Ju panin eelmisel nädalavahetusel täkkesse. Isegi Postimehe peatoimetaja, minu teada mitte mingi ratta- ja spordifanaatik (pigem kaugel sellest), kiitis
mu lugu maailma kuulsaimast rattarajast, Slickrock Bike Trailist. Ja eriti, nagu ta lisas, meeldisid talle ilusad pildid. Ei salga, et vähe on asju, mis teeks argielus rohkem heameelt kui see, et su tavaliste, st mittespordiinimeste inspireerimiseks mõeldud spordilugu on neid tõepoolest tiivustanud. Peatoimetaja lausa küsis, et huvitav olnuks, kui loole oleks lisatud väikses infokastis, mis moodi sinna Moabi üldse kohale saab.
Aga Moabi ümbruses on muidki huvitavaid ja erutavaid radasid.
Ühte sellist saate siin näha mu värskes videos: algul sõit sügava kuristiku serval, siis järsk laskumine kanjoni äärt pidi, seejärel kiire sõit kanjoni põhjas, siis pikem veeremine – aga ikka tempoga! – Greeni ehk Rohelise jõe kaldal, ümber massiivsed punased seinad, ning lõpuks jõudmine tõeliselt põrgulikku paika, Hey Joe kanjonisse, kus on paarikümne aasta tagusest ajast siiamaani vedelemas vana buldooser ja kaks veoauto karkassi. Põrgulik on too vana kaevanduse paik seepärast, et see asuks justkui maailma lõpus, kust edasi enam ei saa, ja teiseks seepärast, et sealse looduse kohta tuleb iseenesest pähe kahesõnaline väljend:
broken country. Katkine maa.
Ja muidugi tagasitee: ränk tõus, mis, nagu videost kuulda saate, võttis kopsud ikka täies mahus lõõtsutama.
Aga siit tuleb ka üks boonus. Mäletate, Moabi ekspeditsiooni algul tekkis paljudel huvi ja küsimus, et saaks näha radade profiili ja marsruute ja tempot. Siis oli hulk jändamist Endomondoga, et see kõigile nähtavaks teha. Lõpuks see õnnestus. Ja nüüd saate Endomondos lõpuks selgema ülevaate, kus sõitsin ja milline oli üldjoontes rada.
Näiteks siin viidatud videos nähtava raja üksikasjalist marsruuti näete siit (4. aprilli teine sõit). Eks see ole kahemõõtmelisena muidugi veidi eksitav ja isegi lahja, sest loodus, nagu te teate, on ikka kolmemõõtmeline, millele saab alati lisada ka neljanda, üdini unikaalse mõõtme: see on see, mida sa seal tundsid.
Selle tunde saamiseks tuleb ise kohale minna. Seepärast oli peatoimetaja küsimus esmaspäevasel koosolekul igati õigustatud. Aga kes kohale ei malda minna, olgu põhjus selleks milline tahes, siis need saavad ehk
mingi tunde kätte, kui mu sõidule videos kaasa elavad. Kuid pange eelmises lauses tähele sõnu «ehk» ja «mingi». Sest eks ole videogi pelgalt kahemõõtmeline. Kahjuks.
Foto 1: Priit Pullerits Slickrocki rattarajal. Foto: Priit Pullerits
Foto 2: Spring Canyon. Teekond Hey Joe kanjoni poole. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tee Greeni ehk Rohelise jõe kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Katkine maa Hey Joe kanjonis. Foto autor: Priit Pullerits
21 Kommentaarid:
Eelmise loo kommentaariumis püüdis üks mees veenda, et Hispaanias on loodust palju, et seal on inimtühja asustust rohkelt.
Vaatame fakte.
Hispaania asustustihedus on 92,7 inimest ruutkilomeetri kohta.
Eestis on see näitaja 30,3.
Euroopa väikseim näitaja on Islandil - 3,4.
Ja nüüd lähme Utah'sse Grand County'sse, kus asub Moab. Seal on asustustihedus 2,63 inimest ruutkilomeetri kohta.
Mis ei ole Utah's muidugi rekord, aga hea näitaja siiski. Grandi maakonnast (Moab) läänes Emery County's on asustustihedus 2,26, lõunas San Juan County's 1,96, kagus Wayne County's 1,10 ja Garfield County's 0,98.
Lugu on hea, kuid puudub mees mehe vastu võitlus. Legende loov kõva ja vedela vaheline intriig, meie võit - nende kaotus mütoloogia, narratiiv, mis lõpeb nagu me kõik ootame.
Priit His Padre the King returns home.
Pullerits, millal Minu Moab ilmub.
Kui see ameerikamaa keelde panna ja Moabis müüki panna, siis võibolla ei peagi enam kaheksastviieni tööl käima.
Võrdled kogu riiki countyga- eestis siis võrrelda mõne vallaga pigem. Ja Hispaanias paistis ka neid väikseid jaotusi päris palju. Mis osariigi tihedus on?
Igasuguseid numbreid võib leida, ka Hispaania eri osade kohta, aga see PP ei huvita.
Meid ka ei huvita hispaania. Venemaa Läti Poola, need on paigad mis vajaksid hõlvamist. Kas Padre ise või tema sõbrad.
Olgu selle asustustihedusega, nagu on, peaasi, et sõita on huvitav ja äge. Vaadake videos Hey Joe Canyonit, mis oli jõeäärel kaheksamiilisel lõigul ilmselt lihtsaim rada, mida sõitsin. Videostki vaatad ja imestad, et ohoo, päris hea kiirus tundmatul rajal, kus võisid luurata kivid, augud, astangud, pehme liiv jms. Järelikult oli vorm päris hea. Ja muidugi lõputõus, terve miil kõva ponnistamist, kus on kuulda päris intensiivset ventileerimist. Eestis midagi sellist kogeda pole, selleks tulebki mujal käia.
Mis jutt see nüüd on, et Eestis ei saa ventileerida? Võta omale 30 kilone seljakott selga ja istu siis ratta selga ja ventileerimist jätkub muretult. Optimaga sõites piisab ventileerimiseks 15 kilosest kandamist. Milline raha kokkuhoid. Ja kui kott on liiast, siis võid ju lihtsalt regulaarselt natuke rohkem kõhtu täita. Midagi läheb ka lihastesse ja õlgade laiusesse. Win win.
Ou mis ventileerimine, kallid tsüklistid. Teravate teemade juurde. Mulgil panid RR Siplased klubi naiste liidri jaoks käima, kas Alutaguse metsades laubä sama laks?
Aga nii ongi. Alutaguse metsades läheb laksimiseks.
Ütleme nii, et naistele karuselli tegemine Eestis on asendustegevus ja feimi janu. Ajakirjanikud keeravad uue eide orbiidile ilmumisel kah kärmelt vindi maha ja nii see kepp siin käibki.
Korvidega ERR muidugi ei puuduta selliseid teemasid, sama kurb ka see, et rebasekavalat tiimitööd esile ei osata tuua - https://sport.err.ee/936465/mulgi-rattamaratoni-voitsid-martin-laas-ja-merili-sirvel
Miks Maasikmets Mulgis DSQ sai?
Sellest kirjutan. Kannatust. Enne ärge kuulujutte levitage.
Kakles rajal.
Me toitume propagandast ja kuulujuttudest. Pullerits jääb oma lugudega lootusetult hiljaks.
Kevadperioodil, kui põhiosa ajast nõuab hernekülv ning öösiti saab metsas linnulaulu kuulamas käidud, pole olnud tükimat aega mahti Eesti parimasse blogisse kiigata. Blogisse, kus leemekulbiliigutajaks on Moabi mägede hirm isand Pullerits ja ettekantud söögist nokivad palukesi Maarjamaa kõvemad tsiklistid. Kuid vaatamata sellele, et Pullerits pakub meile kõigile ületamatut vaimutoitu koos maaliliste Moabi vaadetega, – ja seda kõike kohe nõndapalju, et tsiklistidest lugejatel peaksid vatsad ammu üle lenksu ulatuma –, võib ikkagi täheldada rahulolematuse ilminguid. Loen, mõtlen ning ei suuda ära imestada, et kuidas kord on nõnda kiirest jälle käest ära läinud. Käib üks vastuhaukumine ning ei mõisteta kannatlikult oodata millal padre Priit tõe ilmsiks toob.
Nüüd tulevad juhised.
1. Isetegevus lõpetada.
2. Kuulujutte mitte levitada.
3. Panna vaim valmis tõe selgumiseks.
4. Avaldatav tõde hoolsalt läbilugeda.
5. Teha õige järeldused.
6. Valelikele vastalistele õpetust jagada.
Muud keerulist polegi. Kui suudate need kuus punkti meeles pidada võite päevatööst ja kordaläinud elust rõõmu tunda ning minna naereid istutama. Veel jõuab.
Kõik see õige mis vanaperemees Säinas räägib, väikese lisandusega vaid et hernekülviga paralleelselt käib hoogus vihakülv. Aga Isand Pullerits kindlasti teab kuidas seda dalailaamalikult rahustada ja neutraliseerida. Pole vaja et meestel juba enne hooaja algust närvid üle keevad.
Säinas laob kuldseid sõnu. Kahjuks teame, et sõnad on ambivalentsed. Hüsteeriline eit ei tähenda koduvägivalda. Naistekaitse organisatsioonid aga nii just alati kisavast naisest arvavatiki, kes kuhugi kunagi ühtegi ametlikku avaldust ei tee. Mis oli rajal, kes kisas, kes kakles, kes tõukas, kes seda teab. Ilma videoregistraatori tunnistuseta on kõik sõna sõna vastu, koomas möödatuhisevate ratturite pilk oli aga ähmane ja reaalset situatsiooni ei panud oma nüansirohkuses tähele. Üks oli väsinud loll ja teine agresiivne testosteroonipull ja nii see olukord eskaleeruski. Ei ole selleks vaja olla selgeltnägija. Kõige raskem on sellises olukorras teha järeldusi probleemi kordumise vältimiseks. Eks peasüü on võidujanul ja pidevas PP poolt promotud provokatiivses tulistamises. Selline asi tuleb kontrolli alla saada. Vastutus siin on korraldajal. Korraldaja peab kopsaka auhinnalaua puhul tagama ka kõikide sadulanumbritega võistlejate varustamise 360 kraadiste actioncamidega, mis võimaldavad hilisemal läbivaatusel teha eksimatult kindlaks patuoinad ka paljudel piiripealsetel juhtudel, ku seni on sõna sõna vastu ja füüsilist klaarimist rajal ei toimu. See ongi kaasaegse ühiskonna järeldus. Avalik peab olema kuuldav ähkimine ja krõbedamad sõnad ning tuiamine rajal ja nügimine teel. Rattasport ei ole mingi vangist välja karanute privileeg vaid aadlitavasid austav elitaarne sport.
..."Avalik peab olema kuuldav ähkimine ja krõbedamad sõnad..." - just seda meile blogipidaja oma viimases videos pakubki. Olukorrast saab igaüks ise vahetu ülevaate, midagi ei saa sõnadega ilustada ega siluda, kõik on just nii nagu videost paistabki - aus, ehe, lihvimata. Oleks selliseid ülevaateid meil vaid rohkem, julgeks ehk ka minna MTB-võistlusele, nüüd mitte, sest pauk, sirgelt ja otse, võib tulla sealt, kust ja kellelt ei oskaks seda oodatagi. Poor boy!
Kes kellele lõuga andis, kas Pullerits nägi pealt?
Postita kommentaar
<< Esileht