Pullerits: Kuus kilomeetrit ränka tõusu - seda sissejuhatuseks

Mees oli umbes kolmekümnene, minu pikkune, pea paljaks pöetud, paremas kõrvas läikles mingi kivike ning vasakut poolt peanupust kattis tumesinine tätoveering. Neid kehamaalinguid oli tal mujalgi, aga kus, ei mäleta enam, sest pooleldi potisinine pea tõmbas kogu tähelepanu endale. Tegin viisaka näo ja vabandasin tema ees.

Oli hiline õhtu võõra linna võõras motellis. Ja mul oli probleem. Ja agressiivse tätoveeringuga mees kannatas selle tõttu.

Seni oli kõik sujunud tõrgeteta. Pooleteise meetri pikkune 21 kilo kaaluv pappkast mu maastikuratta ja kõige muu varustusega, mida sinna kasti andis lisaks toppida, oli päeva jooksul õnnelikult üle elanud kolm lennureisi Tallinnast Stockholmi ja Reykjaviki kaudu Denverisse. Isegi Ameerika piiriametnik ei vaevunud mind küsitlema. Ainus, mis teda huvitas, oli reisi eesmärk. Ei hakanud pikalt seletama ja vastasin ühe sõnaga: «Vacation.» Puhkus. Sellest talle piisas. Alamo rendifirmast sain Nissan Rogue’i maasturi (fotol ülal vasakul) viie minutiga (oleks küll eelistanud Ameerikas ikkagi Ameerika autot, aga kokkuvõttes on kõik autod ühesugused) ning ka motelli Denveri teises otsas, lennujaamast poolesaja kilomeetri kaugusel, jõudsin pilkases pimeduses ühegi eksimuseta. (Ma ei kasuta GPSi, mis on tänapäeva inimeste abituse üks võimendajaid, vaid teen kavandatavad marsruudid endale sisuliselt selgeks, sest targem on loota iseendale kui tehnoloogiale.)

Ja siis ütles mulle motelli leti taga töötav tüdruk, et minu nimel broneeringut pole. Mille peale lõin koheselt paberid letti (taas, miks paberil dokument on alati kiirem ja selgem kui miski kuskil mobiili sügavustes), et näete, on küll. Mis välja tuli, oli see, et pärast mullust augustit, mil broneeringu tegin, oli motell vahetanud omanikku ja nime ning uus omanik polnud Booking.com-ist mu broneeringut saanud. Lugu päädis pooletunnise sekelduse ja asjaajamisega, mille käigus pidin helistama Inglismaale Booking.com-i teenindusosakonda, kust nõuti omakorda motelli ID-d (ärge küsige, mis see on!), mida letitüdruk loomulikult ei teadnud, aga lõpuks sai asi siiski lahendatud, kui üldse saab lahenduseks nimetada 21-minutilist mobiilikõnet Inglismaale, mis läheb ilmselt maksa poolteist korda sama palju kui mu öö, mille eest kasseeriti 51 dollarit. Kes veel tuleb ütlema, et internet ning uus tehnoloogia on kõikvõimsad ning muudavad asjaajamise kiireks ja sujuvaks!

Ja kogu seda asjaajamist vaatas hämmastava kannalikkusega pealt too tätoveeritud peaga mees. Loomulikult, nagu Ameerikas kombeks, küsis ta, kust tulen ja kuhu lähen. Ütlesin, et lähen hommikul edasi Utah’sse, seal on maailma parimad maastikurattarajad. Tema kostis selle peale, et I-70 kiirtee üle Kaljumägede (fotol vasakul ja ülal paremal) võib olla ettearvamatu, et kui lund tuleb, mis ei pruugi olla märtsi lõpus sugugi haruldane, võidakse kiirtee koguni sulgeda. Ja rääkis siis, kuidas hiljuti oli tee ääres toimunud neli lumelaviini, mis samuti tee kinni panid. Lühidalt: kogu ta jutt viitas, et sekeldusi ja ootamatusi võib tulla veel küll ja küll.

