Pullerits: Kuidas ma maasturimeestele raskel rajal kandu näitasin?

Ja kuhu need džiibid siis jäävad? Kell oli juba kümme, aga neid ei paistnud kusagilt. Mul oli neid vaja kui julgestajaid.

Võtsin plaani Flat Iron Mesa ehk Triikraua kõrgendiku rohkem kui 30-kilomeetrise ringi (fotol vasakul raja algus ehk trailhead). Aga sellega oli kaks probleemi. Esiteks jäi Triikraua kõrgendiku džiibitee mu kaartidelt enamjaolt välja. Ja teiseks, isegi kui mingid osad sellest on kaartidele mahtunud, siis klassikalist džiibiteed sinna märgitud ei ole. Mis tähendas, et kui džiipe ei tule, pean siirduma üksinda kaardistamata maale ning lootma, et seal jälgede järgi õiged rajad ja suunad üles leian.

Džiibid pidanuks aga kindla peale tulema. Päev varem oli alanud Moabis Easter Jeep Safari ehk Lihavõttepühade džiibiseiklus, mida võib pidada Ameerika maasturihullude üheks suuremaks kokkutulekuks. See kestab algava nädala pühapäevani. Iga päev saad valida kolme tosina raja vahel, kuhu koos teistega sõitma minna. Vaatasin seda pikka nimekirja radadest – umbes pooltel olen rattaga sõitmas käinud. Triikraua kõrgendik kuulub selle teise poole hulka, kus ma käinud ei ole (fotol paremal raja üks esimesi tõuse).

See-eest tulid ühed teised mehed. Tulid oma väikese sõiduautoga, kerisid aknaklaasi alla ning hõikasid juba kaugelt, et tere, Priit. Päikeseprillidega kõrvalistuja järgi ei tundnud ära, kellega tegu. Aga kui nägin juhti, lõi kohe pildi klaariks – need olid mehed, keda olin kohanud kaks päeva tagasi Canyonlandsi rahvuspargis Rohelise ja Colorado jõe ühinemiskohas. Nad tundsid huvi, kas sõitsin ümber Bridger Jacki kõrgendiku, nagu nad olid soovitanud. Kandsin enne: jah, eile sõitsin! Hämmastav on see, et siin tohutult avaral maal võid ikkagi sattuda kokku inimestega, keda juhtumisi tead. Need olid Bob ja Gary Coloradost Boulderist. (Fotol vasakul ülal ratas Flat Iron Mesa raja kivise järsu mäe otsas.)

See oli hea, et nad minuga juttu tegid. Sest seni kui vestlesime, jõudsid ka džiibid Moabist pärale. Umbes kolmkümmend tükki reas, enamik Jeep Wranglerid. Nüüd sain rahulikult teele asuda: julgestus oli tagant tulemas. (Fotol paremal vaade kivise mäe otsast ümbritsevale kanjonimaale.)

Tegin kohe džiipidega soliidse vahe sisse. Eks nad andsid ise ka mulle edumaa, kui jäid raja algusse kogunema. Nii sain esimestest rasketest tõusudest, millest paljude alistamiseks tuli ratast käe kõrval tõugata, rahulikult üles minna, ilma et pidanuks kartma džiipidele jalgu jääda. See olnuks küll viimane asi, mida soovida, sest lõppeks tuleb respekteerida seda, et tegemist on nende pidupäevadega.

Samas oli kahju, et džiibid maha jäid. Nii jäi nägemata, mis moodi nad roomavad üles pooleldi püstloodis, suurte kivide ja astangutega tõusudest. (Fotol vasakul järsk sileda pinnasega liivakivitõus.) See olnuks väärt etendus. Aga ainuüksi selle pärast ei tahtnud aega kaotama hakata. Tuli teha oma asja.

Kolme ja poole miili järel jõudsin kurikuulsa Chute’ini. See on justkui astanguline kuiv kosk hallil liivakivil. Otsustasin seal teha kerge eine, sest kui mõni lõik sel rajal vaatamist väärib, siis just Chute. Halvaad süües lootsin, et ehk jõuavad džiibid mulle järele.

Ja nad tulidki. Aegamisi, aga tulid (fotol paremal). Võtsid mootorite möirates eelmisi takistusi. Otsustasin, et mingu neil Chute’ini jõudmiseks aega palju tahes, ootan nad ära.

Üks esimesi Wranglereid, mis Chute’ist üles hakkas sõitma, näitas, kui keeruline ja ohtlik see tõus on. Kahel korral paistis, et veel veidike – ja masin keerab end katusele. Rasketel tõusudel on väljas kogenud juhendajad, spotterid, kes annavad juhiseid, kuhu suunas ja kui palju rooli keerata. Sest ega juht, nina taeva poole, ju näe, mis tal parajasti ees on. Spotter pidi tollele Wranglerile korra isegi appi jooksma, et selle liiga taevasse kerkivat esiotsa alla suruda.

