Pullerits: Kuidas bagimehed mind kaugel hirmumaal kaitsesid

Algul pahandasin endaga ikka kõvasti ja olin nördinud. Olin hakanud väntama mööda Behind the Rockis teed (fotol paremal; taamal La Sali mäed) Prostituudi mäe (Prostitute Butte) poole ja fotoaparaadi autosse unustanud. Alati on niigi palju asju, mis vaja meeles pidada: veepudelid ratta raamile ja seljakotti, banaanid ja energiabatoonid kaasa, samuti dressipluus ja kaart, mobiil särgitaskusse (Endomondo näitab häda korral umbkaudu ära, kus asud), GoPro kaamera leistangile (ja olgu see laetud!), päikesekreemiga ihu kokku mäkerdada, ratta kett puhastada ja õlitada... Kas midagi ununes? Rehvid kontrollida.Jah, fotoaparaat ununes. See tähendas, et tuli ligi poolteist miili vastumäge tagasi auto juurde vändata.

Umbes pooleteise tunni pärast tuli välja, et fotoaparaadi ununemine ja teele asumise edasi tõukumine tulid ainult kasuks.

Algul tahtsin maanteelt viie miili kaugusele Prostituudi mäe (fotol vasakul) juurde sõita autoga, et aega ja vaeva kokku hoida, aga tee oli hirmus kivine. Rattaga saab kiiremini, jõudsin veendumusele. Ja ei pea kartma, et rendiautol midagi ära lõhud.

Aga auto pealt ratta peale istumine tähendas, et vähemalt kahemiilisest liivasest tõusust tuli omal jõul üles saada. Päeva algul, mil energiat jagub, pole sellised raskused heidutavad ega kurnavad. Küll aga üllatas, et Prostituudi mäe juures (fotol paremal) polnud mitte kedagi. Kahel eelmisel korral, kui seal käisin (2012 ja 2016), nägin mitmeid kämpijaid ja muidu uudistajaid. Sest Prostituudi mäe tagaküljel asub nelinurkse avausega Pildiraami kaar (Picture Frame Arch), mille all saab endast teha unikaalseid fotosid.

Sedakorda ei hakanud Pildiraami kaare alla ronimagi – varasemast nähtud-tehtud –, sest plaan oli taas ambitsioonikas. Ja väljasõit oli fotoaparaadi ununemise tõttu niigi hilinenud. Kes küsib, miks on mäe nimi Prostitute Butte, siis selle kohta pole mul aimugi. Ehkki kui kujutlusvõimet kasutada, võib leida nii mitugi põhjendust.

Pildiraami kaare tagant võtsin närvikõdi tekitamiseks vähekasutatud järsu ja kivise laskumise alla orgu nelja kruusatee risti (fotol ülal vasakul) . Sealt jätkasin kolme aasta tagusest ajast tuttaval teel: järsust mäest üles, siis tirisin ratta üles ümarast hallist liivakivikuplist nimega Hummer Hill (fotol paremal; tõus läheb sealt otse üles justkui taevasse), siis veidi rohkem kui miili jagu sõitu vaheldumisi katkiste kividega ja paksu pehme liivaga teel, seejärel lasin ratta tasakesi alla Roller Coasterist (kaks järjestikust lühikest püstloodis laskumist) ning peagi jõudsin Moabi ümbruse ühe legendaarsema ja kurikuulsama mäeni, White Knuckle Hilli ehk Valge Nuki mäeni (fotol all vasakul).

Olin suundumas Kividetagusele maale (Behind the Rocks), mis on üks raskemini ligipääsetavaid piirkondi Moabi ümbruses. Seetõttu sinna palju inimesi ei seikle. Kolm aastat tagasi oleks mu käik Kividetagusele maale (fotol all paremal) lõppenud peaaegu fiaskoga, kui pärast Valge Nuki mäest laskumist valisin vale maasturitee, kaotasin järje käest ning tundsin end juba eksinuna – eksinuna paksu liivaga teele, kus oli näha värskeid käpajälgi. Ei saa välistada, et neid polnud jätnud puuma.

Olin kuulnud, et Kividetaguse maa kõige põhjapoolsemas otsas, kuhu kavatsesin sõita, käivad puumad ringi luusimas. Uurisin hommikul oma elamispaiga office’ist, kas see vastab tõele. Töötaja, kes ütles, et tema käib iga nädal mitu korda matkamas, pole veel kordagi ühtegi puumat näinud. Ka tema kolleegid kinnitasid, et kui puuma inimest näeb, siis ta pigem põgeneb. Mitte keegi neist polnud kuulnud, et Moabi kandis oleks puuma kunagi inimest rünnanud.

Küll aga hoiatasid kohalikud lõgismadude eest. Ilm pidi minema väga soojaks, üle 25 kraadi, mis pidi lõgismaod peidust välja tooma, väitsid nad. Kusjuures nendega pidi kaasnema kaks lisaprobleemi: esiteks ei pidavat Moabi piirkonna lõgismaod oma sabaga nii kõvasti lõgistama nagu teised liigikaaslased, mistõttu sa ei pruugi kuulda, kui neile lähened; ja teiseks pidid siinsed lõgismaod olema palju mürgisemad kui tavalised lõgismaod.

Valge Nuki mäe servalt avanes vaade miilide kaugusele. Kuulatasin, kas keegi on Kividetagusel maal liikvel. Ikka on ju hea ja rahustav, kui kuuled muust ilmast eraldatud paigas tsivilisatsiooni hääli – kas või tagamõttega, et ehk peletab masinate müra puumasid ja lõgismadusid eemale.

Tasane müra kostus sealt, kust olin tulnud (fotol ülal vasakul). Jäin terasemalt kuulatama. Jah, need olid kas maasturid või bagid. Mõne minuti pärast ilmusid nad nähtavalt – bagid (fotol paremal). Mul vedas. Vedas tänu sellele, et fotoaparaat oli algul maha ununenud ja pidin tagasi sõitma ja aega kaotama. Oleks ma fotoaparaadi kohe kaasa võtnud, oleksin Valge Nuki mäelt juba ammuilma lahkunud ega oleks bagisid kohanud.

Kolme bagi saabumine aga tähendas, et nüüd oli loota Moabi piirkonna ühel hullemal mäel tasuta etendust. Sest nagu Idaho osariigist pärit bagimehed kinnitasid, kavatsesid nad Valge Nuki mäest alla sõita. Kuidas küll, seda ei kujutanud ette. Aga seda sai peagi näha (fotol vasakul). Enne tegid nad selle tarvis korraliku eeltöö: uurisid kivi kivi haaval üle, milline trajektoor valida.

Samal ajal saabusid Valge Nuki mäele kolm mootorratturit Nevada osariigist Renost (fotol paremal). Nemadki asusid laskumist uurima, ehkki mitte nii põhjalikult, nagu bagimehed. Samal ajal kui mina vaatasin, mida bagi- ja motomehed teevad, et kas saab juba varsti etendust või mitte, tundsid nemad huvi, kas mina kavatsen rattaga sealt alla sõita. Ütlesin, et unustagu ära – see oleks mõrvarlik. Minu plaan oli ratas tasakesi käe kõrval alla talutada – mida ma ka tegin. Ja sättisin end mäe all show’d vaatama.

Motomehed ei sõitnud samuti mäest alla. Nad sõitsid poole peale ning seal, kõige järsemas, kahe-kolme meetri kõrguses püstloodis kohas, lasid üksteist aidates oma tsiklid külg ees alla. Ja sättisid siis end koos minuga vaatama, mida bagimehed teevad.

Esimene bagimees, Josh, sõitis – nii uskumatu, kui see ka ei paistnud – Valge Nuki mäest oma pidurite ja oskuste jõul ilma masinat vigastamata alla. Igaks juhuks hoidsin kaugemale, et kui ta sõiduki üle kontrolli kaotab, ei rullu see mind lömastama (fotol vasakul). Aga seda ohtugi ei paistnud.

Kaks järgmist meest rakendasid juba julgestusmeetmeid (fotol paremal). Mõlema bagi taha kinnitati jäme kollane rihm, mida kaks meest tagant sikutasid, et kui masin hakkab kõige järsemal osal nina ees üle esiotsa katusele kukkuma, saavad nad seda rihma pingutades loodetavasti ära hoida. See pidi olema tavaline ohutuspraktika Valge Nuki mäel. Nii said ka nemad ettevaatlikult alla.

Pärast, kui etendus läbi, jäid kõva adrenaliinilaksu saanud bagi- ja motomehed (fotol paremal) omavahel muljeid vahetama. Ühel hetkel osutas üks motomees järsku mulle ja lausus: «Tegelikult on tema siin kõige kõvem kutt. Mööda selliseid teid siia vändata... ja veel tagaamordita rattaga!»

Motomehed kihutasid peagi oma teed. Küsisin bagimeestelt, kuhu nad suunduvad, ja kui sain teada, et Kividetaguse maa kõige põhjapoolsemasse punkti, oli mul hea meel, et meil on ühine tee. Ikkagi turvalisem ja kindlam ja ohutum. Tuli välja, et rattaga pole Kividetaguse maa metsikutel teedel mingi probleem bagide tempos püsida (fotol paremal).

Mitmes kohas, kus ilmnesid taas kõrged takistused (fotol vasakul), ootasin bagimehi koguni järele. Huvitav oli vaadata, mis moodi nad suurtest kividest alla laskuvad. Kõige üllatavam oli see, et ükski juht ei näinud olevat hirmul. Paistis, et nad teavad täpselt, mis on nende masinate võimekus ja millised on nende enda oskused. Kõik need järsud laskumised olid neile justkui meelelahutus.

Umbes poolteist miili pärast Valge Nuki mäelt laskumist laskusime Hunteri kanjonisse (fotol paremal). Selle põhi on vaheldumisi liivane ja kivine, paaris kohas tuli sõita ka läbi pruunika vee. Kanjoni põhjas kasvavad mitmed puud, kuid paraku polnud mahti looduse ilu väga pikalt imetleda, sest ei tahtnud bagisõitjatest maha jääda. Nad olid mind arvanud juba oma meeskonda, aeg-ajalt küsides, kas mul on kõik korras ja kas mul vett ikka jagub.

Kividetaguse maa põhjapoolseimas punktis, nelja tee ristumiskohas (fotol vasakul), kus paremal paistis kollase liivakivimäe ülaserval hiiglaslik Pritchetti kaar, oli bagisõitjate seltskond kogunenud üksiku puu alla varju ja kinnitas kõhtu. Kui neile seal järele jõudsin, hõikasid nad juba eemalt, et Priit, tule ka lõunat sööma. Õnneks oli mul kaasas hommikul Shelli bensiinijaamast kiiruga ostetud võileib, nii et ei pidanud teiste moonale lootma. Sellegipoolest olid nad valmis mind nuumama, küll mandariinide ja kommidega. Samal ajal uurisid nad minu kohta kõike, alates sellest, kellena töötan, kuni selleni, kui tihti ma Ameerikas käin. Äärmiselt sõbralikud ja toredad
inimesed – nagu enamik lääneosariikide ameeriklasi.

Bagimeeste (fotol paremal) liider Josh tahtis edasi sõita Pritchetti kanjoni kaudu, kuid laitsin selle mõtte maha. Ütlesin, et too on üüratult raske ja kohutav tee. Ma ei valetanud: seda olid mulle eelmise nädala algul kinnitanud maasturimehed, kellega kohtusin Steelbenderi rajal. Ja seda teadsin oma kolme aasta tagusest kogemusest, mil sugugi mitte väikse osa teekonnast pidin ratast käe kõrval lükkama. Muidugi lisasin Joshile naeruga, et mul on siin oma huvid mängus, et ta sõidaks tagasi mööda Kividetaguse maa läänepoolset rada: plaanisin nimelt sõita just toda teed.

Kui bagisõitjad olid mulle andnud igaks juhuks terve pudeli jääkülma vett lisaks, asusime toda läänepoolset rada mööda tagasiteele. Kaart näitas, et tee viib kõigepealt kolm miili mäkke. Ja kaart ei valetanud. Mäkke sõit tähendas üle astangute ponnistamist, kivide vahel laveerimist, mustas pehmes pinnases ukerdamist (fotol vasakul). Ehk umbes kolmandiku miili suutsin bagimeeste tempot hoida, aga siis läksid nad lõpuks ikkagi eest. Kuid polnud hullu: 2016. aasta kogemusest mäletasin suurepäraselt, et kui jõuan tõusu tippu, siis seal ootab ees juba tuttav tee.

Tõus kujunes lõpus ikkagi rängaks, nii et mitmes kohas pidin ratast lükkama. Ega mul selle vastu midagi olnud, sest sedasi sai liikumismoodusesse vaheldust ning ühtlasi veidi hinge tõmmata. Tõusu otsas keerasin aga teravalt paremale, et sõita kohta, mis on kaardile märgitud sõnadega «Highly desirable viewpoint»: kõvasti soovitud vaatepunkt (fotol paremal). Kolm aastat tagasi olin veidi vähem kui poolel teel sinna põnnama löönud, sest õhtu tuli peale ning ei tahtnud mingil juhul tollal endale tundmatus kandis pimeda peale jääda.

Poolteist miili kõvasti soovitud vaatepunkti oli sinna sõitmist väärt. Vaade, mis sealt avanes, oli võib-olla et võimsaim ja ilusaim, mida seni Moabi kaljude servalt näinud. All Kane Springsi kanjoni kõrgete seinte vahel voolab Kane Springsi oja (fotol vasakul), loodes paistab Hurrah Pass ja selle otsa viiv Hurrah Pass Road. See on vaade, mida ei näe seinakalendrites ega pildiraamatutes, sest kõvasti soovitud vaatepunkt asub piisavalt kaugel ja muudest teedest eemal, et tavalised kommertsfotograafid sinna teekonna ette võtaksid. (Hiljem avastasin, et jätsin sinna tõenäoliselt endast märgi maha: arvatavasti unustasin just sinna Estonia valge kirjaga ratturinokamütsi, mille kaotamisest on siiralt ja sügavalt kahju.)

Tagasi auto juurde oli veidi rohkem kui kuraditosin miili. Arvestasin, et sellele võib kuluda umbes poolteist tundi. Kuigi märkimisväärne osa teest kulges allamäge, võtsin aega ka pildistamiseks, samuti kulus aega Prostituudi mäe tagant pikast liivasest ja kivisest tõusust üles rügamiseks. Pooleteise tunniga autoni jõudsingi – järelikult on tekkinud oskus siin aega arvestada. Kokku viibisin rattaga väljas 7:03, sellest puhast sõiduaega oli rattakompuutri andmeil 4:33.15. Kilomeetreid kogunes päeva jooksul 54,7.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.