Täna hommikul nägin Tartu Ülikoolis olümpial võistelnud jalgratturit, kiiver näpus. Ta tuli õppetööle. Küsis mult, kas lähen pühapäeval rattarallile ka. Eks ikka, vastasin. Siis küsis, kui palju harjutanud olen. Vatsasin, et mitte palju. Ja tunnistasin ausalt, et ega suurt motivatsiooni ole olnud.
Motivatsioon sai otsa pärast Moabi.
Võrreldes Moabiga on Eestis rattaga sõitmine ikka päris hull. Igav. Üksluine. Tuim. Värvitu. Põnevuseta. Ühed ja samad teed. Kõik kümneid kordi läbitud. Mõni võib-olla sadu kordi. Seetõttu mul ei olegi Moabi-järgse nelja ja poole nädalaga kogutud maanteel rohkem kilomeetreid kui umbes nelisada. Ei teagi, kui palju on pühapäeval nii väikse mahu pealt teisi starti tulijaid.
Aga midagi pole parata: motivatsiooni pole leidnud. Moabi tõttu. Õhtused ja nädalavahetustel tehtud rattasõidud on olnud pigem kohustus, et tuleb midagi ja kuidagi ära teha. Alla tunni – aitab küll.
Ometi ei kahetse ma grammivõrdki, et kevadel Moabis käisin. Too käik panni tausta ja perspektiivi väga selgelt paika.
Te vaid vaadake: milline ümbrus, miilised värvid, milline loodus, milline pikk ja raske tõus, milline võimas vaade, milline äge ja kergelt riskantne laskumine. Kui palju näeb ja kogeb kõigest kahe tunniga. Kus saaks midagi sellist näha või kogeda Eestis?
Mitte kusagil.
Sellega on kõik öeldud.
Aga starti tulen pühapäeval ikkagi, kõige tagant, enne tempogruppe. Lööge kampa. Suures grupis libedal asfaldil teiste musta vee joas sõita pole mingi rõõm.
Foto 1: Gert Jõeäär tänavuse Tour of Estonia proloogil Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Colorado jõgi, vaade Pole Canyon Rimilt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Maantee Cisco ja Moabi vahel. Foto autor: Priit Pullerits
27 Kommentaarid:
Täiesti arusaadav see motivatsiooni jutt. See aasta üldse kummaline juba mitmega rääkinud, kel sama probleem. Raske motivatsiooni leida. Rattalaagrid löövad korra silma särama, kilometraaš on tubli. Vorm pole halb. Ikka kuidagi ei tõmba enam maanteele. Üks see aasta suusatamisse armunud kolleeg ja eelmiste aastate rattur otsib siiani aseainet mida teha ennem kui talv tagasi tuleb.
Pisut leevendust aitab saada mets. Võta aga oma Cube välja ja kasuta võimalust singlitel, tõusupõksudel veri käima ja silm säarama saada. Otsi uusi metaradu, neid leidub.
Pühapäeva pärast pole vaja pabistada. Sõitnud oled, siis sõidad ka selle ära.
Huu
Aitüma, julgustav jutt.
Aga see on tõesti vist siis teema, et kas inimestel hakkab siinmail ühtedel-samadel radadel veeremisest viimaks villand saama. Ja kui oled ikka väljamaal ära käinud, ükskõik kus, kus aga kellelgi meeldib, siis see on tõsine demotivaator edasiseks.
mõned aastad tagasi rääkisime Worldloppeti maratonide kohta sedasama.. Estoloppet oli ammendunud, maratoniturism mõnus ja meeleolukas asendus. Rohkem fun, uued huvitavad kohad, erinevad elamused, seda kõike rohkem kui ninast veri välja sport. Siis see Padrele ei kõlvanud, asjatu aja- ja raharaisk. Aga noh, kõik õpime ja korrigeerime oma ellusuhtumist.
Mina ei tee mingit maratoniturismi ega ole kunagi teinud, lp suusaunt! Mulle meeldib maailmas üks koht ja käin seal loodust nautimas - see on see, mida olen teinud. ratas on abivahend, et looduses palju näha.
Vaatasite ikka, kui lahe on sõita kivisest mäest alla? Hull oli see, et päike oli tagant ja absoluutselt ei näinud ette, kus on astangud ja muud riskantsemad kohad. See on ka videos näha, kui need järsku ilmuvad.
Infoks et Kangert tegi taas hea sõidu kõrgmäestikus lumemägede vahel. Pärast teist tõusu oli mees liidrite grupist kadunud ja olin juba mures, kuid siis ilmus laskumisel taas punti ja püsis seal lõpuni.
Dombrovski aitas veel viimastel km.
Kokkuvõttes 11.
Super raisk! Loodame et see on taas vana hea Kangert kelle tõeline headus tuleb kolmandal nädalal välja. Edu igatahes.
Huu
Kui motivatsioon lihtsalt kaob, siis on midagi enda tegemistes valesti. Ei ole asi ainult Moabi taga kinni.
Su treeningud on üksluised, samadel teedel ja ilma sõpradeta. Just, ilma sõpradeta, sest tuttavad ei ole sama mis sõbrad!
Ära sõida suurtel teedel lühikesi otsi, võta ratas ja tee nädalavahetuste tiir näites Tartu - Värska - Piusa - Rõuge - Antsla - Otepää - Tartu. Või mõni muu sarnane marsruut. Näed imeilusat, vahelduvat ja rohelist Eestit, selmet kivikõrbes rahne imetleda.
Või võta Cube, sõida autoga Mulgimaale ja matka Holstre - Aidu - Karksi ümbruses või tee matk Emajõe suursoosse.
Kõik on tegelikult kinni sinu oma mõtlemises - vähe vaheldust, üritad kohe ja kiirest ning veel need eelarvamused ...
Ei, 08:44, põhiline on ikkagi see, et siinne loodus ei tiivusta. Iga kord, kui lähen rattaga välja sõitma, tuleb paratamatult meelde, kui äge oli Moabis, sest tuleb tõdeda, kui üksluine on siin. See, mida ta videost ei näe (lisaks sellele, et video moondab kõik lihtsaks ja kergeks), on see, millist põnevust, pinevust ja adrenaliini Moabis seiklemine pakub. Kui seal ikka üksjagu kaugele oled sõitnud, siis hakkab süda kohe kiiremini lööma, sest lisanduvad küsimused: ega ma ära eksi? kui eksin, mida ette võtan? mis siis saab, kui miskit juhtub? ega kuskilt puuma välja ei ilmu? Alalõpmata oli vaja kaardiga konsulteerida, see oli osalt nagu orienteerumine (mitte et see mulle lõbu pakuks), ja alati oli kuskil varuks mingi üllatus, midagi geoloogiliselt imelist. Lisaks meeldiv ja hingekosutav üksindus, ei ühtki teist hingelist teinekord tundide kaupa - ja seegi lisab võõras paigas erutavat pinevust. Ja loomulikult raskused. Raskuseed tõusudel ja äärmine ettevaatus laskumistel. Olen seal kolm korda käinud, tean, millest räägin; olen ka Eestis küllaga rattaga sõitnud (kolm suve järjest tegin sellest Arterisse sarja, kuhu Eestis rattaga loodusesse sõitma minna), aga siin ei leidu midagi ligilähedastki. Ega saagi ju leiduda, sest meie maa on lame, siin on kõrgem punkt palju madalamal, kui tuleb ainuüksi kümnekilomeetrisel Amasa Backil üles jõudmiseks tõusumeetreid, ja loodus on ka selline, millisega oled elu läbi harjunud. Seal on täiesti teistsugune - wild wild west. (Ometi on mul tunne, et pean siin pimedale kirjeldama vikerkaart.)
Ja midagi lustakat ka homse Tartu rattaralli eel - uuest moest rattavõistlustel ja mujal kestusspordis ka:
https://sport.postimees.ee/6690990/uus-spordimood-voistlustele-loomakostuumis
Priit, sa oled samamoodi kinni oma mõtetes nagu alpinistid - "Mägedest ilusamad saavad olla ainult veel kõrgemad mäed!"
Ava silmad ja otsi panoraam-vaadete asemel vahelduvaid üksikasju/detaile! Elu saab palju rikkam. Ära mine lihtsalt loodusesse sõitma, mine loodust ja maastikku avastama. Unusta külavaheteed. Ei usu, et sa oled käinud rattaga Alutaguse metsades, Emajõe suursoos või Anija kandi künklikul maastikul.
Muuseas, karu ja põder on nendes kohtades puumast suuremad … Ega hundidki välistatud pole!
Sellega lõpetan soovitused, sest tuletad meelde Koidula näidendit "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola"...
Lõin kilometraaži kokku. Lähen homsele rattarallile 515,7 km-se pagasiga.
Linnar Priimäelt väga võimas kirjutis Postimehes taimetoitluse tapvast mõjust ja homoliikumise jõulisest pealetungist. Braavo, Linnar!!!
https://arvamus.postimees.ee/6691159/linnar-priimagi-veganlus-kui-rahvaste-valjasuretusprogramm?_ga=2.233135518.1212018035.1558689069-113791172.1546514900
Külvame paanikat jälle. Nõuka ajal olidki kõik poed veganpoed- lihakraami müüdi vaid teisipäeviti ja reedeti. Kaubaauto tuli kell kaks ja kella kolmeks oli kõik müüdud. Arusaadavalt tuli järjekorda minna paar tundi varem ja kuna tööl käijatele polnud see võimalik, siis võitlusse vorsti nimel saadeti lapsed ja pensionärid.
Väga elava kirjelduse veganlusest varases N Liidus annavad Ilf ja Petrov oma ühiskonnateaduslikus tähtteoses "12 tooli". Kiisuke Vorobjaninov armub taimetodul olevasse tudengineiusse ja selleks, et väljavalitule muljet avaldada, kutsub ta tütarlapse restorani ja tellib taldrikutäie viinereid ja karahvinitäie valget viina. See oli luksuse tipp tol ajal. Ja kas Nõukogude valitsusel õnnestus oma rahvas välja suretada? Mitte eriti.
http://www.jooksja.ee/
Tubli
Nähtavasti ei ole paljud Eesti poliitikud võtnud tõsiselt aasta algul Postimehes ilmunud Tõnis Saartsi hoiatavat kirjutist, mis juhtub siis, kui nn põhivooluerakonnad ei suuda luua ühiskonna enamust kõnetavat narratiivi. Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika õppejõu Saartsi väitel suutsid enne viimaseid riigikogu valimisi luua sidusa ja loogilise narratiivi – «eestlased peremeesteks oma maal» – vaid rahvuskonservatiivid. Kui hästi see narratiiv toimis, nägime valimistel.
Euroopa Parlamendi valimiste eel näeme, et nn põhivooluerakonnad pole Saartsi suurepärasest artiklist taas midagi kõrva taha pannud. Nad loodavad üksikute kandidaatide nimele – nagu Marina Kaljurand, Andrus Ansip, Yana Toom –, aga mingit narratiivi pole nad suutnud pakkuda. Meeldigu see või mitte, ent taas tuleb tõdeda, et ainsana läheb nendele valimistele selge sõnumiga vastu neljatähelise lühendiga erakond. Nende sõnum: anname Eestile Euroopa Liidus tagasi iseseisvuse.
Muidugi ei maksa arvata, et see narratiiv neile pühapäeval suurt edu tooks. Ei too, sest pigem pelgab enamik suveräänsuse kaotamist naabrile idast, mitte partneritele läänest. Ometi on see narratiiv, mis võib hakata vilja kandma edaspidi, kui lähiaastatel peaks edu saatma neid, kes veavad ELi föderaliseerumise suunas.