Hommik oligi Kaljumägedes, mis kerkivad kohe Denveri lääneservast, pilvine ja udune. Kuid mitte kauaks. Kui jõudsin paarikümne minutiga Idaho Springsi, lõi taevas silmapiiril lumiste tippude kohal erksiniseks (fotol paremal). See oli hea märk, sest ees ootas ligi kuuetunnine sõit Moabi, maailma maastikuratturite mekasse.

Pärast Breckenridge’i, kus Kelly Sildaru on Dew Touril korduvalt võitmas käinud, tegin esimese peatuse, et võimsaid valgeid mägesid mitte ainult autoaknast piielda. Nägin parklas veel ühte meest, jälle minupikkust, aga umbes neljakümnest, kes keksis hüppenööriga, endal kõrvaklapid peas. Palusin, et ta teeks must ühe pildi (fotol vasakul). Ja kui ta oli küsinud, kust tulen, ning ma vastanud, et Eestist, päris ta ühtäkki, kas ma oskan vene keelt.

«Aga muidugi,» vastasin talle. Ja küsisin vastu, kas tema ka oskab. Ta naeris selle peale ja ütles, et on venelane. Läksime üle vene keelele – hea võimalus seda Ameerikas veidi praktiseerida.

Kuid Sergei – nii ta end tutvustas – läks veelgi konkreetsemaks. (Fotol paremal reisijate peatuspaik lumistes Kaljumägedes.) Küsis, kust ma Eestist olen. Vastasin, et Tartust. Mille peale tal läks suu lausa kõrvuni ja ta lasi lendu üllatust väljendava väljendi, mille täpse tõlkimisega ma jänni jääksin. (Aga pole ka olnud viimastel aastatel võimalust vene keelt praktiseerida.) Ta teatas, et on Tartus käinud. Olgugi et 25 aastat tagasi – aga tal oli see endiselt meeles. Sergei rääkis, et on teel Torontost San Diegosse – seega sõidab läbi Ameerika – ning ütles, et ta tegeleb professionaalse turismiga. Mida iganes see tähendab. Selle kohta targu ei uurinud. Erinevalt näiteks temast, kes ta päris, kas sõidan üksinda. Ütlesin, et jah. Mille peale ta omakorda päris, kas see on mingi filosoofiline põhimõte. (Ta tegeleb enda väitel joogaga, mis võib seletada küsimuse tagamaad.) Vastasin, et võib ka nii põhjendada.

Aga aeg jooksis! Grand Junctionis enne Colorado ja Utah osariigi piiri oli mul kokku lepitud kohtumine El Jefe ehk Jacob Thādeniga. Ta töötab Grand Junctioni peatänaval The Gear Junctioni rattapoes (fotol paremal) mehaanikuna. Nimelt oli vaja, et keegi mu rehvidesse nn piima paneks. Toda piima on vaja selleks, et kui imepeenike kaktuseokas rehvi torkab, siis ei jookse see tühjaks, vaid piim täidab torke koha ja saad loodetavasti rahulikult edasi sõita.

Olin seadnud ajagraafiku nii, et pean Grand Junctionisse (fotol vasakul ja kõige esimesel fotol) jõudma keskpäevaks. Paraku jäin ligi pool tundi hiljaks. Seal olin omakorda planeerinud, et Jacob teeb väikse piimatöö ära paarikümne minutiga. Aga ta võttis asja põhjalikumalt ette, sest eks lennusõit võib rattale tekitada mitmeid defekte, mida asjatundmatu silmaga ei näegi. Üks tross tuligi välja vahetada ja nipet-näpet veel, nii et läks terve tund.

Kui lõpuks Grand Junctionist välja sain ja suuna Utah poole võtsin, oli kell juba kaks. Aga mul oli päevakavas ka üks rattasõit – ja sugugi mitte kerge. Ikka päris raske.

