Pullerits: Minu ettepanek, kuidas muuta jalgpalli MM-võistlused palju sportlikumaks ja põnevamaks
Kellelegi pole uudis, et ma ei vaata jalgpalli – aga see ei tähenda, et mul puuduksid ideed, kuidas seda mängu minusugustele huvitavamaks teha. Asi on süsteemis.
Praegune süsteem on halb, ebasportlik. Teate ju küll: 48 meeskonda nelja kaupa tosinas alagrupis, misjärel 32 edasipääsenut pannakse kuskil FIFA peakorteris leiutatud süsteemi alusel paaridesse, umbes nii, et A1 mängib E3-ga ja B2 mängib G1-ga jne. Täiesti mittesportlik lahendus, kas pole? Suuresti loosipõhine. Liiati on rida meeskondi, kes on alagruppidest juba kahe esimese vooruga taganud edasipääsu ega näe seetõttu ilmselt mõtet kolmandas voorus suurt pingutada, mis tähendab, et kolmandas voorus on hulk väheolulisi, ütleks, et teise ešeloni kohtumisi.
Aga ma tean, mis moodi muuta kõik mängud kuni lõpuni pingeliseks.Selleks tuleb muuta 32 hulka paigutumise süsteemi. See peab muutuma sportlikust printsiibist lähtuvalt valikupõhiseks.
Olete ju kursis, et mõnel väljalangemissüsteemiga alal saavad sportlased ise valida, kuhu nad ennast järgmises väljalangemisringis võistlema paigutavad? Sama võiks teha jalgpallis, võttes aluseks kõigi alagruppide mängude tulemused.
Nimelt, oletame, et neli võistkonda lõpetavad oma alagrupiturniiri kolme võidu ehk üheksa punktiga. Olgu need näiteks Argentina, Saksamaa, Mehhiko ja USA. Nüüd jääb vaid otsustada, mille järgi panna nad järjestusse, kas väravate vahe või suhte või hoopis löödud väravate arvu järgi. Ütleme, et saame väravate vahe järgi sellise järjestuse: Saksamaa, USA, Argentina, Mehhiko. Samamoodi tuleb järgmisena panna järjestusse meeskonnad, kes said 7 punkti (8 punkti saada ei ole ju võimalik!), siis meeskonnad, kes said 6 punkti jne. Nii saab 32 edasi pääsenud meeskonda panna ühekaupa paremusjärjestusse.Jah, kohe võib vastu vaielda, et alagrupid ei ole ühesuguse tugevusega, et mõnel on 9 punkti koguda kergem, kui teisel koguda 7 punkti. Nõus, ei vaidle üldse vastu. Aga igal juhul hargneb siit järgmiste paaride moodustamiseks õiglasem moodus kui see, mis on kasutusel praegu.
Ja edasi läheb nii, et kujunenud pingereas esimeseks tulnud meeskond saab endale esimesena valida järgmise ringi vastase. Ükskõik kelle ülejäänud 31 meeskonna seast. Ta võib vabalt valida ka näiteks 7. kohale asetunud meeskonna, kui leiab, et see on talle mugavam ja kergem vastane, kui 32. koha saanud meeskond.Asja iva on kahes järgnevas tõsiasjas: esiteks, selline süsteem, kus pingereas kõrgem koht annab suurema valikuvabaduse, motiveerib meeskondi rohkem pingutama ja muudab mängud lõpuni põnevaks, mitte ei juhtu nii, et saadi teise poolaja esimeseks veerandtunniks 2:0 edu ning viimased pool tundi tegeldakse mängu tapmisega ehk palli veeretamisega; kui, oletame, eduseisus meeskonna kaks esimest mängu on lõppenud 1:0 ja 0:0, siis selge see, et seitse punkti ja väravate vahe 3:0 väga suurt valikuvabadust ei taga. Parem on lüüa veel kolmas ja neljaski värav ning tõusta lõplikus pingereas märksa kõrgemale.
Ja teiseks: kas pole õiglane, kui meeskond, kes on pingutanud hea tulemuse nimel, saab selle eest preemiaks ka võimalikult soodsa valikuvõimaluse, mitte ei lähe järgmises ringis vastamisi sellega, kes FIFA süsteemi järgi automaatselt vastu tuleb? Nii saab ka suure tõenäosusega välistada, et turniiri liiga varases faasis, 32 parema hulgas, ei läheks vastamisi meeskonnad, näiteks Hispaania ja Brasiilia, keda enamik eelistaks näha pigem poolfinaalis või finaalis.Tagatipuks, mõelge, kui põnevaks selline süsteem kogu turniiri teeb! Aet Süvari või Tarmo Tiisler saaks alagrupi kolmanda vooru mängude ajal lõpmatuseni spekuleerida ja targutada, kui mitmendana mingi meeskond tõenäoliselt vastast valida saab ning keda ta vastaseks võiks valida. Samuti, kui põnevaks kujuneks kogu valikuprotsess! Koondiste peatreenerid kogunevad koos abitreenerite ja paari võtmemängijaga suurde saali laudade taha, on eelnevalt läbi mänginud mitu varianti, keda võiks vastaseks valida, aga ilmselt satuvad ikkagi ootamatute valikute ette; selge see, et kui valid näiteks üheksandana, siis võid umbkaudu arvestada, kes võimalike vastastena veel valimata on jäänud. Ja muide, täitsa vabalt võib juhtuda, et ka pingereas kolmandasse kümnesse jäänud mõni meeskond saab vastast valida, kui näiteks mõni esimestest valib vastaseks meeskonna esikümne lõpust või teise kümne algusest. Ma arvan, et selline valikuprotsess on jalgpallisõpradele palju pinevam vaadata, kui enamik alagrupimänge.Nüüd võite muidugi küsida, mis saab siis, kui esimene play-offi ring on peetud ning 32 meeskonnast jäänud edasi võistlema 16. Siin on kaks võimalust. Esiteks, kas mingi süsteemi alusel, mis arvestab nii alagruppides kui 32 parima seas peetud mänge, kujuneb uus pingerida ning vastaste valimine algab uuesti. Või teiseks, kas 32 hulgas endale vastast valides saab valida endale ka koha turniiritabelis, mille alusel mängid turniiri lõpuni. Sel juhul, pakun, võiks kasutada süsteemi, et algses pingereas 5.-8. kohale tulnud meeskonnad saavad valida koha tabelis esimesena ning pärast noid valivad koha need, kes tulid algses pingereas 1.-4. kohale – sellepärast niipidi, et siis neli parimat saavad oma hea tulemuse eest preemiaks vältida seda, kui nad ei taha mõne tugeva meeskonnaga sama tabelipoole samasse sektorisse sattuda.Ma ei ole kõike ja üksikasjades lõpuni mõelnud – näiteks, kui kaua on ühel võistkonnal valikuprotsessis otsuse langetamiseks aega –, esitan siin vaid idee kui sellise. Ideest algab ju kõik. Pole ideed, pole ka millegi üle arutada.
Tean ja tunnistan, et minu süsteemis on üks nõrk koht. See on see, et alagrupimängud toimuvad ju väga erinevatel aegadel. Praegu võib juhtuda nii, et meeskond, kes pidas oma kolmanda vooru mängu esimeste seas, valib vastaseks meeskonna, kes just lõpetas oma viimase mängu. Teisisõnu: üks võistkond saab puhata viis või kuus päeva, teine päeva või mitte ühtegi. Aga küllap leidub siingi lahendus. Siin ei ole ju lõppeks tegemist füüsikaseadustega, mida ei ole võimalik muuta ning mis kehtivad sõltumata kellegi tahtest.
Küsimus ongi tegelikult tahtes: kas jätkata mittesportlikul viisil vanaviisi või muuta süsteemi nii, et sportlikud saavutused saaks tõepoolest ausse tõstetud?
Foto 1: Šotimaa fänn enne Šotimaa mängu Brasiilia vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Mehhiko fänn Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Brasiilia fänn Miamis enne Brasiilia mängu Šotimaa vastu. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 4: Mehhiko kaks fänni Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Mehhiko kolm fänni Mexico Citys enne Mehhiko mängu Tšehhi vastu. Foto autor: ZUMA Press Wire / Scanpix
Foto 6: Šotimaa fänn Šotimaa mängu ajal Brasiilia vastu. Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 7: Brasiilia fänn Miamis enne Brasiilia mängu Šotimaa vastu. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix








13 Kommentaarid:
Brasiilia fän 3. pildil on selle vooru parim. Brassid oskavad ikka, kaunitaridele on spetsiaalsed topid õmmeldud, ei pea tavalisest särgist nabapluusi kompunnima, nagu Šoti ja Mehhiko naine. Trikoo on ka okei, aga viimase pildi näitsik on liiga nõudliku näoga, see tõmbab iluelamust alla.
Pangu ERR jalkastuudio taolisi tibinaid täis ja vaadaku, mis kohale teletopis siis tullakse.
Väärt mõte, ootan huviga kuidas selle FIFAle maha müüd.
Laias laastus võiks ideega nõustuda, kuid on põhimõtteline puudujääk: mis juhtub siis kui 1. koha meeskond valib vastaseks 2. koha. Siis on ju 2. koha meeskond kaotanud oma raske tööga kätte võidetud tulemuse (valimisvõimaluse teisena). Seega oleks loogiline tabel pooleks lüüa ja ülemise otsa meeskonnad saavad valida alumiste seast.
Jah, kindlasti on mu süsteemis veel teisigi selliseid ootamatusi peidus. Ma ei väidagi, et mul on otsast lõpuni valmis süsteem. Esitasin vaid idee, mida nüüd tulebki hakata lihvima, kui leitakse, et idee on arendamist väärt. Ja täiesti vabalt võib ka juhtuda, et ootamatusi ilmneb nii palju, et kogu see süsteem pole rakendamist väärt.
Teie püstitatud probleemi lahendaks see, kui teha klausel, et 1.-8. koha omanikud ei tohi üksteise hulgast vastast valida. Aga kõige lihtsam lahendus oleks tõesti teha tabel pooleks, et valida saavad vaid 1.-16. koha omanikud ja valima peavad nad 17.-32. koha omanike seast. Mis paraku tähendab, et 16. koha omanikul pole midagi valida - talle jääb see, kes seni valimata jäänud. Kuid näete, saimegi ühe probleemi lahendatud!
See on nii vahva kui kõrvalised isikud, keda oma sõnul jalgpall ei huvita ja kes jalgpalli ei jälgi, tulevad välja omastarust geniaalsete (õigem oleks õelda kenjaalsete) ideedega....
Aga eks neid tatikaid ja vesipruule ole alati leidunud.
Tõsisemalt (ja et ei oleks vaid argumentum ad hominem): kuna turniir ei ole piisavalt pikk, et kõik tiimid jõuaks kõigiga läbi mängida ning play-off mängud on alati põnevamad kui alagrupimängud kuna siis sõidab kaotaja alati koju, on välja mõeldud süsteem, mis mindlustab kõikidele finaalturniirile jõudnutele vähemalt 3 mängu. Edasi tuleb loota eelkõige igaühel oma võimetele ja natuke ka õnnele.
See võib tunduda ebaõiglane, et juba 1/16 finaalis võivad minna omavahel kokku Saksamaa ja Prantsusmaa (mõlemad tänase päeva tipud) aga see ongi sport.
Ja absoluutselt kindel on vaid üks -- võistkond, kes 19.07 tõstab pea kohale maailmameistri karika, on sel võistlusel vähemalt play-offides võitnud kõiki vastaseid.
