Kas te teate, et Andrus Veerpalu ligi tosina aasta tagune dopingusaaga on saanud väljenduse ka Eesti ilukirjanduses?
Aga mis ained olid sees sel noormehel, kes pühapäeval minust Tartus Tähtvere spordipargi kilomeetrisel nn Lauri ringil mööda sõitis? Ega ma imesta ega pane ka pahaks, kui mõni kiiremini suusatab. Näiteks samal päeval üks mustas-punases riietuses ja joogivööga kolmekümnendates mees või päev varem kaks tumesinakates dressides noormeest. Igaühel oma plaanid ja oma tempo. Aga too pühapäevane noormees, selja tagant hinnates kahekümnendate teises pooles, tekitas küll küsimusi. Ja kas teate, millega?
Ma ei arva, et olen suurepärase vabatehnikaga sõitja. Kindlasti kaugel sellest. Ent vähemasti tean, millele tähelepanu pöörata. Näiteks et jalad ei tohi olla harkis, nii et arbuus mahuks vahele, et asend ei tohi olla potil istuv, et käed peavad töötama võimalikult kitsalt, keha lühedalt. Pean neid tarkusi silmas ja üritan neist juhinduda. Aga too noormees, kes minust näiliselt pingutamata mööda libises, sõitis otse öeldes koledalt. Silmapaistvalt koledalt. Ei pidanud olema suusaspets, et kõiki puudusi näha. Alates kas või sellest, et käes olid laiali ja loperdasid ning kätega tõuget eriti polnudki.
Kuid ikka sõitis ta mööda ja läks ka eest. Ei usu, et asi oli ainult tema kaks korda väiksemas vanuses minuga võrreldes. Ei usu, et tal olid supersuusad, sest mul olid auguga Fischerid. (Tõsi, määret nägid need viimati eelmisel aastal, kuid ega ma kuni möödunud nädalalõpuni sel aastal suusatanud polnudki – olud Tartus ei soosinud.) Jääb veel võimalus, et kuna olin sõitnud juba ligi tunni, siis äkki oli ta värskem, alles äsja rajale tulnud, sest varem polnud teda näinud. Kuid hilisem pilk Strava andmetele näitas, et seegi ei saanud olla põhjus: sõitsin üsna ühtlase tempoga, kilomeetreid keskmiselt 4.10ga.
Nii jõuavadki mõtted Veerpalu juhtumi ilukirjandusliku väljenduseni, mille on võtnud ette Tartu tunamullune linnakirjanik Juhan Voolaid (fotol paremal) hiljuti ilmunud kuut sporditeemalist novelli koondavas kogumikus «Ülikorvpalluri loomine». Too lugu, «Leping võõraga», algab nii:
«Karlo võttis ajalehepakist pealmise Postimehe, avas selle ja lappas lehti, kuni leidis spordirubriigi. Artikkel, mis noormeest huvitas, oli kohe esimene, kuid selle pealkiri «Eesti suusatamise lõputu vaakum» ei ennustanud midagi head.»
40 lehekülje pikkune novell ühtekokku 267 lehekülje pikkuses raamatus (fotol vasakul) on värvikas kokkuvõte Eesti suusataja ootamatust tõusust maailma tippu ning sellele järgnenud valusast langemisest. Seal on mõningaid detaile, mis lubavad väita, et tegemist ei ole dokumentaaljutustusega, kuid sisuliselt on see Eesti spordi viimaste aegade, võib-olla isegi et kõigi aegade suurima, igatahes pikima skandaali kaasahaarav kirjeldus. Mis on iseenesest hea, sest ega päriselulist tervikkokkuvõtet tollest pöörasest saagast ju pole, ehkki mõtteid selle kirja paneku üle, mis seal salata, olen mõelnud isegi. Kas või ajaloo tarbeks vääriks see talletamist.
«Leping võõraga» on Voolaiu kogumiku kuuest novellist siiski ainus, millel on selged kokkupuuted päriselt juhtunuga. Kuid see, uskuge mind, ei vähenda raamatu väärtust. Lugesin kõiki novelle huviga. Liiati ei ole need pikad, enamasti 40–60 lehekülge, mis tähendab, et need ei jää venima. Võib mõnusasti lood ühekaupa õhtuti ette võtta.
Hoolimata sellest, et kuuest loost viis on väljamõeldud süžee ja tegelastega, leidub neist igaühes mõtteainest ja õppetunde, mõnes isegi mitu. Lühidalt öeldes on peamine see, et need novellid toovad välja spordis nood tahud, millest spordiuudistes ei räägita. Nagu näiteks, mis on ikkagi spordi mõte ja kas tasub elu spordi nimel põletada. Seetõttu peaks Voolaiu ramatut lugema just noored, kes näevad suures spordis oma elu eesmärki.
Meiesugustele, elukogenutele, pakub «Ülikorvpalluri loomine» kinnitust, et oleme oma eluetapis jõudnud sporti kriitilisemalt võttes aruka ja kaine suhtumiseni sellesse. Kes sellise suhtumiseni veel jõudnud pole, sellel aitab Voolaiu raamat loodetavasti asjadest kiiremini ja paremini sotti saada. Kuni pole hilja mõistmaks, et elu on valede väärtuste nimel kulutatud. Sest enamikust ei saa eales sellist suusatajat, nagu oli Veerpalu. Ja isegi kui saaks, annab Voolaiu kirjutatu põhjust järele mõelda, kas sellel on ikka mõtet.
Voolaiu raamatu kohta
lugege minu põhjalikumat arvustust Postimehe raamaturubriigis.
Fotod 1-3: Tähtvere spordipark möödunud nädalavahetusel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kirjanik Juhan Voolaid 2021. aasta suvel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Raamat «Ülikorvpalluri loomine». Foto: Apollo raamatukülg
Foto 6: Teeviidad Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tähtvere park eelmisel nädalavahetusel. Foto autor: Priit Pullerits
47 Kommentaarid:
Sa võid ju arvata, et suusk oli ainult määrimata. Tegelikult on oluline nagu rattasõiduski rehvi muster. Muster määrab, et kes libiseb ja kes vaatab kuidas libiseb. Vanal suusal on muster kulunud ja teaduslik eduefekt kadunud. Pealegi, mees kes astub esimest korda suusarajale pärast tohutult pikka pausi on lihtsalt vormist väljas lihastega ja ei suuda treenitutega sammu pidada. Lihtsad tõed, ei midagi müstilist. Ja veel, mitu korda see tüüp sust möödus? Kirjeldatud on ainult ühte korda. Lihtsalt sähvatus, ei midagi erilist. Oleksid Lauri ringil ta tagumikku palju kordi möödumas näinud oleks teine jutting sõitsid 4:10, tema 3:33, no ei ole kiirused millest teemat üles tirida.
Aga Voolaid on nauditav nagu hea seks. Siiski on tema kirjutatud lihtne meelelahutus. Ta kirjutab ilusamini kui asi tegelikult on. Tegelikult ei ole nii, et võitja asemel ilmub lihtsalt uus. Tegelikult on nii, et rambivalgusest maha astuv sportlane on silmitsi reaalsusega, et tal ei olegi enam sissetulekut ega perspektiivi, mis tagab samaväärse heaolu kui sportlasena tipus prassides. Kukkumine on nagu Devil Toweri otsast langemine. Ei mingit pehmet maandumist ja uuele teele poputamist. Valida on lihtsa elu ja vaesuse vahel. Paljud ei kannata seda viimast võimalust välja ja uputavad ennast erinevatesse ainetesse mille tulemusena on eluküünal lühike. See on karm reaalsus, millest spordiuudistes vaikitakse nagu tubakafirmad vaikivad mõnuainete tarbimisega seotud tagajärgedest.
Moraal, tehke sporti aga ärge reklaamige seda massimeedias. Spordi promole peavad olema samasugused piirangud nagu hasartmängule. Sporti ei tohi meelitada jälgima noorte modelli sarnaste diktorite ja toimetajatega. Sporti peaksid kajastama ainult tegevsportlased, kes osalevad regulaarselt tiitlivõistlustel ja demonstreerivad sellega oma asjatundlikust. Täna on aga nii, et spordisaated on muutunud ajakirjanike edevuslaadaks, kus oluline on näidata saates uudise vahendajaid rohkem kui ühtegi teist saates valgustatavat sportlast või ala. Tegelikult peaks olema proportsioon nagu lehes, kogu tähelepanu on ainult sportlasel ja spordil ning uudise vahendajast on näha ainult nimi ja avatar saate lõpus.
Aitäh sisuka kommentaari eest, 10:36. Tõepoolest, spordi vahendamine teleekraanil on muutunud edevuse laadaks. Kõik need reporterite standupid Oberhofis või Oberstdorfis, Wembley ees või Varssavi staadioni taga ei kanna muud mõtet, kui võrdlemisi sisutühja ja infovaese jutu taustal ennast demonstreerida. Jah, tele on visuaalne meedium, aga peategelane ei peaks olema vahendaja, ajakirjanik, vaid ikka vahendatav, sportlane.
Sellest, et spordist välja astumine toob kaasa eraelulise krahhi, on Voolaiu raamatus teine novell "Bobi kolmas mees". Karm!
Kui piltilusad spordikommentaatorid härradele ei sobi, siis puhast sportlase ilu asemele:
https://sport.delfi.ee/artikkel/120140380/tuuli-tomingas-sai-itaalias-spaasse-minnes-soimata-ja-tal-kasti-end-alasti-votta
Vana Tiisler arvas, et Eestilt väga hea MMi algus 15. kohaga!?
Kas Tuuli või Debbie? Kellest kogukonna lemmik? Njuuša vist on juba unustatud?
Spordistuudio peaks olema ka nagu spa Itaalias. Liigsete hilpudega kedagi stuudiost eetrisse ei lastaks ja aetaks välja. Reiting tõuseks mühinal. Ibale ei pööraks enam üldse tähelepanu.
Kes on Iba?
Urw :) hea küsimus! Iba ei ole keegi konkreetselt, vaid ühine nimetaja.
Iba on välisreiside püsiliige. Kodus Iba ei lubata. Välja arvatud Otepääl.
Olgu mõlemad Tuul ja Deb. Njuuša on juba vana aga kuum ikka. Pullerits võiks välja nuhkida Njuša viimased promotsioon pildid.
Ma arvan, et Njuuša pilte ei leia isegi enam hr Soonetsi pildikaustast. See on otsustatud.
Nuuša-Tuuša on vana higise rätikuga sopases nurgas, ei sellist haisu enam millegagi maha pese, unustatud!
Kui Soonets reisile läks tegid poisid kaustast koopia. Nüüd püüa tuult väljal.
Priit, kas see on naljarubriik? Kui keegi sust mööda suusatab, teed mingeid imelike järeldusi. Need järeldused on ebaobjektiivsed. Pead vist ennast etaloniks. Ühekordse sõidukiiruse järel trennis ei saa peaaegu midagi mööduja kohta järeldada. Ainus järeldus on see, et sõitsid ise aeglaselt. Olen 60+ ja sõidan sellel ringil isegi klassikat alla 4 min/km. Mis tehnikasse puutub, väidad oma tehnilisi puudujääke teadvat. Tundub, et nende põhjust sa ei tea. Probleem on tasakaalus, õigemini selle puudumises. Kui tasakaalu hoidmisega on probleeme, aga tegeled jalgade ja käte nii ja naa hoidmisega, siis sellest on vähe abi, see on tagajärje, mitte põhjusega tegelemine.
Edu!
Tiit
Nagu ei saaks kujuteldav arbuus jalgevahel ja käed autonoomselt igatepidi liikumas kiiresti sõita. Saab küll! Ja teiseks, auhinna saavad ikka kiiresti sõitjad, mitte ilusti sõitjad, tehnikapeded.
Kõige ilusam stiil on ikkagi AV klassikaline. Ilu on tähtis. Keegi ei pahanda ju, et koomikud kokaiini laksu all on meile dekaadi televusseris esinenud. Keegi ei mõista neid hukka. Tegelikult on isegi ju uhke tunne, et 10 aastat oli meil arvamus, et kutt peab olema laksu all aga keegi ei suutnud seda väljamõeldist tõestada. Lihtsalt tüüp tunnistas ümes ja nüüd teame, et vana oli ikka pururikas kui seda kõike sai endale lubada. Priit unistab kah teles müttamisest. Siin ongi valem - eduks tuleb võtta enne õigeid aineid, siis võid ka arbuus jalgevahel suure kiiruse kätte saada ja seda pikalt hoida.
Eks heida vähe valgust ka meie spordireporterite otseetris kilkamisele...
Ja kui kehva oli AV vabatehnika, sprintides sai meie noortelt nokkadelt selliselt pähe, et pani mehe finišis raevukalt suusakeppe põlvel lõhkuma.
Siin näide Faluni MMilt 1993.a., kuidas arbuusiga Smirre ponnistab Dählie'ga. Finišijoone ületas esimesena peale videolindi ülevaatamist Dählie. AV oli 57., teda edestas ka Kassin (35.).
https://www.youtube.com/watch?v=WKW7SgMasls
Aga siin saab imetleda Torgny Mogreni 50km võitu samal Faluni mängudel.
https://www.youtube.com/watch?v=qYk0-NHnnXc
Mõtlen kahe viimase päeva sündmuste valguses sellele, kuidas küll on läinud nii, et meie ajal on kangelasteks saanud need, kes on olnud joodikud, kaabakad, narkarid, lakekrantsid ja kes pärast pikki aastaid halba elu on nüüd väidetavalt puhtad poisid ning sedasi tehtud õigeteks meesteks.
Las ma ütlen, kes on tegelikult õiged ja tublid mehed. Need on need, kes ei ole kunagi olnud suitsetajad; kes ei ole end kunagi täis lakkunud; kes ei ole pruukinud narkootikume; kes ei ole olnud tõprad, kaabakad, pätid ega muusugused ühiskonna nuhtlused.
Meie aja kangelased ehk õiged mehed on need, kes ei ole kunagi langenudki nii madalale, et nüüd sealt välja tulekut oleks vaja supersaavutusena presenteerida. Kangelased on need, kes on kogu elu elanud nii, nagu nüüd lühikest aega need, kes on oma mineviku kõntsast end väidetavalt välja kaapinud. Neid, kes on elanud korralikult, tuleks avalikult tunnustada, mitte põhjas hulpinuid, kelle pinnale kerkimist nüüd esile tõstetakse, mis tegelikult jätab vale mulje ja saadab väära sõnumi, et ole sa olnud kui paadunud ja paheline tahes, sellest pole hullu: need halvad aastad unustame ja anname andeks, justkui poleks neid olnudki - või äärmisel juhul on need halb unenägu.
Aga kas nüüd avalikult enda puhtaks kuulutamine hüvitab ka kõik need aastad ebameeldivusi, südamevalu ja kannatusi, mida on põhjustatud lähedastele ja teistele enda ümber?
Sellist kommentaari oleme ammu oodanud.
Täiesti nõus, et see kuidas seda asja serveeritakse, on pentsik. Nüüd on pikal perioodil väärteo korda saatnud inimesest tehtud sisuliselt kangelane ja eeskuju.
Tegelikult on meil ainult üks kangelane ja me kõik teame, kes ta on...
Mitu Priidu kirjeldatud omadustega inimest eksisteerib?
Endise narkari, tänase rahvasportlase südamepuistamine näitab, kui hästi on võimalik hakkama saada oma sõltuvusega. Ja kui palju too tore mees hakkab pere jaoks säästma, 10.a peale 180 000.-, mis muidu läheks kuritegelikule ketile. Meie aja kangelane!
Kuidas on nii läinud... See käib nii. Sul on võim ja on vaja sangarit. Näed kandidaati. Motiveerid teda, et pane rohkem, siis murrad tippu. Vaja on ju nägu kes on kogu aeg saadaval, kes ei ütle ei isegi kui ta tegelikult peaks ütlema. Ja siis kui edu valem on silme ees, siis kangelane paneb ja lahendabki oma probleemid ainetega eeskujuks teistele kes on naiivsed ja ausad.
Inimesi hinnatakse selle järgi, mida nad ära teevad, mitte selle järgi, mida nad tegemata jätavad.
Sellist nagu 8:50 peaks Padre iga päev kirjutama. Õppige tsmood.
Homme Postimehes tuleb sellest pikemalt ja jõulisemalt juttu, 18:11.
Oi raisk, ei jõua homset ära oodata!
Täna öösel me ei maga.. : )
Ei maga jah m
Suurt ja head litakat oodata on mõnus. Und ei tule üldsegi.
Nii, siin minu sõna sel teemal:
https://arvamus.postimees.ee/7710257/priit-pullerits-kes-on-meie-aja-valekangelased-ja-kes-toelised-sangarid#_ga=2.177403104.439758581.1676039711-1730916258.1668707597
Vajalik aga lahja jutt. Midagi jäi puudu. Selline kerge mokakobin.
Mis teil seal Tartus toimub, kas mingi üleüldine ja täiemahuline atrofeerumine, kui 4:10/km loetakse suusas heaks tempoks? Me Tallinnas paneme kõik 3:10-ga ja sõidetakse ka vahel kahjuks ikka mööda. Pehmod!
Mitmes tulemine see tal üldse on? Depressiooniga tuli kapist välja, rääkis sellest, sai ohtralt ühiskondlikku imetlust selle eest. Seejärel sama alkoga. Nüüd narkoga. Küll mõni mees jõuab palju, iga pahe peab ta ära proovima. Ja siis sellest rääkides arvab see nõrk inimene,et tema sisekaemuslikku ja kangelaslikku intekat vötavad noored joonduda. Nomaeitea.
Tema narkoprobleemi romantiseerivad Pulleritsu kolleegid, mitte Avandi ise. Avandil oli ilmselgelt mingi muu põhjus, miks ta televiisori vahendusel oma pahe avalikustas. Ja siinkohal me võime vaid oletada, mis see põhjus oli, aga ilmselt sai mõni konkureeriv meediaväljaanne haisu ninna ja Avandi otsustas pigem ise suu puhtaks rääkida, enne kui mõni skandaalse maiguga kuulujutte täis artikkel avaldatakse.
Kui, 10:26, ikka lugesite, mida kirjutasin, siis pidite märkama, et mu teravik oligi sihitud nende pihta, kes Avandit upitavad, sh, nagu täna lehes lugeda, nii teatri kui Kaitseliidu, aga ka televisiooni pihta, mitte Avandi enda pihta. Avandi võib rääkida, mida soovib, aga asi on selles, et need teised tikuvad teda nüüd eeskujuks ja parnassile seadma.
Oleks Avandi rahulikult ja vaikselt triipu edasi teinud, oleks ta endiselt armastatud näitleja ja tubli spordimees, nüüd saab ta moralistidelt nii et tolmab. Meedias peljatakse, et kangelaseoreool võetakse pupujukudelt - kes ei joo, ei tee narkot, ei ole ühiskonnale nuhtluseks ja suusatavad tempoga üle 4 min km kohta - ära. Kurb lugu.
Kas keegi siin jõuab Märdi tempos pikalt vastu pidada, 4-5 triipu päevas..? Palju alkot lisaks kulus pole teada.
Peab ikka tervist olema!
Ilmselt esitati talle ettepanek mida ei olnud võimalik tagasilükata. Mõõt oli täis ja karikas voolas üle. Paljud siin olijatest küsisid ta etteastete puhul, et kas ta on triipu tõmmanud? Enamik. See paistis välja ja ei olnud nauditav.
Nii et siis jõuline jutt? Küla pani tuletõrjuja põlema, tuletõrjuja süütas küla, tuletõrjuja sai kangelaslikult põlengust jagu.
Kas küla vaatas lihtsalt pealt või mis nemad tegid? Kurb lugu igaljuhul.
Ootame Laidvee Alutaguse analüüsi. Küll oli raske...
Kägu pole ka veel analüüsi esitanud
ERR kulutas raha, aga Liverpooli sõidab sellest hoolimata allapugatšovalik esineja. Kas aeg oleks suurpuhastus Eesti Laulus teha?
ERR's on kõik kõige paremas korras. Eilsel laskesuusa ülekandel näidati stardinimekirja asemel vana tiisleri sünnipäeva. Kes, mis numbri all rajale läheb- pohhui. Tõelised kangelased tähistavad lauataga.
Vahet ju pole kes seal Liverpoolis on, meie laeks on finaali pääsemine. Olin kohal. Üks noor jobu oli selja taga terve aeg nutitelefonis. Järelikult seal ei olnud mitte midagi kaasatõmbavat. Läbilöövat esitust ei tulnud. Enamvähem oli tasane Elysa tase.
Noored jobud kuulavad Nublu, 5Miinust ja Väike Pede.
Postita kommentaar
<< Esileht