Pullerits: Kuidas sportlik lihasmälu mind Eesti meistrivõistluste finaali eel alt vedas

Laupäeva õhtul sain ootamatu õppetunni, mida tähendab lihasmälu.

Läksin Tartu Ülikooli spordihoonesse vaatama Eesti korvpalli meistrivõistluste esimest mängu Tallinna ja Tartu vahel (fotol paremal ja 4.-9. fotol). Mul oli sellega seoses tekkinud üks ajakirjanduslik veidi pikema vinnaga idee, mis vajas kohale minekut.

Paar päeva varem sealkandis eelluuret tehes olin saanud teada, et spordihoone sissekäigust vasakule on tehtud värske suure seinamaalingu ette ühe korviga plats (fotol all paremal), kus melu pidi juba varakult lahti minema. Nii oligi. Kui poolteist tundi enne mängu algust sinna jõudsin, külitas osa inimesi juba punastel kottidel, osa oli kätte võtnud õlletopsi ning mõni isegi burgeri (fotol vasakul).

Kõrv püüdis kinni kutse tulla vabaviskevõistlusele.

Kuna parajasti keegi osalemiseks initsiatiivi ei näidanud, otsustasin proovida. Seadsin sammud otsejoones vabaviskejoone taha. Mis siis, et viimati, pakun, viskasin palli maakodus korvi suunas ligi kümme aastat tagasi.

Aga pall püsis sellegipoolest käes. Ja viskeasend, tundus, et sai ka täiesti talutav. Vise läks enda arust samuti teele normaalse, mitte korvpallivõõra liigutusega, aga...

...jäi lühikeseks. Ei küündinud rõnganigi. Kuid vähemasti suund oli igati õige.

Arvasin, et sellega on mu osalus lõppenud, aga ümberolijad ütlesid, et visaku ma aga edasi, skoori hakatakse lugema esimesest tabamusest.

See, kui nii kõlbab öelda, võttis pinged maha – et loobi palju tahad, uuesti tuleb keskenduda pärast esimest tabamust. 

Ent pinge kadu ei toonud tabamust sugugi lähemale.

Teine vise – mööda. Kolmas – mööda. Neljas – mööda.

Mis toimub?!

Viies – mööda. Kuues – ikka mööda. Visked jäid pidevalt lühikeseks.

Selle peale meenus, kuidas poisipõlves sai sisse visatud kümnest vabaviskest kaheksa ja vist isegi üheksa. Viiendas klassis sai käidud Eha Sügise juhendamisel korvpallitrenniski, kuuendas klassis pääsesin isegi Harri Russaku rühma, kuhu ta koondas kõik Tartu parimad poisid, aga kuna osutusin seal kõige nõrgemaks, kadus motivatsioon.

Lõpuks tabasin umbes kümnenda viske. Vähemalt jäid kõrvalseisjad viisakaks. Keegi ei hakanud vilistama ega kommenteerima. Ka viskevõistluse läbiviija, kes mulle palli tagasi söötis, säilitas professionaalse, neutraalse asjalikkuse. Ei mingit muiet.

Pärast tabamust järgnes muidugi taas möödavise ning tulemuseks jäigi üks punkt. Korraldaja ütles, et seni oli parim tulemus 12 järjest sisse visatud vabaviset.

Korraldaja abimees oli mu masendavast tulemusest hoolimata helde. Tal oli kaks suurt kasti komme ja ta soovis mullegi ühe kommipaki anda. Ütlesin sellest ära. Sest sellise niru, et mitte öelda häbiväärse tulemuse eest oleks piinlik isegi lohutusauhinda vastu võtta. „Las kommid jäävad lastele,” ütlesin keeldumise põhjenduseks.

Siis sain ka esimese kommentaari. „Ega see ole siin mingi jalgrattasõit,” lausus mulle lõbusalt üks minuealine mees. „See siin on ikkagi tõsine sport.” (Vahetult enne korvpalli vaatama minekut olin teinud rattaga kodunt Ilmatsallu viival kergliiklusteel permanentses küljetuules edasi-tagasi 19-kilomeetrise sõidu keskmise kiirusega 30,6 km/h.)

Saalis esimese finaalmängu algust oodates ja oma viskeid analüüsides sain aru, miks enamik vabaviskeid lühikeseks jäi. Asi pidi olema lihasmälus. Päris korvpalliplatsil mängisin viimati vist 1990. aasta sügisel Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis õppides. Seal olin ühiselamus, Riverside Drive’il kõrguvas International House’is ühel õhtul ajaviiteks osalenud umbes kolm kolme vastu mängus. Pärast seda olin mänginud ainult maal rohuväljakul, kus – ja see on nüüd oluline – asub korvirõngas märksa madalamal kui päriselt, nii et peaaegu ulatusin seal varem pealt panema, ja teiseks on seal kokkuleppeline vabaviskejoon samuti korvile märksa lähemal, kui tegelikult peaks olema. Tolle aegade jooksul lihasmällu talletunud ja kinnistunud tunde pealt läksingi viskama – kusjuures viskeliigutus, nagu üks kõrvalseisja märkis, oli täitsa enam-vähem – ja seetõttu visked lühikeseks jäidki.

Loogiline, kas pole?

Kui õhtul vennale, kellega poisipõlves maal nõrkemiseni korvpalli mängisime, helistasin ja ütlesin, et visked ei tahtnud kuidagi sisse minna, polnud ta üldse imestunud, vaid lausus endagi kogemuse põhjalt, et kui pole pikka aega mänginud, on jube keeruline palli korvi saada. Ta ütles umbes sedasi: „See pole üldse nii, et muudkui lähed ja paned.”

Ei ole tõesti.

Fotod 1 ja 4-9: Eesti korvpallimeistrivõistluste esimene finaalmäng Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ja BC Kalev/Cramo vahel 16. mail TÜ spordihoones. Tartu võitis viie punktiga. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Lux Expressi välikorvpalliplats TÜ spordihoone kõrval Tartus. Fotode autor: Priit Pullerits