Kergejõustikuskandaal nagu Venemaa sõda Ukrainas, kas pole?

Priit Pullerits: Pikaajaline tegevus blogijana on toonud arvukalt kaasaelajaid, kellest paljud jagavad oma mõtteid kommentaariumis. Aga mitte kõik. Üks kaastöö oli nii originaalne, et see väärib minu arust eraldi peatükki. Sisu pole muutnud, keelt aga toimetanud küll.

*
Mehis Viru kaasus meenutab Venemaa alustatud sõda Ukrainas. Juba enne Venemaa sissetungi naaberriiki oli näha, et käib Ukraina mustamine ja jõudude koondamine tema vastu. Sama oli kuulda juba mullu sügisest Viru teemal. Nii nagu Putin rääkis, et Ukrainal pole õigust eksistentsiks, nii rääkis ka üks alaliidu oluline esindaja sügisel, et võtame Virult tegevusloa ära.

Putin kutsus enne kallaletungi kokku oma suure nõukogu, kus kõik pidulikult imperialistlikult motiveeritud rünnakule toetust avaldasid. Samamoodi kutsus kergejõustikuliit laua taha mehed, kes pealetungi Virule oma hämarate ja uduste põhjendustega välja kuulutasid.

Nii nagu Putin kasutas rünnakuks Ukraina vastu teise riigi, Valgevene territooriumi, kasutas seda ka Eesti kergejõustikuliit, korraldades esimese rünnaku Viru vastu Läti territooriumilt. Pean silmas Läti spordijuhti Dmitrijs Miļkevičsit.

Putin lootis saavutada Ukraina üle võidu loetud päevadega, sama lootis ilmselgelt ka kergejõustikuliit, et pärast massiivset ja pikalt ettevalmitatud rünnakut Viru vastu toimub vastaspoole kiire kapituleerumine ning nii, nagu saab ametist kõrvaldada Ukraina presidendi, saab pildilt koristada ka Viru.

Enamik normaalseid inimesi ei suutnud pikka aega uskuda, et Putin tõesti seda tegi, mida ta tegi, ja samamoodi ei suutnud väga paljud uskuda, et Viru on süüdi selles, milles kergejõustikuliit teda süüdistab. Avalik arvamus ei tormanud Virust distantseeruma, nagu jäi avalik arvamus ka Ukraina poolele.

Pealetungi takerdumine Ukrainas sundis Putinit panuseid suurendama. Nii pidi ka kergejõustikuliit peale Viru vastu alustatud rünnakut, mis ei kujunenud kiireks võidumarsiks, panuseid tõstma. Seetõttu avaldaski kergejõustikuliidu juht väidetavalt ainuisikuliselt Viru vastu kogutud kõik süüdistused ehk distsiplinaarkomisjoni otsuse.

Nii nagu Ukrainal läks veidi aega, et end koguda, kulus aega ka Virul. Lõpuks andis Viru suure kontraintervjuu, kus selgitas pikalt ja põhjalikult oma tegevust ja käitumist, mis pani tema vastaste rünnaku seisma. Mäletate, nii nagu Gerassimov olevat saanud rindejoonele lähedale tulles šrapnelliga tagumikku, sai ka kergejõustikuliidu juht Teigamägi kildudega pihta, kui tuli välja, et tema ajutises juhtimispunktis Oregonis olid tema alluvad püüdnud Bruusi õhutada alkoholi tarvitama.

Samal ajal, nii nagu Ukraina puhul tulid välja Ukrainat toetavad ÜRO resolutsioonid, kus hääled jagunesid jõuliselt Ukraina kasuks ja Venemaa kahjuks, tulid Eestis välja endised kergejõustiklased, kes avaldasid 45 allkirjaga toetust Virule.

Pärast seda, kui venelaste laialdane pealetung kinni jooksis ja laiali lagunes, koondas Venemaa oma suuresti purustatud tehnika asemele ladudest vanad sõjamasinad ning kontsentreeris rünnaku paarile lõigule Ukraina idaosas. Samamoodi kontsentreeris kergejõustikuliit pärast kiire võidulootuse nurjumist jõupingutused paarile lõigule, et püüda teha seal suurpealetung. Korraga, ühel ja samal päeval, ilmusid Viru-vastased kirjutised kolmel rindel, Õhtulehes, Delfis ja Päevalehes, rünnaku eestvedajateks Deivil Tserp, Märt Roosna ja Peep Pahv. Uue laskemoona ehk uute tõsiasjade puuduse tõttu veeretasid nad ladudest välja vananenud tehnika ehk aastaid keerelnud kuuldused ja spekulatsioonid. Nii nagu venelaste suurpealetung ei toonud edu, ei nihutanud ka need kolm rünnakut Viru-vastast rindejoont.

Ukraina, kelle väed on vähemuses, on teatavasti panustanud täppislöökidele vaenlase tagalasse, et häirida tema logistikat. Nii on ka kergejõustikuliit ning tema toetaja EADSE saanud pidevalt lööke tagalasse. Tule alla on jäänud Teigamägi, Berendsen, Lippe, Väät, Vallimäe, isegi Sukles EOKst, mis on ilmselgelt seganud neil regrupeerumast ning uue rünnaku ettevalmistamist. Nii nagu Vene vägede hulgas, nii on ka Viru ründajate hulgas saanud lööke eelkõige nende juhtimispunktid ja koondumisalad.

