esmaspäev, aprill 08, 2019

Pullerits: Kas Moabi rattameka muutub kohe enamikule kättesaamatuks?

Igal hommikul, kui kell kaheksa ärkan – ja mida päev edasi, seda väsinumana – ning lähen office’isse, et valada kannust kohvi – see on tasuta; it’s a great country! –, kohtun seal kohaliku mehega, kes meenutab mulle Tähtvere puhkepargi haldusjuhi Marti Viilu veidi vähendatud varianti. Ta elas varem nelja tunni autosõidu kaugusel Salt Lake Citys, Utah’ pealinnas. Nüüd elab juba tükk aega Moabis. Kord läks hommikune vestlus sellele, mis vahe on neil kahel kohal. Ja ta ütles nii:

«Kui sul on Salt Lake Citys halb päev, siis sul on halb päev ja miski ei aita. Aga kui sul on Moabis halb päev, lähed lihtsalt siiasamasse loodusesse ja sul on kohe kõik hästi.» Ta pilk ütles: vaata ümberringi ja sa näed isegi, kui kaunis ja imeline siin igal pool on.

Tõsijutt, et kaunid paigad on siin kiviga visata (ja kive on siin oi kui palju!; nagu ka kauneid paiku). Näiteks Slickrock Bike Trail (fotol ülal paremal), maailma küllap kuulsaim ja igal juhul kaunim maastikurattarada, asub otse Moabi kõrval. Selleks ei pea isegi autoga kusagile sõitma. Väntad kesklinnast kaks miili – tõsi, vändata tuleb vastumäge (ja tõus on karm), mistõttu võib olla siiski mõistlikum autoga raja algusse sõita, ehkki autoga juurdepääsu eest kasseeritakse viis dollarit (aga see on siin ka ainus koht, kuhu autoga sõitmise eest tasu küsitakse; fotol ülal vasakul) – ja palun väga: oledki Slickrocki rajal.

Jätsin oma Nissan Rogue’i rendimaasturi Slickrocki rajale viiva tõusu alla linnapargi parklasse ja pedaalisin mäkke. Mitte seepärast, et viit dollarit kokku hoida – ehkki võit seegi –, vaid seepärast, et otsustasin poolel tõusul, seal, kus vasakule jääb Moabi prügila – väidetavalt maailma kõige kaunim prügila: taustaks punased liivakivi nn uimed (fins) ja lumised La Sali mäed –, keerata Hell’s Revenge’i ehk Põrgu Kättemaksu maasturiraja väljapääsuteele (fotol paremal), sest seda mööda pääseb Šveitsi juustu ahelikule (Swiss Cheese Ridge).

Aga enne ahelikule jõudmist tuli ratast lükata ligi pooleteise miili jagu vastumäge läbi paksu tolmja liiva ja tõsta korduvalt üle suurte kivide, kust mootorrattad ja bagid üllatavalt kergelt ja muretult alla tulid (fotol vasakul). Kui seda kõike oma silmaga ei näeks, siis arvaks, et sellise tee läbimine ükskõik millise sõiduvahendiga on kas võimatu või lõpeb masina suuremat sorti lõhkumisega. Enne ahelikule jõudmist tuli talutada ratas alla hullumeelsest, lahtiste kividega järsust laskumisest, mille nimi on Rubble Trouble (suvaline tõlge: Purujama).

Pärast kõike seda vaeva ja higistamist – sooja oli tublisti üle 20 kraadi – oli kogu Šveitsi juustu ahelik minu päralt. Ei kedagi teist. Mu paremal käel kerkis punane liivakivisein, mille peal ja taga kulgeb kuulus Slickrocki rattarada, vasakul aga avanes vaade Gold Bar Rimile ja Moab Rimile, mille vahelt voolab läbi Colorado jõgi (fotol paremal), mis Arizonasse jõudes läheb läbi maailmakuulsa üüratu Suure kanjoni. Otse all laiub Spanish Valley ehk Hispaania org, kus paiknebki Moab – linn, mida võib-olla kaks kümnendit tagasi teadsid vaid üksikud, mida kümnend tagasi teadsid juba mõned, aga mis nüüd on muutunud sõna otseses mõttes mitte ainult Ameerika, vaid kogu maailma seiklushimuliste mekaks.

Ma ei hakka siin kellegi aega kulutama ja kirjeldama, mida kujutab endast Slickrocki rattarada (fotol vasakul), sest igaüks, kes maastikurattasõidust midagigi teab, ei ole sellega mitte pelgalt kursis, vaid on seda ka oma jalgadega järele proovinud. Slickrocki raja läbimine on igale maastikuratturile sama endastmõistetav, lausa kohustuslik, nagu imikule tissist piima saamine.

Kui Slickrocki rada on sama, mis seitse aastat tagasi, kui seda esimest korda oma Moabi ekspeditsioonil koos Jaanus Laidveega läbisin, siis Moab on selle ajaga muutunud kõvasti. Moab on muutunud isegi võrreldes tunamulluse suvega, mil siin viimati käisin. Näiteks hiina toidu kohvikut peatänava (fotol paremal) ääres enam ei ole. See oli hea koht, kus said õhtuks seitsme dollari eest sellise portsu, et ka hommikusöögiga oli mureta. Selle asemel asub nüüd mehhiko restoran.

Vahepealsete aastatega on juurde ehitatud teisigi kohti ja hooneid, mida varem polnud märganud (fotol vasakul). Kõik see tähendab, et Moabi populaarsus üksnes suureneb. Ja hinnad loomulikult tõusevad. Näiteks tunamullu tuli kahekorruselise kahe magamistoaga ridaelamu nädala pikkuse üüri eest maksta ligi 1100 dollarit. Sellised hinnad meenutavad juba Silicon Valley hinnataset, mida kõik eestlased, keda seal mullu sügisel intervjueerisin, nimetasid üldistavalt hullumeelseks – et teenid seal küll palju, aga enamiku teenitust maksad elamise eest ära.

Elan praegu Moabi ilmselt kõige soodsama hinnaga paigas (fotol paremal), mille asukoha jätan siinkohal enda teada, et mitte suurendada niigi suurt nõudlust ja hindu sedasi veelgi kergitada. Olen igati rahul: toas on lai ja pehme voodi, külmik, mikrouun, teler (mida ma ei vaata), radiaator, konditsioneer. Tasuta internet on ka olemas, ehkki mitte kõige kiirem. Tualett asub kolmkümmend sammu ümber nurga. Seal on võrreldes kolme aasta taguse ajaga tehtud põhjalik uuenduskuur. Ja auto saan mõistagi parkida otse oma majakese kõrvale. Inimesed on siin viisakad ja vaiksed. Enamik on saabunud oma hiiglaslike treileritega ning veedab enamiku ajast nois.

Kuid kõigile ei jätku kindla katuse ja pisukestegi mugavustega ööbimispaiku. Moabi ümbruses asub palju suuri telklaid ning kõik need on rahvast paksult täis (fotol vasakul treileripark Slickrocki rattaraja läheduses). Eile hommikul, kui sõitsin piki Colorado jõe kallast Onion Creeki ehk Sibulaoja kanjoni poole, nägin, kuidas ühe suure tumepunase kivi varjus ajasid kaks lihtsalt mati maha laotanud seiklejat end sealt püsti – nemad olid ööbinud suisa lageda taeva all. Kellel tärkab lihtsalt talve lõpus mõte, et sõidaks kevadel Moabi, peab pettuma: vaevalt ta kuskil motellitoa leiab. Kevad on siin kõrghooaeg.

Aga algaval nädalal läheb elu Moabis täiesti pööraseks. Nädala teises pooles algab Jeep Safari, igakevadine maasturifännide kokkutulek (fotol paremal maasturid Hell's Revenge'i rajal). Kohalikud räägivad, et siis keerdub elu pea peale, nii et isegi süüa pole enam saada. Maasturifännid pidavat kogu City Marketi – veelgi suurem pood kui meie Selver – toidust nii puhtaks ostma, et koguni saia pole saada. Ja linnast läbisõit võivat võtta tunde.

Nädalavahetusel ehk eile ja täna juba kogesin hommikul peatänaval ummikut. See oli midagi täiesti uut, seninägematut. Moabi pole ennast suurt ollagi, elanikke veidi üle viie tuhande, lisaks on inimeste elamised piki avarat orgu viie-kuue miili ulatuses laiali, nii et asustus peaks olema hõre (fotol ülal vasakul; taamal La Sali lumised mäed). Aga võta näpust! Läbi linna kulgeb lai tee, kus mõlemas suunas on kaks sõidurada, lisaks üks rada ümberrivistumiseks neile, kes tahavad üle vastusuunaliste radade vasakpööret sooritada, ning samuti on mõlemas suunas peatee ääres lai riba autode parkimiseks. Aga ikkagi nõudis laupäeva hommikul üle kümne minuti autokolonnis venimist, et kesklinnast pooleteise miili kaugusele piki Colorado jõe kallast kulgeva 128. maantee alguseni jõuda.

Võtsin City Marketist ka kaks kinnisvarabrošüüri, kuid pole jõudnud nendega veel põhjalikult tutvuda. Aega pole. Pikad päevad mööduvad rattaga looduses ehk seal, kus igaühe halvast päevast saab ruttu hea päev. (Mitte et mul päevad siin muidu halvad oleksid – ei, kaugel sellest.) Kuid pealiskaudsel sirvimisel märkasin, et juurde ehitatakse palju just luksuslikuma väljanägemisega eramuid, mis annab kujukat tunnistust selle kohta, kes on siia linna oodatud (fotol ülal paremal eramu minu elukoha naabruses, mida kaks aastat tagasi siin veel polnud).

