Pullerits: Kuidas kaks rattasõitu mind täiesti pahviks lõid

Milline hommik! Juba kella kaheksa ajal oli päike piisavalt soojendav, et võtta külmikust kartulisalat, Tillamooki juust, pähkli- ja meehelbed piimaga, jogurt ja sõõrik ning sättida end majakese ette sööma. Ameerika lipp oli telklinnaku kontori kohal täiesti longus. Tähendab, et ilm oli tuuletu. Teisedki olid ärganud ja toimetasid oma asju: kes käis pesemas, kes kantseldas lapsi, kes jalutas koera, kes suundus oma sõidukiga juba päevale vastu. Kuigi endagi hing kiskus järjekordsele rajale, võtsin nii ilusal hommikul rahulikult, kiirustamata. Lasin pilgul üle ümbruse käia: Sevenmile Rim üle maantee oli värvunud juba punaseks (fotol ülal paremal), Arths Rim veidi lõuna pool alles ootas, mil päikesekiired selle teravahambulised tipud eredamaks muudab. La Sali mäed (fotol all vasakul), mille kohale päike kerkib, olid kerges uduvines.

See oli vaatepilt ja meelteseisund, mis vääris talletamist. Linnast eemal elamises on oma selged võlud.

Kahju kohe inimestest, kes eelistavad hotelle ja motelle, juhinduvad turimisteatmikest ja -brošüüridest. Neile jääb suur osa selle maailma võludest nägemata. Sissekäidud radu käies jõuavad nad äärmisel juhul sinna, kuhu jõuavad kõik teisedki. Kohtadesse, mida kõik on näinud. Hoopis põnevam on minna paikadesse, kuhu satuvad vähesed. Selleks tuleb uurida hoopis teistsuguseid materjale kui neid, mida pakutakse turistidele.

Green Riveri linnakese lähedal samanimelise jõe kaldal (fotol paremal) – linn on ise selline, et kui kiirteelt väga kõrvale ei vahi, ei pruugi seda tolmust kohakest märgatagi – asub paarkümmend ristkülikukujulist korrapäraselt valatud betoonalust. Seda nimetatakse vanaks telklinnakuks. Aastail 1964-1975, külma sõja ajal, asus seal rakettide katsetamise baas. Sealt kõmatati taevasse kuni 281 kilomeetri kõrgusele ligi veerand tuhat Athena ja Pershingi nimelist raketti. Kui seda ei teaks, ei oskaks seda seal kohal olles aimatagi, sest nood betoonalused on kõik, mis baasist järele on jäänud.

Aga ei ole ju mõtet minna mingeid betoonristkülikuid vaatama! Nood on lihtsalt orientiir, mille järgi leida üles aasta tagasi rajatud Athena rattarada (fotol vasakul). Ja vaat see on sürreaalne rada! Justkui oleks raketid sinnasamma, kust nad üles tulistati, tagasi kukkunud ja maa segi pööranud ning plahvatusest mitmevärviliseks põletanud.

Athena rada (fotol paremal) teavad vähesed. Jääb see ju Moabist, maailma maastikuratturite mitteametlikust pealinnast, ligi tunnipikkuse autosõidu kaugusele. Ja kes see ikka hakkab ühe raja pärast nii pikka teekonda ette võtma, liiati kui Moabis on radu kümneid ja kümneid, üks kuulsam kui teine.

Aga kui Moabi kõik rajad on läbi sõidetud, tuleb kaugemale vaadata. Nii ma Athena rajale sattusingi.

Demonstreeriksin kirjutajana üksnes oma küündimatust, kuid prooviksin kirjeldada, milline see rada välja näeb (fotol vasakul). Kuidas ka sõnu ei valiks ja seaks, ikka ei annaks need osakestki pildist edasi. Muudaks selle pildi pigem mannetuks. Athena rada sõites – taas ihuüksinda – hakkas peas kummitama mõte, et kõik need suured kunstnikud, Dalist Picassoni, olid täiesti küündimatud võrreldes sellega, mida loodus on aastatuhandete jooksul loonud. Ere päevane päike, mis küttis õhu rohkem kui 25-kraadiseks, võttis värvidelt küll erksust ja kontraste vähemaks, aga isegi lamedatest toonidest hoolimata oli arusaadav, millise geoloogilise imemaaga on tegu.

Lühidalt öeldes oli seal rajal kõike (fotol paremal), mida Utah’l pakkuda. Oli kivide vahel laveerimist, oli üle raputava liivakivi väntamist, oli kerget kulgemist mööda tugeva liivaga siledat pinnast, oli kitsastel äärtel sõitmist, oli üles pressimist ja ettevaatlikult laskumist – seda kõike vaevalt kümne kilomeetri jooksul. Aga peamised olid ikkagi vaated värvilistele saviküngastele, vulkaaniliste ja muud sorti kivide lademeile, samuti Rohelisele jõele. Nende pärast kulus rajal tund ja veerand. Muidu oleks selle saanud rahulikult läbi sõita 55 minutiga.

Mõtlesin, et enam ägedamaks minna ei saa. Ent eksisin. Sõitsin kiirteel, mis lubab kiirust kuni 80 miili tunnis, Green Riveri (leia linn fotol vasakul!) külje alt tagasi itta, Crescent Junctioni suunda, kus peamiseks, vaat et ainsaks elumärgiks on poeke, mis müüb näljastele möödasõitjatele vinnutatud liha. Päike siras endiselt taevas, loodus oli avar, tee hea. Panin raadio mängima. Sealt tuli roki stiilis tempokat kantrit – või kantri stiilis rokki. See muusika ja aknast avanev vaatepilt vedas iseenesest suu kõrvuni. Kõik kokku – elamus Athena rajalt, lai ja kiire maantee, lõputu looduse tühjus – tekitas tänutundest nii tugeva emotsiooni, et mis seal salata: õnnest tulid pisarad silma. Midagi täiuslikumat olnuks tol hetkel raske ette kujutada.

Tunded n-ö laes, sõitsin mööda juba tuttavat kruusakattega Ruby Ranch Roadi 7,2 miili lõunasse, parkisin auto enne liivast vadi hallile liivakiviplatsile paari heleda treileri juurde (fotol paremal) ning suundusin vähetuntud Dee Passi rajale. Ma ei teadnud sellest kuigi palju, sest seegi rada on ratturite seas vähetuntud. Peamiselt sõidavad seal mootorratturid, kes võtavad ette pikema Enduro Loopi. Sedasi läksin De Passi rajale igasuguste lootuste ja ootusteta, lihtsalt varast pärastlõunat sisustama.

Ega algus midagi erilist tõotanudki. Laskusin liivasele kuivanud oja põhjale, mille ääres passisid neli musta lehma. Silt teatas küll, et pigem on võimalik kohata desert bighorn sheep’e. Neid siiski ei näinud. Ainsat elevust tekitasid rajaäärsed varemad. Ühest kivihoonest olid säilinud osaliselt vaid seinad, selle kõrval asus täiesti viisaka avausega kelder, aga kui olin pressinud üle lühikese järsu mäekünka, tuli nähtavale vana viltu vajunud tilluke puitmaja (fotol ülal vasakul). Ei oska öelda, kas need hooned kuulusid kunagi karjapidajatele või kaevureile, aga selge see, miks need olid hüljatud: nii inimvaenulikus paigas muust maailmast sedavõrd kaugel ei olegi võimalik kaua vastu pidada.

Edasi läks rada isegi veelgi igavamaks, suundudes üle rulluvate küngastega taimetu hallikasrohelise maastiku (fotol paremal). Korraks, mõnesajaks meetriks, sai küll laskuda kitsasse kurvilisse vadisse, aga kui rada sellest välja tuli, järgnes sõit mööda täiesti kasutut, suuresti elutut ala, kus liiati tuli enamik ajast nõlvadest üles pressida. Seetõttu ootasin, millal jõuan juba Tenmile Point Roadile, korralikule kruusa- ja liivateele, kus kolme miili järel pidi rada keerama tagasi alguse suunas.

Tenmile Point Road oli arvestades selle kaugust Moabist ja Green Riverist üllatavalt hea (fotol vasakul). Jah, olid ka mõned pehme liivaga ja õrnalt kivised lõigud, aga enamasti sai seal kihutada justnagu mööda asfalti. Tee ääres nägin kahte treilerite linnakut. Need olid tekitanud mootorrataste ja ATVdega sõitjad. Märkasin, et ühes linnakus olid treilerid paigutatud ringikujuliselt nagu ammustel aegadel, mil läände rändajad seadsid niimoodi oma kaarikud, et kaitsta end paremini indiaanlaste rünnakute eest.

Aga siis, kui rada tumepunase liivakattega Tenmile Point Roadilt paremale kivikõrgendike poole keeras – sealt läheb ka Crystal Geyser Jeep Route –, sai senine vähene emotsionaalsus tugevasti kompenseeritud. Pressisin kividevahelistest tõusunukkidest üles kivikõrgendiku harjale ning vaated, mis sealt edaspidi avanesid, olid muinasjutulised ja müstilised (fotol paremal). «Mis asi see nüüd on?!» hüüatasin kõva häälega. Vaatasin seda supersürreaalset loodust ning küsisin endalt, taas valjusti: «Mis selle asja mõte on?!»

Sest kui näed sellist uskumatult kummalist, värvikat, ebamaist loodust (fotol vasakul), hakkad paratamatult mõtlema, kes ja milleks on selle loonud. Inimesel pole seal midagi teha. Loomadel ka ilmselt mitte. Taimed seal samuti suurt ei kasva. «Täiesti mõttetu maa!» Ja see ei ole öeldud taunivalt, vaid imestavalt. Järeldus: ju see erikummaline maa ongi loodud selleks, et seal jalg- või mootorrattaga, ATVde või džiibiga sõita ja ahhetada.

ATV-sõitjaid nägin seal tõepoolest. Jäin vaatama, kuidas nad kõige järsumast tõusust üles saavad. Mul oli seal raskusi, et leida suurte kivide ja lahtise liiva vahel optimaalne marsruut, mida mööda ratast üles talutada. Aga siis tuli esimene ATV ja sõitis mäest üles, nagu poleks probleemi ollagi (fotol paremal). Pärast juht tunnistas, et on oma seltskonnaga seda rada sõitmas käinud juba üle 20 aasta ning iga kord olla see erinev – olenevalt ilmastikust, mis võib aasta jooksul rada oluliselt muuta. Kuid too tõus, mille juures peatusin, on tema sõnul iga aastaga muutunud üha hullemaks. Arusaadav, sest ega pidev masinate hävitustöö saa midagi paremaks teha. Iga sõiduk, mis seal üles rühib, annab oma panuse tõusu lõhkumiseks ja purustamiseks.

Olin rõõmus, rahul ja õnnelik, et Dee Passi rajal (fotol vasakul) oli pakkuda nii eriline geoloogiline üllatus. Minu hinnangul on too värvikirev, umbes kolmemiiline lõik isegi võimsam ja ekstravagantsem kui Athena rada. Viimased kaks-kolm miili kulgesid mööda pehme liivaga teekest üle madala rohelise põõsastikuga tasandiku. Liiv polnud siiski nii sügav ja pehme, et oleks sõitmist seganud. Kokku mõõtis rattakompuuter Dee Passi raja pikkuseks 13,2 miili ja Endomondo 22 kilomeetrit. Rajal viibisin kümme minutit üle kahe tunni, puhast sõiduaega kogunes kompuutri andmeil 1:33.

Pärastlõunal võtsin autoga suuna Grand Junctioni poole, kuhu jäi ligi sada miili mööda I-70 kiirteed. Raske sõit oli. Uni tikkus korduvalt peale. Mitmel puhul tekkis ehmatav tunne, et laseks rooli taga silma looja. Eks ligi kolm nädalat pikki seikluspäevi olid organismi oma jälje jätnud. Puhata polnud ju kordagi aega. Ega polnud selleks ka tahtmist. Sest need 19 päeva rattasõitu olidki tegelikult puhkus.

Fotode autor Priit Pullerits.