Pullerits: Kas rattaga saab sõita New Yorgis, kui oled ise Eestis?

Ei, see pole mingi trikiga küsimus. Ja vastus on sulaselge jah.

Külastasin talve lõpus Tallinna lähistel Märt Märtsonit (fotol vasakul), personaaltreenerit ja Hawaii Expressi müügispetsialisti, kes sõitis juba talve algusest seal, kus aga tahtis. Õigemini, kus aga Zwifti arvutiprogramm võimaldab. Näiteks New Yorgis Central Parkis või Londonis. Või mullusel MM-võistluste grupisõidu rajal Austrias Innsbruckis või nelja aasta tagusel MMi rajal Ameerikas Richmondis. Samuti saab ette võtta Tour de France’i karmi etapi, ligi 14 kilomeetri pikkuse tõusu Alpe d’Huezi otsa. Kusjuures isegi teiste ratturitega sai ta võidu sõita. Ja neile koguni tuulde võtta.

Olete proovinud? Teate ikka üldse, millest jutt? Kirjutasin sellest loo ka Postimehe Arteri Tehnoloogia rubriiki, aga kuna seal on lugu tasuline ning raha teil nagunii pole, et mu töö eest maksta, siis siin suure vastutuleku korras teile lühike, ent sisukas kokkuvõte.

Tehnoloogia areng on muutnud rattasõidu aastaringseks, nii et enam pole soojade maade sõitjail talvisel ajal erilist eelist. Vaja on vaid järgmisi komponente (lisaks rattale):

-    trenažöör (fotol ülal paremal);
-    rattasõiduprogramm (Zwifti-nimeline on nende seas väidetavalt kõige populaarsem);
-    kiiruse sensor, mis käib kas rummu peale või vända külge; või võimsusandur, mis käib vända või tagarummu sisse või pedaali külge; või direct drive trenažöör, millel on küljes oma võimsusandur.

Nüüd jääb üle sisestada arvutile oma kehakaal ning saata andmeside kaudu pedaalides arendatud võimsus. Kui rajal algab tõus või langus, on programmis täpselt kirjas selle protsent. Nendest andmetest arvutile piisab, et kuvada ekraanil, kui palju sõitja kiirus väheneb või suureneb. Näitlikustatult: kui lausikul püsis 80-kilose sõitja kiirus 200-vatise võimsuse juures 30 km/h, siis 10-protsendilise tõusu alates kahaneb kiirus sama võimsuse korral näiteks 12 km/h-ni. Kui tahta mäest üles sõita näiteks kiirusega 17 km/h, peab vändates kõvemini tööd tegema ehk rohkem võimsust arendama. Ja laskumisel, kui paras kiirus käes, saab mõnusalt tirri lasta – seisma ei jää.

Vähemasti Zwifti programm on nii tark, et võimaldab isegi tuules sõita. Kui haakida end ekraanil mõne ratturi selja taha – too rattur ise võib samal ajal oma ekraani ees vändata kus tahes maailma otsas –, näeb silmapilkselt, kuidas võimsus, mida peab endise kiirusega edasiliikumiseks tootma, väheneb oluliselt.

Tagatipuks saab osaleda koguni võistlustel ning kasutada seal ära tuules sõidu efekti.

Kas olete proovinud?

Fotod 1, 3 ja 5: Märt Märtson oma kodus ratast väntamas. Fotode autor: Erik Tikan, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rattatrenažöör. Foto autor: Erik Tikan, Postimees/Scanpix
Foto 4: Zwifti programm on viinud ratturi New Yorki teistega koos sõitma. Foto autor: Erik Tikan, Postimees/Scanpix