Jaanus Laidvee: Viru maraton niitis jalust

Ilmaolude kiuste toimus laupäeval Viru maraton, seda küll seitsme ja poole kilomeetri pikkusel ringil. Jaanus Laidvee (nr 51) sai seal pikema, ametlikult 32 km (tegelikult väidetavalt siiski 29 km) pikkuse raja sõidul 280 lõpetaja seas 65. koha. Kaotust võitnud Kalev Ermitsale, endisele Eesti laskesuusakoondislasele, kogunes 19 ja pool minutit ning endisele profiratturile, neljandaks tulnud Gert Jõeäärele 16 ja pool minutit.

Jaanus, kui mitu kriimu suuskadele said?

Ei saanud mitte ühtegi. Nädala sees lasin ära määrida oma parima paari, panna ka pulbri alla, aga stardieelsel õhtul uurisin vendadelt, kes olid koha peal, et rajal on ka väga häid lõike, aga samuti kehvi kohti ning ei saa olla kindel, et suusad päris terveks jäävad.

Võtsin kaasa vanema võistluspaari ja lasin hommikul Skiwaxi Thomas Kuusel selle enne starti ära määrida. Ei lasknud sinna pulbrit panna, vaid tavalise kõrgfloori – aega oli vähe, et hakata pulbriga jamama, ja uisuvõistlus on mul nagunii n-ö teisene võistlus. Olen rohkem klassikamees.

Loomulikult tuli silmad lahti hoida. Oligi kehvemaid kohti, aga õnneks ühtegi kivi või maad väljas ei olnud ja suusad jäid täiesti puutumata.

Oli ka selliseid kohti, mis võtsid jala värisema? 

See oli kõige jäisema pinnasega maraton, mida olen sõitnud. Kaks kohta olid eriti halvad. Üks oli paremkurviga laskumine staadionile, mis oli täielik jääväli. Seal polnud raja kõrvalt ka lund võtta, ainult lumekirme. Kui freesida masinaga jääd tükilisemaks, oleks see kohe ära sõidetud ja järgmine jääkiht välja tulnud, nii et see poleks aidanud.

Teine koht oli ringi viiendal kilomeetril. See oli täielik trikiga koht. Päris hea laskumine paremkurviga ja ka täielikult jääs juba esimesel ringil, üldsegi mitte kanditav. Õnneks mingi vallikene seal oli, kust sai natuke tuge.

Kuna eelnevalt oli info hästi edasi antud, et rada on, nagu on, jäine, siis mingit mõttetut rapsimist ei olnud. Kõik sõitsid hästi viisakalt ja alalhoidlikult. Enne laskumist pandi sahka, pidurdati ja hoiti pikivahet. Viiendale kilomeetrile, kus oli kõige ohtlikum laskumine, olid korraldajad pannud spetsiaalse venna, kes kogu sõidu vältel tuletas laskumise algul meelde, et see on ohtlik koht, pidurdage hoog maha, laske vahe pikemaks.

Too laskumine oli kergelt väljapoole kaldega, nii igal juhul kaldusid lõpuks vasakule raja äärde. Seal oli roheline sammal. Esimesed kaks ringi üritasin hullult hoida, et ei läheks maa peale, aga kolmandal ringil hakkasin mõtlema, et see on roheline – mulda ja kive silma ei hakanud –, et kui sõidan heina või sambla peale, ei tee see midagi. Kolmandal ja neljandal ringil lasingi veidi suurema hooga ja lõpus sambla peale. See oli isegi kõige turvalisem, ei võtnud äkki kinni, vaid mõnusalt libises paar meetrit.

Kas sõidu alguses tahtsid mehed looma väga välja lasta?

Ei. Hoiti alalhoidlikult tagasi. Mul endal ei olnud kordagi plaani looma välja lasta, kuna see oli esimene võistlus ja uisutehnikas. Eriti olusid arvestades mõtlesin, et hakkan vaiksemalt minema.

Tegin kolmapäeval jõutrenni. Kolmapäevast laupäevani jääb suht väike vahe. Pidin tegema teisipäeva hommikul, aga sain teha kolmapäeva õhtupoole, mistõttu oli kogu kehas laktaadi tase piisavalt kõrge. Teadsin juba varasema kogemuse põhjal, et kui lähed niimoodi võistlema, ega sul väga head enesetunnet olla saa. Kui hakkad sellises seisundis mägede peal vajutama, hakkab laktaati kohe rohkem kuhjuma. Paaril tõusul proovisin natukene tempokamalt, aga tundsin kohe, kuidas just reitesse tõmbab laktaadi nii sisse, et liikumine läheb kangeks. Siis võtsin sellise tempo, millega oleks sõita nii palju mugav, et ei lähe ebameeldivaks ega hingamisega raskeks. Kogu sõidu keskmine pulss oli mul 153. See pole mingi eriline pulss.

Vähemalt nendel kohtadel, kus sõitsin – 50. ja 60. koha vahel –, rajal hullu kangutamist või pingutamist pigem ei olnud, kõik läksid enam-vähem mõnusa tempoga ja tõusudel mööda rapsimist ei olnud. Mööda üritati minna lausikul, kus on laiem koht. Hästi viisakas sõit oli.

Kas iga ringiga läks rada kehvemaks?

Ainult kurviga laskumistel, kus esimesel ja neljandal ringil oli ikka märgatav erinevus.

Juhtus kukkumisi ka?

Estoloppeti ametlikul videol on tol kõige ohtlikumal laskmisel näha pauk, kus vend paneb peaga vastu maad. Kaks kohta minust tagapool lõpetas number 50, Kaido Pesor, kes tuli verise näoga. Silmast allapoole saadud haav tõenäoliselt eriti sügav ei olnud, aga verd oli palju, sest sõidu ajal sa seda ju ära ei pühi; ei oskagi pühkida, sest ei näe seda.

Sa oskasid ka ennast siledal maal lumme kukutada! 

Jah, 23. kilomeetri järel. Seal oli lausik, natuke allamäge, korralik lumekoht, küllalt okei kiirus. Ei mingit rabelemist, positsioonivõitlust ega muud, vaid lihtsalt enda lollusest, kergest tähelepanu hajumisest lõin kepi kahe jala vahele. Kui hoog on ligi 30 km/h ja kui niimoodi kepi ette lööd, sõidad kogu keharaskusega sellele peale ja see niidab su kohe maha. Minu ees sõitnud Kristen Soo reaktsioonist on hästi kuulda, et mis see nüüd oli (vt 29:30). Kolmas mees hõikas kõrvalt, et oi, kurat, ebaõnn. Ebaõnneks võib seda ka nimetada, aga pigem oli see enda hästi loll viga.

Haiget said?

Jah. Käed tood kukkudes instinktiivselt ette rinna juurde. Kepp on ju käes ning see jäi käe ja rinna vahele, nii et vasak rinnakupool on jätkuvalt (pühapäeva õhtul – P.P.) valus, kui sügavalt hingan. Püsti tõustes oli kohe valu tunda, see häiris sõidu lõpuni, tundsin igal tõukel, aga otseselt sõitu ei seganud. Tõenäoliselt katki midagi ei ole, vaid on põrutus või väike nihestus või roidemõra.

Mida edasi tegid? 

Vaatasin, et mis teen. Esimene mõte oli, et olen keset metsa, mitte kedagi ei ole, sõit oli nagunii pigem tugeva treeningsõidu eest, et lähen esimesse kohta, kus saan maha keerata, sest mis ma ühe kepiga ikka vigurdan. Aga uisutehnikas saad ju ka ainult jalgadega uisutada ja nii päris normaalse kiirusega edasi liikuda; klassikas on palju hullemad tagajärjed.

Hakkasin uisutama, ühe käega kõrvalt sudima. Jõudsin lagedama peale, 1,8 kilomeetrit paugust. Seal olid raja ääres Areali hooldemehed, mitu suurt suusakotti kõrval, selge, et head kraami täis. Läksin juurde ja ütlesin, et paremat keppi oleks vaja. Leiti kaks ja pool sentimeetrit lähem kepp, aga see on nii väike vahe, et seda ei tunnegi. Panin sellega lõpuni välja umbes neli kilomeetrit.

Kui mitu kohta kukkumise tõttu kaotasid?

Viis kohta. Kristen Soo ja number 49, Roland Toome, kellega sõitsin kolmanda ja neljanda ringi koos, olid 60. ja 61. Mul nende tempot hoida mingi probleem ei olnud, pigem vastupidi. Tõenäoliselt oleksin lõpus neil rohkem eest ära sõitnud. Lõpetasin neist viis kohta ja ajaliselt 1.45 hiljem.

Väsitas ära ka hooaja esimene sõit?

Mitte eriti. Oli mõnus tugev treening, samas lühike, lõpuaega alla 1:30 (1:29.37 – P.P.). Poolteist tundi ei ole ju kaks ja pool tundi.

Tegelikult oli kift, et sõit oli samal ringil. Kui on pika ringiga võistlus, eriti Tamsalus, ka Virus, on palju tuule käes põldu ja lausikut. Mulle endale kui ka paljudele teistele, kellega lõpus rääkisin, meeldis: ühtepidi oli küll tiirutamine, aga seitse-kaheksa kilomeetrit ei ole mingi kaks-kolm kilomeetrit, see on ikkagi piisavalt pikk ring. Samas on pealtvaatajaid. Muidu lähed metsa ära ja keegi ei näegi sind rohkem, kui ainult stardis ja finišis. Nüüd said pealtvaatajad võistlejatele kaasa elada vähemalt neli korda, isegi rohkem, sest rada keerutas vahepeal stardiala ümber.

Rada oli keskmisest nõudlikum, tõuse oli rohkem ja lausikuid vähem, sõidumeestele pigem sobis. Oli huvitavam sõita. Selle formaadi peale võib edaspidigi mõelda, et teha väiksemaid sõite kolmel-neljal ringil. Ei jäänud sugugi muljet, et on mingi säästurada.

Mis veel silma jäi?

Kultuuriminster Piret Hartman pidas lõpus väikse kõne ja autasustas. Kas see näitab, et suusatamine on Eestis jätkuvalt tähtis ala, või seda, et valimised on lähenemas? Tõenäoliselt eksin, aga vähemalt ma ei mäleta – pole muidugi ka kõiki autasustamisi näinud –, et kultuuriminister oleks Estoloppetitel käinud autasustamas. Viide valimistele oli see kindlasti. (Indrek Saar on kultuuriministrina ka Estoloppeti maratonidel osalenud. - P.P.)

Foto 1: Tarmo Kärdi, Viru Maratoni korraldaja 26. jaanuaril Mõedakul. Foto autor: Ain Liiva, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Jaanus Laidvee (nr 51) Viru maratoni jäisel rajal. Fotode autor: Adam Illingworth, Estoloppeti Facebooki leht
Foto 4: Jaanus Laidvee on kukkunud Viru maratonil. Foto Kristen Soo sõiduvideost
Foto 5: Jaanus Laidvee murdunud suusakepp. Foto autor: Jaanus Laidvee