Lihtne. Ei ole vaja jalgrattaid leiutada.
Aga jah, praegune MM on liiga suureks paisunud. Ei jõua enam jälgida -- loodetavasti play-offidest alates läheb põnevamaks ja kompaktsemaks.
Mingi ajukärbumine toimub. TV, vutt, blogi, vutt no kuhu me nii vutt vutt jõuame? Oleme midagi maha maganud. Kõik peale eestlaste fännavad, vot sotskohustus blogipeale, kes kaevab üles selle juurika mis seletab ära miks eestlastele vutt ei sobi, kas oleme lihtsalt könnid või hoopis oleme lihtsalt asotsiaalsed, madala asustustiheduse viga.
Fänname küll ja teeme konstruktiivseid ettepanekuid jalgpalli veelgi köitvamaks muutmiseks. Kas turniiri avamängu, mida näitas ETV, vaatajaskond üle 200 000 on väike?
Ja mis selles teie kirjeldatud ja kiidetud senises süsteemis siis oluliselt parem on, kui minu väljapakutus, see jäigi selgeks tegemata. Pole hullu, ikka juhtub, kui jalgpallifanatismist pimestatud olla.
Muide, head lahendused tulevadki sageli eemal ja kaugemal seisjailt, sest nemad näevad asja värskema pilguga. Ja paraku ka loogiline, et need, kes asjas ilmselt liiga sees, nagu teie, ei näe kastist väljapoole, sest kõik uus tundub talumatu ja võõras.
Aga mäletate, ka videokohtuniku süsteemile oli algul paadunud jalgpalliringkondades kõva vastuseis.
Priit, vale! Kastist välja vaatamist ja olematu probleemi lahendamist ei saa ühele pulgale panna -- just see näitabki võhiklikkust.
Asju ja süsteeme ei tule muuta muutmise pärast.
Teie pakutud lahendus, et valida saavad vaid 1. .. 16. koha omanikud ei päde. Sest alagrupiturniiril ei selgitata välja 1. kuni 16. koha omanikke. Selgitatakse vaid välja igas alagrupis järjestus. Aga seda, kas alagrupp A võitja on parem kui alagrupp C võitja või on hoopis alagrupp D võitja kõige parem, välja ei selgitata. Sest selline paremusjärjestus oleks sisuliselt sama juhuslik ja loosipõhine kui Teie mainitud "FIFA peakontoris leiutatud mittesportlik süsteem". Mõelgem -- kui nii alagrupp A kui alagrupp C võitja on teeninud mõlemad alagrupis 3 võitu väravate vahega 4:0 siis kumb neist on esimene ja kumb teine?
Esimesel on vastastest suurem valik -- tuletan meelde -- seega eelis.
Praegune süsteem on selge. Esmalt tehakse valmis turniiritabel, s.h. ka see "FIFA peakontori ebasportlik süsteem", mis määrab, et alagrupi A võitja kohtub 1/16 finaalis näiteks alagrupi D teise koha saanuga. Vms.
Seejärel loositakse finaalturniirile jõudnud meeskonnad alagruppidesse. Ja see loosimine on juba algusest peale samuti vägagi piiritletud. Loosimise süsteem peab maksimaalselt välistama, et ühte alagruppi satuvad näiteks Prantsusmaa, Portugal ja Brasiilia ning teise Saksamaa, Argentiina, Hispaania ja kolmandasse Curacao, Roheneemesaared ja Panama.
Kastist välja mittenägemisega pole siin miskit tegemist. Oma võhiklikkuses lahendate te entusiastlikult probleemi, mida ei ole. Seega ka võrdlus videokohtunikuga ei päde -- seal oli probleem alates Maradona "jumala käest" ja muudest sellistest vaieldavatest olukordadest kuni järjest sageneva vigastuse ja kukkumise teesklemiseni välja. Seda probleemi videokohtunik täna lahendab.
Igasugune loosimine on aga turniiride paratamatu osa -- alagruppidesse loosimine, järgmiste vastaste loosimine jne. Ka tennises loositakse vastased paaridesse -- arvestades asetust edetabelist aga vastased loositakse. Mängijad ise ei saa midagi valida.
Nagu enne öeldud -- MM tiitli võidab võistkond, kes saab alagrupiturniirilt edasi ja võidab seejärel kõik järgmised mängud. Sõltumata vastasest. Siin ei ole probleemi ja ühe teemast eemal oleva ajakirjaniku targutused asja ei muuda. Ja võrdlus videokohtunkuga on teie kunstlik spinn, selline whataboutism.
Btw, ma ei ole "asjas sees", jalkat vaatan vaid suurturniiride ajal ja ka siis peamiselt vaid põnevamaid mänge. Aga spordis olen rohkem sees kui teie.
Pealegi -- kui 1/16 finaal on mängitud, siis tuleb 16 võiskonda jagada kaheksaks paariks.
Kuidas see toimub? Kes otsustab ja kuidas otsustatakse, kes keelega mängib?
Toimub jälle valimine põhimõttel, et esimesed 8 saavad valida vastase tagumise kaheksa seast?
Ja kuidas need "esimesed kaheksa" välja selgitatakse kui näiteks 3 võistkonda võitis oma eelmise mängu 1:0, 3 võitis 2:1 ja 3 võitis 3:2??
Üheksast võistkonnast üks peab jääma "valijate" seltskonnast välja. kes?
Ja kuidas otsustada, kas 1:0 võit on "parem" kui 2:1 võit või vastupidi?
Siit on näha selle idee järgmine nõrk koht.
Edasi läheb veel keerulisemaks -- 1/8 finaalidest selgub 8 võistkonda, nüüd on vaja nende omavaheline "paremusjärjestus" selgitada. Ilmselt on löödud juuba ka penalteid -- kas penaltitega võit on "parem" või "halvem" kui lihtsalt 1:0 võit?
Kas lisaajal saadud 1:0 on "halvem" kui 7. lisaminutil saavutatud 1:0 võit -- arvestades, kuivõrd kohtunikust (st. ühe inimese subjektiivsest hinnangust) sõltuv on jalkas mänguaja arvestus?
Ehk üldistades selgub siit selliste "innovatiivsete parandusettepanekute" peamine häda -- nende väljamõtlejad ei mõtle lõpuni vaid peatuvad poolel teel. Aga jalka MM-l (või mistahes muul turniiril WTA tennisest Taru rajooni kalurikolhooside mälumänguni) peab võistlussüsteem algusest lõpuni selge olema. Samuti päris elus -- kui hasartmänguseadust taheti muuta parimate kavatsustega, siis hiljem selgus, et välja tuli nagu alati... Esimene samm mõeldi läbi ja kohe mindi muutma. Edasisele mõtlemine ei tulnud kellelegi pähe... Aga taheti ju ainult head...
Aga vaat, kuigi mõned siin mu pakutud süsteemi on kirunud, pidas Postimehe sporditoimetus otstarbekaks seda ideed ka laiemale üldsusele tutvustada. Nii et kui kunagi FIFAs selle progressiivse ideeni jõutakse, siis on mul hea öelda: ma rääkisin sellest juba mitu head aastat/kümnendit tagasi.
Priit, aga siit kommentaariumist olete oma Postimehe artiklisse ka mitu mõtet kaasa võtnud 🙊⚽️
Aga samas ega see mõtet targemaks ei tee -- põhjuseid on eespool piisavalt loetletud.
Ei ole siit kommentaariumist ühtki ideed ega mõtet Postimehes avaldatud loole lisanud. Postimehes avaldatut olen veidi vaid tihendanud ja mõnes kohas konfronteeritust vähemaks võtnud - ei ole ju mõtet lugejaid avalikult enda vastu ässitada.
Postita kommentaar
<< Esileht