele rajale, võtsin nii ilusal hommikul rahulikult, kiirustamata. Lasin pilgul üle ümbruse käia: Sevenmile Rim üle maantee oli värvunud juba punaseks (fotol ülal paremal), Arths Rim veidi lõuna pool alles ootas, mil päikesekiired selle teravahambulised tipud eredamaks muudab. La Sali mäed (fotol all vasakul), mille kohale päike kerkib, olid kerges uduvines.

See oli vaatepilt ja meelteseisund, mis vääris talletamist. Linnast eemal elamises on oma selged võlud.

Kahju kohe inimestest, kes eelistavad hotelle ja motelle, juhinduvad turimisteatmikest ja -brošüüridest. Neile jääb suur osa selle maailma võludest nägemata. Sissekäidud radu käies jõuavad nad äärmisel juhul sinna, kuhu jõuavad kõik teisedki. Kohtadesse, mida kõik on näinud. Hoopis põnevam on minna paikadesse, kuhu satuvad vähesed. Selleks tuleb uurida hoopis teistsuguseid materjale kui neid, mida pakutakse turistidele.

Green Riveri linnakese lähedal samanimelise jõe kaldal (fotol paremal) – linn on ise selline, et kui kiirteelt väga kõrvale ei vahi, ei pruugi seda tolmust kohakest märgatagi – asub paarkümmend ristkülikukujulist korrapäraselt valatud betoonalust. Seda nimetatakse vanaks telklinnakuks. Aastail 1964-1975, külma sõja ajal, asus seal rakettide katsetamise baas. Sealt kõmatati taevasse kuni 281 kilomeetri kõrgusele ligi veerand tuhat Athena ja Pershingi nimelist raketti. Kui seda ei teaks, ei oskaks seda seal kohal olles aimatagi, sest nood betoonalused on kõik, mis baasist järele on jäänud.

Aga ei ole ju mõtet minna mingeid betoonristkülikuid vaatama! Nood on lihtsalt orientiir, mille järgi leida üles aasta tagasi rajatud Athena rattarada (fotol vasakul). Ja vaat see on sürreaalne rada! Justkui oleks raketid sinnasamma, kust nad üles tulistati, tagasi kukkunud ja maa segi pööranud ning plahvatusest mitmevärviliseks põletanud.

Athena rada (fotol paremal) teavad vähesed. Jääb see ju Moabist, maailma maastikuratturite mitteametlikust pealinnast, ligi tunnipikkuse autosõidu kaugusele. Ja kes see ikka hakkab ühe raja pärast nii pikka teekonda ette võtma, liiati kui Moabis on radu kümneid ja kümneid, üks kuulsam kui teine.

Aga kui Moabi kõik rajad on läbi sõidetud, tuleb kaugemale vaadata. Nii ma Athena rajale sattusingi.

Demonstreeriksin kirjutajana üksnes oma küündimatust, kuid prooviksin kirjeldada, milline see rada välja näeb (fotol vasakul). Kuidas ka sõnu ei valiks ja seaks, ikka ei annaks need osakestki pildist edasi. Muudaks selle pildi pigem mannetuks. Athena rada sõites – taas ihuüksinda – hakkas peas kummitama mõte, et kõik need suured kunstnikud, Dalist Picassoni, olid täiesti küündimatud võrreldes sellega, mida loodus on aastatuhandete jooksul loonud. Ere päevane päike, mis küttis õhu rohkem kui 25-kraadiseks, võttis värvidelt küll erksust ja kontraste vähemaks, aga isegi lamedatest toonidest hoolimata oli arusaadav, millise geoloogilise imemaaga on tegu.

Lühidalt öeldes oli seal rajal kõike (fotol paremal), mida Utah’l pakkuda. Oli kivide vahel laveerimist, oli üle raputava liivakivi väntamist, oli kerget kulgemist mööda tugeva liivaga siledat pinnast, oli kitsastel äärtel sõitmist, oli üles pressimist ja ettevaatlikult laskumist – seda kõike vaevalt kümne kilomeetri jooksul. Aga peamised olid ikkagi vaated värvilistele saviküngastele, vulkaaniliste ja muud sorti kivide lademeile, samuti Rohelisele jõele. Nende pärast kulus rajal tund ja veerand. Muidu oleks selle saanud rahulikult läbi sõita 55 minutiga.

Mõtlesin, et enam ägedamaks minna ei saa. Ent eksisin. Sõitsin kiirteel, mis lubab kiirust kuni 80 miili tunnis, Green Riveri (leia linn fotol vasakul!) külje alt tagasi itta, Crescent Junctioni suunda, kus peamiseks, vaat et ainsaks elumärgiks on poeke, mis müüb näljastele möödasõitjatele vinnutatud liha. Päike siras endiselt taevas, loodus oli avar, tee hea. Panin raadio mängima. Sealt tuli roki stiilis tempokat kantrit – või kantri stiilis rokki. See muusika ja aknast avanev vaatepilt vedas iseenesest suu kõrvuni. Kõik kokku – elamus Athena rajalt, lai ja kiire maantee, lõputu looduse tühjus – tekitas tänutundest nii tugeva emotsiooni, et mis seal salata: õnnest tulid pisarad silma. Midagi täiuslikumat olnuks tol hetkel raske ette kujutada.

Tunded n-ö laes, sõitsin mööda juba tuttavat kruusakattega Ruby Ranch Roadi 7,2 miili lõunasse, parkisin auto enne liivast vadi hallile liivakiviplatsile paari heleda treileri juurde (fotol paremal) ning suundusin vähetuntud Dee Passi rajale. Ma ei teadnud sellest kuigi palju, sest seegi rada on ratturite seas vähetuntud. Peamiselt sõidavad seal mootorratturid, kes võtavad ette pikema Enduro Loopi. Sedasi läksin De Passi rajale igasuguste lootuste ja ootusteta, lihtsalt varast pärastlõunat sisustama.

Ega algus midagi erilist tõotanudki. Laskusin liivasele kuivanud oja põhjale, mille ääres passisid neli musta lehma. Silt teatas küll, et pigem on võimalik kohata desert bighorn sheep’e. Neid siiski ei näinud. Ainsat elevust tekitasid rajaäärsed varemad. Ühest kivihoonest olid säilinud osaliselt vaid seinad, selle kõrval asus täiesti viisaka avausega kelder, aga kui olin pressinud üle lühikese järsu mäekünka, tuli nähtavale vana viltu vajunud tilluke puitmaja (fotol ülal vasakul). Ei oska öelda, kas need hooned kuulusid kunagi karjapidajatele või kaevureile, aga selge see, miks need olid hüljatud: nii inimvaenulikus paigas muust maailmast sedavõrd kaugel ei olegi võimalik kaua vastu pidada.

Edasi läks rada isegi veelgi igavamaks, suundudes üle rulluvate küngastega taimetu hallikasrohelise maastiku (fotol paremal). Korraks, mõnesajaks meetriks, sai küll laskuda kitsasse kurvilisse vadisse, aga kui rada sellest välja tuli, järgnes sõit mööda täiesti kasutut, suuresti elutut ala, kus liiati tuli enamik ajast nõlvadest üles pressida. Seetõttu ootasin, millal jõuan juba Tenmile Point Roadile, korralikule kruusa- ja liivateele, kus kolme miili järel pidi rada keerama tagasi alguse suunas.

Tenmile Point Road oli arvestades selle kaugust Moabist ja Green Riverist üllatavalt hea (fotol vasakul). Jah, olid ka mõned pehme liivaga ja õrnalt kivised lõigud, aga enamasti sai seal kihutada justnagu mööda asfalti. Tee ääres nägin kahte treilerite linnakut. Need olid tekitanud mootorrataste ja ATVdega sõitjad. Märkasin, et ühes linnakus olid treilerid paigutatud ringikujuliselt nagu ammustel aegadel, mil läände rändajad seadsid niimoodi oma kaarikud, et kaitsta end paremini indiaanlaste rünnakute eest.

