Pullerits: Miks pikk üksildus ratta seljas ajab kauges paigas hirmu peale?

Tund aega väljas – ei kedagi teist. Kaks tundi – ikka mitte kedagi. Kolm tundi – endiselt ei ühtki hingelist.

Kuhu küll kõik inimesed on jäänud?

Ainsad elusolendid, keda nägin, olid kaks must ronka. Ja nad mõlemad lendasid väga madalalt, vaevalt viie meetri kõrguselt üle mu pea, nii et pidin kõva häälega hõikama, et neid eemale peletada. Istusid siis lähedale suure kivi otsa ja jäid rahulikult ootele. Nagu valvaksid, millal ma suures üksilduses otsad annan, et tulla siis innukalt silmi nokkima.

Ronkade madallendu üle pea võis ehk seletada sellega, et viibisin kõrgel kalju serval. Sevenmile Rim on selle nimi (fotol paremal ja ülal vasakul). Ja Sevenmile’i kanjon on see, mis allpool haigutab. Neile, kes Moabi teavad, meeldetuletuseks: just Sevenmile’i kanjonit pidi kulgeb tee Canyonlandsi rahvusparki.

Teisisõnu: ümbrust arvestades viibisin justkui pilve piiril.

Seal kõrgel oli aga kohutavalt tuuline. Sellepärast, et läänest on lähenemas suuremat sorti torm (fotol vasakul). Tuule kiirus küündis täna üle 40 km/h, puhuti veelgi rohkem. Kohati oli tunne, et see tahab ümber lüüa. Aga vähemasti oli soe, tublisti üle 20 kraadi. Kuid homseks, kolmapäevaks, jõuab kohale jahedam õhumass ning temperatuur langeb kümne kraadini. Tuule tugevus püsib. Ilmselt tuleb ilm, mis seab kõik tegevused vabas õhus küsimärgi alla.

Juba täna, nagu näha, ei julgenud paljud välja tulla. Kui sulle tuulehoog liivatolmu ikka näkku paiskas, oli targem silmad kinni pigistada. Ei tea, kas tuul ja tolm mõjusid ka elektroonikale – igatahes hakkas ratta kompuuter Sevenmile Rimi peal ühtäkki streikima (fotol paremal; allapoole laskudes hakkas kompuutee imelikul kombel siiski uuesti tööle) ning ka fotoaparaat teatas üksvahe, et tal on probleeme kaardi lugemisega. Need pisiasjad võivad seletada, miks valitses Sevenmile Rimil täielik inimtühjus.

Eks see ole ka ränk rada üle Sevenmile Rimi (fotol vasakul raja algus). Ligi neli miili vältab peaaegu lakkamatu tõus. Ja see ei ole tõus mööda ilusat kruusateed. See on tõus, nagu siinkandis ikka: astangud, teravad servad, lahtised kivid, praod, liiv, tolm... Kui tahad üles sõita – mis on pingutusest hoolimata ikkagi palju kiirem edasiliikumise moodus kui ratast käe kõrval lükata –, pead väga hoolikalt trajektoori valima: silmad peavad kogu aeg 5-10 meetrit eespool raja sõidetavust hindama, samas pead õigel hetkel kiirendama, et järsemast kohast üle saada, aga ühtlasi pead jälgima, et pedaalide töö raja reljeefiga klapiks. Kui vänt jääb ebasoodsas kohas madalasendisse, võid põrutada sellega vastu kivi ja siis juba vaata, et kukkumata ratta seljast maha saad. Aga tõusul uuesti sadulasse istuda ja väntama hakata, nii et koha pealt ka minema saad – see pole teadagi lihtne.

Lisaks valitseb Sevenmile Rimil suuremat sorti segadus (fotol paremal). See on ilmselt üks kõige rohkem maasturite ja mootorratturite poolt kaootiliselt läbisõidetud piirkondi Moabi ümbruses, mis tähendab, et igasugused haruteed jooksevad risti-rästi ning sageli on võimatu aru saada, milline tee on nn peatee, see õige tee. Küsitavuste tekkides valisin alati vasakpoolse, kanjoni serva poole hoidva raja.

Paraku ei ole orienteerumine siinses looduses nii lihtne (fotol vasakul), nagu jutu järgi võiks arvata (vali kanjoni serva poole hoidev rada...) ning kaardi põhjal oletada. Esiteks sa ei näe, kuhu üks või teine rada siirdub. Ei näe seepärast, et maastik on väga ebaühtlane. See, kes hakkab lihtsalt loogilise suuna järgi minema, võib sattuda suvalise väikese kanjoni servale või mõne muu ületamatu takistuse peale. Kõik see teeb olukorra veidi ärevaks, eriti juhul, kui sa ei näe kusagil kedagi teist.

Üksildus on lõõgastav teatud piirini. Muidugi on tore otsida üles Uranium Arch (fotol paremal), laskuda sinna mööda nii järsku rada, et sellest allasõit lõpeks tõenäoliselt libisemise ja kukkumisega. Loomulikult on tore seal olla üksi, ilma et keegi jalus tolgendaks või oma jutuga segaks. Võtad otse kaare all seljakotist banaani ja sööd selle jõuvarude kosutamiseks – ei jää kellegi pildile ette.

Aga kui juba kolmas tund läheb kedagi nägemata, hakkad inimestest puudust tundma. Ikka seepärast, et mis siis saab, kui midagi äkki juhtub. Valisin rohkem kui miili pikkuse laskuva harutee lõunasse (fotol vasakul), mis kaardi järgi otsustades võinuks pakkuda ilusat vaadet Sevenmile’i kanjoni ülaosale. Aga siis näed läbi paksu liiva sõites, et sellel on kellegi värsked käpajäljed. Esimene mõte on muidugi, et puuma. See mõte tekitab külmavärinaid.

Samas oled juba loodetava vaatepunkti poole teel, nii et narr oleks ka ümber keerata. Silmadega pingsalt ümbrust takseerides – ja hirmuga südames, mis seal salata – sõidad ikka edasi. Ja mis on tulemus? Tulemus on see, et tee kaob lihtsalt hallil liivakivil rohelise madala taimestiku vahel olematusse ning mingit võimsat vaadet kuskilt ei paista (fotol paremal). Kuradile kõik! Kähku tuldud teed tagasi!

Sellistes olukordades aitavad rahustada tuttavad maamärgid. Antud juhul Merrimac Butte ja Monitor Butte, kaks hiiglaslikku eemalt vaadates risttahuka kujulist tumepunast liivakivikõrgendikku (fotol vasakul), mille juures käisin kolm aastat tagasi ning sain igati meeldejääva elamuse, sest ilm oli päikeseline ning kõrgendike ümber ukerdasid Jeep Grand Cherokeed. Too oli rahvusvahelisele autoajakirjanike seltskonnale korraldatud testisõit. Noile oli huvitav kaasa elada, mis moodi nad raskel maastikul hakkama saavad.

Sedapuhku valitses Monitori ja Merrimaci kõrgendiku ümber vaikus. Ei ühtegi autot ega mootorratturit – mitte kedagi (fotol paremal). Ometi peaks olema kõrghooaeg, paari päeva pärast algab siin Ameerika maasturihullude kokkutulek, Jeep Safari, ning sellega seoses, nagu kaks kohalikku mulle hommikul elupaigas mainisid, võiksid esimesed saabujad juba kohal olla. Aga nädala algus, võrreldes nädalalõpuga, mil hommikuti oli peatänav autodest lausa umbes, on siin olnud hämmastavalt vaikne.

Sõitsin ümber Merrimac Butte’i (fotol vasakul) ning võtsin siis piki massiivse Lone Mesa idaserva suuna põhja poole, sinna, kus tõusevad liivaselt tasandikult Determination Towers. Põhja poole minek, nii palju kui teadsin, pidi tähendama paksu liiva sisse minekut. Liiv on aga iga ratturi suuremaid vaenlasi. Kuid too oli ainus tee tagasi mu auto juurde Cotter Mine Roadil – juhul, kui ma ei soovi tuldud teed tagasi minna. Aitäh, ei soovi.

Selleks ajaks, kui mööda liivast teed Determination Towersitele lähenesin (fotol paremal), polnud ma näinud ainsatki inimest juba rohkem kui kolm tundi. Ent seal, kõrgete tornide taga, märkasin kahte Jeep Wranglerit, üks valge ja teine punane. See andis ühtlasi lootust, et ehk saan seal kelleltki küsida, milline tee Determination Towersite juurest (fotol all vasakul) edasi põhja poole valida. Sest variante oli kaks: läbi Tusheri kanjoni, mis on pikem ja mulle varasemast tundmatu tee, või läbi Milli kanjoni, mis on lühem, kuid mulle kõige esimeselt Moabi rattaekspeditsioonilt koos Jaanus Laidveega osalt tuttav variant.

Maasturimees ütles seda, mida olin tegelikult isegi kahtlustanud: et Tusheri kanjoni tee on kohutavalt liivane. Ta küll uuris, kui kaua ma tavaliselt siin rattaga päevas sõidan, ja kui ütlesin, et 6-7 tundi, siis lõi ta kahte kätt kokku ja kinnitas, et sel juhul ma hätta küll ei jää. Kuid soovitas ikkagi võtta Milli kanjoni tee, mis pidi olema osalt liivane, osalt kivine. Võtsin ta nõu kuulda.

Kuna tee Milli kanjoni suunas kulges kergelt allamäge, olid paksu liivaga lõigud (fotol paremal) hämmastavalt kergesti läbitavad. Selleks tuleb lihtsalt hoog üles võtta ning hoida ratast nii, et see jookseks hästi otse, sest niipea, kui veidigi vingerdama hakkad, kaotad hoo ja siis on sadulast maha astumine enamasti juba paratamatu.

Milli kanjoni rada viis kohta, mida teadsin juba seitsme aasta tagusest käigust. Seal algab hiiglaslik kergelt lõuna suunas tõusev liivakiviväli (fotol vasakul), mille idapoolses servas kõrgub Kohtumaja kalju, Courthouse Rock. Mäletan, et toona, seitse aastat tagasi, olime Laidveega tollest väljast sedavõrd vaimustatud, et sõitsime sealt üles, siis alla tagasi ja siis uuesti üles.

Sedapuhku ulus üle liivakivivälja marutuul. See oli kohati nii tugev, et tõukas lausa laugematest tõusukohtadest üles. Väntasin ümber liivakivivälja lõunatipus seisva suure kaljumüraka ning keerasin siis tolle idaküljel, kus sai väikest tuulevarju, allapoole tagasi. Üle liivakivi alla sõites ei saanud hoogu liiga kiireks lasta, sest selja tagant paistva valguse tõttu ei olnud praod ja lõhed liivakivis peaaegu üldse nähtavad, enne kui need otse sulle otsa vaatasid (fotol ülal paremal). Esirattaga suure hoo pealt sellisesse prakku või lõhesse sõitmine lõpeks mõistagi üle leistangi lendamisega. Mis edasi saab, sõltub sellest, kas su liikumisvõime säilib või mitte.

Vähemasti ajas päike end päeva teises pooles nii palju pilvede tagant välja, et tegi laskumise mööda punakat slickrocki kitsas kanjonis äärmiselt emotsionaalseks, hingekosutavaks. Kõik varasemad mured ja hirmud haihtusid. Valgus langes otse Kohtumaja kaljule (fotol vasakul), mis meenutab veidi kuulsat Park Avenue seina Archesi rahvuspargi sissesõidu tee algusetõusu tipus.

Laskumise lõppu jõudnud, pidasin aru, mida veel ette võtta. Sest kell polnud veel viiski, aega oli küll ja küll. Autoni oli mööda laia heleda tolmuga kaetud Cotter Mine Roadi (fotol kõige all paremal) vaid umbes kaks miili, olgugi et vastutuult. Niisiis otsustasin, et pööran lääne poole ja sõidan piki Milli kanjonit (fotol paremal) veidi ülespoole.

See oli õige ja hea otsus, sest võrreldes kuiva ja tolmuse kiviga, mida olin näinud terve päeva, pakkus Milli kanjoni alumine ots hoopis teistsugust vaatepilti. Nagu ei olekski enam Utah’s. Kanjoni põhjas voolas imeväike oja, kuid sellest piisas, et anda elujõudu rohelusele, sh pikkadele kõrkjatele. Pärast pikka päeva hallil kivil ja lendleval liival tuule käes oli Milli kanjoni põhja rohelus, kanjoni punased seinad ja õhtupoolikuks peaaegu klaariks, üleni siniseks löönud taevas kui pesueht kitš (fotol ülal vasakul). Ja selline värviküllane kitš mulle meeldib.

Kokku viibisin rattaga väljas viis minutit üle viie ja poole tunni. Mitte just pikk päev, aga tuuli oli see-eest vali. Selle ajaga sõitsin Endomondo andmeil maha 40,3 kilomeetrit. Kui palju kogunes puhast sõiduaega, ei oska sedakorda öelda, sest rattakompuuter vahepeal ju streikis. Õhtul võtsin endale nähtud vaeva eest preemiaks grilled chicken fajitas burrito, mis maksis kaheksa dollarit (koos maksuga 8.77). Kahju, et mu lemmikpaik, Hiina kiirtoidukoht Main Streeti ääres on kinni pandud – nii tahaks vahel mehhiko toidule vaheldust.

Homme on ettenägematu, mis saab – ja kas üldse midagi saab. Tõotab tulla ekstraordinaarne ilm.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.