Pullerits: Kas nüüd tuleb kevadel rattasõit uuesti suusatamise vastu vahetada?!

«Äkki tahad hoopis suusatama minna?» küsis lokkispäine Dustin, kui astusin Monticello linnakeses tema spordipoodi Roam Industry, et uurida, kus on sealkandis lähimad parimad rattarajad.

Dustin oli tõepoolest käinud hommikul suusatamas. Napilt kahe tuhande elanikuga Monticello lääneservast kerkivad Abajo mäed (fotol paremal), kohalike keelepruugis Sinised mäed, mis küünivad rohkem kui 3400 meetri kõrgusele. Seal oli Dustini väitel sadanud hommikul kümme tolli lund. Seega ligi veerand meetrit.

Moabist 50 miili lõunasse Monticellosse (fotol vasakul kohtuhoone) sõitsin seepärast, et plaan on käia Canyonlandsi rahvuspargi The Needlesi piirkonnas, mis on veelgi rohkem tsivilisatsioonist eraldatud paik, kui ükskõik milline koht, kus ma eelmiste Moabis veedetud päevade jooksul sattusin. The Needles on Monticellole märksa lähemal kui Moabile, lisaks vallutavad Moabi järgmistel päevadel maasturihullud, kelle eest pidid linnast pagema kõik, kes vähegi saavad, sest tekivad tohutud ummikud ning poed pidid ostetama kõigest tühjaks.

Täna hommikuks oli pinnas eelmise päeva vihmast siiski nii palju tahenenud, et sain Moabist seitse miili põhja poole Moab Brandsi radade võrgustikku sõitma minna. Need on enamasti kerged rajad, kuid nõuavad sellegipoolest ettevaatust. Kolm aastat tagasi kukkusin oma ainsa korra just seal, rajal nimega EZ (mis tuleb ilmselt sõnast easy, kerge), nii et põlv oli verine. Seda on kasulik meenutada – siis ei lähe hulljulgeks ja hooletuks. (Fotol ülal paremal silt osutamas EZ ja Rusty Spuri ühendusrajale.)

Valisin seal kaks rada, Rusty Spuri ja Sidewinderi (fotol vasakul), mida varem polnud sõitnud. Need olid tõesti õdusad kruiisimise rajad, lisaks sai neilt värvikirevaid vaateid teisele pool orgu massiivsele Arths Rimile (fotol all paremal).

Kuid sai ka vaeva näha. Rada nimega Deadman’s Ridge räägib iseenda eest – Surnud Mehe ahelik. Seal on kiviseid tõuse, kust naljalt juba üles ei vänta, ja käänulisi laskumisi. Siiski võisin tõdeda, et tulin seal tunduvalt paremini toime kui eelmisel korral. Ju on siis ikka kogemusi lisandunud.

Ega ma muidu oleks Surnud Mehe ahelikule roninud, aga sealtkaudu sai rajale nimega Rockin’ A, mida mäletasin häguselt seitsme aasta tagusest kevadest. Siis, kui käisin Moabis rattaekspeditsioonil Jaanus Laidveega, tulin Moab Brandsi radadele ühel õhtul üksinda sõitma ja oleksin äärepealt ära eksinud. Õnneks kohtasin enne Surnud Mehe ahelikule jõudmist ratturit Coloradost, kes aitas mind välja: ütles, et sõitku tema järel. Oi, ma pingutasin kõigest väest, et tal kannul püsida. Ta oli nii palju siiski hooliv, et ootas mind aeg-ajalt järele.

Nüüd sai selgeks, miks ma tookord hätta jäin. Rockin’ A, nagu nimigi viitab, on rokkiv rada (fotol vasakul). See kulgeb peaaegu täies ulatuses liivakivil, ent see pole selline sile liivakivi, nagu kuulsal Slickrocki rajal. See on lohkudega, servadega, pragudega liivakivi – sellisel naljalt kiiret tempot ei arenda, kui ei taha, et pärast keha, eriti randmed, põrutustest ei valutaks.

Lõpuks keerasin rajale nimega Lazy, mis on Moab Brandsi võrgustikus üks lõbusamaid. Enamik rajast on kergel allamäge kaldel suurte laiade kurvidega slaalomisõit. Puhas nauding.

Tegelikult olid kõik need sõidud mulle üksjagu riskantsed. Sest juba EZ rajal avastasin, et esipidur ei tööta (fotol paremal). Tõmbad seda sõrmedega palju tahes, tolku ei mingisugust. Olin juba varasematelgi päevadel täheldanud, et esipidur ei taha toimida, kuid päeva edenedes oli see iseenesest korda saanud. Sedapuhku mingit paranemist ei märganud. Aga ainult tagumisele pidurile lootmisest jääb siinsel maastikul väheks. Niisiis tuli päevaplaani võtta käik rattapoodi.

Neid on Moabis palju. Esimesena jäi põhja poolt linna tagasi sõites silma Poison Spideri pood. Näitasin ratast seal mehaanikuile ja sain nende reaktsioonist aru, et nemad ei oska midagi teha. Nad ütlesid, et neil selle firma pidureid ei ole. Soovitasid sõita kesklinna Moab Cycleri poodi (fotol vasakul), sest nende teada nood kunagi varem müüsid mu rattale sobivaid osi.

Moab Cycleris vaatas mu ratast pikk vanem prillidega mees – taanlane, nagu selgus –, kes aga ütles samuti kohe, et neil vajalikku osa pole. (Fotol paremal Maob Brands süsteemi radadel.) Ta lisas, et võib mu rattale panna uued osad, aga see läheb maksma 115 dollarit, pluss umbes 40 dollarit tööraha, sest aega kulub umbes 20 minutit. Hind oli soolane, kuid mis sa hädaga teed. Siiski otsustasin proovida veel ühte kohta, Chile Pepperi rattapoodi. Seal olin abi käinud küsimas kõigil varasematel kordadel, mäletasin sealt hästi Jaredi ja Garyt.

Chile Pepperis võtsid noored mehed mind rõõmsalt vastu. (Jaredil oli paraku vaba päev, ta oli kuskil sõitmas, ja Gary sõidutab nüüd rattureid bussiga kaugematele radadele.) Keegi neist ei öelnud, et probleem on lahendamatu, ja keegi ei öelnud, et mingeid osi tuleb vahetada. Neil oli hetkega selge, mida teha. Bleed brake läks töö nimetusena tšekile kirja. Nii palju kui aru sain, oli pidurisüsteemi õhku sisse läinud ja nad täitsid selle uuesti korralikult õliga. 38 dollari eest oli pidur kui uus. (Fotol ülal vasakul Moab Brands radade võrgustiku parkla.)

Sel ajal kui noored mehed tööd tegid, ajasin leti ääres juttu Mike’iga, kes, kuulnud, et suundun Monticellosse, soovitas seal minna Dustini juurde, sest Dustin teadvat igasuguseid huvitavaid kohti, kus Monticello ümbruses ringi sõita. Esialgu ei arvanud, et õhtuks Dustini juurde jõuan, sest plaan oli Moabist lõuna pool sõita üheksa miili pikkust Strike Ravine’i rasket maasturirada (fotol paremal raja algus).

Aga tollest sõidust ei saanud asja, sest juba vähem kui miili järel oli selge, et vihmast endiselt niiske savine pinnas on sedavõrd plögane, et imeb kõik endasse. Nagu see oli imenud ühe halli mikrobussi, mis konutas kraavi veerel (fotol vasakul). Ja kui ümberringi hakkasid kogunema veel tumesinised ja hallid pilved, polnud küsimustki: minema siit rajalt nii ruttu kui võimalik!

Autosõit Monticellosse kujunes sürrealistlikuks. Pärast ilusat päikeselist hommikut muutus taevas pärastlõunal taas üleni halliks. Algul, kui jõudsin maanteeäärse Wilson Archini (fotol paremal), puistas rahet, aga sealt edasi sõites hakkas tuiskama lund. Väiksemad autod alandasid kiirust ja panid ohutuled vilkuma. Umbes tosin miili enne Monticellot, mis asub 2150 meetrit üle merepinna, lõi aga taevas taas klaariks ning paistis, et õhtupoolikul saan päikesepaistel teha mõned kerged sõidud.

Dustin juhatas mulle kätte kohalikud rajad linna lõunaserval. Samuti küsisin temalt nõu järgmistel päevadel plaani võetud teede olukorra kohta. Ta seletas lahkelt ja sõbralikult, aga kui me siis pilgud kaardilt tõstsime ja aknast välja vaatasime, valitses väljas tõeline maru (fotol vasakul). Jälle oli taevas hall, jälle tuiskas lund. «Nii palju siis täna rattasõidust,» ütlesin Dustinile.

Läksin motelli ja tõstsin asjad autost tuppa. Vaevalt veerand tundi hiljem oli taevas taas hele. Lasin teedel veidi taheneda. See toimub siin hämmastavalt kiiresti, napilt poole tunniga. Siis tõstsin ratta auto pagasiruumist välja, panin paksemad kindad kätte ja kilejope selga – temperatuur oli ikkagi nulli ümber – ning läksin linnaga tutvuma (fotol paremal).

Siin on kaks koolimaja, eraldi keskkool ja algkool (fotol vasakul). Aga kus on keskkooli juures alles spordiväljakuid: pesapalliplats, jalgpalliplats, täismõõdus kergejõustikustaadion kuue jooksurajaga, varikatuse all korvpalliplats ja veel mingi muruplats – justkui oleks tegemist mingi spordikompleksiga. Aga Monticellos, ärge unustage, pole kahte tuhandet elanikkugi.

Kahte kohalikku kohtasin linna kuulsaima maja, endise Hylandi hotelli ees, mis kuulub Ameerika ajaloomälestiste registrisse (fotol paremal). Üks meestest, nagu välja tuli, oli seal üles kasvanud, ja rääkis lühidalt paar lugu, kuidas omal ajal igasugused inimesed, müügimeestest hambatohtriteni, seal peatusid. Nüüd kuulub maja tema õele ning on eravaldus.

Loomulikult käisin linna kõige uhkema ehitise, mormooni templi juures (fotol vasakul), mida ehib kuldne vilepuhuja. Inimesi muudkui tuli sinna oma suurte maasturite ja truckidega, kõik pidulikult riides, meestel lumivalged särgid ja tumedad viigipüksid. Templisse sisse ma sinna ei saanud – keegi ei saa, kes ei ole mormoonide usku. Samuti käisin vaatamas Hideouti golfiplatsi, mis on ajakirja Golfweek hinnangul Ameerikas paremuselt 24. golfirada. See on rajatud vana uraanikaevanduse kohale. Mehed Hylandi hotelli ees ütlesid, et kui nii ilus golfirada asuks mujal Ameerikas, oleks sinna raske mängima pääseda, aga kuna see asub muust maailmast suhteliselt eraldatud kohas nimega Monticello – mis sai nime USA omaaegse presidendi Thomas Jeffersoni kauni ja uhke häärberi järgi –, siis tung sellele väga suur pole.

Sain linna hirmlaiadel ja ülihõreda liiklusega tänavatel ringi sõita veidi üle tunni. Juba eemalt nägin, kuidas Abajo mägede kohale kogunevad taas tumedad pilved, ja kuidas need üle mägede linna poole liiguvad. Jõudsin tagasi The Monticello Inni ette just siis, kui tinahalliks tõmbunud taevast hakkasid langema järjekordsed raheterad.

Vähem kui veerand tunniga oli sadu läbi, aga siis läks väljas juba hämaraks, et midagi veel ette võtta. Hull lugu, kui homme samasugune ilm tuleb. Ainus lootus on see, et Canyonlandsi rahvuspargi The Needlesi piirkond asub umbes 500 meetrit Monticellost madalamal ning seal ei ole savipinnast, vaid pigem liiv ja kivid.


Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.