Aga siis, kui rada tumepunase liivakattega Tenmile Point Roadilt paremale kivikõrgendike poole keeras – sealt läheb ka Crystal Geyser Jeep Route –, sai senine vähene emotsionaalsus tugevasti kompenseeritud. Pressisin kividevahelistest tõusunukkidest üles kivikõrgendiku harjale ning vaated, mis sealt edaspidi avanesid, olid muinasjutulised ja müstilised (fotol paremal). «Mis asi see nüüd on?!» hüüatasin kõva häälega. Vaatasin seda supersürreaalset loodust ning küsisin endalt, taas valjusti: «Mis selle asja mõte on?!»

Sest kui näed sellist uskumatult kummalist, värvikat, ebamaist loodust (fotol vasakul), hakkad paratamatult mõtlema, kes ja milleks on selle loonud. Inimesel pole seal midagi teha. Loomadel ka ilmselt mitte. Taimed seal samuti suurt ei kasva. «Täiesti mõttetu maa!» Ja see ei ole öeldud taunivalt, vaid imestavalt. Järeldus: ju see erikummaline maa ongi loodud selleks, et seal jalg- või mootorrattaga, ATVde või džiibiga sõita ja ahhetada.

ATV-sõitjaid nägin seal tõepoolest. Jäin vaatama, kuidas nad kõige järsumast tõusust üles saavad. Mul oli seal raskusi, et leida suurte kivide ja lahtise liiva vahel optimaalne marsruut, mida mööda ratast üles talutada. Aga siis tuli esimene ATV ja sõitis mäest üles, nagu poleks probleemi ollagi (fotol paremal). Pärast juht tunnistas, et on oma seltskonnaga seda rada sõitmas käinud juba üle 20 aasta ning iga kord olla see erinev – olenevalt ilmastikust, mis võib aasta jooksul rada oluliselt muuta. Kuid too tõus, mille juures peatusin, on tema sõnul iga aastaga muutunud üha hullemaks. Arusaadav, sest ega pidev masinate hävitustöö saa midagi paremaks teha. Iga sõiduk, mis seal üles rühib, annab oma panuse tõusu lõhkumiseks ja purustamiseks.

Olin rõõmus, rahul ja õnnelik, et Dee Passi rajal (fotol vasakul) oli pakkuda nii eriline geoloogiline üllatus. Minu hinnangul on too värvikirev, umbes kolmemiiline lõik isegi võimsam ja ekstravagantsem kui Athena rada. Viimased kaks-kolm miili kulgesid mööda pehme liivaga teekest üle madala rohelise põõsastikuga tasandiku. Liiv polnud siiski nii sügav ja pehme, et oleks sõitmist seganud. Kokku mõõtis rattakompuuter Dee Passi raja pikkuseks 13,2 miili ja Endomondo 22 kilomeetrit. Rajal viibisin kümme minutit üle kahe tunni, puhast sõiduaega kogunes kompuutri andmeil 1:33.

Pärastlõunal võtsin autoga suuna Grand Junctioni poole, kuhu jäi ligi sada miili mööda I-70 kiirteed. Raske sõit oli. Uni tikkus korduvalt peale. Mitmel puhul tekkis ehmatav tunne, et laseks rooli taga silma looja. Eks ligi kolm nädalat pikki seikluspäevi olid organismi oma jälje jätnud. Puhata polnud ju kordagi aega. Ega polnud selleks ka tahtmist. Sest need 19 päeva rattasõitu olidki tegelikult puhkus.

Fotode autor Priit Pullerits.

reede, aprill 19, 2019

Pullerits: Kuidas ma ameerika mägedelt ootamatult välja sõitsin (ja mis siis sai?)

Kolm kevadet tagasi lõppes mu sõit mööda Mineral Point Roadi Rohelise jõe kõrgete kanjoniseinte poole suurte hallide kaljurahnude all. Enda arvates olin teinud korraliku eeltöö, ent ikkagi oskasin igasuguse markeeringuta liivakiviväljal võtta vale suuna ning kui sellest aru sain, oli tükk tegemist, et kitsas kohas ümber pöörata. Varsti oli õhtu käes ning kui oma lolluse tõttu õigest kohast veel mööda ka sõidad, lööb see tuju sedavõrd alla, et pidasin paremaks ots üldse ringi keerata.

Nüüd olin hoolikam. Lugesin kirjandust ja panin kõrva taha, et vaevu nähtav rada läheb vasakule enne, kui hallid kaljurahnud (fotol paremal) paremal otse su kõrvale ilmuvad. Olin auto jätnud juba mõnisada meetrit varem tee kõrvale väiksele liivaplatsile (fotol ülal vasakul), sest varasemast teadsin, et tee läheb äärmiselt raputavaks. Polnud mõtet rendiautot logistada ja ohtu seada. Plaan oli Rohelise jõe kanjoni servale ikkagi rattaga sõita.

Sellest kujunes viie ja poole miili pikkune sõit valdavalt laugest mäest alla (fotol vasakul). Mis ei tekitanud siiski vaimustust, sest sama teed tuli tagasi tulla. S.t vastumäge. Samas ei tähenda siinmail allasõit seda, et võid rahulikult paremale-vasakule ringi vaadata. Ei. Kogu aeg pead olema valvas, sest iga hetk võib enamasti liivasele, kohati kruusasele kitsale teele ilmuda mõni liivakivikühm või lausa astang. Sõrmed peavad pidevalt pidureil valmis olema.

Ehkki Mineral Point on kaartidel märgitud kergesti ligipääsetava teega, ei näinud ma kogu teekonna jooksul ühtegi masinat ega inimest. Ainult üksikud tumemustad lehmad (fotol paremal) olid need, kes tee ääres padrikus sahistasid. Ent nemadki jäid mind saatma peamiselt pika pilguga, justkui imestaks, et vaat kus inimloom, kuhu tema küll nüüd sellise riistapuuga läheb.

Hoolimata eeltööst suutsin ikkagi langetada valed otsused. Kaardilt mäletasin, et enne kanjoni servale jõudmist tee hargneb. Ja kui see hargnes, valisin loogiliselt, nagu valiks enamik inimesi, algul vasaku haru. Ning jõudsin paarisaja meetri järel... mitte kusagile (fotol vasakul). Harutee lõppes ringiga ümber väikse halli künka. Vaadet kanjonile ei kuskilt. Selle serv oli aimatav mitmesaja meetri kaugusel. Pärast vaatasin raamatust järele, mis siis valesti läks. Seal on kirjas, et ära vasakule mine, sest vasak haru lõpeb mõttetu ringiga.

Käisin siiski kanjoni serval ära (fotol paremal). Ja ei kahetse. Ja ei liialda, kui ütlen, et servale lähenedes tundsin, kuidas kananahk tõuseb ihule. Vaatepilt on lihtsalt nii võimas. Nägin all rohelisel jõeveel liuglemas tibatillukest paati – siis sain aru, kust need inimhääled kaugusest minuni kandusid. Peaaegu tuuletu ilmaga oli kaja kanjoni seintelt ilmselt ideaalne. Aga et paat oli justkui must täpp, ilmestab seda, kui kõrged on Rohelise jõe kanjoni seinad.

Kuid parempoolne harutee, too õige, viis veelgi võimsama vaatepildini (fotol vasakul). Perspektiiv oli tunduvalt pikem. Paratamatult tuli pähe mõte, et kui meil Eestis oleks midagi sellist kaks korda, isegi kolm korda väiksem mastaabis, oleksime selle loodusime üle hirmsasti uhked ning peaksime seda rahvuslikuks aardeks. Ent siin, Utah’s, võid seista selle võimsa kanjoni serval 12-miilise tee lõpus ihuüksi ja keegi ei tule su rahu segama. Enamgi veel: 313. maanteel, mis viib Canyonlandsi rahvusparki ja kust Mineral Point Road paremale ära keerab, ei ole isegi ühtegi silti ega viita, mis ütleks, et inimesed, keerake sellele teele ja te näete selle lõpus oi kui võimsat looduspilti. Sedasi on see koht justkui hästi peidetud saladus; koht, kus saad viibida ilma, et keegi oma olemasolu või jutuga sind kuskil eemalgi häiriks.

Võtsin seljakoti seljast ja fotoaparaadi kaelast ning istusin kanjoni äärele (fotol paremal). Lihtsalt istusin, olin, vaatasin. Võtsin aja veidi maha, sest juba kauem kui kaks ja pool nädalat on olnud kõva tamp peal. Ja mis mõte sellel olekski, kui sõidad rattaga kohale, vaatad korra üle ääre, teed kaks-kolm klõpsu ja hakkad väntama tagasi? See oleks justnagu statistiline kohtade kogumine: olen käinud, olen näinud – linnuke kirja.

Tegelikult olin hommikul kahelnud, kas tasub Mineral Pointi (fotol vasakul) teed pidi üldse sõitma minna. Charles A. Wellsi Moabi piirkonna maasturiradade raamat, mida n-ö käsiraamatuna kasutan, manitseb, et õige tee jälgimisega võib kohati tekkida raskusi, sest palju on hargnemisi ja kerge on ära eksida. Eksimisi on mul aga niigi palju ette tulnud, mis siinmail on loomulik. Ent siis otsustasin, et kolm aastat tagasi pooleli jäänu tuleb siiski lõpule viia.

Kuna kokkuvõttes läks kõik kenasti – isegi vasakpoolse harutee mõttetu ringi võis lugeda mittemõttetuks –, otsustasin end «premeerida» hakkama saamise eest tagasiteel sellega, et võtan ette ka Hell Roaring Rimi tee (fotol paremal) , mis pidi viima Põrgu Möirgava kanjoni servale. Teine raamat, mida abivahendina kasutan, Peter Massey ja veel kahe autori «Utah Trails. Moab Region», hoiatab, et sel teel (otsi teed fotol all vasakul!) tuleb samuti hoolega marsruuti jälgida, sest taas on haruteede rohkuse tõttu kerge eksida.

Põhiliselt lootsin ja olen siiamaani lootnud siiski topograafilise kaardi abile, sest raamatutes on kirjeldused sõnalised stiilis «pööra 0,5 miili järel tähistamata rajale tõusu all», aga kaardil saad jälgida vahemaid ja näha korraga n-ö suurt pilti. Ainus häiriv asi on see, et kaardil on vahemaad miilides, ja kuigi mu ratta kompuuter on samuti seadistatud nii, et see näitab miile, on ikka väga harjumatu, et kui näed vahemaad näiteks 0,6, siis ei ole see 600 meetrit, vaid peaaegu kilomeeter. Teisisõnu: 0,6 võib olla väike arv, aga tegelikult pead arvestama suure vahemaaga. Ja seda vahemaad pikendab veelgi tõsiasi, et enamik teid ei ole kiirelt sõidetavad, vaid vastupidi: neelavad liivas ja kividel ja järskudel tõusudel harjumatult palju aega.

Hell Roaring Rimi tee, tuleb tunnistada, oli pettumus. Esimesed kaks ja pool miili olid küll mõnusad ja kerged, aga kanjoni servale, kust oleks saanud ka alla vaadata, ei viinud (fotol paremal). Edasi tuli ränk serpentiinina kulgev kivine tõus, mis viis karjamaale (vähemalt nii see roheluse järgi tundus). Karjamaa lõppedes seisin aga silmitsi järsakuga, kust tuli kolmes kohas ratast käe kõrval alal talutada.

Jõudsin alla lagendikule, kus nägin ühel künkal põõsaste varjus, et keegi on seal, ümbritsetuna kolmest küljest punakaskollaste kaljudega, telgi püsti pannud (otsi fotol vasakul!). Ei läinud lähemalt uurima, sest ega ju teada või, kelle otsa sellises eraldatud kohas satud. Selle asemel võtsin ette ränga tõusu lagendiku teisest servast üles (otsi fotol vasakul!). Seal polnud mingeid jälgi, mis näidanuks, et toda tõusu oleks keegi umbes viimase nädala jagu sõitnud. Aga eks see oli ka piisavalt jube tõus: tuli näha kõvasti vaeva, et ratast sealt üles vinnata.

Viimased umbes kaks miili sain näha vaeva liivasel teel: kõigepealt kergelt ülesmäge (fotol paremal), mis õnnestus isegi jalga kordagi maha panemata ära sõita, ning siis märksa järsem laskumine alla (fotol all vasakul), kus pidi jällegi olema ettevaatlik, et kiirust liiga suureks ei lase, sest suurelt hoolt paksus liivas, liiati kurvidega ja ebaühtlasel teel, võib juhtuda igasuguseid ootamatusi. Ebameeldivaid.

Kokku tegin 36,5 km pikkuse sõidu, milleks kulus puhast sõiduaega veidi üle kahe ja poole tunni. Ühtekokku võttis terve käik aega ligi neli tundi. Ja selle aja jooksu lei kohanud ma mitte kedagi, v.a telk ja lehmad. Siis kähku autosse ja Moabi, enne kui kell saab neli ning Easter Jeep Safaril osalevad sajad ja sajad džiibimehed hakkavad oma radadelt linna valguma ning liiklus jookseb umbe. Vaja oli toiduvarusid täiendada, tankida ning ka autot ja ratast pesta.

Mu majake (fotol paremal) üheksa miili Moabist põhja pool Archview telklinnakus asub tegelikult hea koha peal. Kui sügistalvel Moabis elamist otsides ja broneerides sain teada, et džiibimeeste kokkutuleku ajaks linnas soodsaid ööbimispaiku enam pole – need olid varakult reserveeritud –, olin üksjagu pettunud, et pidin kaugemale kolima. Aga nüüd olen sellega rahul. Siin on vaikne, keset loodust, ja mis peamine – palju rattaradasid on nii lähedal, et sinna ei pea isegi autoga kohale sõitma. Igal õhtul olen teinud Archview linnakust rattaga väiksed, kuni pooleteisetunnised väljasõidud.

Sedakorda läksin õhtul Klonzo radadele. Sinna on mu majakese juurest veidi rohkem kui kolm miili, kusjuures Sovereigni teele jääb ka üks vastik suurte kividega ja tolmune laskumine (fotol vasakul), kust isegi ratast käe kõrval alla kandes pead olema ettevaatlik, et ei libastuks. Kaks päeva tagasi nägin, kuidas Põhja-Carolinast pärit John sealt oma maastikurattaga alla sõitis – muljetavaldav! Ise ei teeks seda mingil juhul, sest oht haiglasse sattuda näib liiga suur.

Klonzo radade võrgustikku (fotol paremal ja all vasakul) läksin seepärast, et tahtsin seal sõita Roller Coasteri ehk Ameerika mägede rada. See on siinkandis üks emotsionaalsemaid: kogud laskudes hoo sisse, sõidad vasakule vastumäge, seal pöörad paremale ja sõidad uue hooga alla vastumäge, jne, jne. Aga punasel pinnasel rada on kitsas ja kohati tolmune, mistõttu juhtuski, et ühes kohas sõitsin kurvist välja ja viga korrigeerides sõitsin valest kohast alla pehme pinnase sisse. Õnneks jäin püsti. Ent sain aru, et laskuva päikesega, mis mõnes kohas võib paista sulle otse silma ning teises kohas satud valguse käest varju kätte, on sellistel virtuoossust nõudvatel radadel kihutamine veidi riskantne.

Tagasitee mu majakese juurde kulges aga niivõrd otse päikesesse, et paaris kohas eksisin Sovereigni motorajalt, mis keerutas üle liivakivipaljandike, lausa ära. Ja korra koperdasin isegi nii palju, et lõin parema sääreluu alaosast veidi veriseks. «Kurat!» pahandasin valust. Aeg oli tõesti päev lõppenuks kuulutada.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.