Huvitav, kuidas osariigiti maastik ikkagi erineb! Colorado lääneosas annavad tooni karmiilmelised Kaljumäed. Kiirtee I-70 tõusis kõige kõrgemas kohas, Vail Passil, 3250 meetri kõrgusele. Tee ääres paistis kohati tõepoolest meetrine lumevaip. Vaili suusakuurordis käis nõlvadel vilgas sõelumine. Aga Utah’sse jõudes ei muutu mitte silmapiiril kõrguv profiil, vaid ka kivide koostis ja struktuur. Utah on mitmevärvilise liivakivi maa (fotol paremal).

Ja teine asi: kui Colorados näed maantee ääres isegi Kaljumägedes tihedat asustust, siis Utah on justkui inimtühi (fotol paremal). Kiirtee ääres võivad küll sildid teatada, et tuleb mahasõit Sulphurisse või Danish Flati, aga mida need kohad endast kujutavad ja kus üldse asuvad, seda silm ei seleta, sest ümberringi laiub tühjus. Võiks koguni öelda, et maanteesildid kohanimedega on Utah’s sageli suuremad kui nood kohad ise.

Keerasin I-70-lt maha kagusse käänulisele ning lühikeste tõusude-laskumistega SR 128-le, mis hakkas umbes 20 km järel kulgema piki kuulsa Colorado jõe sängi. Hämmastav: tätoveeritud peaga mees oli väitnud, et tänavu tuli talvel palju lund, aga Colorado jõgi paistis küll rahulikum ja madalam, kui ma seda sel aastaajal varem näinud olen. Kuid ega ma palju selle üle juurelnud, sest lähenesin vanale Dewey sillale, pikimale puidust rippsillale terves Utah’s. Paraku pole sellest nüüdseks järel midagi peale raudpostide, kuna 11 aastat tagasi oli üks tikkudega mänginud tatikas selle põlema pannud.

Dewey silla varemete juures tõstsin oma maastikuratta Nissan Rogue’i pagasiruumist välja (fotol ülal paremal). Kell lähenes juba neljale. Tuli jalgadele valu anda.

Plaan oli sõita Pole Canyon Rimi rada mööda üles kalju servale, kust avaneb avar vaade käänulisele Colorado jõele Professori orus, Richardsoni amfiteaterile (ei, see pole teater, vaid dramaatiliste kaljudega piiratud tasandik) ning kauguses tükikesele Lossi orust (Castle Valley).

Aga enne ahvatles üks tundmatu tee mind Entrada Bluffsi teelt (fotol ülal vasakul) hoopis teises suunas, põhja poole. Sest too tee viis mäest alla. Mul polnud aimugi, kuhu, sest too tee jooksis mu kaardilt välja. Ent allpool avanes silmapiiril värvikirev maastik, mis muudkui meelitas, et sõida veel, sõida veel (fotol paremal). Kui põnev too tundmatu tee ka ei tundunud, tuli ots viimaks ikkagi ringi keerata ning asuda päevaplaani kallale, Pole Canyon Rimi tippu rühkima.

Tõus sinna oli korralik, sisuliselt katkematu. Ja see ei olnud mingi korralik tugevaks sõidetud kruusatee. See oli pesuehtne Utah’ džiibitee, milliste pärast see osariik maasturihullude seas populaarne ongi.

Pole Canyon Rimi rada (fotol vasakul ja all paremal)) on segu tumedast ja heledast peeneteralisest liivast, puruks sõidetud kiviklibust, rusikasuurustest ja suurematestki kivikamakatest, teravate servadega astandikest. Aga peab ütlema, et vändata kõigest 10-kilose Cube’i rattaga on hoopis teine tunne kui pressida üles 15-kilose Trekiga, millega olin teinud oma kaks eelmist Utah rattaekspeditsiooni, kevadel 2012 koos Jaanus Laidveega ja kevadel 2016 üksinda. 10-kilose rattaga on võimalik neid pööraseid teid täitsa edukalt rünnata. Ainus häda, nagu avastasin, on see, et esiratast üle astandiku serva tõstes seda nii hooga ei teeks, et selili lendad. Siis oleks kuri karjas.