Seda tüüpi narratiivid, mida on riigikogu ja europarlamendi valimiste eel edendanud neljatähelise lühendiga erakond, on tugeva jõuga. Nende toel on tehtud suuri tegusid. Nigel Farage kuulutas Suurbritannias: «Me tahame oma kodumaad tagasi.» Tulemus: üllatuslik Brexit. Donald Trump hüüdis USAs: «Teeme Ameerika jälle suureks.» Tulemus: üllatuslik valimisvõit. Matteo Salvini nõudis Itaalias: «Itaallased kõigepealt!» Tulemus: üllatuslik tõus riigi mõjuvõimsaimaks poliitikuks.
Kui dotsent Saarts võtnuks nõuks kirjutada europarlamendi valimiste eel samasuguse vaatenurgaga analüüsi, nagu ta tegi aasta algul enne riigikogu valimisi, tulnuks tal küllap tõdeda, et taas on üks erakond suutnud monopoliseerida ühe olulise narratiivi. Esiteks tänu sellele, et iseseisvus on iga eestlast emotsionaalselt kõnetav mõiste. Ja teiseks: iseseisvuse narratiivi taustal tuleb eriti teravalt välja, kui õõnsad ja elutud on nn põhivooluerakondade jutud... millest? Paremast Eestist... Ühtsemast Euroopast... Neid sisutühje, klišeelikke loosungeid oleme kuulnud juba aastaid.
Sellist lugu, mis kõlaks ja kõnetaks, pole nn põhivooluerakonnad suutnud ka seekord esitada. Eks seepärast tulegi neil panustada lihtsalt üksikuile vanadele sõjaratsudele.
Ega rahvas loll ei ole. Mis narratiivi need põhivooluerakonnad siis suudaks luua, ilma et nad läbi nähtavad ei oleks? Ressursid on söödud, põhivoolu eesmärk on alati olnud häbitu globalismus. Saarts kui vasakpoolne propagandist nüüd mõni autoriteet.
Kui kaabude narratiiv oleks nii vägev, peaks nende toetusprotsent oleme poole kõrgem oravatest, mitte poole madalam.
Õige narratiiv on siin.
"Järjepidev press peavoolule" ehk millised on need üheksa punkti, millega EKRE meedia oma haardesse võtab.
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/jarjepidev-press-peavoolule-ehk-millised-on-need-uheksa-punkti-millega-ekre-meedia-oma-haardesse-votab?id=86299185
Läheks nüüd starti ka. Aga mis selga panna? Ilm tuleb muutlik.
Kleidiilm. Pundivendadel meil siin rajal võrksärgid all, vestid peal ja taskud sõõrikuist pungil. Mugavad vennad mugavusrajal.
Isand Pullerits tiksus Kintsli ristis kolmanda või neljanda pundi sabas nagu Mäksa molu, ei mingit omaette meeskonnaga 'temposõitu'
Tuleb targalt sõita, 14:12. Too oli koht, kus enamik tolles grupis mind veel näha sai. Varsti ei näinud mind tollest grupist enam peaaegu keegi. Küll ma peagi kirjutan pikemalt. See oli targa taktikaga sõit.
Saite, sitakotid!
Üks variant on hakata (päris) maastikuratturiks...uusi väljakutseid, põnevust ja arenaliini jätkub aastateks. Aga kõik see lihtsalt ei tule, enne tuleb õppida juurikatel sõitmist, laskumisi, kraavide ületamist jms
Võitjad mehed lasevad siledat asfalti 54km/h
Kas Padre küttis oravatele sauna? Kui jaa, siis andke teada.
Mis oravatele? Nende närilistega Padre ei tegele. Padre küttis ka presidendile sauna! Ja korraliku.
Väga hea et küttis kõigile.
Postita kommentaar
<< Esileht