Pullerits: Mida öelda teistele ratturitele? Kuidas oleks: te vanad õnnelikud tõprad!

«Sir, mida teie teeksite, kui sõber võtaks autost sellise pumba ja annaks selle teile?»

Ma ei saanud hästi aru, mis tol rattapumbal viga oli. Jah, see oli suur ja massiivne, samas näis igati moodne ja tehniliselt innovatiivne. Aga kuna küsija, umbes varastes neljakümnendates sportliku välimusega mees, pöördus otse minu poole – sest rohkem kedagi ümberringi polnud –, ei saanud jätta vastamata. (Fotol paremal infotahvel Horsethiefi telkla parklas.)

«See sõltub teie kujutlusvõimest,» vastasin, isegi täpselt teadmata, mida ma sellega mõtlesin. Aga see oli esimene asi, mis mul pähe turgatas, sest põhitähelepanu oli suunatud jogurti söömisele. (Fotol vasaku: kujutlege, et maakera on viltune.)

Järsku oli küsijal ja tema kaaslasel lõbu nii laialt, et palju ei puudunud, et nad oleks kõhud kõveraks hirnunud. Kuigi aru ma ei saanud, mis neid nii pööraselt naerma ajas.

Ameerika on selles suhtes nii eriline, nii teistmoodi kui Eesti ja Euroopa, et võid suvalisele inimesele ligi astuda ja saad temaga kohe jutu peale. Nood mehed (ja ilmselt ühe mehe naine) olid oma truckiga sõitnud Moabi poolteist päeva ehk kokku 18 tundi Washingtoni osariigist Leavenworthist, mis on kummaline linn, sest näeb välja nagu Baieri väikelinn. Olen oma silmaga näinud. (Fotol paremal ema väikse pojaga Rowdy rajal.)

Nende elupaiga kohta küsisin pärast seda, kui pumbaküsimuse esitanu oli mult pärinud: «Kas ma tõesti tulen Eestist?» Sest mu rattakiivri alla pandud ratturi õhukese nokamütsi mustale nokale on valgete tähtedega kirjutatud «Estonia». Aastaid tagasi Allan Orase moomoo firmalt 12 euro eest ostsin. Nüüd kulub see siin hirmsasti ära: kaitseb läbi kiivri õhutuspilude tungivate kõrvetavate päikesekiirte eest. (Fotol vasakul Rodeo rajal.)

Tolleks ajaks, kui Washingtoni osariigi inimestega varasel pärastlõunal Canyonlandsi rahvuspargi poole viivalt asfaltteelt kõrvale keerava Mineral Bottomi saviliivatee alguses (fotol paremal) jutule sain, olin juba ligi kaks tundi ratta seljas vaeva näinud. Aga see oli mõnus vaev. Sõitsin 9-miilist (17 km) Rodeo rada, mis tegi väga üheselt selgeks, milline on tõeliselt kütkestav maastikurattasõit.

Rodeo singel kulges kohati nagu slaalomirada, kus kurvides tuleb kallutada. Ainult et Rodeo käis nii üles kui alla (fotol vasakul). Pole probleemi, kui läheb üles. Sest kui oskad laskumisel saadud hoogu kasutada (s.t ei koorma pidureid), siis kannab see enamikust väikestest tõusudest üles, nii et kohati ei pea väntamagi. Samas peab kurvides olema ettevaatlik, et ei sõidaks otsa kohe raja kõrval oma hetke passivatele kaktustele.

Vahelduseks põikas Rodeo väikeste kuristike servale (fotol paremal). Seal sai üle kivide ukerdada, mis pakkus slaalomile tegusat vaheldust, et sõit liiga kergeks ei muutuks ning põnevust ka oleks. Ei saa salata, et üllatusin, kui hästi ma tehnilistes kohtades võrreldes kolme aasta taguse siinse kogemusega hakkama sain. Eks praktika maksab ka midagi. Aga kindlasti on teine oluline põhjus varasemast teine ratas: kaks aastat tagasi Scanpixi Baltimaade juhilt Art Soonetsilt ostetud kümnekilone Cube on ikka hoopis teise minekuga, kui minu 2012. aastal Salt Lake Citys ostetud 15,5-kilone Trek. Kerge ratas annab Moabi nõudlikel radadel suure eelise.

Umbes tunnise sõidu järel kohtasin Rodeo rajal Doni. «Sa vana õnnelik tõbras!» oleks tahtnud talle öelda. (Fotol vasakul Donist minust eespool sõitnud vanem mees,)

Don on pensionär, mida polnud raske näha isegi tema päikeseprillide varjust ning plastist mustade säärekaitsete tagant. Pidasime kinni ja ajasime ligi kümme minutit juttu. Ikka on hea, kui mõni elav hing vastu tuleb, mida ei juhtu väga sageli – ja kui juhtub, siis on paljud varmad suhtlust alustama. Nagu see Ameerikas ikka käib. Pigem vaatan siin juba imeliku pilguga neid, kes vaevu moka otsast «tere» poetavad. Aga igaühe vaba valik siin maal, kuidas ta käitub, kui ta teisi ei sega.

Don rääkis, et elab talvel Californias ja ülejäänud kuus kuud aastast Moabis. Selle peale olekski tahtnud talle hüüda, et «you lucky old bastard!». Vaat see on pensionäri elu – sõidad muudkui mööda Moabi radasid ja naudid! Don ütles, et on viimase kaheksa päevaga seitse korda sõitmas käinud. Tal on topeltamordiga ratas, nagu peaaegu kõigil, keda siin kohtab, mistõttu olen oma jäiga tagakahvliga erandlik. Aga mõnele mehele olen siin juba lausunud, et kõvad kutid sõidavadki jäiga tagakahvliga («tough guys use hardtail», fotol ülal paremal) ja et FS ehk fully ehk topeltamordiga ratas on pehmodele («fully is for softies»). Senimaani on kõik naljast aru saanud. Mis ei tähenda, et ma seda ise sada protsenti ilmtingimata naljana võtaks.

Don rääkis, et 55. eluaastani sõitis tema ka ainult esiamordiga rattaga, aga pärast seda läks üle fully peale. Põhjus oli tema sõnul selles, et Moabi rajad on sedavõrd põrutavad, et ta keha ei pidanud sellele enam vastu. Ta kael ja käed ja põlved hakkasid kõvasti valutama. Pärast fully peale üleminekut tunneb ta ennast taas palju paremini. (Fotol vasakul Cube'i tagaamordita ratas Rodeo raja kitsas kohas ja fotol all paremal liivakivikupli äärel.)

Washingtoni osariigist pärit pumbaküsimuse esitaja koos oma kahe kaaslasega oli tulnud Moabi ratastega sõitma nädalaks. Küsija ütles, et kauemaks ei saa, sest tal on oma ettevõte ja kui ta liiga pikalt eemal viibib, pole kindel, et seal ikka korralikult tööd tehtaks. Selle peale märkisin, et jah, olen kuulnud, et Ameerikas on hirmus lühikesed puhkused, nädal või kaks. Mille peale ta naine (?) kostis, et tema saab küll neli nädalat. Mis imekoht see on, kus nii vastutulelikult vabu päevi jagatakse, küsisin.

Ta rääkis, et saab neli nädalat puhkust tänu sellele, et liidab kahenädalasele puhkusele mittehaiguse päevad. Mis tegi teema mulle ainult segasemaks. (Fotol naisratturid Chisholmi rajal.)

Ta seletas, et kui sa haige ei ole, siis haiguseks n-ö ettenähtud päevad saad välja võtta puhkusena. Nonde päevade mõte on tema sõnul selles, et sel juhul ei roni inimesed haigest peast tööle, vaid saavad end terveks ravida. Mis iseenesest tundub nutikas idee, sest see sunnib inimesi pikema puhkuse nimel tervislikult elama, kuna nad saavad tervena püsitud haiguseks ettenähtud päevad välja võtta puhkusena.

Kui olin lõunaks söönud banaani, glasuuriga saia ja maasikajogurti, suundusin üle Canyonlandsi rahvuspargi poole viiva maantee, et võtta ette Rodeo rajast palju tehnilisem radade võrgustik. (Mustang, Whirlwind, 7-Up, Wildcat, Hidalgo – kui keegi peaks nimede vastu huvi tundma.)

Mustangi raja esimeses hargnemiskohas (fotol ülal paremal), kust paistsid ida pool lumivalgete tippudega La Sali mäed (fotol all vasakul), jõudis mulle järele Michael, peas välimuse järgi mootorratturi kiiver. Uurisin kohe järele ja sain teada, et tema elab Moabis. «Sa vana õnnelik tõbras!» oleks võinud tallegi hüüda. Nagu Don, oli temagi pensionär. Varem oli ta töötanud kõrgtehnoloogilises tööstuses (hi-tech), aga pensionile jäänuna kolis Moabi. Ta ütles, et Moab võib olla tegelikult hirmus igav linn – seda siis, kui sul puudub huvi looduses viljeletavate harrastuste vastu ja kui sa oled selline, kes tahab toas nokitseda.

Michael mõõtis mind põgusa pilguga ning ütles, et «you are very fit». Et ma olla väga heas vormis. Ta oletas mu kehakuju põhjal, et tegelen pigem maantee-, kui maastikusõiduga. Väga õige, kiitsin teda. Siis lasin Michaeli enda ette, et las näitab, kuidas kohalikud mehed tehnilisi oskusi nõudvatest radadest alla kihutavad.

Ja ta näitaski. Pidin nägema üksjagu vaeva, et tal kannul püsida. Aga kui nägin, kust ja kuidas ta sõitis, siis see võttis ohutunnet vähemaks: et kui tema püsti jäi, miks siis mina ei peaks jääma. Kuid järgmises hargnemiskohas ütlesin Michaelile, et mingu tema nüüd oma teed, mulle olid tema vilumused liiga mu võimete piire kompavad ja ma ei taha ülemäära riskida, liiati tahan ma ka loodust nautida ja pilte teha, mitte muudkui kihutada.

Michael tegi ettepaneku, et võiksime mõnel päeval koos sõitma minna, kui ma tahan. Igatahes andis ta mulle oma telefoninumbri ja aadressi, lisades, et kuna olen siin üksi, siis on vähemalt mul mingigi kontakt, kelle poole häda korral pöörduda.

Wildcati rajal, kui imetlesin kauguses kauneid La Sali mägesid (fotol paremal), jõudis mulle järele, nagu selgus, Ameerika suusakoondise endine liige. See tuli välja siis, kui küsisin, kust tema pärit on, ja saanud teada, et Utah’st Park Cityst, ütlesin, et tean seda linna, sest seal toimusid Salt Lake City taliolümpia osad võistlused ning olin tol olümpial kohal ajakirjanikuna. Mille peale tema küsis, et mis sporti ma ise teen – ja nii me jutt suusatamise juurde jõudiski. Igatahes teadis ta, et Eestis peetakse ka sageli murdmaasuusatamise MK-etappi, kuid lisas, et tema seal, erinevalt Soomest, Rootsist ja Norrast, paraku kunagi ei võistelnud. Ent järgnenud tõusul jätsin ka pikalt selja taha.

Ja jõudsin enne Mustangi raja viimast lõiku järele uuele sõbrale Michaelile. Nüüd, erinevalt laskumisest, haakis tema minu taha, et vaatab, kas jõuab. Tuli välja, et ei jõudnud. Ma oleks tema vanust ja kehakuju arvestades olnud väga üllatunud, kui ta oleks jõudnud.

Kuna kell polnud veel pool viiski, otsustasin Canyonlandsi maantee (fotol vasakul) servast võtta ette veel kolmandagi teekonna, sedapuhku mööda Chisholmi rada. Olin selle kohta kuulnud päeva jooksul vestluskaaslastelt kiitvaid hinnanguid, kuid oletasin, et ülejäänud radadega läheb kauem aega ning Chisholm tuleb päevaplaanist välja jätta. USA endine suusakoondislane pakkus, et Chisholmi läbimiseks kulub tund, mis andis kindluse, et kui tehnilisi rikkeid ei teki, jõuan varakult valgega tagasi. Pimenema hakkab siin kella seitsme paiku.

Chisholm (fotol paremal) oli algul nagu parim osa Rodeost – slaalom madala taimestiku vahel. Mõtlesin juba, et kas nii jääbki – aga ei. Peagi tuli hakata sõitma üle kivide ja laveerima väikeste kuristike serval, mis ei olnud sugugi hull, vaid andis võimaluse kinnistada päeva jooksul hangitud tehnilise sõidu kogemusi. Siiski tuletasin endale mitut puhku lausa valju häälega meelde, et tuleb olla ettevaatlik, sest päev on olnud pikk ja kuigi emotsioonid on n-ö laes, siis väsimus koguneb pahatihti märkamatult ning üksainus valearvestus, tarbetu risk või vääratus võib valusalt maksma minna.

7-miilisel valdavalt kergelt allamäge kulgeval Chisholmil ei kohanud ma kedagi, kui mitte arvestada paari musta lehma (fotol vasakul), kes raja lõpus liivasel karjamaal jalutasid ja osa oma lehmakooke ka rattarajale poetasid. Kokku kulus Chisholmi läbimiseks 56 minutit, mille sisse jäi ka kerge banaanieine kohas, kus väikse kalju servalt avanes avar vaade kaugustesse. Ei pea ju silmad kogu aeg vaid mööda rattarada jooksma.

Seejärel keerasin Canyonlandsi maanteele (fotol paremal) ning sõitsin tagasi Mineral Bottomi tee algusse, kuhu olin parkinud auto ning kus Washingtoni mees esitas mulle ootamatu pumbaküsimuse. Kokku viibisin rattaga väljas 5:35 (selle aja sisse ei ole arvestatud lõunapausi), kompuuter mõõtis puhtaks sõiduajaks 4:01.40 ja läbitud vahemaaks 31,8 miili (miilid seepärast, et kaartidel, mida kasutan, on ühikuteks miilid). Endomondo andis teada, et sõitsin 51,8 km.

Aga arvudest olulisemad on elamused. Ja neid siit saab.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.