Pullerits: Hea kolleegi spordiajakirjanik Andrus Nilgi mälestuseks

(Olen kindel, et Postimees ei pahanda, kui avaldan oma täna lehe spordikülgedel ilmunud järelehüüde kauasele kolleegile Andrus Nilgile [1962-2023] ka spordiblogis, seda enam, et toetun isiklikele mälestustele.)

Kaheksakümnendate lõpus, mil Andrus Nilk oli Spordilehes endale juba nime teinud, kirjutades nii korvpallist kui näiteks ka purjetamisest, aga mina olin kõigest suvepraktikant, leppisime enne Dünamo keskmaajooksjate seeriavõistluse järjekordset etappi, 2000 meetri jooksu Kadrioru staadionil kokku, et see, kes teisele kaotab, kirjutab õhtul võistlusest lehte loo ja vähe sellest – annetab ka honorari tollal spordisõpru ja -huvilisi tiivustanud Eesti Spordi Maja fondi.

Nilk jooksis 0,74 sekundit kiiremini ega pidanud seega minema õhtul vanalinna, kus tema töökohta Rataskaevu tänava toimetuses sain ainult kadestada. Mitte Raekoja platsi lähedase asukoha, vaid sealse seltskonna pärast: Spordileht koondas tollal ikkagi Eesti spordiajakirjanduse parimad jõud. Selle koosseisu pääsemine oli nagu olümpiale jõudmine. Ja et Nilk oli sinna pärast Tartu Ülikooli lõpetamist jõudnud – Urmas Esloni, Tiit Karuksi, Valeri Maksimovi, Tõnu Keesi ja neist veelgi kogenumate tegijate kõrvale –, tähendas, et temas on sisu. Ja näitas algajale, et kõik, millest unistada, on võimalik.

Vaba Eesti algusajad viisid me teed mõneks ajaks lahku, ent need ristusid kümmekond aastat hiljem Tallinnas Postimehe toimetuses taas. Nilk juhtis sporditoimetust ning tegi ühel sügispäeval aastal 2001 ühe parima pakkumise, mida keegi mulle ajakirjanduses kunagi teinud. Ta kutsus mind Maakri tänavas asunud büroohoone neljanda korruse koosolekute ruumi ja küsis, kas olen nõus sõitma temaga talvel Salt Lake Citysse kajastama olümpiamänge. Ameerikasse. Utah'sse. Loomulikult! Ta ei pidanud jah-sõna sekunditki ootama.

Vähem kui aasta hiljem korraldas Nilk mulle aga ühe suurima külma duši. Hiiumaal Kärdla staadionil olin enam kui kümmekonna aasta järel taas ajakirjanike kümnevõistlust tehes kindel, et ühe ala võidan igal juhul – 400 meetri jooksu. Puid lükkas alla Kalle Muuli, kes hüüdis mulle enne avapäeva viimast ala: «Priit, keevita nüüd!»

Paningi stardist hooga ja enesekindlalt minema. Ent tühjagi!... Ma ei suutnud lõpusirge lõpus uskuda, et kolm aastat vanemale Nilgile kaotan. Tehniliselt ei kaotanudki, sest arusaamatul kombel ta lõpuruudustikus kukkus. Aga sisuliselt oli see kaotus sellegipoolest.

Aitäh, Andrus Nilk, elus eeskuju andmast ja suunda näitamast, elamusi võimaldamast ja elutervet konkurentsi pakkumast! 

Foto 1: Postimehe ajakirjanik Andrus Nilk lähenemas 2004. aasta kevadel Tartu jooksumaratoni 23 km distantsi finišile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Nilk 2002. aasta suvel Eesti murdmaasuusatamise koondise treeningulaagris Haanjas Vaskna turismitalus koos Jaak Maega. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Postimehe meeskond (vasakult) Andrus Nilk, Toomas Huik ja Priit Pullerits 2002. aasta veebruari lõpus Tallinnas lennujaamas pärast naasmist Salt Lake City taliolümpialt. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Koju jõudmise rõõm: Andrus Nilk on naasnud Salt Lake City taliolümpiat. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix