Pullerits: Kuidas ma riskantseimast rattaseiklusest tervelt välja tulin?

Ei saa öelda, et mootorratturid teistest ei hooli. Olin Valgete liivadüünide (White Wash Sand Dunes) tagusel alal, kaugel-kaugel igasugusest asustusest (fotol vasakul). Kiirteeni jäi kohast, kuhu olin auto jätnud, tosin miili, aga kiirteel pole midagi peale 80 miili tunnis (Utah’s lubatud kiirus) kihutavate autode; sealt jääb omakorda 15 miili Green Riveri linnakeseni ja üle 30 miili Moabi. Auto juurest olin ligi kolme miili kaugusel, kohas, kus kunagi pole kedagi elanud, sest inimlik elu pole seal lihtsalt võimalik: hele liiv, tumepunane pinnas, erkpunane liivakivi, peaaegu olematu taimestik. Eluks hädavajalikku vett loomulikult ei tilkagi.

Ja siis, Mary’s Traili ehk Mary raja alguses, kohtasin nelja mootorratturit (fotol paremal neljast viimane), kes ei kihutanud tuimalt mööda, vaid pidasid kinni. Uurisid, kas minuga on kõik korras, ja saanud jaatava vastuse, küsisid, kas mul vett on ikka piisavalt. Väitsin, et on.

Olin hommikul kõvasti kahelnud, kas tasub Valgete liivadüünide tagusele alale seiklema minna. See on üks kaugemaid ja üksildasemaid alasid Moabi ja Green Riveri vahelisel muinasjutuliselt kummalisel maastikul (fotol vasakul). Juurdlesin, kust kaudu oleks kõige vähem ohtlik sinna sõita, ja jõudsin tõdemuseni, et küllap maantee I-70 175. mahasõidult maha keerates. Sealt läheb sildistamata Ruby Ranch Road edelasse. Too pidi kuuldavasti olema kõige parem tee Valgete liivadüünide juurde, lai ja sileda, kõva kruusakattega.

Kaardil, nagu senised kogemused siin on õpetanud, on kõik lihtne ja loogiline. Tegelikkus on sageli palju karmim ja ettearvamatum kui ilusad värvilised jooned veekindlal paberil. Ent sedapuhku ei tulnud kuuldud eelinfos pettuda. Tee oli tõesti korralik, ehkki rendiauto suunamine asfaldilt kõrvale (fotol paremal) tekitab alati kõhedust. Ausalt öeldes pole mul aimugi, kas sel masinal varurehv ka kuskil on, ja kui on, siis pole õrna aimugi, kuidas seda alla panna.

Ruby Ranch Road pakub iseette elamust. See on tee justkui läbi geoloogilise prügimäe. Algul sõidad üle tasandiku, siis hakkavad kerkima ümarad rohekashallid künkad, seejärel tulevad nähtavale mustad-hallid kõrgendikud (fotol vasakul) ning siis lõputu kivikülv. Nagu oleks keegi käinud koormate kaupa suuri kive siia hunnikusse valamas. Lõpuks muutub pinnas punakamaks ning viimaks, mäest alla keerates, vaatab laias orus vastu helekollane liivaväli.

Parkisin auto düünide äärsele kõrgendikule, kus seisis mitu veokit ja hiigeltreilerit (fotol paremal treiler Ruby Ranch Roadil) – need kuulusid mootorratturitele. Valged liivadüünid ja nende tagune ala on just mootorratturite, vähemal määral ka ATVga sõitjate mängumaa. Tavalised džiibid käivad seal haruharva, sest seal pole neile tehtud laiu radu. Jalgratturid sinna tõenäoliselt samuti ei tule – liiv peletab.