Paar päeva tagasi küsisin Marti Viilut meenutavalt mehelt, et juhul, kui peaks tahtma ka aasta pärast kevadel Moabi seiklema tulla, siis millal on õige aeg siin linnas elamine reserveerida (fotol vasakul lai tänav Moabi kesklinnas). Seitse aastat tagasi, oma esimese aprillikuise rattaekspeditsiooni eel, sain elamise kinni panna jaanuari lõpus. Siis oli isegi mitme koha vahel valida. Nüüd aga ütles Viilu teisik lühidalt: «Right now!»

Mitte just siin, praegu ja täna, täpsustas ta igaks juhuks, nähes mu üllatusest suuri silmi, vaid peaks piisama ka sellest, kui panen edasiseks koha kinni enne, kui siit ära koju sõidan. Ehk sisuliselt siis aasta jagu ette.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.

12 Kommentaarid:

At 10:01, Anonymous Anonüümne said...

See elukoht office nurga taga majas nr 2 oli muidugi tõsine salatsemine. Ja see bronni jutt on üle võlli. Vabalt võib praegu bronnida mai lõpus majakese nr 4.

 
At 11:54, Anonymous Toits Pärnumaalt, ratta- ja jooksusõber said...

Isand Pullerits on siin blogis aastate jooksul palju kordi kirjeldanud, kuidas ta ratta ka iga pisema asja pärast ühe või teise mehaaniku osavatesse kätesse usaldab.
Siit küsimus: a mis saab siis, kui seal Moabi teravatel kividel turnides selline suht tavapärane olukord nagu rehvi purunemine peaks aset leidma? Kas varurehv/pump/suruõhuballoon olemas ja oskused rehvi vahetada ka?

 
At 14:17, Anonymous Anonüümne said...

Toits, automassin on ju alati lähedal, asi siis see rattake selga visata ja otseteed mööda kaljud mõnekümne minutiga pagasiruumini jalutada. Küll tsentrumis korda aetakse, saabki ise samal ajal rahulikult ko-fi luristada je ringi uudistada.

 
At 17:22, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, auto on teinekord väga kaugel. Üleeile oli auto näiteks 28 miili kaugusel! Eks ma seepärast ettevaatlikult sõidangi, et sõiduvahendit mitte ära lõhkuda. Parandada laskmine on siin kallis lõbu, siin inimese tööaeg maksab, ja ropult.

Jah, 10:01, mai lõpus võite tõesti midagi saada, aga vaadake ka mai lõpus temperatuure - üle kolmekümne! Sellise kuumusega ei sõida siin keegi rattaga. Seepärast ongi hooaeg märtsi lõpust mai keskpaigani.

 
At 18:14, Anonymous Anonüümne said...

Tugineme ikka Moabi allikatele tipphooaja määramisel:

Option Price List
PEAK SEASON: March 15 - June 15, September & October

NON-PEAK SEASON: November - June 16 - August 31 (excludes Labor Day Weekend)

SPECIAL EVENTS: Jeep Week, Rally, Holiday Weekends

 
At 18:44, Blogger Priit Pullerits said...

Sel juhul: welcome to Moab! Milleks kaugelt kiibitseda, lükake endale ratas siin istmiku alla ja tuld!

 
At 19:21, Anonymous Anonüümne said...

Näete siis Padre kutsub teid lahkelt Moabi. Welkam! Kuid pidage silmas ja süüdistage vaid iseend kui tema käest haledalt lutti saate.

 
At 20:15, Anonymous Anonüümne said...

kas nagu rannamees rotti?

 
At 20:39, Anonymous Anonüümne said...

Täpselt nii!

 
At 21:59, Anonymous Anonüümne said...

Kolmas pilt, Njuuša!!
Oh no... See vist siiski rohkem Brenda või Janet. Aga siiski, pole hullu.

 
At 22:04, Anonymous Anonüümne said...

Ei no vaja ikka rotti panna. Vaja on koonerdada ja lokaliseerida oma ressursid prioriteersematele tegevustele. Moab - see on lõbu, ööelu, SPA-d, rattal ja rendikaga hängimine. Selleks on lihtsalt aega, taastumatut ressurssi ja nutsu, usutavasti taastuvat vara, liiga vähe. Ei ole nii, et hängin juustuaukude serval ja pappi tuleb nigu Maarjamaal raba. Pole seda oskust lõbu ja töö ühildamiseks.

 
At 05:16, Blogger yanmaneee said...

golden goose
nike air max 270
lebron 15
coach outlet online
coach outlet sale
christian louboutin shoes
air max 270
yeezy boost 350
nike air max 2018
fila

 

Postita kommentaar

<< Esileht