Nagu Venemaa kaasas sõtta mobiliseerituid ehk tšmobikuid, mobiliseeris oma jõude ka kergejõustikuliit. Ta mobiliseeris Kaukise ja Nazarovi, lisaks vabatahtlikud Lusti ja Ljadovi. Aga tšmobikutest pole suurt tolku, nende motivatsioon olevat madal. Sama siin. Kuulda on, et mõlemad, nii Kaukis kui Nazarov, püüavad rindele lahingusse minekust kõrvale hoida. Liiguvad jutud, et Kaukis on haavata saanud ja sattunud haiglasse ning Nazarov on üldse põgenenud, kuuldavasti koguni üle ookeani. (Kes on wagnerlased? Äkki Roosna, Tserp ja Pahv?)

Teatavasti kukkusid Venemaa põhjendused Ukraina vastu sõja alustamiseks kokku. Enam pole eriti juttu Ukraina denatsifitseerimisest, nüüd on juttu juba Venemaa kaitsmisest. Samamoodi on õigustusi vahetanud ka kergejõustikuliit: algul oli uurimise tuumaks Viru läbisaamine Bruusiga, aga kuna on selgunud, et sel teemal esitatud süüditused on tühi õhk, siis on fookus nihutatud sujuvalt uutele põhjendustele, kolme anonüümse sportlase kaitmisele.

Aga kui pealetung seisab, siis mis selles olukorras Venemaal üle jääb? Üks variant on ähvardada tuumapommiga. Sama teeb kergejõustikuliit, kes on saanud aru, et konventsionaalne rünnakuüritus Bruusi juhtumi kaudu on kokku varisenud ning seal edasiliikumist loota pole, mistõttu on kergejõustikuliit hakanud rääkima oma tuumapommist, A-st, B-st ja C-st, mis pidavat tekitama vastasele täieliku hävingu.

Venemaa tuumaähvardust ei võta enam peaaegu keegi tõsiselt, ammugi mitte Ukraina, ja paistab, et ka Viru ei lase end kergejõustikuliidu tuumaähvardusest kõigutada. Ukraina on öelnud, et rahu saab saabuda ainult siis, kui Venemaa on tema territooriumilt minema löödud ja Ukraina alad vabastatud. Viru on advokaati võttes saatnud sama sõnumi, et rahuläbirääkimisi ei tule ning ta tunnistab vaid enda tegevusõiguse täielikku taastamist. Enamgi veel: nii nagu Ukraina kavatseb endale kallale tunginud Venemaa viia sõjatribunali ette, nõnda on ka Viru lubanud endale kallale tungijad viia kohtu ette.

Jaanus Laidvee: Kuidas ma sõitsin elu parima tulemusega Tartu maratoni ja kuidas võitja konkurente kurnas

Seda reportaaži võib vabalt alustada eelmise aasta sissejuhatusega, et seekordne Suur Mõõduvõtt toimus väga keerulistes ilmaoludes ehk sisuliselt mulluse väljakutseterohke maratoni kordusetendusena. Mis ühtlasi tähendab, et kolm aastat jutti on valitsenud samad olud: eelmisel päeval sula ja lumesadu, öösel (kõva) lumesadu ja maratoni ajal jätkuv sadu vähemal või rohkemal määral, lisaks temperatuur nulli ümber ja enamuse sõiduajast sulalumi.

Seetõttu on ülioluline õige suusa ja määrdevariandi olemasolu. Viimane eelkõige nendel, kes sõidavad pidamismäärdega, aga neid on hinnanguliselt vähemalt 97% osalejatest.

Pühapäeva hommikul kell 7.30 staadionile jõudes oli huvitav olukord. Termomeeter näitas -1,5 kraadi, aga lumi oli sula ja hakkas ilusti käte vahel kokku. Kergelt puistas ka lund juurde. Selleks ajaks oli ööga auto katusele sadanud täpselt 10 cm lund. Tõenäoliselt oli alla sadanud isegi rohkem, sest lisaks puhus kõva tuul ja tuiskas. 

Lasin Skiwaxi määrdemeestel ette valmistada kaks paari suuski, ühe pidamismäärdega ja teise määrdeta. Pidamisega suusale pandi alla pooltahke määre ja määrdeta variandiks oli zero-suusk. Pidamise testil Kunimäe tõusul pidas zero-suusk isegi mitmeid kordi ülesõidetud jäljes peaaegu nagu kännu taga, jäljes ülesse saamisega ka väiksel kiirusel ei tekkinud mingisugust probleemi. Määrdega suusk oli oluliselt hellem, kohati pidamine puudus täiesti ja lahtise lumega osadel esines ka kerget alla pakkimist, millest zero-suusk oli täiesti vaba. Libisemise testil suuskadel sisulist vahet ei olnud, sest väljalibisemise erinevus oli umbes 10 cm pidamismäärdega suusa kasuks. Testijärgselt oli otsust lihtne teha: sõidan zero-suusaga.

Lumesadu jätkus vahelduva eduga koos küllaltki tugeva tuulega. Samuti stardihetkel, mil puistas alla tihedat peenikest lund. 

Mulle teadaolevalt läks rajamasin rada üle sõitma kell 6 hommikul, aga juba pool 8 olid jäljed, kus suusatestijad polnud sõitnud, korralikult lund täis ehk jätkuv lumesadu nullis paljuski ära rajamasina töö ja ees terendas jälle ühejäljeline maraton nii nagu eelmisel aastal ja… nii nagu ka üle-eelmisel aastal.

Tänu rajamasinale oli küll lahtise lume kiht oluliselt õhem, kuid sõidetavaid radu sai olema sellegipoolest ainult üks. Sellistes oludes sõidavad vähemalt esimesed sajad suusatajad hanereas ühes, esimese sõitja sisseaetud jäljes, sest igal pool mujal libiseb värske lume tõttu oluliselt kehvemini. Stardipositsioon omab antud juhul väga suurt tähendust. 

Startisin kolmandast reast (tagantjärele tarkusena oleks pidanud startima esireast nii nagu mõnedki klubikaaslased Suusasemude tiimist tegid, kuid mul jäi selleks bravuuri vajaka, ütleme nii). Start möödus sündmustevaeselt ja rahulikult, mis on tegelikult väga hea. Kui meenutan seda, mis toimus stardis möödunud aastal, mil osalesid ka Ski Classicsi sarja profid, siis nii närvilist starti polnud ammu näinud, kus tallati nii suuskadel kui keppidel, lõhuti neid ja sajatati, mitu meest kukkus jms. See aasta oli tollele täielik vastand, ühtegi eelkirjeldatud seika mina stardis ei märganud.

Olgugi et tegemist oli väga värske lumega, libisesid mu suusad hästi ja mitte ainult eessõitja jäljes, vaid ka lumises jäljes polnud asi hull. Loomulikult oli seal libisemine kehvem, aga polnud sellist pidurit kui mitmetel muudel kordadel, näiteks nädal tagasi Alutaguse maratonil. 

Pärast vana lasketiiru, esimesel järsemal nukil sõidu teisel kilomeetril, proovisin ka vahelduvat sammu ja suusk pidas sama hästi kui testil, mis tähendas, et suusaga on endiselt kõik väga hästi – libiseb ja peab!

Kuigi olud olid keerulised ja täiesti mõistetavalt paljudes frustratsioonigi tekitavad, siis üllatuseks sõideti, nagu täheldasin juba stardis, väga viisakalt ja teistega arvestades. Rumalaid manöövreid ja lauslollusi vähemalt minu silma alla ei sattunud.

Servamäest üles sõites, neljandal kilomeetril, kuulsin tagantpoolt kõva hüüatust: «P***i, selliste suuskadega ei saa ju sõita!» Häälepaelte stimulaatoriks sai olla tõenäoliselt kaks tegurit: suusk, mis ei pidanud, või suusk, mis pakkis alla. Kui sõita oli jäänud veel pea 60 km, siis ei oska ma härra suusataja käitumist kuidagi hukka mõista, kuuldud emotsioon oli kirjeldatud olukordades igati asjakohane. 

Esimestel pikematel laskumistel hakkasin endale ette heitma stardikoridoris piisava uljuse puudust, sest pidevalt jäid sõitjad laskumistel ette, kuid sellistes oludes allamäge mööduda pole võimalik. Lükkasin siis esimesi muudkui keppidest või pidin üldse sirge seljaga hoogu pidurdama. Päris mage on pealt vaadata, kui tead, et võid eesmiste, järjest kaugenevate gruppidega kaasa libiseda, kuid aeglasema(te) suusataja(te) tõttu pole see enne võimalik, kui järgmisel tõusul. Selleks ajaks on aga juba jälle pikem vahe sees, lisaks on lumises jäljes möödumisele kulutatud energiat, mida poleks üldse olnud vaja teha. Enne Matu TP-d 12. kilomeetril oli selliseid olukordi kogunenud umbes viis. Seda on palju… Mitmestki heast pundist jäin seetõttu maha. Matul olin 51. kohal kaotusega liidrile täpselt kaks minutit.

Tunne oli okei, aga midagi väga head siiski ei olnud, natuke nagu tuim oli olek. 

Sõideti ainult ühes reas, mis aga ei tähenda, et sõideti ühes jäljes. Seal, kus oli vahetult sõitnud meedia- või abipersonali mootorsaan, sõideti saani roomiku jäljes, sest seal libises kõige paremini. Selline pikalt ilma jäljeta sõitmine valdavalt ebatasasel pinnasel, nagu maratonirada seal küngaste vahel ja mäekülgedel lookleb, nõuab head tasakaalu, koordinatsiooni ja tehnikat, et kiirus ikka säiliks ja jalad liiga pingesse ei läheks.

Harimäe tõusul, mida mulle vahelduva sammuga on alati väga meeldinud sõita – mitte küll eriti järsk, aga mõnusalt pikk –, polnud ka veel väga head minekut. Mõningane kanguski oli sees, kuid Harimäelt laskudes ja pärast tõusul antud «kuuma» äraseedimist läks enesetunne järjest paremaks. 

Organiseerisime Suusasemude tiimiga jootmise kõigis TP-des ka sellel aastal. Enne Ande TP-d hõikas Raul Olle juba aegsasti veendumaks, et tugiisikut on ikka märgatud, ja sain talt probleemideta pudeli spordijoogiga. See energiarikas jook mõjus väga hästi ja kiirelt ning juba viie minuti pärast oli tunda, et tunne muutub erksamaks ja enesetunne läheb järjest paremaks. Kuutse TP-ks (32. km, kolmel ülemisel fotol) oli keha saavutanud mõnusa tunde ja sõidurütmi ehk kõik toimis! Koht 56. ja kaotust liidrile 6.43.

Libisemine oli jätkuvalt küllalki hea, mille üheks põhjuseks oli kindlasti see, et rajapõhi oli eelnevate külmade tulemusel nii kõvaks muutunud, et suusk väga sügavale ei vajunud, ainult pealmise lahtise osa jagu. 

Küllaltki omapärane oli see, et oleks siis sõidetud rahulikult ühes reas, aga ei! Oli küllaltki pikki lõike – seal, kus mootorsaan vahetult polnud sõitnud –, kus sõidujoon käis siksakke mööda pea terve raja laiuselt ühest äärest teise ja nii mitte kordi, vaid kümneid ja kümneid kordi… Ka erinevatest suudest hakkas ühel hetkel kostma küsimusi, et mis see siis küll on ja kes seal ees nii sõidab?! Parema raja otsimisega polnud seal küll tegemist, kuna esimesel sõitjal olid kõik jäljed ühtmoodi lund täis. 

Finišis kuulsin peagrupis sõitnud Suusasemude tiimi teistelt liikmetelt, et vigursuusatamise põhjustaja oli paljuski hilisem võitja Henri Roos. Kui ta sõidu teises pooles ette läks, läks lahti ka siksakitamine, et teha tagumistel elu ebamugavamaks ja sundida mitte nii tehnilisi sõitjaid maha jääma. Ehk tegu oli võidu nimel teadliku n-ö kurnamistaktikaga, mis aga kurnas sadu sõitjaid ka peagrupi taga, sest kõik sõitsid loomulikult mööda seda joont, kust olid läinud esimesed.

Olime sõitma jäänud 7–8-liikmelise pundiga ja liikusime ilusti edasi, üksteise alla vedades, kus tõmbasin ka ise mitu pikka vahetust pundi ees. Põldudel oli ikka väga tugev tuul ja lagedatel kohtadel oli rajal ka korralikult tuisulund, mistõttu nendel lõikudel igasugune rada tegelikult puudus. 

Palu TP-s (fotol siin ja ülal vasakul) 47. kilomeetril olin 57. kohal kaotusega esimesele 11.24. Enne Palu punkti kuulsin jälle Raul Olle tuttavat hõiget ja sain probleemideta järgmise joogipudeli kätte. Sellele, nagu Raulilt finišis kuulsin, oli ta lisanud täiendavaks energialaksuks kofeiini, aga ise oli sealjuures mõelnud, et kas seda võib-olla liiga vara pole. Saan kinnitada, et ei olnud. Ergutavat mõju oli taas kiiresti tunda, kuid midagi keerama ega liiga kloppima sees ei hakanud. 

Pärast Palut läksid sooned järjest vesisemaks ja jäljes praktiliselt enam sõita ei saanud. Tähendab, tehniliselt muidugi sai, maad ega midagi muud ohtlikku väljas ei olnud, kuid selles sulases jäljepõhjas ei libisenud üldse, nagu liimi peal oleks lükanud. Kohati jäid isegi kepid sellesse kitti kinni ja neid andis maast lahti saada. Seega lükkasin ja laskusin Palult alates ainult jälje kõrval, väljaarvatud tõusudel, kus hüppasin jälge, sest tõusudel polnud jäljepõhi nii vesine ja jäljes vahelduvat sõites oli võimalik liikuda kiiremini, kui saani pressitud lumel paaristõukeid lükkavad konkurendid. Neil kohtadel, kus ma sõitsin, oli umbes pooleks neid, kes lükkasid ainult paaris, ja neid, kes olid pidava suusaga. 

Hellenurme TP-s (53. km) olin 59. kohal kaotusega 14.44. See oli ka ainuke geeli võtmise koht, sest lõpu viimaseks kümneks kilomeetriks oli kindlasti vaja tankida lisaenergiat, et vältida eelmise aasta fiasko kordumist.

Geele oli mul kaasas kolm, aga viimaste päevade ja maratonihommiku energiatarbimine, lisaks rajal joodud energiarikkad spordijoogid tähendasid seda, et üle ühe geeli keha seekord ei vajanud. 

Hellenurmest finišisse ei toimunud muud kui peaaegu ainult rütmiline paaristõuge, selle erandiga, et 8 km enne lõppu ühes kurvis raja äärt vahetades ja üle jälgede diagonaalis sõites jäi suusk mingi jäisema tüki taha kinni ja panin külje maha. Olin just eelneval kahel tõusul välja võidelnud koha grupi peas ja viimase ebaõnnestunud manöövri tõttu langesin grupis viimaseks, kaotades kaheksa kohta. See oli muidugi valus, aga et lõpetada reportaaž rõõmsal noodil, olgu lisatud, et peaaegu kõigist neist jõudsin enne finišit uuesti mööduda. 

Elvasse jõudsin 58. kohaga, ajaga 3:36.27, mis teeb ajaliseks kaotuseks võitjale 21.33.

Tegemist oli minu 16. Tartu maratoniga ja koha poolest parimaga. Olen tulemusega enam kui rahul ja isegi mõneti üllatunud.

Suusasemudel oli samuti väga hea päev ja kokkuvõttes parim Tartu maraton: kaks meest poodiumil, Andres Juursalu teine ja Taavi Kaiv kolmas, ning võit ka tiimide arvestuses (top-30-s oli 7 Suusasemu). 

Foto 1: Jaanus Laidvee Tartu maratoni hommikul Tehvandi suusastaadionil. Foto: erakogu
Fotod 2 ja 3: Suusasemude meeskonna liikmed Tartu maratoni stardi ootel. Fotod: erakogu
Foto 4: Tartu marartoni start Tehvandi staadionil. Pildil Andrus Veerpalu (95) ja Anders Veerpalu (15). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaanus Laidvee Tartu maratroni rajal. Foto: Jaanus Laidvee ostetud pilt Sportfotost
Fotod 6-8: Kuutse teeninduspunkt.
Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 9 ja 11: Palu teeninduspunkt. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Jaanus Laidvee Tartu maratroni rajal. Foto: Jaanus Laidvee ostetud pilt Sportfotost
Foto 12: Kuutse teeninduspunkt.
Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 13: Päästetöötaja Tartu maratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 14: Henri Roos võidab Tartu maratoni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 15: Tartu maratoni esikolmik: võtja Henri Roos (keskel), teise koha saanud Andres Juursalu (vasakul) ja kolmandaks tulnud Taavi Kaiv (paremal). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mida me Viru ja Bruusi teemal tegelikult teame?

Mis me siis täna hommikuks, pärast seda, kui kergejõustikuliit oli üle Eesti levitanud hägusaid kahtlusi, teame?

Me ei tea sisuliselt mitte midagi. Ja see on kõige hullem. Sest ilma, et fakte teada oleks, ongi kerge kahtlusi õhku loopida ja neid inimeste pähe istutada. Vaatame nüüd rahulikult seni teadaolevaid fakte, ärme laseme end oma ettekujutustest ja emotsioonidest pimestada.

Fakt on see, et me ei tea, mida nägi augustis U20 MMil Calis, kus Mehis Viru õpilane Karmen Bruus võitis kõrgushüppes kuldmedali, Läti esinduse juht Dmitrijs Miļkevičs. Me teame ainult tema hinnangut, et tema arvates oli Viru ja Bruusi omavaheline käitumine kummaline. Mida tähendab siin kummaline? 

Fakt on see, et Eesti koondise peatreener Heiko Väät, kes rõõmustas Viru kõrval Bruusi eduka hüppe üle koos Viruga sama emotsionaalselt, edastas alaliidule seda, mida ta enda sõnul nägi – ja ta nägi seda, et Viru ja Bruus hoidsid Calis teistest pigem eraldi; ja ta lisas, et ta «ei tea, võib-olla ta tahabki võistlusele keskendudes olla omaette»; ja lisas ka, «et võib-olla eelistas Viru niisugust lähenemist, mis mõnelegi võib näida liiga familiaarsena». Mida tähendab familiaarne? (Näiteks minu jaoks on familiaarne, kui tudeng kasutab õppejõu poole pöördudes sõna «sina», sest olen tudengitega hoidnud rangelt teie-suhtlust; mulle tundub familiaarne, kui õppejõud hakkavad tudengeid sinatama.)

Fakt on see, mida ütles Bruus Tartu Postimehele pärast Calis võidetud kuldmedalit, kui küsimus puudutas suhteid Viruga: «Ei, Mehis kindlasti ei ahista mind. See on päris kindel. See on küll laim ja vale.»

Fakt on see, mida Viru ütles advokaadi vahendusel – see, et niisuguste süüdistuste puhul võetakse advokaat, on täiesti tavaline, sest asi ongi juriidiliseks aetud, ja seda juba mullu sügisest: «Ma ei ole kunagi olnud ühegi õpilasega ebasobivates suhetes või neid füüsiliselt väärkohelnud.»

Fakt on see, mida ütles eile Bruus: «Süüdistused minu treeneri vastu on olnud mulle arusaamatud, kuna minu treenerid Kersti ja Mehis Viru on minu suhtes alati olnud lugupidavad ja toetavad ning hoolitsenud minu heaolu eest nii treeningutel kui ka võistlustel.»

Fakt on see, mida ütlesid Bruusi vanemad: «Meil ei ole ühtegi etteheidet Kersti ja Mehis Virule ja oleme väga rahul ja õnnelikud, et meie tütart treenivad nii professionaalsed ja hoolivad treenerid, tänu kellele võistleb Karmen kõrgushüppes maailma parimatega.»

Niisiis, võtame päeva kokku: kergejõustikuliit on toetunud kolmanda osapoole öeldule, kusjuures me ei tea, mis fakte on neil olnud edastada, teame ainult nende hinnanguid ja tõlgendusi; süüdistatav eitab tema vastu esitatud süüdistusi; väidetav ohver ütleb, et mingit ahistamist pole olnud ja süüdistatav treener on tema vastu olnud alati lugupidav ja toetav, ning seda kinnitavad ka väidetava ohvri vanemad.

Lühidalt: seni teadaolev jätab, kui kasutada protsessi käivitanud Miļkevičsi sõnu, kummalise mulje.

Sellises kummalises seisus pole liiast vaadata veel fakte. Üks, kellele kergejõustikuliit Viru vastu süüdistust kokku pannes toetus, on Tõnu Kaukis. Kaukis on Audentese treener (6. kutsetase). Audentese treener on ka Väät (7. kutsetase). Samuti on Audentese treener Andrei Nazarov (6. kutsetase), kolmas kergejõustikutreener, kes Viru (7. kutsetase) kritiseeris.

Mis on veel faktid: Viru on avaldanud üle 125 teadusartikli ning teadus- ja õppetöö kõrvalt Tartu Ülikoolis olnud edukamaid kergejõustikutreenereid Eestis, kui vaadata vaid neid, keda ta on viinud tiitlivõistlustele ja mitmeid neist ka medalile: lisaks Bruusile Kaire Leibak, Mirjam Liimask, Liane Pintsaar, Sirkka-Liisa Kivine, Jaak-Heinrich Jagor, Marielle Kleemeier.

Kummaline, kui pruukida veel kord Miļkevičsi sõna, on ka see – fakt! –, et kergejõustikuliit korraldab pressikonverentsi just siis, kui Viru ei ole hästi kättesaadav: ta on Eestist ära ja sätib tagasiteele koju. Sellises olukorras on väga raske vastata ja end kaitsta, kui oled sündmuste epitsentrist eemal. Miks ei saanud kergejõustikuliit, mis oli asja uurinud umbes pool aastat, oodata oma avaldustega veel päev-kaks?

Ajakirjanikuna pean ma lähtuma paarist lihtsast tõest. Esiteks, ära usu ainult ühe poole juttu, vaid kuula ära – ja kuula põhjalikult, süüvi, mitte ära küsi ainult vastulauset! – ka teise poole jutt. Teiseks, pea silmas, mis võivad olla süüdistava poole varjatud motiivid. Kolmandaks, säilita kriitiline meel, st ära lase end peibutada ühe poole versioonist, ükskõik kui meelikõditav ja sensatsiooniline see ka ei tundu. Neljandaks, ära tekita lisakannatusi, kui sa ei ole veendunud, et faktid seda täielikult toetavad. Viiendaks, see, kui taandad end lihtsalt info vahendaja rolli, on enesepettus: ka infot vahendades, eriti kahjustavat ja kompromiteerivat infot vahendades, pead alati kaaluma, kui tõene see info võib olla; Ameerika ajakirjanduses kehtib kuldaväärt reegel: when in doubt, leave it out. Ehk kui milleski kahtled, ära avalda.

I worked the phone till midnight. See on tõsi. Et saada sotti, mis värk on. Mul on kolme kümnendiga kogunenud suur-suur arv allikaid, aga ka nemad ei teadnud, milles on asja tuum. Infot pole. Seda tasubki meeles pidada: seni meil infot ei ole.

Foto 1: Münchenis kergejõustiku EMil 2022 võistlusnumbri kättesaamisel (vasakult) treener Mehis Viru ning sportlased Gedly Tugi ja Karmen Bruus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 6: Karmen Bruus Münchenis kergejõustiku EMil kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Karmen Bruus hüppamas kergejõustiku MMil Eugene'is Oregonis finaalis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Karmen Bruus on saabunud kergejõustiku MMilt Tallinna lennujaama. Pildil emaga. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 5: EKJLi juht Erich Teigamägi annab Münchenis kergejõustiku EMil Karmen Bruusile üle võistlusnumbri. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis küll on juhtunud Tartu teatemaratoniga?

Tundub, et Tartu teatemaraton ei ole enam see, mis siis, kui sai seal osaletud ning võistlus suureks ja nähtavaks kirjutatud. Isegi Jaanus Laidvee, kellele teatemaraton alati pinget pakkus, ei olnud tänavu osalemas ega teinud sel teemal juttugi. Aga kellega koos on saanud varem samas võistkonnas sõidetud! Peeter Kümmel, Timo Simonlatser, Raio Piiroja, Silver Eensaar, Indrek Teppo. Peale kahe esimese, kel sedapuhku isegi esitosinasse asja polnud, ei olnud minu stammmeeskonnast kedagi osalemas.

Ja kui omal ajal sai kaasa löödud, kes veel kõik stardis olid! Olid Jaak Mae, Kristina Šmigun-Vähi ja Vahur Teppan, oli Veikko Täär, olid tiitlivõistluste medalistidest sõudjad, nagu Jüri Jaanson ja Allar Raja, olid Martten Kaldvee, Grete Gaim ja veel paljud Eesti tipptasemel laskesuusatajad, samuti murdmaasuusatajad. Vaatasin eilse võistluse protokolli. Nüüdsetest ja hiljutistest tegijatest ainult Henri Roos. Olid ka mõned jalgratturid, nagu Alo Jakin ja Oskar Nisu. Kuid suusaradade suurtest nimedest, samuti muude valdkondade tuntud tegelastest valitses ikkagi põud. Ehkki võistkondi oli palju – lõpetas 69 nelikut.

Ja tulemus? Tulemus on see, et 9. teatemaraton ei saanud kajastust. Ei pühendanud sellele ainsatki täislauset ETV õhtune spordisaade, kuigi seal oli lõik avatud raja sõidust, ja ammugi ei kajastanud seda kirjutav ajakirjandus, nagu aegu ammuseid ja ilusaid tagasi. Postimees ega Scanpix ei pidanud vajalikuks läkitada kohale isegi fotograafi, mistõttu on siin illustratsiooniks pildid mulluselt teatemaratonilt. Miks see nii on läinud? Või oli tõesti nii, et massisuusasport sai tõepoolest kajastust ja nähtavaks ainult sedavõrd, kui palju ma sellele tähelepanu osutasin? Ja pärast seda – valge laik?...

Fotod 1-3: Pildid mulluselt, 8. teatemaratonilt. Esimene vahetusala Matul. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Tohoh, Veerpalu dopingusaaga jõudis raamatukaante vahele!

Kas te teate, et Andrus Veerpalu ligi tosina aasta tagune dopingusaaga on saanud väljenduse ka Eesti ilukirjanduses?

Aga mis ained olid sees sel noormehel, kes pühapäeval minust Tartus Tähtvere spordipargi kilomeetrisel nn Lauri ringil mööda sõitis? Ega ma imesta ega pane ka pahaks, kui mõni kiiremini suusatab. Näiteks samal päeval üks mustas-punases riietuses ja joogivööga kolmekümnendates mees või päev varem kaks tumesinakates dressides noormeest. Igaühel oma plaanid ja oma tempo. Aga too pühapäevane noormees, selja tagant hinnates kahekümnendate teises pooles, tekitas küll küsimusi. Ja kas teate, millega?

Ma ei arva, et olen suurepärase vabatehnikaga sõitja. Kindlasti kaugel sellest. Ent vähemasti tean, millele tähelepanu pöörata. Näiteks et jalad ei tohi olla harkis, nii et arbuus mahuks vahele, et asend ei tohi olla potil istuv, et käed peavad töötama võimalikult kitsalt, keha lühedalt. Pean neid tarkusi silmas ja üritan neist juhinduda. Aga too noormees, kes minust näiliselt pingutamata mööda libises, sõitis otse öeldes koledalt. Silmapaistvalt koledalt. Ei pidanud olema suusaspets, et kõiki puudusi näha. Alates kas või sellest, et käes olid laiali ja loperdasid ning kätega tõuget eriti polnudki.

Kuid ikka sõitis ta mööda ja läks ka eest. Ei usu, et asi oli ainult tema kaks korda väiksemas vanuses minuga võrreldes. Ei usu, et tal olid supersuusad, sest mul olid auguga Fischerid. (Tõsi, määret nägid need viimati eelmisel aastal, kuid ega ma kuni möödunud nädalalõpuni sel aastal suusatanud polnudki – olud Tartus ei soosinud.) Jääb veel võimalus, et kuna olin sõitnud juba ligi tunni, siis äkki oli ta värskem, alles äsja rajale tulnud, sest varem polnud teda näinud. Kuid hilisem pilk Strava andmetele näitas, et seegi ei saanud olla põhjus: sõitsin üsna ühtlase tempoga, kilomeetreid keskmiselt 4.10ga.

Nii jõuavadki mõtted Veerpalu juhtumi ilukirjandusliku väljenduseni, mille on võtnud ette Tartu tunamullune linnakirjanik Juhan Voolaid (fotol paremal) hiljuti ilmunud kuut sporditeemalist novelli koondavas kogumikus «Ülikorvpalluri loomine». Too lugu, «Leping võõraga», algab nii:

«Karlo võttis ajalehepakist pealmise Postimehe, avas selle ja lappas lehti, kuni leidis spordirubriigi. Artikkel, mis noormeest huvitas, oli kohe esimene, kuid selle pealkiri «Eesti suusatamise lõputu vaakum» ei ennustanud midagi head.»

40 lehekülje pikkune novell ühtekokku 267 lehekülje pikkuses raamatus (fotol vasakul) on värvikas kokkuvõte Eesti suusataja ootamatust tõusust maailma tippu ning sellele järgnenud valusast langemisest. Seal on mõningaid detaile, mis lubavad väita, et tegemist ei ole dokumentaaljutustusega, kuid sisuliselt on see Eesti spordi viimaste aegade, võib-olla isegi et kõigi aegade suurima, igatahes pikima skandaali kaasahaarav kirjeldus. Mis on iseenesest hea, sest ega päriselulist tervikkokkuvõtet tollest pöörasest saagast ju pole, ehkki mõtteid selle kirja paneku üle, mis seal salata, olen mõelnud isegi. Kas või ajaloo tarbeks vääriks see talletamist.

«Leping võõraga» on Voolaiu kogumiku kuuest novellist siiski ainus, millel on selged kokkupuuted päriselt juhtunuga. Kuid see, uskuge mind, ei vähenda raamatu väärtust. Lugesin kõiki novelle huviga. Liiati ei ole need pikad, enamasti 40–60 lehekülge, mis tähendab, et need ei jää venima. Võib mõnusasti lood ühekaupa õhtuti ette võtta.

Hoolimata sellest, et kuuest loost viis on väljamõeldud süžee ja tegelastega, leidub neist igaühes mõtteainest ja õppetunde, mõnes isegi mitu. Lühidalt öeldes on peamine see, et need novellid toovad välja spordis nood tahud, millest spordiuudistes ei räägita. Nagu näiteks, mis on ikkagi spordi mõte ja kas tasub elu spordi nimel põletada. Seetõttu peaks Voolaiu ramatut lugema just noored, kes näevad suures spordis oma elu eesmärki.

Meiesugustele, elukogenutele, pakub «Ülikorvpalluri loomine» kinnitust, et oleme oma eluetapis jõudnud sporti kriitilisemalt võttes aruka ja kaine suhtumiseni sellesse. Kes sellise suhtumiseni veel jõudnud pole, sellel aitab Voolaiu raamat loodetavasti asjadest kiiremini ja paremini sotti saada. Kuni pole hilja mõistmaks, et elu on valede väärtuste nimel kulutatud. Sest enamikust ei saa eales sellist suusatajat, nagu oli Veerpalu. Ja isegi kui saaks, annab Voolaiu kirjutatu põhjust järele mõelda, kas sellel on ikka mõtet.

Voolaiu raamatu kohta lugege minu põhjalikumat arvustust Postimehe raamaturubriigis.