Panin parima kaardi, mis tolle piirkonna kohta saada (Moab West Trails), seljakoti tagataskusse ja asusin rattaga teele. Täpset plaani, kuhu minna ja mida teha, polnud, sest mis plaani sa pead, kui kaart teatab juba kahe miili teekonna järel punaste tähtedega «very sandy» - väga liivane. Kihutasin mäest alla heledasse liiva sisse ja imestasin, et tohoh, liivas annab isegi sõita (fotol vasakul). Trikk on selles, et tuleb hoida maksimaalselt otsest trajektoori ning isegi mitte keha kallutada, sest siis langeb keharaskus ühele küljele ning ratas jookseb mauhti! liiva sisse kinni.

Jälgisin kaarti hästi hoolega, iga poole miili järel, et kontrollida, kus asun ning kust võiks kulgeda järgmised teed. Kuni jõudsin pärast viltust silti (fotol paremal) suurte Entrada liivakivikõrgendike äärde, millele oli valgete tähtedega maalitud Mary’s Trail. Utah’ maastikuratturite kodulehel on see raskuse poolest hinnatud ekspertide rajaks, aga loodusliku ilu poolest parimaks, mida punased liivakivikõrgendikud suudavad pakkuda.

Niisiis küsisin mootorratturitelt, kes vastu tulid, kas rada on väga raske (fotol paremal). Nad kehitasid õlgu, sest küsimus oli ju selline, millele vastata ei saa: vastus oleneb ainult vastaja hinnangust, aga tema arusaamine raskest võib kardinaalselt erineda minu arusaamisest, mis on raske. Samuti küsisin, kas rada on hästi märgitud, mille kohta nad noogutasid, et kui jälgida valgeid jutte, pole võimalik ära eksida.

Mary rada näitas juba paarisaja meetri järel oma iseloomu. Algul tumepunasel tugeval liival kulgev rada tegi järsu parempöörde ja... vastu vaatas sisuliselt sein. Selge: tuleb ratast hakata käe kõrval üles punnima.

Selliseid ülijärske tõuse ja langusi, kust üles sõita polnud lootust ja alla sõita polnud söakust, kohtasin järgmise umbes nelja miili jooksul hulganisti. Sisendasin endale kohe algul, et riskid tuleb viia nullini, st kui vähegi kahtled, kas julged laskuda, siis ära lasku. Ja isegi kui tõusud võtsid kõndides kõvasti hingeldama, ei pannud ma seda põrmugi pahaks. Sest vaated, mis iga tõusu või nurga tagant avanesid, olid, nagu inglise keeles öeldakse, breathtaking, hingematvad. Särav päike ja eresinine taevas aitasid värve ja kontuure efektselt esile tuua (fotol ülal paremal). Mõtlesin, et isegi kui mu tänane päev peakski piirduma ainult Mary rajaga, oleks päev ikkagi korda läinud.

Ühes avaras, kaarduvate liivakiviseintega kohas nägin kahte mootorratturit (fotol vasakul). Nad arutasid omavahel midagi. Sõitsin ligi, sest valged jutid juhatasid nende suunas. Nad ootasid, kuni ma nende juurde jõudsin, ja küsisid siis, kas ma olen eksinud. Ilmselt nad ei lootnud sealkandis, kus sõidavad peamiselt vaid motomehed, kohata jalgratturit.

Ütlesin, et ei, tean väga täpselt, kus olen, sest jälgin pingsalt kaarti. Üks mootorratturitest oli Seattle’ist, teine Renost Nevadas (parempoolsel fotol vasakul). Uurisin, kas nad on siinkandis üldse mõnda jalgratturit näinud. Reno mees vastas, et ühte mõnda aega tagasi nägid, aga tema on nüüdseks juba surnud. Ja lisas, et kui ma nelja päeva pärast liivadüünide juurde parklasse välja ei ilmu, siis tulevad nad mind otsima. Mille peale ma vastasin, et selleks ajaks olen tõenäoliselt mina ka juba surnud.

