reede, mai 31, 2019

Pullerits: Mis siis saab, kui sportides ühtäkki õhku enam ei jätku?

Te olete õnnega koos, kui teil õhk läbi käib. Siis saate atrõõve teha, nagu tegin Tartu rattarallil. Siis saate treeningul ees sõitvaid gruppe kinni püüda, nagu püüdsin eile õhtul Viljandi maanteel. Puhas rõõm ja õnn, kas pole? Eriti, kui arvestate, mis juhtus paar aastat tagasi Andi Noodaga.

"Andi Noot langes järsku jalapealt pikali nagu post." Nii algab mu dramaatiline lugu homse Postimehe Arteri kehakultuurirubriigis. (Pange tähele, et Postimehe päismikus on tänasest lehe nime all juhtmõte: "Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.")

Aga lugege edasi:

"Ta oli just saabunud Ameerikasse sooja Arizonasse kevadisse treeninglaagrisse, lõpetanud seal esimese harjutuskorra ning vaatas, kui kiiresti pulss taastub. Kolm sekundit jõudis vaadata, siis läks silme ees mustaks. Ta prantsatas kruusale, müts ja prillid lendasid eest.
Pilt tuli ette alles Flagstaffi haiglas. Umbes tund pärast kukkumist, oletab Noot. Pea oli kukkumisest verine.
Tal polnud mingi südamehäire ega epilepsiahoog, kinnitasid uuringud. Asi oli hoopis kevadises õietolmus.
Noodal on selle vastu tugev allergia."

Karm lugu, kas pole?

Õietolmuallergia on tõsine häda, millega sporti tehes arvestada. Paar aastat enne 2000. aasta Sydney olümpiat, mis toimus septembri lõpus, mil lõunapoolkeral valitseb varane kevad, mõõtsid Austraalia teadlased spetsiaalselt õietolmu sisaldust õhus, et võistkondade arstid saaksid aegsasti mõelda, kuidas allergilisi sportlasi paremini aidata. Veidi rohkem kui kahesaja Austraalia tippsportlase uurimisel selgus, et peaaegu kolmandikul neist esineb kevaditi õietolmuallergiat ehk heinapalavikku. See aga võib tugevasti kahandada sportlikku võimekust, nendivad uuringu autorid.

Lugege, mis juhtus Noodaga järgmisel korral Ameerikas:

"Seda õudust, mida õietolmuallergia võib tekitada, sai Noot tunda ka oma järgmises kevadises treeninglaagris Flagstaffis neli aastat tagasi. Kahel korral, mil ta jooksis 100–200-meetriseid lõike, lõppes hapnik järsku otsa. Ta kukkus kokku. Ja veel kahel korral, mil tundus, et pilt hakkab silme eest kaduma, jõudis ta maha heita, et vähemasti kukkumist ära hoida."

Nüüd mõelge, kui palju on teil vedanud, kui õhk korralikult läbi käib.

Mis Noodaga edasi sai, seda ma siin rääkida ei tohi, muidu hakkab mõni ette heitma, et plagieerin iseennast, mis on muidugi absurdne etteheide.

Foto 1: Priit Pullerits (keskel heledas vormis nr 729) tänavusel Tartu rattarallil. Foto autor: Kiur Kaasik
Foto 2: Andi Noot võidab neli suve tagasi Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel 1500 meetri jooksu, osutades sõrmega oma nõrgale kohale – ninale. Teiseks tuli Allar Lamp (nr 164) ja kolmandaks Tiidrek Nurme (nr 166). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andi Noot lõpetamas neli suve tagasi Tallinnas Euroopa noorsoo meistrivõistlustel 1500 meetri jooksu viienda kohaga. Ta peab seda oma lühikeseks jäänud karjääri tippsaavutuseks. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andi Noot (paremal) võidab kolm suve tagasi Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel 1500 meetri jooksu Kaur Kivistiku (vasakul) ees. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

teisipäev, mai 28, 2019

Pullerits: Siin see on - minu videoreportaaž Tartu rattarallilt!

Nagu lubasin: siin mu videoreportaaž pühapäevaselt Tartu rattarallilt. Saate ise oma silmaga näha seda, millest kirjutasin. Videos näete:

- rahulik start tagareast;
- hanereas oma tempomeeskonnaga teistest möödasõit Riia tänaval;
- hanereas möödasõit suurtest gruppidest Tartu-Valga maanteel ja kukkumine;
- Nõos suure grupi keskel oma tempomeeskonnaga kontakti kaotamine;
- suures pundis vastutuulega sõit Elvani;
- lipuga Indrek Kelgu ergutamine vilistamisel kruusase kurvi eel;
- suures grupis Elva ja Otepää vahel kõige viimaseks jäämine;
- enne Otepääd rünnakupositsiooni ettevalmistamine;
- pärast Otepääd tõusudel grupi ribadeks tõmbamine;
- Valgjärve kandis üksikute aktiivsete kaaslaste tegudele ergutamine;
- üha sagedasem tempo dikteerimine enne Savernat;
- uute kinnipüütud ja kokkukogutud gruppidega ühissõit Ihamaruni ja sealt edasi;
- rünnakute algus Voorepalu tõusust 35 km enne lõppu;
- ridamisi rünnakuid 25 km jooksul alates Voorekülast.

Selleks et videot oleks kergem jälgida ja et te kõigest aru saaksite, on see varustatud nii suuliste kui kirjalike seletustega, mida mõtlesin ja tundsin ja kavandasin.

Kõige parem on teil videot vaadata loomulikult suurelt teleriekraanilt, sest arvutist vahtides lähevad nüansid kaotsi.

Foto 1: Priit Pullerits lõpetamas Tartu rattarallit. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits pärast Tartu rattaralli lõpetamist. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

pühapäev, mai 26, 2019

Pullerits: Kuidas ma rattakommentaator Huuga Tartu rattarallit sõitsin

Plaan A lendas vastu taevast juba Nõos.

Sinnani toimis kõik õlitatult. Enne starti juhuslikult Kalevi tänavalt leitud kahe kaaslase ja stardikoridoris meiega liitunud veel kahe mehega alustasime Tartu rattarallit tagareast – siiski enne tempogruppe, et mitte nende taha kinni jääda –, vältimaks esimeste kilomeetrite närvilisust ja arutuid tõmblemisi. Ilusasti hanereas möödusime Riia tänava vasakus servas sadadest ja sadadest osalejatest.

Kuna saime tempo tegemisel abiväge mustas-kollases Zanussi vormis meestelt, suutsime Elva poole vändates mööduda ka esimestest paarikümneliikmelistest gruppidest. Sappa haakijaid sealt eriti ei tulnud.

Plaan A oli teha väikse meeskonnaga oma sõitu ja hoiduda massidest, kus alati luurab oht, et varem või hiljem tekitab keegi asfaldile külakuhja. Esimene seesugune pauk, mida nägin, juhtus juba Külitsel, kui sõidetud oli vaevalt seitse kilomeetrit. (See kukkumine jäi mul ka videosse.)

Enne Nõod püüdsime kinni no-ma-ei-tea-kui-suure grupi. Ikka väga suure. Seal ratturite parves side kaaslastega veidi katkes – ja läinud nad olidki. Piisas sellest, et paar juhuslikku meest tulid vahele ja kaaslased said minuga vahe sisse. Jäin teiste taha kinni.

Korra pärast Nõod püüdsin sidet taastada, aga kõva vastutuul ütles: ära üritagi.

Niisiis tuli käiku lasta plaan B. Ainult täielik amatöör läheb sõitma ilma, et tal oleks varuplaan.

Olin sattunud ühte punti silmaga hinnates rohkem kui saja sõitjaga. Kui sa pole vähemasti poolproff, pole mõtet katsetadagi, et äkki rebid nendest lahti. Ja kui rebidki, siis külje- ja vastutuules mitte kauemaks kui kilomeetriks-kaheks. Seega võtsin rahumeeli sisse koha grupi lõpus (fotol ülal paremal heledas vormis kõige taga), hoides vahetult enda ees kulgejatega mõnemeetrist turvavahet.

Otepääle lähenedes hakkasin plaan B-d ette valmistama. Kiirendasin kõige viimaselt positsioonilt umbes 20-.30. kohale. Et jõuda Otepää-Pikajärve vaheliseks lõiguks heale rünnakupositsioonile. Seal algavad ju pikad tõusud.

Aga ei tohi kohe esimesel tõusul kõike välja panna. Padruneid peab mitmeks pauguks jätkuma. Kavalam on jälgida, mida teised suudavad. Pilt sai kiirelt selgeks: enamikul läks lootusetult raskeks.

See tähendas, et tuleb tööle hakata. Koos paari mehega kruvisime tempot ning grupp lagunes ribadeks. Utsitasin teisi, et lähme nüüd, saame ballastist lahti. Liiati, mida väikem grupp, seda ohutum sõita. Tegin kõige ees paar pikka vahetust, et kiirust ülal hoida. Sest varitses oht, et kui keegi ees jala sirgu laseb, võib grupp laskumistel massiga uuesti järele tulla.

Ent Tartu rattaralli eripära on see, et kui vanad kaaslased maha raputad, saad peagi uued. Nood tulevad nimelt eestpoolt selg ees vastu. Ja tulidki. Esimese mõnekümneliikmelise grupi püüdsime koos paari aktiivsema sõitjaga kinni Valgjärvel ning teise sama suure mõned kilomeetrid pärast Savernat. Ühtekokku sai meid üle poolesaja.

Aga head ja arukad kaaslased sain. Kõik hoidsid oma trajektoori, keegi ei vänderdanud ega sõelunud siia-sinna.

Ent sõit muutus pikapeale liigagi rahulikuks, passiivseks.

Plaani C koostasin enne Voorepalu, kui lõpuni jäi 40 kilomeetrit. Seal tuleb ridamisi tõuse, kus otsustasin gruppi elavdada. Ja venitada. Et ehk saab massi vähemaks. Sest enamikul, nagu selgus, olid jalad selleks ajaks kas liiga rasked või liiga pehmed. Üllatavalt kergelt sain kõigist mööda. Isegi punnima ei pidanud. Voorepalu mäefiniši võtsin oma grupist esimese või teisena (raske on täpselt öelda, sest püüdsin kinni eestpoolt üksikuid või paarikaupa sõitjaid).

Aga laskumistel tuldi siiski hooga järele.

Mis edutult, see uuesti. Tartu- ja Põlvamaa piiril kerkival tõusul üritasin taas. Võtsin grupist vasakule, keskjoone ligi, ajasin tagumiku sadulast ja spurtisin kõige ette. Kolm-neli meest tulid tuules kaasa. Juba tundus, et saime vahe sisse. Püüdsime kinni ka eespool liikunud väikse grupi. Ärgitasin sealt mehi kaasa tulema, kuid nad ei paistnud kuigi motiveeritud. Nii veeresid äsja selja taha jäetud sõitjad meile peagi uuesti selga.

Viimane võimalus midagi ette võtta avanes lennundusmuuseumi ja Lange motokeskuse vahelisel kaheosalisel tõusul. Võtsin selle alla jõudes koha grupi peas, viiendal-kuuendal positsioonil, heal rünnakukohal, ning kui tõus algas, püüdsin kiirelt kerides rivi pikaks tõmmata. Pikaks selle sain, aga riismeid paraku ei tekkinud. Eks taganttuul toetas tagant tulijaid. Ka kaks konkurenti, kes kiirendasid veidi enne tõusu ning said ülejäänute ees paarikümnemeetrise edumaa, ei jõudnud lõpuks kusagile. Grupp sõi nad paari minuti pärast lamedal teelõigul ikkagi ära.

