Pullerits: Kuidas ma sattusin mitte ekstraraskele, vaid tehniliselt ultraraskele rattarajale

«Kui kaugele sõidad?» küsis Denverist pärit noormeest, vanust kahekümnendate lõpus. Temaga tekkis kohe klapp, sest tal, nagu mulgi, oli tagaamordita ratas. Hardtail, nagu kohalikud ütlevad. Enamikul noist on topeltamordiga ratas, FS (full suspension) ehk nn fully. Üks fully-mees oli pool tundi tagasi näinud, kuidas ma kõrgete punaste liivakiviseintega piiratud Amasa Backi raja (fotol paremal) parklas rendimaasturist oma pelgalt esiamordiga Cube’i välja tõstsin ja jäi pikalt üle õla vaatama, nagu näinuks ilmutust. Siis hüüdis sõbrale: «Look, this man rides hardtail!» («Vaata, see mees sõidab tagaamordita!»)

Kui ta parklast oma fully seljas kruusateele keeras, et vändata pool miili vastumäge siinse ühe kuulsama, Amasa Backi raja algusse (fotol vasakul tõus pärast Kane'i oja ületust), hõikasin talle järele: «Fully is for softies!» («Topeltamordiga ratas on pehmodele!»)

Denveri noormees ütles, et tema on oma tagaamordita rattaga harjunud ega vaja fullyt. Ei oska isegi fullyt igatseda, sest pole proovinud. Küsisin denverlaselt, kui kaugele ta Amasa Backil (fotol paremal) läheb. See pidi kuulu järgi olema kohalike üks lemmikradasid. Ta ütles, et lõppu välja, Pothole Archini ehk Potiaugu kaareni. Mul oli sama plaan. Siis küsisin, kas ta tunneb Rockstackeri rada, mida pidi kavatsesin tagasi sõita. Videotest olin näinud, et see ei ole pehmodele. Aga videod võivad petta.

«Oi, ära Rockstackerile küll parem mine,» vastas mulle (pildil vasakul) denverlane. Ta seletas, et see on küll valdavalt allamäge, aga seal on nii järsud laskumised ja kõrged astangud, et ta on ise näinud, kuidas inimesed on seal viga saanud. Niisiis tõmbasin Rockstackeri oma plaanidest maha.

Et see mõne tunni pärast sinna tagasi panna.

Denverlasega ei saanud paraku pikalt vestelda, sest altpoolt tulid mootorite möirates džiibimehed (fotol paremal ja all vasakul) ja pidasid meie juures kinni. Esimene neist keris akna alla ja hüüdis mulle: «Hei, ma nägin su lugu! Ma ei oska su keelt küll lugeda, aga ma nägin pilte ja need olid head!»

Need olid needsamad mehed, keda olin kaks päeva tagasi näinud Steelbenderi rajal ning kellega olin pool päeva ühes sõitnud. Pärast saatsin neile lingi oma looga, nagu olin lubanud.

Järgmise džiibi juht hüppas lausa kabiinist välja ning tuli, nägu laial naerul, mu kätt suruma. Nagu oleks vana sõpra kohanud. Ta ütles, et oli lugu jaganud oma maasturiklubi kõigile liikmetele ja kõigil oli hea meel olnud. Kolmanda džiibi juht ulatas mulle oma visiitkaardi. Et märk kohtumisest ikka maha jääks.

Kui džiibimeestega jutu lõpetasin, oli denverlane koos talle järele jõudnud sõbraga juba kaugusse kadunud.

Amasa Back on raske rada (fotol paremal). Vaatasin, et isegi fully-mehed jäid sageli hätta ja pidid sadulast tulema. Paljud astangud on lihtsalt liiga kõrged, et seal üles sõita. Lisaks on astangute all sageli liiv, mis kahandab hoogu. Rajal tuleb laveerida kivide vahel, aga mis kõige raskem: peaaegu vahetpidamata üles pressida. Ja see ei ole mööda siledat asfalti üles sõit.