Mind üllatas, et neil polnud kaarti. Küsisin, mille järgi nad orienteeruvad (jälgige valgeid jutte fotol vasakul!). Nad vastasid, et usaldavad oma grupi liidrit – kes oli koos ühe teise sõitjaga mulle minut-kaks varem vastu tulnud –, aga lisasid, et kui nad sellegipoolest ära eksivad, pole ka 40 miili kaugusele oma baaslaagrist sattumine mingi õnnetus, sest tsikkel viib alati kohale. Erinevalt minu jalgrattast, osutas Reno mees.

Jah, nõustusin, ja lisasin, et sellepärast ma hoolsalt kaarti jälgingi.

Aga ikkagi tekkis segadus. Jõudsin kohta, kus jutid hargnesid mitmes suunas. Aga ühtegi märget ega silti, mis rada kuhu läheb, kusagil polnud. Võtsin kaardi ette ja nuputasin, kuhu minna, aga õiget sotti ikkagi ei saanud. Siis valisin kõige atraktiivsema raja ja hakkasin seda mööda liikuma. Õigemini ratast järsust mäest üles tõukama. Kui üles jõudsin, nägin järsku laskumist sügavasse kanjonisse. Stopp!

Nüüd istusin liivakivile (fotol vasakul istumiskohast avanenud vaade, all keerlemas rada), võtsin kotist keha kinnituseks banaani ja asjadest aru saamiseks kaardi. Ikka oli pilt segane, sest ega rajad jookse siin otse – need keerutavad siia-sinna, nii et ilmakaarte jälgimisest pole kasu. Viimaks võtsin taskust mobiili ja uurisin seal Endomondo joonistatud senist teekonda ning võrdlesin seda kaardile kantud joontega. Lõpuks peilisin välja, et olen suundumas keerulistele radadele, kus kaardil on mitmes kohas märked DD – mis tähendab topeltraskust. Keerasin otsa ringi, sest ei tahtnud kanjonite vahele keeruliste radade rägastikku ära eksida.

Sõitsin mööda Brian’s Traili liivakivikõrgendikelt maha ning sattusin mõne aja pärast järgmisse radade ristumiskohta. Sealt tundus mõistlik valida Red Slot Trail. Nime järgi pidi see viima kitsasse punaste seintega kanjonisse.

Nimi ei valetanud. Ainult et sissesõidetud mootorrattarajal oli tihedalt näha mingi metslooma jälgi. (Kummaline on kasutada sõna «metsloom», kui sealkandis metsa ei ole.) Sellistel puhkudel tulevad alati meelde puumad. Ja siis, kui keerasin just paremale kanjonisse, kuulsin üleval vallil kellega hüppamise hääli. Jesver, kuidas ma ehmatasin! Püüdsin silmanurgast piiluda, kes see on, ja andsin jalgadega instinktiivselt hoogu juurde, justkui oleks lootust puuma eest ära sõita. Ei ole.

Õnneks ei olnud see puuma. Need olid kaks hirve. Üks kadus valli taha, teine jäi aga selle peale mind rahulikult uudistama (fotol ülal paremal). «No küll sa ikka ehmatasid mind!» ütlesin talle.

Punasest kanjonist läbisõit (fotol vasakul) oli tõeline maiuspala pärast rasket Mary’s Traili. Kitsas rada viis järjest kõrgemale, nii et pidin ratast sageli üle astangute upitama. Päris slot canyon ehk pilukanjon see küll polnud, aga eriline oli seal sõita sellegipoolest. Kohati meenutas see justkui laia bobirada. kunagi varem polnud ma nii eksootilisse kohta väntama sattunud.

Pärast kanjonist väljumist näitas kaart veidi eemal ringikujulist Arch Traili. See oli ehtne punane songermaa (fotol paremal). Rada kulges üles-alla, suurte kivide vahelt ja nendest mööda, eri paigus oli näha eri värvi maapinda, mille kirjeldamine käib siinkohal üle jõu, sest tegemist oli loomingulise kaosega. Jälle väga eriline paik! Ainus, mida ma ei näinud, oli looduslik kaar, mille olemasolule raja nimi viitab. Aga võib-olla seda liivakivikaart polnudki, sest rajaäärne silt teatas raja nimeks hoopis Bedrocks Trail.

