Pullerits: Kas iga väikse trauma pärast tasub võistlusest loobuda?

Kui õpetajana töötav Maris Kaarjärv, kes on tulnud cyclocrossis veteranide Euroopa meistriks, alustas osalemist olümpiakrossi (XCO) võistlustel, olid rajad märksa lihtsamad, kui nüüd, mil tuleb valmis olla hüpeteks ja suurte kivide vahel ukerdamiseks. Neljakümnendates eluaastates pole lihtne nende muutustega kohaneda, tunnistab ta.

Neli aastat tagasi Rakveres suutis Kaarjärv esimest korda läbida raja mööda A-liini ehk kõige otsesemat, kuid samas kõige riskantsemat trajektoori. Paraku lõppes tema võistlus teisel ringil. Ühes keerulises kohas tõmbas ta liiga järsult pidurit ning... lendas näoga otse vastu kivi. Esimene mõte, mis peast läbi käis: «Kas siin lõpetangi?»

Veri ninast jooksmas, läks ta finišialasse arsti juurde. Arst soovitas minna otsejoones Rakvere haigla  EMOsse. Kaarjärv mäletab sealsete arstide reaktsiooni: «Kui rõve! Päris kole pilt!» Nahk oli ninalt maas. Röntgenipilt näitas ninaluu murdu. 1. septembril ei söandanud ta kooligi minna – pelgas enda sõnul, et lapsed ehmatavad teda nähes surnuks.

Aga juba kahe päeva pärast istus Kaarjärv taas ratta selga. Kuus päeva hiljem osales Jõulumäe rattamaratonil. Tõsi, seal, kus rada raputas, oli tunne vastik: «Nagu nõelad jooksid ninas,» kirjeldab ta. «Hingata sain vaid suu kaudu.» Sellegipoolest oli ta naistest kiireim.

Kaarjärv oli hiljemgi luumurruga võistelnud. Hobune astus tal väikse varba luu katki. Kümme päeva hiljem osales ta Eesti meistrivõislustel cyclocrossis. «Kui läheb võistlemiseks, ega sa siis enam midagi tunne,» ütleb ta.

See on üks kasulikke tõdemusi – et iga väikse trauma pärast ei pea võistlust ära jätma – mu järjekordses loos ajakirja Ma Olen Jalgrattur endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde». Rattaajakirja selle aasta viimases numbris leiab ka sellised lood:

Rein Taaramäe räägib Vueltast, enne kui koroona selle talle katkestas;
Janika Lõiv, kelle hooaeg käis üles-alla, otsib uut profitiimi;
viis Eesti rattaharrastajat räägivad oma muljetest Gran Fondo maailmameistrivõistlustelt;
kolm päeva kruusa ja kive Rootsi graveli kuningriigis – gravel kogub populaarsust;
Haanja100 – pikk teekond peast veidi imelikele;
mägiteede kuninganna Stelvio vallutamine;
rattakohtunike sarjas räägib Kuldar Põder;

kokkuvõte Ampleri tiimi aastast, mis sai hindeks kolm tugeva plussiga;
ootamatult meie seast lahkunud spordi- ja olümpiamuuseumi teadur Kalle Voolaid kirjutab Sergei Utotškinist, Odessa lendurist, kes oli ka kõva jalgrattur;
ja see pole muidugi kõik...

Ajakiri jätkab ilmumist ka uuel aastal, kinnitas mulle selle toimetaja Vahur Kalmre. Kellest või millest võiksin teile seal kirjutada?

Foto 1: Maris Kaarjärv kivisel laskumisel mõni kilomeeter enne kukkumist, mille tagajärjel murdis ninaluu. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 2: Maris Kaarjärv jooksmas Itaalias poris Euroopa meistritiitli poole. Foto autor: Mari-Liis Mõttus
Foto 3: Maris Kaarjärv saamas jahutust pärast sõidu lõpetamist tänavu Tšehhis maastikurataste maratoni EM-il. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur esikülgede kollaaž. Foto edastas Vahur Kalmre
Foto 5: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur tänavune viimane, kokkuvõttes aga juba 35. number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre