Pullerits: Kuidas Moabis terve päev vastu taevast lendas ja peaaegu krahhiga lõppes

Kuhu siis nüüd hommikul sõitma minna? Ilmaprognoos ähvardas vihmaga – aga alles kella kahest päeval. Seni pidi olema lihtsalt pilvine ja jahe, veidi alla kümne kraadi. Ega jahedus sega: talvel suusatamiseks kasutatav musta värvi soe pesu selga ning rattariietus selle peale, sh kaks särki. Kahed sokid jalga, suusamüts ka igaks juhuks kaasa ning sõrmkindad kätte. Valmis! (Fotol paremal õhtused vihmapilved Moab Rimi kohal.)

Taipasin kohe, et üles Gold Bar Rimile pole mõtet rattaga ronida. Esiteks jään seal tuule ja tõenäoliselt ka sademeta meelevalda ning teiseks pole vaated sealt halli ilmaga nagunii suurt väärt. Seega otsisin Moabist seitse miili põhjas Moab Brand Trails’ide süsteemi kaardilt paar rada, mida polnud varasemalt proovinud, ja mõned, mida hea meelega uuesti sõitnuks. Need on seal lühikesed ja enamasti kerged rajad, nii et lõunani jätkuks tegevust küll. Eks siis näis, mis saju saabudes edasi saab. (Fotol ülal vasakul ja all paremal Moab Rim ilusa ilmaga; piltidel ka minu rendiauto.)

Aga ma ei jõudnud autoga Moabi põhjaservas veel üle Colorado jõegi sõita, kui hakkas tibutama, ja kui lõpuks teisele poole jõge jõudsin, tuli autol kojamehed juba regulaarselt tööle panna. Edasi sõitmine tundus mõttetu, sest taevas oli eespool üleni hall. Tõsi, kui auto nina uuesti Moabi poole keerasin, nägin, et linna kohal on taevas lausa tumesinine.

Parkisin auto kesklinnas Main Streetile ehk peatänavale. Nüüd polnud muud teha, kui külastada kauplusi. Temaatilised t-särgid sai 8-10 dollari eest. Muidugi oli ka kallimaid, selliseid, mis maksavad üle 20 dollari. Nokamütsi sai üheksa dollari eest – tõsi, nii soodne hind oli algsest kaks korda alla lastud. Külmkapimagnetite hinnad algasid kolmest dollarist. (Fotol all vasakul vaade Moabile piki Spanish Valleyt ehk Hispaania orgu ning Moab Rimile selle serval.)

Üldiselt on kohalikel riietuse hankimisega Moabis lood kehvasti, sest esiteks on hinnad seatud turistide järgi – ja noilt saab alati palju küsida. Teiseks pole Moabis Walmarti ega teisi seesuguseid hiigelkaubanduskeskusi, mistõttu kohalikud käivad riideid ostmas kas ligi kahe tunni autosõidu kaugusel Colorados Grand Junctionis või Cortezis. Kui elamiskohas küsisin, miks neil Walmarti pole, sain seletuseks, et kohaliku omavalitsuse esindajad ei taha selle ehitamiseks luba anda, sest paljudel neist on endal linnas väikeärid ning Walmarti tulek tähendaks neile uste sulgemist. Nad oletasid, et Walmart teeks isegi City Marketi, Moabi nn Selveri eksistentsile lõpu.

Kuna peatänaval Pinyon Tree Gift Shopis parajasti teisi kundesid polnud, siis uurisin leti taga olnud müüjalt kohaliku eluolu kohta. Tal oli vanust, pakun, neljakümnendate lõpus ning ta elab neljandat põlve Moabis. Ta kinnitas mulle varemkuuldut, et viimase 15 aastaga on Moab kõvasti muutunud. Varem oli see tema sõnul väikelinn, kus kõik tundsid kõiki ja kus lapsi sai julgelt linna peale lasta, aga nüüd on linn hakanud kiiresti kasvama. Pärastlõunal, kui astusin sisse maavalitsusse (fotol ülal paremal) ja küsisin, kui palju on Moabis elanikke, sain vastuse, et 8000-9000. Viimased ametlikud andmed pakuvad elanike arvuks veidi üle viie tuhande

Poemüüja rääkis, et tema lapsed peavad vist suureks saades Moabist ära kolima, sest elu on läinud väga kalliks. (Fotol vasakul linnavalitsuse hoone.) Moab on kogunud tuntust nii Ameerikas kui kogu maailmas, mis on andnud kõvasti hoogu kinnisvaraarendusele ning on kergitanud kinnisvara hindu meeletult. Poemüüja ütles, et isegi vanade väikese lagunenud majade eest küsitakse ligi pool miljonit dollarit. See on summa, mida tema lapsed küll ilmselt maksta ei suudaks, lausus ta. Seetõttu käivad paljud, isegi politseinikud, siia tööle 50 miili kauguselt Green Riverist. Ja Moabi koolil on probleem õpetajate leidmisega – sellepärast, et õpetajad ei suuda oma palga eest midagi üürida. Samas kerkib üüritavaid kohti järjest juurde. Suurem jagu elamuehitusest pidigi poemüüja sõnul olema n-ö spekulatiivne: maju ja kortereid ehitatakse selleks, et neid välja üürida ja nende pealt teenida.

Kinnisvarahindade tõus on viinud selleni, et ärid ja ettevõtted, eeskätt motellid ja restoranid, ei leia enam töötajaid. (Fotol paremal Moabi raamatukogu.) Minuga vestelnud poemüüja sõnul pidi neid ajutiselt tööle toodama mujalt riikidest, sh isegi Türgist. Aga päriselt nad siia elama jääda ei saa, sest novembrist kuni märtsi keskpaigani pidi Moab olema välja surnud. Suurem jagu poode ja restorane, mis mõeldud turistidele, paneb talvekuudeks uksed sootuks kinni, sest siis külastajaid lihtsalt pole.

Mis omakorda pani mind mõtlema, et huvitav, kui kaua läheb aega, enne kui mõni ettevõtlik tüüp leiab, et kohe linna lõunaservalt kerkivatele La Sali mägede nõlvadele, mis on praegugi uhke valge vaiba all, võiks rajada mäesuusa- ja lumelauaradasid.

Kui küsisin poemüüjalt, kuidas tema toime tuleb, vastas ta, et tänu abikaasale, kellel on oma äri. Aga ta lisas, et selliseid, kellel oleks aasta läbi tegutsev ettevõte, pole Moabis just palju.

Ometi on Moabis suhteliselt suur regionaalhaigla (fotol ülal vasakul). On selle kümnendi algul rajatud veekeskus. On ääretult laiad, neljarealised tänavad (fotol paremal). On pargid. Aga on ka väga viletsaid ja näruseid elamisi, lössi vajunud treilerelamuid. Sisustasin pärastlõuna sellega, et linnas veidi ringi sõita. Tahtsin seda teha rattaga, kuid saju tõttu pidin sõitma autoga.

Nägin nii uuemaid kena haljastusega rajoone (fotol vasakul) kui täielikke aguleid, mille kõrval vedelesid vanarauahunnikud. Suurem jagu ülejäänud elamisi jäi väljanägemiselt nende kahe kategooria vahele. Et tegemist on siiski väikelinnaga, viitasid neli hirve, kes üksteise järel reas mööda laia sõiduteed jalutasid (fotol alla vasakul) ning siis Apache’i motelli eest (fotol all paremal) kerge jooksuga kõrvaltänavasse pöörasid.

Õhtul otsustasin teha pesupäeva. Võtsin mustad ja higised riided kaenlasse, et pistan need pesuruumis pesumasinasse (pesu ja soojaga kuivatamise hind kokku kolm dollarit). Ja panin ukse lukku nii, et võti jäi sisse! Sisse jäi ka mobiiltelefon. Ja ega sellest kasu poleks olnudki, sest office’i (fotol alla paremal) uksel polnud ühtegi telefoninumbrit, millel hädaolukorras helistada. Mida teha?

Tuli meelde, et elamispaika sissesõidu juures olin näinud viimistlemata välimusega hoonet, millel oli silt, et see on hoolduse või haldusega seotud. Läksin ruttu sinna, sest kell oli juba pool seitse. Koputasin uksele – vaikus. Avasin ukse – see oli suur pesuruum. Hõikasin – ei mingit vastust.

Läksin ümber nurga hoone küljele ja kiikasin seal aknast sisse. Ja mis ma nägin! Seal askeldas noormees, kellega olin sageli hommikuti office’is kohvi võtmas käies juttu teinud. Koputasin aknale ja andsin märku, et tahan rääkida. Ta tuli uksele vastu. Ütlesin, et loll lugu küll, aga panin ukse kinni ja võti jäi sissepoole. Ta ütles, et vaatab, kas leiab varuvõtme, ja saatis mind oma elamise juurde tagasi.

Viie minuti pärast tuligi ta varuvõtmega. Aga see ei töötanud. Mitte mingi nõksuga.

Õnneks oli ta meistrimees. Ta tõi seejärel vägevad rauad ning vajutas luku nendega katki. Hurraa! Ma ei peagi vihmast õhtut ja külma ööd väljas veetma. (Lootusetus olukorras oleksin läinud ööbima pesuruumi, kus oli vähemasti soe, kuid ei midagi pehmet.)

Kuigi päev lõppes õnnelikult, võib selle kogu täiega maha kanda. Mitte midagi väärtuslikku ei õnnestunud ära teha. Praegugi, kelle poole kümne ajal pladistab vihma (fotol vasakul täna sadanud lumi Moabi Rimi ülaservale), mis prognoosi järgi kestab üle südaöö. Seejärel peaks sadu lõppema, aga homme üle 11 kraadi sooja ikkagi ei luba. Kuhu küll need ilusad ilmad jäid ning millal need tagasi tulevad? Aeg lendab ju!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.