Kuna selleks ajaks oli kell juba üle kolme, otsustasin hakata tagasiteed planeerima, et näha seejuures veel kohti, kus polnud käinud. South Duma Trail viis üle tumepunase kivise maa Parallel Trailile (fotol  vasakul), mis kulges lainetades üle rohelise madala taimestikuga tasandiku; seejärel vaatasin, kas võtta lõik Enduro Loopist, mis viis kanjonisse, ent kuna seal paistis liivane põhi, siis loobusin ja läbisin järgmise miili kivisel kruusateel.

Kruusateelt keerasin põhja Stone Figures Trailile, mis on ilmselt nime saanud kahe sambakujulise kivi järgi (fotol paremal). Rada keerutas vasakule ja paremale, käis üles ja alla ning oleks ühes lainetuse kohas mind äärepealt vaat et sadulast visanud – eks ma läksin sõitu nautides ka liiga uljaks. Stone Figures Trail läks märkamatult üle No Name Mesa Trailiks, mis oli olemuselt Kivikujude raja pikendus.

Edasi tegin veel ühe põike lõunasse Dead Cow Trailile. Silt näitas taas teist nime: Red Rim Trail. Ei tea, kas surnud lehma nimi mõjus inimestele pelutavalt või on asi pigem selles, et kaardil leidsin kahes kohas veel Dead Cow raja, mis võib külvata segadust. Kuid olgu selle raja nimi mis tahes, muud väärtust sel polnud, kui pakkuda lõpus vaatepilti, kuidas ATVd hallide kiviseintega Red Washist vaevaliselt välja ronivad (fotol vasakul).

Kui lõpuks Valgete liivadüünide juurde tagasi jõudsin (fotol paremal), näitas kell, et olin rattaga väljas viibinud ligi viis ja pool tundi, sellest sadulas olnud peaaegu kolm ja kolmveerand tundi ning kilomeetreid maha sõitnud täpselt 43. Ei varja, et tundsin suurt heameelt, et olin selle algul riskantsena tundunud teekonna ikkagi ette võtnud, sest emotsionaalne laeng, mille radadelt sain, oli suur.

Õhtupoolikul ei saanud Archview telklinnakusse (fotol vasakul) oma majakesse jõudnuna jätta vastu panna kiusatusele teha väike rattaring Zephyri rajal. See viib Archesi rahvusparki, kulgeb sealt pool miili aia tagant läbi ning keerab siis pargist välja tagasi. Kuid asi polnud Archesi rahvuspargi külastamises, sest tolle tillukese teejupi pealt pole näha midagi väärtuslikku.

Tahtsin näha õhtust Sevenmile’i kanjonit (fotol paremal). Zephyri rada kulgeb selle serva lähedalt. Kolm aastat tagasi jättis Sevenmile’i kanjon ilusa elamuse: vesi vulises, puud olid värskelt lehte läinud ja linnud siristasid. Nüüd polnud paraku midagi sellist, sest pimedus tikkus võimust võtma. Pigem oli mure, et tagasi näeks sõita.

Ja kui valisin rahvuspargist väljumise (fotol vasakul) järel liivakivilagendikult vale teeotsa, mis lõppes tupikuga kaljude all, muutusin juba üsna närviliseks, sest sain aru, et võin õiget suunda küll teada, aga kui laskub pimedus, pole näha mitte tuhkagi.

Andsin jalgadele liivasel vastumäge teel valu ning jõudsin oma majakese juurde tagasi ajaks, mil silm veel selgelt ümbrust seletas. Oleks halvemini läinud, oleksin ilusa päeva selle rumala lõpuga ära rikkunud.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.