Aardlapalu lõik pakkus siiski veel ühe võimaluse. Seal võtsid kõik tugevas küljetuules paremale rivvi. Seal oli lootus, et ehk tekib kuskil vahe. Aga ees polnud piisavalt agressiivseid vedajaid. Võtsin ise liidrirolli üle, tõstsin vahepeal soiku kippuva kiiruse üle 33 km/h. Ent oleksin äärepealt oma aktiivsuse ohvriks langenud. Aardlapalu tõusu eel said minult vahetuse üle võtnud kümmekond meest hea hoo üles ning pääsesid äärepealt putku. Kuid viimaks ei leidunud nende hulgas ohvrimeelset ega ka koostöövalmidust, nii et tõusu alguseks püüdsin nad kinni.

Edasi oli selge, et tuleb grupifiniš.

Kuna kolm aastat tagasi kaks kilomeetrit enne lõpujoont ligi kümne mehega kukkusin, otsustasin ilma vähimagi kõhkluseta, et ei hakka Turu tänaval ära rikkuma seda, mis 120 kilomeetrit oli läinud ühegi järsu pidurdamiseta. Valisin rahumeeli turvalise koha teistest eemal, grupi pera peal, ning tulime kõrvuti Huuga, blogis tuntuks saanud rattakommentaatoriga, oma grupi viimaste hulgas üle lõpujoone.

Oli meeleolukamaid ja turvalisimaid rattarallisid, mida olen sõitnud. Diplomil ütles, et sain 604. Koha ajaga 3:25.49. (Oma kella järgi sõitsin 3:23.54 – seega  võtab ligi kaks minutit, enne kui tagaotsast liikvele saad.)

Ja tähelepanu! Nagu piltidelt näete, oli mul leistangil ka GoPro kaamera. Tegin sõidust filmilõike, uue nädala algul monteerin need kokku ja panen vaatamiseks välja. Siis saate kõike, millest siin kirjutasin, oma silmaga näha - ja kes teab, äkki näete ennastki aktsioonis!

Fotod 1-3, 6 ja 9: Tartu rattaralli kõige ohtlikum, kruusane kurv Elva piiril. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (paremal) oma grupi tagaotsas pärast kruusase kurvi läbimist Elva piiril. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sulev Kraam (tagaplaanil) sea kostüümis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Tehnika on sõitjaid alt vedanud või on nad sattunud õnnetusse. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits lõpetab Tartu rattaralli. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 11 ja 12: Priit Pullerits pärast Tartu rattaralli lõpetamist. Leia fotol nr 11 õlu! Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

reede, mai 24, 2019

Pullerits: Kas Moab tappis motivatsiooni? Mis saab pühapäeval?

Täna hommikul nägin Tartu Ülikoolis olümpial võistelnud jalgratturit, kiiver näpus. Ta tuli õppetööle. Küsis mult, kas lähen pühapäeval rattarallile ka. Eks ikka, vastasin. Siis küsis, kui palju harjutanud olen. Vatsasin, et mitte palju. Ja tunnistasin ausalt, et ega suurt motivatsiooni ole olnud.

Motivatsioon sai otsa pärast Moabi.

Võrreldes Moabiga on Eestis rattaga sõitmine ikka päris hull. Igav. Üksluine. Tuim. Värvitu. Põnevuseta. Ühed ja samad teed. Kõik kümneid kordi läbitud. Mõni võib-olla sadu kordi. Seetõttu mul ei olegi Moabi-järgse nelja ja poole nädalaga kogutud maanteel rohkem kilomeetreid kui umbes nelisada. Ei teagi, kui palju on pühapäeval nii väikse mahu pealt teisi starti tulijaid.

Aga midagi pole parata: motivatsiooni pole leidnud. Moabi tõttu. Õhtused ja nädalavahetustel tehtud rattasõidud on olnud pigem kohustus, et tuleb midagi ja kuidagi ära teha. Alla tunni – aitab küll.

Ometi ei kahetse ma grammivõrdki, et kevadel Moabis käisin. Too käik panni tausta ja perspektiivi väga selgelt paika. Te vaid vaadake: milline ümbrus, miilised värvid, milline loodus, milline pikk ja raske tõus, milline võimas vaade, milline äge ja kergelt riskantne laskumine. Kui palju näeb ja kogeb kõigest kahe tunniga. Kus saaks midagi sellist näha või kogeda Eestis?

Mitte kusagil.

Sellega on kõik öeldud.

Aga starti tulen pühapäeval ikkagi, kõige tagant, enne tempogruppe. Lööge kampa. Suures grupis libedal asfaldil teiste musta vee joas sõita pole mingi rõõm.

Foto 1: Gert Jõeäär tänavuse Tour of Estonia proloogil Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Colorado jõgi, vaade Pole Canyon Rimilt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Maantee Cisco ja Moabi vahel. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, mai 22, 2019

Pullerits: Kes tuleb Tartu rattarallil minu tempogruppi?

«We got freaks to the left
We got jerks to the right
Sometimes I get so low
I just have to ride»

Teate, mis laulust need sõnad pärinevad? Kas pole tabavad sõnad – just esimesed kaks rida?

«Hullud vasakul ja jobud paremal.» Millest see räägib?

Jah, see räägib Tartu rattarallist. Indrek Kelk peaks selle loo rattaralli hoiatuslauluks kuulutama.

Ja kaks järgmist rida? Tõlgiks nii: «Mõnikord läheb meeleolu [hulludest ja jobudest] nii mustaks, et tuleb grupist plehku panna.»

Kes on minuga nõus?

Niisiis, need, kes on, alustame Tartu rattarallit taas kõige tagant (nagu mullu)! Olete päri? Aga enne tempogruppe, sest nemad on stardialas seljaga vastu sõidusuunda ning jäävad minu teada nagunii ootele, kuni põhimass on liikvele läinud. Pärast on tükk tegu, et neist mööda pääseda. Niisiis, võtame enne starti koha sisse põhimassi sabas, organiseerime kohe meeskonnatöö ja saame stardist meeldivalt, närveldamata minema, lisaks saame esimestel kümnetel kilomeetritel paljudest mööda sõita, mis iseenesest tõstab jahedas ilmas meeleolu. Distantsi teises pooles satume nagunii ilmselt mõne suurema grupiga kokku, aga vähemalt saame esimeses pooles teha üksjagu segamatult oma sõitu.

Kes on valmis kampa lööma? Andke teada, palun, nt meilile priit.pullerits@postimees.ee, siis on aegsasti teada, kui palju meid tuleb. Minu stardinumber on 729, kiiver kollane, pükste reitel mu perekonnanimi kirjas – nende tunnuste järgi leiate mu kergesti üles (vt eelmise sissekande avapilt!) ja saame enne starti kõige taga kokku.

Kes tahab hullu panna, siis neile inspiratsiooniks, kus seda teha: selleks on olemas spetsiaalne roller coasteri ehk Ameerika mägede rattarada, aga nagu saate isegi veenduda, on sealtki kerge välja sõita – ja siis võib olla kuri karjas! Kes tahab saada maksimumelamust, peab lingitud videot vaadates panema kindlasti taustaks selle loo, mille sõnu olen algul tsiteerinud. Olge ainult hoiatatud: ettevaatust, pea võib hakata ringi käima!

Fotod 1-4: 2017. aasta Tartu rattaralli. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

esmaspäev, mai 20, 2019

Pullerits: Mida näitasid viimased kontrolltreeningud enne Tartu rattarallit?

«Kas sa muidu ka trennis nii kiiresti sõidad?» küsis Art Soonets, kui olime keeranud Tartu-Elva maanteelt Nõo poole – sinna, kuhu suundub järgmisel pühapäeval Tartu rattaralli marsruut.

Selleks ajaks olin teda ja veel ühte kaaslast vedanud kaheksa kilomeetrit keskmise kiirusega umbes 40 km/h. Algselt oli kavas minna koos suurema grupiga Tartu rattaralli rajaga tutvuma, kuid ekslikult kogunesime laupäeval kella kümneks Anne kanali otsa, mitte endise Kantri hotelli juurde, nagu ülejäänud. Nii me kolmekesi teistest eraldi jäimegi. Aga otsustasime sellegipoolest lühikese võistlusmaa ringi läbi sõita.

Niisiis, veel kord Soonetsi, Scanpixi foto- ja videoagentuuri Baltimaade juhi küsimus: «Kas sa muidu ka trennis nii kiiresti sõidad?»

«Ei,» vastasin Soonetsile. Pidasin pausi. Vaatasin talle kõrvalt otsa. «Ma ei tee trenni.» Veel väike paus. «Ma käin niisama rattaga tšillimas.»

Soonets ei kostnud seepeale musta ega valget. Seejärel liikusin tema kõrvalt taas ette ja tõmbasin kiiruse üle 40 km/h. Mõnus ju!

Ja kuidas ma saan aeglasemalt sõita, kui Soonets istub tuules ja ma kuulen, et ta laseb aeg-ajalt muudkui tirri?! Järelikult on tempo talle aeglane.

Pärast Unipiha kurviga laskumist panin Soonetsi ja teise kaaslase tõusul proovile. Kergitasin end sadulast ja raiusin üles. Siis vaatasin selja taha. Tohoh! Soonets istus sama hästi kui mu tagumise ratta peal.

Mnjah, asi oli vist selles, et võtsin tõusu liiga raske rauaga, kangutades, järeldasin.

Enne Virulaset tuli taas kerge langus. Jälle läksin kõige ees. Siis ajasin taas tagumiku sadulast ning spurtisin nii, et kiirus küündis üle 50 km/h. Spurtisin umbes 300 meetrit. Siis vaatasin üle õla – Soonets ikka kannul! No mida värki?!

Lasin Soonetsi korraks ette. Et kui eest minema ei saa, püüan tema tagant. Ja lõpuks see õnnestus! Tulin ta selja tagant välja ja ta jäi.

Soonets ütles seejärel, et aimas, isegi teadis, et ma katsetan nagunii uuesti. Aga ju ta siis ei suutnud oma ajust piisavalt jõulist käsklust oma lihastele anda. Just: kõik on ajus kinni!

Pärast Kambjat, kui surnuaiast möödudes on veidi järsem tõus, kerisin sadulas istudes täie hooga üles. Lootes, et äkki Soonets ja teine kaaslane pudenevad. Tuhkagi! Soonets vedas oma minuga võrreldes +25 kilo sealt samamoodi hooga üles. Selge: niisama lihtsalt nad mind eest ei lase.

Lennundusmuuseumi juures, kui algab pikem, kaheosaline tõus, üritasin uuesti. Olin seniajani teinud vedamistööst vähemalt 95 protsenti, sisuliselt kogu aeg ees rüganud. Mulle meeldib – siis on sõit minu kontrolli all.

Lõpuks kandis rünnak vilja. Juba tõusu esimesel osal sain 10-15-meetrise vahe sisse. Kui tuli siledam vahelõik, ei andnud tempos järele, vaid kogusin hoogu juurde, et rünnata agressiivselt ka tõusu teist järku.

Üleval pöörasin ringi. Soonets oli koos kaaslasega vähemalt sadakond meetrit maha jäänud. Soonets väntas, käsi telefoniga kõrva ääres.

«Art, ära ürita nägu teha, et sulle tuli kõne,» ütlesin talle. «Ütle parem ausalt, et sa ei jõudnud.»

Sõitsime 67,1 km (neist kaheksa viimast kilomeetrit koduni sõitsin üksinda) 2:06.55ga. Nagu ütlesin, vedasin peaaegu kogu distantsi. Keskmine kiirus 31,7 km/h.

Pühapäeval sõitsin sama ringi (sedapuhku Kantri hotelli eest) ehk 59,3 km suures grupis 2:02.00ga. Keskmine kiirus 29,15 km/h. Vahe pole iseenesest suur – laias laastus võib öelda, et kiiruse järgi jõudsin laupäeval lõpetada Tartu rattaralli lühikese maa ringi 5 km varem, kui pühapäeval grupiga –, aga tunne oli väga erinev: laupäeval oli tšill, pühapäeval aga lõõgastus.

Kes nüüd eelnevast ei heitunud, neile olgu korratud üleskutse: tulge minuga järgmise nädala pühapäeval Tartu rattarallile! Stardime taas kõige lõpust nagu mullugi, teeme meeskonnatööd, väldime ohutuse nimel suuri gruppe (sh tempogruppe) ning vaatame, kui kaugele ette välja jõuame. Kes on kampa lööja, andke märku, näiteks meilides mulle priit.pullerits@postimees.ee! Väga suureks ei taha punti ajada, siis on raske korda hoida, aga 5-7 meest oleks paras suurus. Te ei taha ju ometi seda hullu ja rasket rada, mida eelmine kord näitasin, üksinda sõita?

Foto 1: Priit Pullerits vedamas laupäeval Tartu rattaralli lühikesel rajal Art Soonetsit. Foto autor: Art Soonets
Foto 2: Priit Pullerits (fotol paremal) mullusel Tartu rattarallil oma grupi liikme Alo Alunurme (paremalt teine) ja maanteelt korjatud kahe juhuliikmetega. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Sõitjad mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Osalejad mullusel Tartu GP-l. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

reede, mai 17, 2019

Pullerits: Ränk kogemus rattarajal, mida soovitan teil tungivalt mitte sõita

Olen jätnud teile vist mulje, et maailmakuulsas Moabis on kõik rajad lust ja lillepidu. Avaldan suure saladuse: ei ole! Üks rada on eriti jõhker ja kurnav – ja nüüd näitan seda teile ka.

Enam ma sellele rajale sõitma ei läheks. Mitte ainult seepärast, et raja algusse jõudmine pani südame ärevusest ja pingest kõvasti lööma, sest pidin rendiautoga mööda kalju äärt üles roomama väga järsku ning teravat kivide ja laiade pragudega maasturiteed pidi. Neljale miilile kulus umbes pool tundi, mis oli aga ikkagi kiirem, kui oleksin sama maad sõitnud rattaga. Liiati oleksin raisanud vändates palju energiat, mida tuli hiljem rattarajal hädasti vaja.

See rada on kutsuva nimega Gold Bar Rim ehk Kullakangi Serv (fotol ülal paremal raja algus) – ärge sinna eales minge!

Esimesed kaks miili, nagu videost kokkuvõtlikult näete, on küll sujuv pidev tõus mööda halli liivakivi, aga mis saab edasi – see on košmaar! Sildidki hoiatavad singli ääres korduvalt (fotol vasakul), et pärast selle lõppemist algab jube ja ränk maasturitee, kuhu jõudes on targem ots ringi keerata ja tagasi alla alguskohta sõita. Aga kes siis neid silte tõsiselt võtab!

Kainestav kogemus saabub kohe pärast maasturitee algust. Õigemini: see ei ole tee. See on lõputuna tunduv tappev tõus üle metsikult suurte kivide ja järskude astangute (fotol paremal). Rohkem tuleb ratast käe kõrval lükata, kui saab selle sadulas istuda. Ja see pole niisama lükkamine, nagu videos näete, vaid hingetuks võttev punnimine. Mul tekkis kahtlus, et ega ma päris üles Kullakangi Servale vast jõuagi – nii raske oli üles minek. (Raja marsruuti ja profiili ning minu sõidugraafikut näete siit!)

Aga jõudsin. Seal istusin maha ja tõmbasin hinge. Ning nägin, kuidas minust palju osavamad ja tugevamad ratturid tulid samuti üles, ratast lükates (fotol vasakul).

Ja siis mõtled, et saad ülal serva peal lahedalt sõita, vasakul lakkamatult vaated sügavale alla... Ei saa! Rada muutub hirmus tehniliseks. Jälle pead alatasa sadulast ronima, sest kui seal üleval kukud ja end vigastad, ei kujuta küll ette, et miski peale helikopteri saaks sind evakueerima tulla.

Videos on näha koht, kus lendangi üle leistangi. (Olgu lisatud, et video ei kajasta tegelikkust adekvaatselt: tõus näib sisuliselt sileda maana ning kivid ja astangud mitu korda väiksemana kui päriselt.)

Ja tagatipuks tekib oht, et kaotad raja käest, mis võib tunduda teoorias võimatu – ühel pool on ju sügav kuristik ja teisel pool lõputu kalduv kivipinnas (fotol paremal), seal ei peaks ju eksida saama. Aga vaadake ise – saab küll! Kergesti saab.

Viimaks laskun Kullakangi Servalt alla mööda Rusty Naili ehk Roostes Naela rada, mida sõidavad vaid väga vähesed maasturid ja mis on maasturite nn käsiraamatutest viimasel ajal ka välja jäetud, sest see on nii pööraselt raske ja ohtlik (fotol vasakul). Seega, läbimatu. Ühte järsku kohta, mis moodi sealt ratast kandes alla ukerdada, näete ka videos.

Niisiis: oleks parem, kui see video jääb teie elus teie ainsaks kogemuseks Gold Bar Rimi ja Rusty Naili rajaga. Seal ei ole mingit sõidumõnu. Need on rajad, mida soovitan Moabi minnes ilmtingimata vältida.

Parem tulge minuga järgmise nädala pühapäeval Tartu rattarallile: stardime taas kõige lõpust, teeme meeskonnatööd, väldime ohutuse nimel suuri gruppe (sh tempogruppe) ning vaatame, kui kaugele ette välja jõuame. Kes on kampa lööja, andke märku, näiteks meilides mulle priit.pullerits@postimees.ee! Väga suureks ei taha punti ajada, siis on raske korda hoida, aga 5-7 meest oleks paras suurus.

Foto 1: Gold Bar Rimi raja algus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Hoiatavad sildid Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Järsk kivine tõusukoht Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Ratturid lükkamas ratast käe kõrval Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Osav rattur hüppamas kivilt kivile Gold Bar Rimi rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Ohtlik üle suurte kivide laskumine Rusty Naili rajal. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, mai 16, 2019

Pullerits: Lubame Mukunga Eesti eest Tokyo olümpiale!

Neli aastat tagasi rääkis Tiidrek Nurme treeningupartner, Keeniast pärit Ibrahim Mukunga Wachira, et tahab võistelda Tokyo olümpial. Aga mitte Keenia koondise eest. Ta ütles, et tahab võistelda Eesti eest.

Tokyo olümpiani on jäänud veidi üle aasta. Ja nagu näitas Mukunga eelmisel nädalavahetusel Tartu jooksuüritusel Otepäält Elvasse, on ta Eesti jooksjatest jätkuvalt parem.

Praeguse seisuga ei paista peale Rasmus Mägi teist jooksjat, kes võiks Tokyos võistelda Eesti eest. Arvestades maratonijooksu normide tagasihoidlikkust on tõenäoline, et mõni Eesti maratoonar ikka Tokyosse pääseb. Aga tõenäoliselt suudaks Mukunga joosta ükskõik kellest neist kiiremini. Ta on end aastatega piisavalt tõestanud.

Niisiis: laske Mukunga Eesti eest Tokyosse!

See oli muidugi nali. Nii ma ei mõtle. Ja sellist mõtet mitte mingil moel ei toeta. Isegi sel juhul, kui Mukunga peaks saama Eesti kodakondsuse – mis on muidugi vähetõenäoline, sest vaevalt ta eesti keele piisavalt selgeks saaks, et sooritada kodakondsuse taotlemiseks vajalik eksam (neli aastat tagasi rääkis ta väga halvasti isegi inglise keelt, nii et Nurme pidi tema juttu tõlkima), ja mingeid teeneid tal Eesti riigi ees ka ei ole, mis võimaldaks talle kodakondsuse n-ö vastutuleku korras.

Hoolimata sellest, et ajakirjandus on püüdnud luua hoiakut, et immigratsiooni tuleks suhtuda toetavamalt, vastutulelikumalt – loonud sel moel, et küsimusi esitades ja teemasid püstitades on immigratsioonivastasust lastud paista taunitavana –, olen ma selle vastu, et riik annaks kergesti kodakondsuse neile, kes võiks teda spordivõistlustel esindada. Selliseid sissetoodud sportlasi ei ole Eestile absoluutselt vaja. Mida me sellest saame, kui Mukunga saakski mõnel alal olümpiale? Medalit ta sealt nagunii ei tooks. Ja isegi kui võiks tuua, siis minu nägemuses ei ole meile selliseid sissetoodud sportlaste medaleid vaja. Kellele oli vaja Vladimir Reznitšenko medaleid epees? Mis need Eesti spordile ja rahvale andsid?

Niisiis jäägu kõik nii, nagu on olnud seni: et Eestit esindaksid eesti sportlased, mitte mujalt maailmast siiasõitnud, ükskõik kui muidu toredad inimesed, kui abivalmis treeningupartnerid või kui tahes suure Eesti eest võistlema pääsemise sooviga nad ka pole. Eesti spordist ja spordisüsteemist ei pea saama mingi arengumaade inimeste humanitaarabiühendus.

Foto 1: Ibrahim Mukunga Wachira võidab möödunud pühapäeval Tartu jooksuüritusel 24 km distantsi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ibrahim Mukunga Wachira võidab tänavuse Viljandi järve jooksu. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Ibrahim Mukunga Wachira tänavusel Viljandi järve jooksul, tema kannul treeningupartner Tiidrek Nurme. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 4: Ibrahim Mukunga Wachira on võitnud mulluse Paide-Türi rahvajooksu. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

teisipäev, mai 14, 2019

Pullerits: Kas sõimus ja löömingutes on süüdi ainult tipud?

Olles avaldanud eilses lehes ajakirjanduskriitilise kolumni, et hoida silma peal ka oma erialal toimuval, liikusid mõtted taas Alges Maasikmetsa ja Henri Treimuthi vägivaldseks läinud konfliktile Mulgi rattamaratonil. Selle tekkes mängib rolli ilmselt veel üks tegur, millele ei ole seni tähelepanu juhitud.

Nimelt saavad sedasorti massivõistlustel kokku kohalikud tipud, endised ja praegused, ning kõik teised, alates noortest ja lõpetades harrastajatega. Kõvemad noored ja mitmed harrastajad on sageli sama tugevad sõitjad, kui omaaegsed tipud, ainult ühe vahega. «Kui nad veel sõitma ka õpiks...» kas mitte nii ei öelnud Caspar Austa nende kohta minust vändatud tõsielufilmis «Kellele lüüakse pulsikella»?

Kui kokku saavad erineva kogemuspagasiga sõitjad, on konfliktid olukorra tõsiseks minnes tõenäoliselt paratamatud. Kusjuures konflikti algatajaks on arvatavasti just nood endised tipud, kes eeldavad, et teisedki peavad sõitma sama osavalt ja samade kirjutamata reeglite järgi, nagu nemad on harjunud. Ent ärgem unustagem: tegemist on siiski rahvaspordivõistlustega. Ütleks lausa nii: kui tipud tahavad, et kõik käiks nende tahtmise järgi, siis sõitku seal, kus võistlevad ainult tipud ning ärgu tulgu sinna, kus enamik on harrastajad. Või kui tulevad sinna, siis arvestagu sellega, et enamik on seal harrastajad.

Eks see, et erineva kogemusega sõitjad saavad kergesti kokku, ole ka põhjus, miks Tartu rattarallil püüavad, nagu olen kuulnud, tõelised tegijad nn ketisupi ja muude võtetega mõnikord ettearvamatult käituvaid harrastajaid maha raputada. Igati loogiline tegevus ju!