Aga Amasa Back pakub ka preemiat neile, kes vaeva näevad. Esimene vaatepunkt saabub kolme-nelja miili järel Jackson Hole’i serval (fotol vasakul). See on hiiglaslik väidetavalt vana jõesäng, mis kulgeb ümber Jackson Butte’i. Seal kohtusin kahe vennaga, üks elab nüüd Salt Lake Citys ja teine Las Vegases. Nad olid Moabi kanti sõitma tulnud, et veeta nädalalõpp koos. Las Vegase vend oli hakanud sõitma öösel kell üks, jõudnud kella üheksaks Moabi ning suundunud seejärel kohe rajale. Nad kinnitasid, et Moab on priima koht, kus maastikurattasõitu teha. Siis saabus altpoolt üks meditsiinitudengist patsiga neiu ning vennad jäid temaga rääkima, mina läksin oma teed.

Peagi ületasin Cliffhangeri maasturiraja ning võtsin suuna põhja poole, kus 0,7-miiline rada paistis kaardi järgi viivat kalju servale. Esmalt tõukasin ratta üle kivise mäe, siis sain liiva sees kiire laskumise, misjärel tuli taas üks kivine mägi ning seejärel väike liivakivist platvorm, kust avanenud vaadete peale ei osanud öelda muud kui «oh sa raisk!». Sügaval all voolas Colorado jõgi (fotol paremal), mis kaardus ümber Poison Spider Mesa ehk Mürgiämbliku mäe. Vasakul oli näha kaugusse suunduvat Amasa Backi kaljust idaserva.

Seejärel tagasi Cliffhangeri maasturirajale. Olin seda osa rajast sõitnud seitse aastat tagasi, kui käisin Moabis rattaekspeditsioonil koos Jaanus Laidveega, ning mõned kohad tulid igati tuttavad ette. Näiteks Jackson Hole’i serval kulgev kitsas ja vaat et ligi meetri kõrguste kiviastangutega rajaosa (fotol vasakul). Nagu ka paremale kaldu lamedate, kuid teravate servadega liivakiviplaatidega lõik, mis nii mõnegi raamatu väitel tahtvat maastureid teelt ära viia. Aga mõned kohad olid sellised, mis ei tulnud üldse tuttavad ette. Nagu tuttavad maasturimehed olid mulle seletanud, siis radade olemus pidi muutuma iga aastaga, sõltudes ilmastikust ning džiipide poolt neil korda saadetud lammutustööst.

Seal, kus maasturitee enam edasi ei lähe, keerasin lõunasse. Poolemiiline rada pidi viima kõrgeima vaatepunktini Amasa Backil.

Tõus oli pööraselt järsk. Õnneks oli pinnas täielikult tumekaspunasest ja hallist liivakivist, millel pole ohtu, et rattad tühjalt ringi käiksid. Kumm haakub liivakiviga ideaalselt. Kummardusin hästi madalale leistangi kohale, et keha raskust ühtlasemalt jaotada, ja proovisin huvi pärast, kas suudan üles vändata.

Kui Steelbenderi rajal kaks päeva tagasi olid džiibid andnud mulle etenduse, siis nüüd oli minu kord etendust teha. Ülal seisis kaks sinist bagi (fotol ülal paremal on bagid juba lahkumas ja laskumas) ning nende seltskond ei vaadanud enam kaugusse loodust (fotol vasakul), vaid jälgis huviga, kuidas üks rattur kõigest väest üles pressib. Juba sellepärast ei saanud enam jalga maha panna – kuigi tahtmine selleks mitut puhku oli –, et oleksin antava etenduse ära rikkunud.

Suutsin ikkagi üles välja sõita (fotol paremal). Bagide seltskond naeris mõnuga, kui tõusu otsas lõõtsutades leistangile lääbakile vajusin. Kulus ligi pool minutit, et hingamine vähegi normaalseks saada. Aga nad jäid ilmselt etendusega rahule, sest kinnitasid, et neil oli isegi bagidega tükk tegu, et üles saada. Heasoovlikult küsisid nad, kas mul vett ikka jagub, ja minu vastuse peale, et loodetavasti võib-olla, astus üks juht entusiastlikult oma bagi taha suure musta kasti juurde, tõstis selle kaane üles ning andis mulle jääkülma veepudeli. Ai, see oli hea!

«Who knows, maybe you saved my life,» ütlesin talle. «Kes teab, äkki päästsite mu elu.»

Kõva pingutuse krooniks tegin kalju serval kerge lõuna (fotol vasakul). Ega mul suurt peale banaani midagi võtta polnud, sest ei olnud arvestanud, et päev nii pikaks võib venida. Kahest varasemast Amasa Backil käigust mäletasin, et need läksid umbes kolme tunniga. (Tõsi, noil kordadel ei võtnud ma nii palju lisateid ette, nagu nüüd.)

Edasi Amasa Backi kõige kaugemasse punkti, Pothole Archi juurde. Sinna näitas kaart veidi rohkem kui kaks miili. Rada algas jälle järskude ja kitsaste laskumistega üle suurte kivide, mis ei teinud heameelt seetõttu, et tagasi tulles peab neist ju kuidagi üles pressima – õigemini küll ratast üles kandma.Sekka sattus õnneks ka veidi tasasemaid lõike (fotol paremal).

Poolel maal maastik muutus: algasid kollased liivakivikuplid. Kuid muresid tuli juurde. Kui kaardile vaatad, siis näed, et Amasa Backi tagaots on jutkui kitsas kaljukõrgendik. Aga kaart on petlik. Kui pead sõitma üle kuplite, siis nende vahel on üllatavalt kerge ära eksida. Kuplitele olid küll tehtud sinised märgid (fotol vasakul), mis tähistasid rada, aga paljudes kohtades olid need vaevu nähtavaks kulunud ja mõnes kohas ei paistnud neid üldse. Ja mis veelgi ärevust lisas: pärast bagisõitjatega kohtumist ei olnud ma näinud enam ainsatki hingelist.

Jälgisin pingsalt siniseid tähiseid, et mingil juhul ei eksiks. Samuti püüdsin teed hästi meelde jätta, et tagasi sõites võiks tunda end kindlamini. Aga mida rohkem ma kuplite taha kadusin (fotol paremal) ja nende vahel keerutasin, seda kõvemini hakkas süda lööma. Ja mitte pingutusest, vaid murest, kui peaksin järje käest kaotama.

Lõpuks jõudsin Potiaugu kaareni (fotol vasakul). Kuna sinna sõites polnud näinud mitte kedagi, oli nüüd raudkindel see, et olin sealkandis tõesti ihuüksi – see on tunne, mis ei mõju just julgustavalt. Aga kaar oli tõesti justkui potiauk: ronisin seinast üles selle ette ning nägin, et kaare taga asub ümar süvis, kus liivasel pinnal kasvab kidur puu. Igatahes kui keegi ülalt sinna potti sisse kukuks, siis omal jõul ta sealt välja ei saaks, kui potiauku ei oleks.

Seejärel ots ringi ja tagasiteele, silmadega kollasel liivakivil vaevu märgatavaid siniseid märke otsides. Aga vähemasti oli suund teada, nii et seetõttu võisin end veidi kergemini tunda. Ilma ühegi eksimuseta jõudsin kohta, kus vasakule hargneb Rockstackeri rada (pildil paremal hele joon). Rada, mida denverlane polnud soovitanud.

Aga ma ei tahtnud tuldud teed tagasi minna. Teadsin varasemast, et Amasa Backilt mööda vana džiibiteed laskumine on kätele ja kehale hirmus põrutav. Tahtsin kogeda midagi uut. Ja sedasi, pikalt aru pidamata, keerasin vasakule, Rockstackeri rajale. Ja kohe läks asi hulluks.

Juba paarikümne meetri järel oli valgetest kividest vähemalt pooleteise meetri kõrgune astang (fotol ülal vasakul), kust allasõit tundus enesevigastamisena. Tulin ratta seljast maha ja lasin selle käe otsas ettevaatlikult astangust alla. Edasi ei saanud sõita 50 meetritki, kui tuli veelgi hullem koht: sisuliselt püstloodis mitmekümnemeetrine laskumine mööda tolmust pinnast kivide vahelt (fotol paremal). Ettevaatlikult, samm sammu haaval talutasin ratta sealt alla, et mingil juhul sellega koos ei libiseks.

Seejärel sai veidi isegi sõita. Aga kuhu!? Hallile liivakivile oli värvitud roosakaid jutte, aga esiteks ei paistnud need kuigi hästi ega kontrastselt silma, teiseks oli neid kivile kantud justkui juhuslikult. Mingeid muid märke – kivikuhilaid, oksi jms –, mille järgi rajast aimu saada, ei olnud (fotol vasakul). Ja kuigi oli selge, et paremal on kalju ning vasakul järsak ning rada peab kulgema kuskil nende kahe vahel, pole see päriselt nii lihtne. Sest maastik siin ei ole tasane. Kui võtad vale suuna, võid sattuda mitme meetri kõrguse järsaku servale, kust alla ei saa. Või satud kohta, kus kaljusein tekib ette. Lühidalt: rajal püsimine muutus väga problemaatiliseks.

Mitmel korral kaotasingi raja (fotol paremal) käest. Liikusin siis edasi tunde järgi, vaadates kaugusse ja kasutades loogilist mõtlemist, kust rada võiks kõige suurema tõenäosusega minna. Üksikutes liivastes kohtades nägin küll varasemate ratturite jälgi, aga sain aru, et tegelikult olid need eksinud ratturite jäljed. Rõõm oli iga kord suur, kui jälle mõnda roosat märki nägin, ent teadsin, et see ei garanteeri, et püsin edaspidi õigel rajal. Ja küsida ka kelleltki polnud, sest pärast Pothole Archi juurest lahkumist polnud ma samuti kedagi kohanud.

Lõpuks lõppes segane halli liivakiviga rajaosa ning jõudsin kollase liivaga singlile. Nüüd olin kindel, et enam midagi hullu ei juhtu. Jõudsin kohani, kus Rockstackeri rada keerab üles paremale mäkke Amasa Backi džiibirajale. Aga mul puudus isu jälle mäkke pressida. Rajasilt teatas, et edasi läheb Jackson’si rada (fotol vasakul). Ja radade kirjeldus sildil ütles, et Rockstacker ei ole lihtsalt tehniline, ei ole ka ekstratehniline, vaid on lausa ultratehniline. Jackson’si raja kohta nii karmi iseloomustust polnud. Mis tähendas, et kui sain hakkama Rockstackeril, pean tulema toime ka Jackson’sil.

Alustasin laskumist Jackson’si rajal. Kirjeldus sildil vastas tõele: rada oli tõesti kivine ja jõudis peagi ka kalju servale (fotol paremal), kus, nagu silt hoiatas, on mõistlikum ratast käe kõrval jalutada. Mida ma ka tegin. Kuid mitte kõikjal. Nii mitmedki kohad olid täiesti sõidetavad. Loomulikult ettevaatust säilitades. Vähemalt polnud siin seda muret, et rada kuskile järsku ära kaob.

Jackson’si raja kõige hullema koha tipus tulid mulle vastu kaks kahekümnendates matkajat (fotol vasakul üks kahest matkajast). Nad rääkisid, et töötavad matkatarvete poes ning võtsid end 50 päevaks töölt lahti, et teha 600-miiline matk läbi Utah’ osariigi rahvusparkide. Ise naersid, et eks tänapäeval tiku inimesed igasugu totraid sihte seadma, et endale üht või teist tõestada.

Soovisin neile head teed ning jõudsin seejärel kohe kõige hullema kohani (fotol paremal). Tegemist oli pooleldi püstloodis liivase serpentiiniga, kus pidin nuputama, kust toetuskohta leida ja mis moodi sealt koos rattaga alla saada, nii et me mõlemad ei kukuks ja terveks jääksime. See oli päris keeruline ülesanne. Kahjuks ei näinud, kuidas üks rattur, kes möödus minust sellal, kui ma kahe matkaselliga vestlesin, tollest serpentiinist alla sõitis. Aga alla ta sealt sai, mille kinnituseks lasi ta kuuldavale kaljudelt vastu kajava võiduka huilge.

Edasine oli ainult vormistamise küsimus. Viimane miil kulges rohetaval Colorado jõe üles-alla rulluval kaldapealsel (fotol vasakul). Üks suur ring, mille olin hommikul liiga optimistlikult lootnud ära teha kolme-nelja tunniga, võttis mult kaheksa minutit üle viie tunni. Puhast sõiduaega kulus rattakompuutri andmeil 3:09.45. Kilomeetreid tuli kokku kõigest 27,2. Ehk siis keskmine kiirus ainult 8,5 km/h. Mis peaks andma piisava kinnituse, kui raske rajaga oli tegu.