Minu lemmikuks sai noormees, kellel oli teistest erinev auto. Tal polnud maastur, vaid vana kastiauto, retrolik. Ja lisaks erkkollane (fotol vasakul). Noormees rääkis, et see on tal 1959. aasta restaureeritud masin. Üllatuslikult läks just tema auto Chute’ist kõige kindlamalt ja kiiremini üles. Kui juhti selle eest tunnustasin, vastas ta, et ta masinal on lihtsalt hea haarduvusega rehvid.

Jätsin seejärel džiibimehed oma masinatega vaeva nägema (fotol paremal) ning läksin oma teed. Küsisin nende grupijuhilt, kui palju aega nad raja läbimiseks on planeerinud. Ta vastas, et seitse-kaheksa tundi. Nendega koos sõitmine tähendanuks mulle seega suurt ajakadu. Aga mul oli lootus, et ehk jõuan pärastlõunal veel teisele rajalegi, Strike Ravine’ile, mis on Triikraua kõrgendiku teest isegi raskem.

Nii jäi mul paraku nägemata hulk huvitavad etendusi. Nagu laskumine nimega Tilt-a-Whirl, mis grupijuhi sõnul pidi olema raja ohtlikem, sest see on hästi järsk, astanguline ja lisaks terava parempöördega. Nägemata jäi ka Lihavõttemuna mäe (Easter Egg Hill) laskumine, mis keerab mäe harjal nii teravalt paremale ja kohe liivasele-kivisele nõlvale alla, et seal on suur tõenäosus kaassõitjapoolne uks vastu suurt kivi ära kribida. (Rattaga sõitsin sellest mäest ettevaatlikult, kuid probleemideta alla, nii et jalga ei pidanud korrakski maha toetama.) Ja nägemata jäi ka Heidutaja, Intimidator, mis läheb Haamripea kaljust (Hammerhead Rock; fotol ülal vasakul) ja selle kõrval haigutavast kuristrikust nii napilt mööda, et standardist laiematel maasturitel on tungivalt mittesoovitav seda kitsast kohta läbida; selleks on ohutum ümbersõit teiselt poolt Haamripea kaljut.

Küll aga oli mul aega teha mitmeid peatusi Hatch Washi (fotol paremal) ja Koioti kanjoni serval. Need on üüratult suured ja võimsad kanjonid, kust saad, kui julged, otse alla vaadata. Tunnistan, et mul hakkas paaris kohas pea kergelt ringi käima. Maasturirada kulges üksvahe isegi Hatch Washi serval (fotol all vasakul), kuid siiski sellest piisavalt eemal, et hirmujudinaid mitte tekitada.

Pärast Heidutaja servast ülesõitmist, mis ratta sadulas ei olnud midagi õõvastavat, hakkasin eestpoolt kuulma mootorimürinat. See oli märk, et hakkan hommikul kell kaheksa startinud grupile järele jõudma. Seda poleks küll oodanud, kui arvestada, mis moodi olin terve päeva rahulikult kulgenud, sest eilne ränk tõus Bridger Jacki kõrgendiku kõrval piki Cottonwoodi kanjoni teed andis jalgades tunda – kergust ja särtsu polnud.

Siiski ei kulunud miiligi, kui sain esimese maasturigrupi saba kätte (fotol paremal). Ja kivistel lõikudel sõitsin paljudest möödagi. Džiibimehed olid aupaklikud, võtsid viisakalt kõrvale, v.a üks, kes jäi vahetult minu ette ja kiirendas siis liivasel teel mitut puhku sedasi, et tekitada maksimaalselt tolmu, mida mulle näkku paisata. Jätsin seetõttu vahe sisse. Ja kui tuli taas tehniliselt keerulisem lõik, näitasin talle, et ega tegelikult maastur jalgratturile siin vastu saa. Millegipärast usun, et võisin dziipidest rasketes kohtades mööda sõites pakkuda džiibimeestele võib-olla ligilähedase elamuse, nagu nemad olid pakkunud sellises kohas, nagu Chute.

Tagasi raja algusse tuli sõita kaks ja pool miili mööda Moabi-Monticello maanteed. See lõik kulgeb allamäge (fotol vasakul), ees paistmas suured punased liivakivimäed. Laskudes sain suure hoo, ligi 37 miili tunnis, kusjuures seda tuli hoida väga kitsal asfaldiribal äärejoonest paremal, sest sõidurajale küll keerata ei söandanud. Sealt tulid suure hooga tagant võimsad veoautod, millel on sellisel kiirel laskumisel niigi raske oma ühtlast sõidujoont hoida.

Kui jõudsin õnnelikult rendiauto juurde (fotol paremal), saabus sinna ka Bureau of Land Managementi (BLM) töötaja. Eesti keeles oleks see umbes riigimaade esindaja. Küsisin, kas jalgrattaga on üldse lubatud siin maanteel sõita. Ta ütles, et on küll, aga iseasi, kui ohutu see on. (Triikraua kõrgendiku rajal veetsin ligi neli ja kolmveerand tundi, sellest puhast sõiduaega kogunes rattakompuutri andmeil 2:48 ja kilomeetreid läbisin 34,5. Fotol all vasakul maasturid lõpetamas sõitu Triikraua kõrgendiku rajal.)

BLMi töötajaga tekkis pikem vestlus, sest tulenevalt tema ametist pidi ta teadma palju Moabi ümbruse teede ja radade ja maastiku kohta. Teadiski. Ütlesin, et mul on siinkandis varsti enamik radasid läbi sõidetud, ning küsisin nõu kaugemate kantide kohta. Ta proovis soovitada kõike, mida lähiümbruses teadis, aga mida ta ka välja ei pakkunud, sain talle öelda, et tehtud. Ta oli sellest siiralt üllatunud. Väitsin, et nii palju, kui mul kohalikega juttu on olnud, tean ma siinseid teid, radu ja vaatamisväärsusi paremini kui nemad. BLMi töötaja tunnistas, et arvestades minu suuri kogemusi siinmail on see kindlasti tõsi.

Üks väheseid kuulsamaid radu, mis mul sõitmata, on Strike Ravine. (Fotol paremal Haamripea kalju ehk Hammerhead Rock.) BLMi töötajal oli selle kohta halb uudis: rada läheb 12 korda eramaast läbi, seal on hoiatavad sildid väljas, mistõttu pole Strike Ravine tänavu enam ka Jeep Safari kavas. Ta rääkis, et mõned ärimehed tahtsid sinna rajada corporate retreat centeri ehk korporatiivürituste keskuse, kuhu firmade esindajad saavad teha väljasõite ning seigelda siis ka maasturitega ringi. Aga ärimeeste plaanid jäid pärast 2008. aasta masu seisma.

Sellegipoolest on Moabi tabanud BLMi töötaja sõnul majandusbuum. (Fotol vasakul pikap, kaks maastikuratast taga, kihutamas kruusateel La Sali mägede taustal.)Ta on Moabis elanud 25 aastat ning rääkis, et linnake on tundmatuseni muutunud: kinnisvaraarendus käib igal pool. Ta ütles, et tema naabruses müüdi hiljuti üks maja tervelt 465 000 dollari eest – kusjuures too maja polevat olnud mingi suurem asi. Olen isegi märganud, et linnakeskusest lõunasse on kerkinud uued elamurajoonid. BLMi töötaja oli kuulnud, et järgmise viie-kuue aastaga pidi Moab kasvama kuni 8000 elaniku võrra. Seega peaks elanike arv vähemalt kahekordistuma. Vaat mis juhtub, kui su linnakese looduslikud ja seiklusvõlud järjest tuntumaks saavad! Kui küsisin talt, mida need uued elanikud siin tegema hakkavad, siis ta vastas, et hotellid ja restoranid vajavad hädasti töötajaid. Aga kui juhtisin tema tähelepanu sellele, et ega teenindussektori töötajad suuda lubada endale ehitatavaid uusi maju ja kortereid, oli ta sellega päri. Ja avaldas mulle tõsiasja, mida ma ei teadnudki: Moabis pidi olema palju inimesi, kes elavad oma autos.

Kui BLMi töötaja oma valge kastiautoga minema sõitis, nägin absurdset vaatepilti. Teisel pool maanteed lonkis üksinda mäest üles neeger. Esiteks polnud ma siin kunagi näinud, et keegi üksinda maantee ääres käiks. (Moabi kesklinna oli sealt 18 miili.) Teiseks polnud ma kahe nädala jooksul Moabis ja selle ümbruses näinud mitte ühtegi neegrit. See on täiesti valge linn, lisaks mõned Spanish inimesed, kes töötavad näiteks mehhiko söögikohas Giliberto’s, kust saab kiiresti õhtupoolikul mehhiko roa, alates kolmest ja poolest kuni kümne dollarini.

Täna õhtul kolisin uude elamiskohta, Moabist seitse miili põhja pool asuvasse Archview campgroundi (fotol ülal paremal) majakesse (fotol vasakul). See on spartalik, aga paljukest siis vaja – kaks laia voodit, külmik, radiaator, konditsioneer, teler (mida ma ei vaja). Duširuum ja kemps on 30 meetri kaugusel. Otse telklinnaku tagant läheb 313. maantee Canyonlandsi rahvusparki. Ega Moabi tahagi järgmistel päevadel väga minna, sest selle on vallutanud maasturihullud. Telklinnaku töötaja lausa hoiatas, et kui vähegi võimalik, siis vältigu ma Moabi kella nelja ja seitsme vahel õhtupoolikul. Sellepärast ostsingi täna linnast läbi sõites City Marketist ehk kohalikust Selverist oma külmiku toitu täis.

Umbes poole miili kauguselt mu uue elupaiga lähedalt algab Moab Brandsi rattaradade võrgustik. Kella poole seitsme ajal, kui olin end majakeses sisse seadnud, tõstsingi ratta autost välja ning tegin Moab Brandsi paaril rajal (fotol paremal rada North 40) ligi tunni ja veerandi pikkuse ringi. Need on mõnusad rajad ehk ratturite keeles singlid: pole roppe tõuse, aga on tehnilisi lõike, lisaks kaunid vaated kaugusesse. Head rajad edaspidi päeva lõpetamiseks. Kus Eestis sellised on?

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.