Fotod 1-3: Tähtvere spordipark möödunud nädalavahetusel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kirjanik Juhan Voolaid 2021. aasta suvel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Raamat «Ülikorvpalluri loomine». Foto: Apollo raamatukülg
Foto 6: Teeviidad Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tähtvere park eelmisel nädalavahetusel. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas pikaajaline võitlus mulle lõpuks esikoha tõi

Kui kaua see kestab, et ilm teeb taas kord rassistliku pöörde ning valge talv surub vähemasti Tartus enda alla musta maa?...

Ent mitte kõikjal ja mitte piisavalt. Jaanus Laidvee, Eesti parimaid klassikatehnikas suusatajaid harrastajate seas, võib ju nahast välja pugeda ja naba paigast pingutada, teha 30–40-kilomeetriseid trenne, sikutada jõusaalis rauda, joosta õhtupimedas kiilasjääl, käia Itaalias laagris, isegi kirjutada siin blogis võistlusülevaateid või anda sel teemal intervjuud, nagu pärast Viru maratoni eelmisel laupäeval, aga kõik see töö läheb tal vastu taevast, kui Tamsalu-Neeruti maratoni korraldajad peavad tõdema, et valge pealetung mustale jääb siiski nõrgaks ega kannata suusaüritust läbi viia.

Aga samal ajal... samal ajal Tallinnas noppisin oma mulluse võitluse vilju. Küllap kõik teavad, et olen järjepidevalt ja kompromissitult võidelnud selle eest, et Venemaa sportlased ei saaks rahvusvahelistele võistlustele ega ka Eesti võistlustele. Seda tehes paljastasin isegi Klubi Tartu Maraton, kes lasi Venemaa inimesi osalema Tartu kevadisele jooksu- ja rattaüritusele. Survestasin kõikvõimalikke asjaomaseid instantse, et nad ei laseks Venemaa rallisõitjaid Rally Estoniale. Kirjutasin sel teemal mitu arvamuslugu.

Ja nagu ikka, kui midagi siiralt, hingest ja südamega teed, siis see läheb korda ja seda ka märgatakse. Eile sain nende kirjutiste ees Jaan Tõnissoni meediaauhindade jagamisel esikoha arvamuslugude konkurentsis. Nagu hiljem žürii esimehelt kuulsin, oli see kõige suurema osalejate arvuga ja kõige tihedama rebimisega auhinnakategooria. Teiste ees tunnustamise, tulbikimbu ja raamitud diplomiga kaasnes 1000-eurone preemia.

Kolleeg Jaan Väljaots kirjutas minust sel puhul isegi väikse loo.

Paraku see teema jätkub. Päev varem olin avaldanud Postimehe arvamusküljel järjekordse loo, kus argumenteerisin, miks ROKi plaan lasta venelasi rahvusvahelistele võistlustele n-ö neutraalsetena on eluvõõras ja sinisilmne. Sel teemal paistab minevat üldse suuremaks piikide murdmiseks, sest Poola on kuuldavasti koos Suurbritanniaga loomas rahvusvahelist boikotikoalitsiooni, kuhu loodab kaasata 40 riiki. Poola spordiministri sõnul on nad vajadusel valmis juhul, kui saadakse kokku piisav arv riike, kelleta olümpiamänge ette ei kujuta, esitama ROKile koguni ultimaatumi.

ROKil on juba hirm nahas, sest miks muidu on ROK asunud vastu hoiatama, et boikotiähvardus käib olümpialiikumise põhimõtete vastu ja boikott rikub olümpiahartat. Aga kas see ei käi olümpialiikumise ja üleüldse rahumeelse maailma põhimõtete vastu, et sõda alustanud ja sõda jätkava ning ka avaliku arvamuse areenil sõda toetava riigi sportlased, kellest enamik on liiati armeesportlased, saavad võistelda teistega nagu võrdne võrdsega. (See, et nad ei saa esineda oma lipu all, ei tähenda, et nad muud osas, mis puudutab võistlemisest, poleks teistega võrdsed.)

Kolmapäeval olin tunnistajaks veel ühele võitlusele: peaminister Kaja Kallas käis Võrus (fotol vasakul ja ülal vasakul) ning kohtus sealsete inimestega ning vastas nende küsimustele. Lõpp kiskus väga tuliseks. Sellest kirjutasin Postimehele ka reportaaži. Tuleb ikka käia sündmuskohal, mitte rippuda ainult telefoni otsas ja kirjutada e-kirju, sest ainult n-ö põllul käies näed päris elu ja saad tunda rahva meeleolu. Liiati, EKRE valimiskampaania üritusest olin päev varem loo avaldanud – vaja ju ajakirjanduspildis tasakaalu eest hoolitseda.

Küll aga ei saa ma sinna midagi parata, et Kaja Kallase lugu on saanud Postimehes veebis peaaegu kaks korda rohkem lugejaid kui Martin Helme lugu. See on fakt. Kommentaar on vaba.

Fotod 1 ja 5: Diplomeeritud ajakirjanik Priit Pullerits, Jaan Tõnissoni meediaauhindade konkursi võitja parima arvamusloo kategoorias. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi (paremal) annab Jaan Tõnissoni auhindade tseremoonial Postimehe parima arvamusloo auhinna Priit Pulleritsule. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (keskel) koos teiste Jaan Tõnissoni auhinna võitnutega. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 6: Priit Pullerits vestlemas peaminister Kaja Kallasega kolmapäeval Võru kultuurimajas Kannel. Fotod Priit Pulleritsu erakogust