Pullerits: Kuidas ma käisin ihuüksinda seal, kus ükski eestlane pole käinud

Elevandimägi (fotol paremal) on niigi neetult raske. Ratta seljas sealt üles ei pressi. Parem, kui rattaga alla ka ei sõida. Kukud esijooksuga sügavasse prakku või vastu suurt kivi, lendad üle leistangi – ja mis siis saab, seda küll ei tea. Sest lähimasse linna, Monticellosse, on autoga poolteist tundi. Kes su sinna kohale veab?

Ometi suutsin Elevandimäe teha endale topeltraskeks.

Elevandimägi asub Canyonlandsi rahvuspargis The Needlesi piirkonnas. Moabi ja Monticellot ühendavalt maanteelt tuleb sinna jõudmiseks sõita üle 40 miili peaaegu inimtühja maad (fotol vasakul). Tee äärde jääb küll vanadest hoonetest koosnev kommuun, Marie’s Place, aga seal ei ela juba üle nelja kümnendi mitte kedagi. Kuigi traataed on sel ümber ja silt hoiatab võõrasse valdusse tingimise eest. Marie’s Place oli aktiivne 1930. aastatel, aga pärast seda, kui nende juht tahtis üht naist surnust üles äratada, hülgasid paljud jüngrid oma õpetaja ja kommuun lagunes.

Kuna The Needlesi piirkond asub suurematest paikadest niivõrd kaugel, ei käi seal just palju inimesi. Küll aga armastavad toda paika maasturihullud, sest üle Elevandimäe kulgev rada (fotol paremal) on siinkandis üks legendaarsemaid. Elevandimäel saavad nad proovida, kas nende masin peab vastu ja kas nende närvid ka peavad vastu. See, kes on sõitnud maasturiga üle Elevandimäe, võib end pidada tõeliseks džiibiässaks.

Jalgratast (fotol vasakul Elevandi mäe all parklas rendiauto najal), nagu ütlesin, on mõistlikum sealt üles ja alla tassida. Proovisin küll paaris kohas vändata, aga kallak oli liiga järsk ja pinnas liiga ebatasane. Ainus lõik, kus laskuda sai, oli viimane poolesajameetrine jupp mäe tagumisel küljel. Aga sealgi tuli olla kividel ekstratähelepanelik, sest üksainus viga võib rängalt kätte maksta.

Igatahes sain ühe Monticellost tulnud vana mehe musta Jeep Wrangleri taga Elevandimäest õnnelikult alla (fotol paremal). Vahepeal oli küll selline tunne, et Jeepi-mees püüab teha kõik, mis võimalik, et oma auto ära lõhkuda ja katusele keerata. Ent ilmselt on asi selles, et Elevandimägi ongi julm ning väntsutab ja loksutab ja kriibib autot nii, kuidas vähegi saab.

Mäe taga, pärast paarisadat meetrit kitsal liivateel (fotol vasakul), kus Jeepile oma selga näitasin, teatas leistangile kinnitatud GoPro kaamera, et mälukaart sai täis. Teadsin küll, et kaart vajab peagi vahetamist, olin Moabis RadioShacki poest ostnud juba mitu päeva tagasi 40 dollari eest uue 64-gigase kaardi, aga unustanud selle kaasa võtta. Ega midagi: nagu öeldakse, et kui pea ei jaga, jagavad jalad. Mis tähendas, et pidin üle Elevandimäe tagasi auto juurde minema ja sealt kaardi võtma.

Ligi kolmveerand tundi väärtusliku aja kadu. Ainus kasu, et Elevandimägi sai lausa pisiasjadeni selgeks. Iseasi, mis selle teadmisega peale hakata...

Elevandimäe tagune piirkond on looduslikult ülivõimas. Sõidad rattaga liivastel teedel üle tillukeste rohumaade, mida piiravad erineva kujuga pruunid-punased liivakivikuplid. Ühes kohas läheb tee läbi nii kitsast kividevahelisest alast, et juhul, kui maasturijuhid pole seal hoolsad, võivad nad uksed kergesti ära kraapida. Sekka on hullupööraseid tõuse, mis meenutavad kivimurdu (fotol ülal paremal). Džiibid saavad sealt siiski kuidagi üles, aga rattaga pole lootustki.

Esimese lõunapausi pidasin Kuradi Köögis, Devil’s Kitchenis. Seal on suurte kõrgete kivide all kolm telkimiskohta (fotol vasakul), kust avaneb vaade rohumaale, mida ääristavad teravad kivitornid – need, mille järgi ongi piirkond nime saanud, The Needles. Ja nagu avastasin, saab kivide vahelt läbi minna ning uurida, mis kambrid nende taga peituvad. Olin seal ihuüksi. Selles ongi The Needlesi võlu, et haruharva kohtad kedagi.

Edasi suundusin Kuradi magistraalile, Devil’s Lane’ile (fotol paremal). See on hiiglapikk, vähemalt kahemiiline tasane rohumaa, mida piiravad äärtest taas liivakivikõrgendikud. Piki rohumaad jookseb liivane sirge tee, mis viib Litapoja mäeni, S.O.B. Hillini. See on veel üks legendaarne mägi, kuigi tundub, et oma tuntuse võlgneb see pigem oma ülbele nimele, mitte raskusastmele. Kui ma sealt rattaga alla sõitsin, ei saa see ju ometi raske mägi olla?

Väntasin mööda liivast maasturirada sinna, kus vasakule keerab tee Chesler Parki. Seal käisin seitse aastat tagasi Jaanus Laidveega, kui tegin oma esimest rattaekspeditsiooni Moabi piirkonda. Nüüd sõitsin otse, Beef Basini ehk Veiseliha nõo suunas (fotol vasakul). See on tee, mida haruharva keegi kasutab. Ja see on viga, nagu kohe selgus.

Põhjus, miks Beef Basini teed (fotol paremal) nii harva sõidetakse, seisneb selles, et kuue miili kaugusel tuleb seal vastu Bobbys Hole. See on veel mitu kraadi kangem mägi kui Elevandimägi. Sedasi ei hakka paljud seda üldse proovimagi. Ja isegi kui nad sealt üles sõidaks, ootaks neid ees 50-60 miili pikkune teekond läbi inimtühja ja mägise piirkonna, enne kui nad taas suurele teele saaksid.

Beef Basini poole viiv tee (fotol vasakul) on võrratu. Selle ääres kõrguvad massiliselt kõige eriskummalisemad liivakiviteravikud. Mis seal salata: avanev vaatepilt pani korduvalt ahhetama. Sõitsin seda teed mööda veidi alla pooleteise miili ning keerasin siis paremale Bobby Jo telkimisplatsile. Seal ei olnud kedagi. Tegin seal on teise kerge eine.

Siis sõitsin sadakond meetrit edasi ning keerasin uuesti paremale ning väntasin umbes pool miili kivisest teest üles Horsehoofi telkimisplatsile (fotol paremal). Taas tühjus. Kahjuks oli telkimisala lähedal kõrgunud Horsehoofi kivikaar aastaid tagasi kokku kukkunud. Igatahes selles kohas viibides tuli kindel veendumus, et suure tõenäosusega ei ole sinna mitte kunagi varem sattunud mitte ükski eestlane. Niivõrd kauge, eraldatud ja üksildane on tee Beef Basinisse.

Ihuüksinda kõigist nii kaugel olles tekib mõistagi ärevus. (Fotol vasakul The Needlesi nõelataolised moodustised.) Hommikul olin rääkinud põgusalt pargivahiga ja küsinud, keda ma kartma peaks. Ta ütles, et mitte kedagi. Kui pärisin, kas ka puumasid mitte, kinnitas ta, et ka puumasid ei pea kartma. Ta väitis, et nood hoiavad inimestest pigem eemale, omaette. Ta rääkis, et on Canyonlandsis veetnud viis aastast ja väga palju üksinda matkanud ning pole eales puumasid näinud. Kui pärisin, kas ta nende jälgi on näinud, vastas ta, et loomulikult – hästi palju.

Aga ikkagi poeb ihuüksinda kauges kohas hirm tasapisi hinge. Paljugi, mis võib juhtuda! Näiteks läheb rattal kett katki. Või kukud ja lööd põlve nii ära, et liikuda ei saa. Õnnetus ei hüüdvat ju tulles. Niisiis keerasin otsa ringi ja sõitsin mööda Kuradi magistraali ning üle Litapoja mäe tagasi. Võtsin eesmärgi jõuda Colorado ja Rohelise jõe ühinemiskohta.

Sinna oli piisavalt pikk tee (fotol ülal paremal), Horsehoofi telklast umbes kaheksa miili. Ja ega ma siis ainult nina maas vändata taha. Aeg-ajalt tuleb ka pause pidada, et ümbrust imetleda ning mõned pildid teha. See kõik nõuab suurt ajavaru.

Viimased pool miili Colorado ja Rohelise jõe ühinemiskohani tuli käia jala (fotol vasakul). Sinna rattarada ei vii, autoteest rääkimata. Aga ühinemiskoht iseenesest on populaarne: sattusin kokku kahe noore matkajaga, vastu tuli neli matkajat ning ühinemiskohal endal oli samuti kaks matkajat ees. Lausa ülerahvastus! Kui seni oli probleem, et inimesi üldse pole näha, siis nüüd muutus probleemiks, et inimesi on liiga palju.

Kahe jõe ühinemine on selgelt näha: vasakult voolab rohelise veega Roheline jõgi ning paremalt Colorado, mis tavaliselt pidi olema punaka veega, kuid sedapuhku oli minu arust pigem pruunikas (fotol paremal). Sellistes erilistes ja võimsates kohtades viibides tuleb sageli mõte, et istu ja naudi, võta aeg korraks maha – aga siis jõuad järeldusele, et ükskõik kui kaua sa istud ja naudid, ega sa seda vaatepilti ja tunnet endaga kaasa võtta ikkagi ei saa.

Tagasiteel (fotol vasakul) Elevandimäe poole panin tempot juurde, sest peamised vaatamisväärsused olid nähtud ning tee jõgede ühinemiskohta sõites korra juba läbitud. Vaatasin kella pealt, kui palju mul Elevandimäe ületamiseks aega läheb. 18 minutit läks. Kunagi ammu aastaid tagasi küsisin ühe kohaliku käest, kui kiiresti tema maasturiga Elevandimäest üles ja alla saab. Siiamaani on meeles, kuidas ta pakkus, et umbes 20 minutiga. Tookord tundus see igatahes ulmeliselt kiire sõiduna.

Kell kolmveerand viis istusin autosse ja sõitsin Elevandimäe esisest parklast Canyonlandsi visitor centeri ehk külastuskeskuse juurde. Kuna aega õhtuni veel oli, otsustasin teha senise eduka päeva eest preemiaks veel ühe sõidu – seitsme miili kaugusele Colorado jõe vaatekohani. (Fotol paremal Salt Creeki kanjon teel Colorado jõe vaatekohani.) Olin seda ammu-ammu püüdnud teha rendimaasturiga, kuid jõudsin raskustega kahe kolmandikuni. Edasi pidin minema jala. Teist korda käisin seal rattaga seitse aastat tagasi. Nüüd võtsin ette kolmanda käigu, sest vaated sealt on muljetavaldavad.

Kuna õhtupoolikul tõusid taevasse pilved, andsin jalgadele üksjagu valu. Kolm esimest miili on mõnusasti sõidetavad – peamiselt liivatee. Viimased neli miili tuleb aga logistada üle kivide ja konarliku liivakivi. Jõudsin kohale 43 minutiga. Kuna õhtu tungis peale, pean tunnistama, polnud vaated paraku kaugeltki nii värvikad (fotol vasakul) kui kahel eelmisel korral.

Aga vähemasti sain korraliku õhtuse sõidu. Tagasi jõudsin kümme sekundit kiiremini kui 40 minutiga. Kokku viibisin päeva jooksul rattaga väljas ligi seitse ja veerand tundi. Puhast sõiduaega kogunes rattakompuutri andmeil kaheksa minutit alla viie tunni. Kilomeetreid väntasin maha 74. Oli üle tüki aja jälle tegus päev.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.