Pea lakkamatu tõus kestis ligi kuus kilomeetrit. Mis seal salata, paaris kohas oli tee nii hull ja järsk, et targem tundus ratast käe kõrval lükata. Ja isegi kui proovisin jõuga noist kohtadest üles saada, siis väikse kiiruse tõttu hakkas tagaratas kas tühjalt ringi käima või viskas leistang mõne lahtise kivi peal viltu, nii et sadulast mahatulek oli sunnitud

Ühte asja tuleb veel möönda. Mul on küll korralik topograafiline, spetsiaalne ratturite-maasturimeeste kaart, aga ikkagi tekkis mitmel puhul ärevus, kas valin õige hargenemise. Seda ärevust suurendas tõsiasi, et päike hakkas üha madalamale laskuma, ja samuti see, et ma ei kohanud rajal mitte kedagi teist. Polar Canyon Rim ei ole siinkandis eriti popp ja tuntud rada, sest need, kes tahavad ränka tõusu võtta, valivad enamasti Top of the Worldi raja, mille alguseni oleks ma pidanud Entrada Bluffsi teed mööda veel kuus kilomeetrit edasi sõitma. Selleks polnud aega.

Ma ei mõõtnud kellaga aega, kui kaua ma Pole Canyon Rimi tippu (fotol vasakul) rühkisin, sest eesmärk ei ole siin endale mingit sportlikku treeningulaagrit korraldada. Ma ütlesin ju Denveris piiriametnikule, et mu Ameerikasse saabumise eesmärk on puhkus – ja neile meestele ei maksa valetada; nad on enamasti nii treenitud silmaga, et näevad su vale läbi.

Niisiis ei kavatsenud ma tipus kohe otsa ka ringi keerata, et tõus võetud, kohe tagasi (nagu Everesti vallutajad tavaliselt teevad). Mis mõte on pingutada, kui sa ei luba endale pingutuse vilju nautida (fotol paremal)? Sõitsin isegi mitusada meetrit edasi loodesse, et ammutada hunnitut vaadet teise nurga alt (fotol all vasakul). Ei ole midagi öelda: vägev! Eestis midagi sellist ei näe.

Ja siis lõpuks tagasi. Esimesed poolteist kilomeetrit laskusin mööda teist rada, kus avastasin sellise lõigu, mille ülaservast ei näinud isegi korralikult alla. Ei saa aru, kes sealt oma maasturiga või mootorrattaga üles või alla on sõitnud – see lõik näis nii kohutavalt järsk ja nii puruks lõhutud. Aga sõidetud sealt on, mida kinnitasid varasemad ohtrad jäljed.

Üllatuseks avastasin, et laskumine läks vägagi julgelt. Muidugi tuletasin endale mitmel korral lausa valjusti meelde, et hullu ei tohi panna ning tuleb säilitada ettevaatus, sest madalate varjude tõttu ei ole sugugi kõikjal näha, kui kõrged astangud ees luuravad. Ent igatahes oli laskumisel saadud mõnu ja põnevus (fotol paremal) seda vaeva väärt, mis kulus üles rühkimiseks. Oletan, et alla tulin neli-viis korda lühema ajaga.

Kokkuvõttes on esimese päeva saldo selline: autoga 558 kilomeetrit (fotol vasakul Castle Valley SR-128 ääres Moabist kirdes) ja rattaga 22,7 km. Rattaga olin väljas 2:17, millest sõiduajana mõõtis kompuuter 1:50. Endomondo andis keskmiseks kiiruseks veidi alla 10 km/h, mis illustreerib ilmselt ilmekalt Pole Canyon Rimi tõusu raskust. (Vilunumad mehed võiks Endomondos mu sõidu kaardi lahti muukida ja koos andmetega ka teistele analüüsimiseks teatavaks teha.)

Kõigi fotode autor Priit Pullerits