Mulgi meenub paar intsidenti, kus olen endast kõvematelt võtta saanud. Kord juhtus see Tartu rattarallil, kus sain ühelt Tartu nimeka klubi mehelt kurjalt pahandada, miks ma tikun rivvi, kus segan kõvade meeste korraldatud tööd ja tõmbamist. Aga mul on õigus võtta selline positsioon, nagu ise tahan, kas pole nii? Kedagi ohtu ma ei seadnud, mingit ohtlikku olukorda ma ei tekitanud. Lihtsalt kõvadele meestele ei sobinud minu olemasolu tol hetkel tol kohal.

Teine lugu meenub Võru rattarallilt, kus olin 20-25-mehelises grupis ning otsustasin ühe laskumise lõpus, millele järgnes tõus, tagant välja spurtida ja ees n-ö tõmmata. Kohe oli üks Rein Taaramäe rattaklubi vormis minust tunduvalt noorem mees varmas pärast õiendama, et mis ma teen ja nii ei tohi teha. Võistluse järel küsisin teistelt kogenud harrastajatelt, kas tõesti nii ei tohi teha. Nemad ütlesid, et tohib küll, et see on igaühe asi, mida ta teeb. Ka tolles olukorras ei tekitanud ma kellelegi mingit ohtu, sest väljusin ilusasti grupist teisele teepoolele ja kiirendasin seal. Aga ikka on mõni tegelane, kes arvab, et kui ta on saanud Rein Taaramäe nime võistlusvormi peale, on tal teiste suhtes rohkem sõnaõigust.

Seega, kokkuvõtteks: kui osaled rattavõistlustel, pead arvestama, et seal on igasuguseid sõitjaid, ja see, kui sulle tundub, et oled teistest parem ja kõvem, ei tähenda, et kõik peab just sinu tahtmise järgi käima. Mina olen näiteks individuaalvõistleja ja mulle ei pea minema grammivõrdki korda, mida mõned klubisõitjad üheskoos kavandavad ja tahavad. Mul on tol võistlusel täpselt sama suured õigused nagu ükskõik kellel teisel.

Kui ässad ja «ässad» seda meeles peaksid, mitte ei käituks enesekeskselt, oleksid spordivõistlused kindlasti palju sõimu- ja kaklusvabamad üritused.

Foto 1: Henri Treimuth 2017. aasta septembris Viljandis Uueveskil Soudal Eesti CX-karikasarja jalgrattakrossil. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Alges Maasikmets 2011. aasta Mulgi rattamaratonil. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala/Scanpix
Fotod 3-5: Sõitjad mullusel Tartu rattarallil. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

reede, mai 10, 2019

Pullerits: Kogu tõde sellest, mis lööming juhtus Mulgi rattamaratonil ning kuidas juhtum ajakirjandusse jõudis

Möödunud pühapäeval Mulgi rattamaratonil, kui 50 kilomeetrist oli läbitud ligi kolmandik ning kitsas rada, kus tuli sõita hanereas, juhtis võistlejad metsa alla, oli Eesti parimaid noorrattureid Henri Treimuth ootamatult kukkunud. Lausa niimoodi, et oli kukkumist näinud kaasvõistleja sõnul kägaras maas.

Ent veelgi suurem ootamatus tabas teda mõni sekund hiljem.

...Nii algab mu lugu homses Postimehe Arteris, mis käivitus juhtumist Mulgi rattamaratonil. Ja kui keegi arvab, et põlesin vaimustusest seda lugu tehes, siis ta eksib.

Vastupidi võib-olla mõne inimese arvamusele, et mul meeldib s*tta loopida ja teistel vaipa alt ära tõmmata, ei ole see nii. Kohe üldse mitte. Võib-olla seepärast ei tegelegi ma põhitööna uuriva ajakirjandusega, kus teinekord võib asi taanduda sellele, et pikk töö ja vaev ikkagi ära vormistada, et keegi ka süüdi tembeldada, olgu see süü kui kaudselt tahes näidatud.

Mul on ratturite hulgas üksjagu tuttavaid. Ja tuttavate tuttavaid. Ja lihtsalt inimesi, keda ma ei teagi, aga kes mulle teinekord igasugu asju räägivad. Sest nad teavad, et olen ajakirjanik, ja ajakirjanikke tasub hoida informeerituna. Nii kuulsin juba esmaspäeva hommikul ka kokkupõrkest ning arvete õiendamisest Mulgi maratonil, osalisteks Treimuth ja Alges Maasikmets.

Mulle rääkis juhtunust rattur, kes toda kokkupõrget oma silmaga pealt nägi. Aga ühe osaleja tunnistus ei maksa veel midagi. Rääkisin saadud info põhjal võistluste peakohtuniku Raimo Ronimoisi ja teise kohtuniku Pait Periga. Rääkisin neile, mida olin kuulnud, ja palusin parandada, kui mu info on vale. Nad rääkisid seda, mida nemad olid otsustanud.

Aga kohtunikud ei olnud ju intsidenti oma silmaga pealt näinud. Peakohtunik oli küll mõlemad osalised üle kuulanud. Seega võtsin ühendust veel ühe ratturiga, kes samuti kokkupõrget oma silmaga tunnistas, ja palusin tal kirjeldada, kuidas tema seda mäletab. Sest ajakirjanduses valitsevad reeglid näevad ette, et vastuolulist materjali tuleb alati kontrollida kahest teineteisest sõltumatust allikast. (Need kaks ratturit ei ole klubikaaslased, samuti intervjueerisin neid kumbagi eraldi.) Teise ratturi kirjeldus juhtunust langes kokku varem intervjueeritud ratturi antud kirjeldusega.

Kuid loomulikult tuleb üle kuulata ka asjaosalised. Helistasin Maasikmetsale ning ütlesin, et tahan temalt küsida pühapäevase intsidendi kohta. Ta vastas mulle ühe lausega: «Mul ei ole midagi selle kohta öelda.» See on tema õigus. Keegi ei ole kohustatud enda kohta inkrimineerivaid ütlusi andma.

Helistasin Treimuthi treenerile Marek Johansonile ja palusin temalt Treimuthi telefoninumbrit. Ütlesin, mis küsimuses tahan Treimuthiga rääkida. Ta lubas ise kõigepealt Treimuthiga rääkida, sest ta ei olnud pühapäevase juhtumiga selleks ajaks veel kursis. Ühtlasi lubas ta Treimuthile edasi öelda, et soovin temaga vestelda, et noor rattur saaks siis otsustada, kas ta soovib minuga rääkida või mitte.

Järgmisel päeval helistasin Johansonile ja kuulsin, et Treimuth ei taha juhtunust rääkida, sest ta on oma ütlused kohtunikele juba andnud. Arusaadav. Loobumine minuga rääkimast on tema õigus.

Igatahes olin teinud kõik, mida ajakirjanik peab vastuolulise materjali kogumisel tegema.

Peakohtunik Ronimois oli soovitanud, et oleksin teema käsitlemisel delikaatne, ning avaldanud arvamust, kas pean nimesid tingimata kasutama, sest üks osaline on noorsportlane. See kõlas igati mõistliku kaalutlusena, mistõttu rääkisin Tartu Ülikooli kahe ajakirjandusõppejõuga, kelle teemade hulka kuulub ka ajakirjanduseetika. Rääkisin mõlema õppejõuga eraldi, et saada sõltumatu arvamus. Kirjeldasin mõlemale sündmust, mida kajastan, ja küsisin, kas võin teha ajakirjanduseetiliselt vea, kui avaldan kokkupõrkes osalenud noorsportlase nime. Mõlemad ütlesid, et ei näe nime avaldamises mingit eetilist rikkumist, sest pole põhjust nime peita. Lühidalt: tegemist on avaliku sündmusega; tegemist on Eesti juunioride koondisse kuuluva sportlasega; tegemist ei ole alaealisega; tegemist ei ole pelgalt süütu ohvriga, sest ka Treimuth sai kohtunikult karistuse, suulise hoiatuse; tegemist on juhtumiga, mille osalised on nagunii protokollist kergesti tuvastatavad.

Seega, nagu näete, arvestasin tõsiselt kohtunik Ronimoisi esitatud mõtet, mis siis, et Ronimois oli siiski vaid kohtunik (s.t kõrvalseisja), ta ei ole Treimuthi eestkostja, nagu ka Treimuth ei ole tema hoolealune.

Aga lähme kõigi võimalike küsimustega lõpuni. Olen juba kuulnud väidet, et ma olin saanud toimetuses käsu sellest kokkupõrkest kirjutada. See ei vasta vähimalgi määral tõele. Esmaspäeva hommikul ei teadnud sellest juhtumist Postimehe sporditoimetuses keegi. Selle info viisin toimetusse mina. Tavaliselt on nii, et see, kes info toob, see sellest ka loo teeb, sest tal on kõik vajalikud niidiotsad juba käes. Seega jäi ka minu ülesandeks sellest juhtumist kirjutada. Tegin loo teemalt laiemaks, käsitledes ka paljusid teisi vägivallajuhtumeid Eesti spordis.

Alati võib küsida, kas ma pidin selle juhtumi ikka toimetusse viima ja kas ma pidin sellest kirjutama, kui keegi ei käskinud.

Esiteks, ma olen ajakirjanik. Ma töötan informatsiooniga. Hangin seda, kontrollin seda, avaldan selle, kui info osutub õigeks ja on avaldamisväärne. Info varjamine ja peitmine oleks ametieetika jäme rikkumine.

Teiseks, tegemist on päevakajalise teemaga, sest kõik vägivallaga seonduv on viimasel ajal aktuaalne. Päevakajalisus (teema, millest inimesed räägivad) on üks seitsmest klassikalisest uudisväärtuse kriteeriumist, millele antud juhul lisandub konflitsus (löömine), prominentsus (Maasikmets kui olümpial võistelnud tuntud sportlane ja Treimuth kui juunioride koondise liige) ja erakordsus (löömine rattavõistlustel pole tavaline tegu).

Kolmandaks, vägivalla varjamine on sama hea kui selle soodustamine.

Neljandaks, kui keegi tahab selles loos kellegi peale viha kanda, siis kõige lihtsam on, nagu ikka, taguda sõnumitoojat. Mitte seda, kes teist näkku lõi. Seda, et löömine toimus, ei kinnitanud ainult kaks pealtnägijat, vaid ka peakohtunik, kelle sõnul oli Maasikmets talle oma tegu tunnistanud.

Ja lõppeks, nagu ei varjanudki minu eest kaks ratturit, kes intsidenti pealt nägid, olid nad nähtust jahmunud. Tsiteerin teile seda tunnistajat, kes juhtumit algusest lõpuni hästi lähedalt nägi. Ta ütles, et tema meelest võiks Treimuth minna selle juhtumi järel politseisse ja seal avalduse teha; ta ütles, et tema arvates ei peaks sellistel, kes teistele kätega kallale lähevad, olema spordis kohta, arvestades, kui tuntud sportlasega on tegemist. Ta ütles, et kui juhtum peaks jõudma politseisse, on tema valmis politseile tunnistusi andma.

Mul on oma mõtted, kuidas võiks juhtunut väärikalt ja spordimehelikult lahendada. Aga ma ei saa neid siin avaldada, sest sellisel juhul muutuksin ma suhtekorraldajaks või lepitajaks. See läheks vastuollu minu rolliga antud olukorras – ja see on ajakirjaniku roll. Lõppude lõpuks peavad asjaosalised ise jõudma järeldusele, kuidas seda intsidenti klaarida sel moel, et juhtunu saaks jätta selja taha nii, et kõik võiksid elu ja spordiga rahulikult edasi minna ning kõik, mis siit kaasa võtta, oleks õppetund, mis moodi mitte kunagi ei tohiks üheski olukorras käituda.

Fotod 1-5: Tänavune Mulgi rattamaraton. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix