Pullerits: Kuidas Eesti jalgpallis lokkab endiselt enesepettus ja milleni see viib?

Tarmo Tiisler resümeeris pühapäevaõhtuses ETV spordisaates, et Eesti U-17 jalgpallimeeskonna tulemusega Euroopa meistrivõistlustel võib rahule jääda, kuigi saadi kolm kaotust: Hispaanialt 1:4, Horvaatialt 1:3 ja Belgialt 0:1. Vähemasti täiskasvanute tasemel on need tõsised jalgpalliriigid. Liiati õnnestus lüüa kaks väravat ja ükski kaotus ei olnud häbiväärne, nagu 0:5 või veelgi hullem. Kui Eesti täiskasvanute koondis pääseks EMile ja saavutaks selliste tugevate vastaste vastu niisuguse tulemuse, võiks ju nentida, et täiega häbisse ei jäädud.

Kuid on enesepettus teha nende kolme mängu põhjal järeldus, mis annab põhjust rahuloluks. Sest  kui vaatame muud statistikat, on pilt masendav.

Panin ritta kõigi kolme mängu võtmenäitajad Eesti poolt vaadatuna ja kaege nüüd ise, kas need peaks andma ainest rahuloluks.

Väravaüritusi 1-34 2-23 2-19 =5-76
Väravaid 1-4 1-3 0-1 =2-8
Lööke raamidesse 1-9 1-10 2-6 =4-25
Blokeeritud üritusi 0-12 0-5 0-5 =0-22
Nurgalöögid 1-10 0-9 0-14 =1-33

Muidugi võib siin ka n-ö palli keerutada ja kuulutada, et vaadake, kui hea on Eesti realiseerimisprotsent – lausa 50! Raamide vahele läks neli lööki ja kaks neist jõudsid võrku. 

Aga palju kõnekam on see, et kolme mängu jooksul suutsid Eesti noored jalgpallurid tekitada kõigest viis väravahõngulist olukorda, samas kui vastased tekitasid neid 76 ehk 15 (!) korda rohkem. Nurgalööke saadi kolme mängu peale üksainus, aga vastased said 33. Need on näitajad, mis demonstreerivad klassi vahet. Valusalt.

Kahjuks jätkub jalgpallis Eestile omaseks saanud enesepettus, kus mõnest üksikust kordaminekust joonistatakse pilt, nagu oleks Eesti jalgpallurid Euroopa parematega võrreldes vaat et arvestatavad mängumehed. 

Enesepettusel on üks suur viga: see ei aita mitte kunagi jõuda tõeliste kordaminekuteni, sest puudujääkide tõdemise ja nende kallal töötamise asemel keskendutakse juhusaavutuste üle hurraatamisele. Hurraatamine, olgu kas või rahulolu väljenduseks, tapab spordis nõrgema poole igasugused eduväljavaated. Eesti jalgpall, küll näete, ei tõuse ka järgmise põlvkonna jooksul mitte kuskile.

Fotod 1-4: UEFA noormeeste U17 EM-finaalturniiri mäng 28. mail Tallinnas Lilleküla staadionil Eesti ja Horvaatia vahel. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix