Pullerits: Milleks oli EOK presidendiks pürgival Erich Teigamäel raha liigutamiseks vaja paralleelstruktuuri?
Esiteks, miks oli sellal, kui Teigamägi oli Eesti Kergejõustikuliidu president (2006–2025) ning ka Euroopa Kergejõustikuliidu (EAA) arengukomitee liige (2011–2023), vaja luua Eestis võistluste korraldamiseks EKJLi kõrvale eraldi sihtasutus?
Teiseks, nagu ütles USA Watergate’i skandaali ajal Washingtoni Posti kahe reporteri salaallikas nimega Deep Throat, viidates, kust tuleb otsida sündmusi käivitavaid tegureid: follow the money! Ehk vaata, kuidas liigub raha!
Ma siis vaatasin. Alltoodud arvud ja muud andmed on pärit äriregistrist, vabalt kättesaadavad igaühele.
Vaadates tekkis omamoodi déjà vu efekt: kõik see meenutas tänavukevadist olukorda, kui olümpiavõitja Erki Nool vaatas Eesti Olümpiakomitee allasutuse, sihtasutuse Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus [LHKK) majandusaasta aruandeid ning esitas nonde põhjal teravaid küsimusi, millele on kulunud tema sõnutsi butiigi ehk LHKK raha ja kui suur on olnud selle kasutegur Eesti spordile.
EKJL oli saanud möödunud kümnendi alguseni hakkama mitmete rahvusvaheliste kergejõustikuvõistluste korraldamisega. 2011 juulis toimusid Tallinna Euroopa juunioride meistrivõistlused kergejõustikus (kus Eesti sportlastest võitis kuldmedali odaviskaja Liina Laasma 55.99-ga). 2010 novembris asutasid Teigamägi ja EKJL sihtasutuse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mille juhatuse palgalisele kohale sai Sirje Lippe, kes oli samal ajal EKJLi peasekretär. Teigamäest sai teiste seas SA nõukogu liige.
Rahvusvahelisi spordivõistlusi korraldatakse Eestis oma spordiala populariseerimiseks, aga kahtlemata ka kasumi saamiseks. Suuremad võistlused, eriti suurtel populaarsetel spordialadel, nagu kergejõustik, peaksid alaliidule tulu tooma; arvestades raha nappust Eesti spordis ei hakka siin keegi võistlusi korraldades mõtlema ala arendamisele Euroopas või maailmas. Spordijuhtidele on seejuures oluline ka oma karjäär: võistlusi korraldades saavad alaliidu juhid suhelda – ja pidutseda, mis pole sugugi vähetähtis, et informaalseid suhteid luua – Euroopa Kergejõustikuliidu (EAA) juhtidega, mis peaks avama võimalusi kandideerida edukalt EAA nõukogu ja komisjonide valimistel. Teigamägi on aastast 2015 olnud EAA nõukogu liige ja Lippe on olnud mitme EAA komisjoni liige.
Sportlikus mõttes, tunnistagem, ei oma Eestis toimuvad rahvusvahelised noorte tiitlivõistlused suurt mõju Eesti kergejõustiku arengule. Juba 1990. aastatel korraldas mänedžer Aivar Karotamm heal tasemel õhtumiitinguid, kus osalesid mitmed maailmanimega kergejõustiklased. Eesti kergejõustiklaste areng sõltub ennekõike treenerite ja sportlaste tööst ning klubide treeningutingimustest, mitte harvadest rahvusvahelistest jõuproovidest. Kõnekas on siinkohal see, et tol pikal perioodil, mil Teigamägi juhtis Eesti Kergejõustikuliitu (2006–2025), kahanes olümpial osalevate Eesti kergejõustiklaste arv üha väiksemaks: viimati, Pariisi olümpial, startis neid kõigest viis. Viimane olümpiamedal kergejõustikus tuli Londonis 2012: Gerd Kanter võitis kettaheites pronksi.
Kas EKJLi rahaline käekäik sai sihtasutuse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused (SA) loomise tõttu kannatada? Rahvusvaheliste võistlustega seotud toetused liikusid EKJL-i asemel SA-le. EKJL oli küll SA asutaja, kuid kuna SA ei olnud EKJL tütarorganisatsioon, vaid iseseisev üksus EKJLi kõrval, ei pidanud SA ka EKJL juhatusele raha liikumistest aru andma. Iseseisva organisatsioonina sai SA ise määrata oma raha kasutamise.
(Olen kuulnud väidet, et SA oli vaja luua selleks, kuna EAS ei saavat toetada MTÜsid. EKJLi 2011 majandusaasta aruande järgi toetas EAS mittetulundusühingut Eesti Kergejõustikuliit ligi 24 000 euroga. EAS sai toetada MTÜ tegevust, kui MTÜ-l oli konkreetne projekt, mis sobitus EASi meetmesse, näiteks innovatsioon, koostöö, eksport, arendus.)
Siin pole ilmselt täiesti alusetu küsida, kas Teigamägi võis organiseerida skeemi, kuidas suunata suured summad alaliidust mööda, et nende kasutamise otsustajaks jääks tema ja mõned lähemad sõbrad. Samas ei tohi unustada, et teda olid valinud EKJLi presidendiks Eesti kergejõustikku edendama Eesti kergejõustikuklubid, kellel pidi olema põhjendatud ootus arvata, et ta töötab kergejõustikuklubide hüvanguks (EKJL on nimelt klubide liit), mitte EKJLi kõrvale loodud SA hüvanguks. Klubide ilmselge lootus peaks olema, et Eesti kergejõustikus on kõige olulisemad klubide, sportlaste ja treenerite hakkamasaamine ja areng, mitte rahvusvaheliste ürituste korraldamine.
Uputamata siin kedagi SA ja EKJLi tulude, kulude ja kasumi rägastikku läbi aastate – kes teemast süvitsi huvitub, leiab need summad nii SA kui ka EKJL majandusaasta aruannetest, mis on vabalt vaadatavad e-äriregistris –, tasub mainida, et SA-le edukaimal, 2015. aastal laekus sellele 1,26 miljonit eurot, samal ajal kui EKJLi tulud tol aastal olid 1,52 miljonit eurot. (Siiski jäi SA-le tollest summast vajaka: EKJL arvelt võeti juurde 50 500 eurot.)
Mõtteharjutuse korras: kui SA-le läinud summad oleks laekunud EKJLi arvele, oleks EKJL saanud otsustada, mis moodi seda raha Eesti kergejõustiku hüvanguks kasutada.
Vaadakem asjadele ausalt ja erapooletult näkku: ilmselge põhjus, miks SA sai 2015 rohkelt raha, tulenes sellest, et tol aastal toimusid Tallinnas Euroopa U23 kergejõustiku meistrivõistlused, EA Permit Meetingu rahvusvahelised võistlused, samuti on siin küllap seos muude projektidega, mille finantsjuhtimine koondati SA alla. Igatahes saab kokkuvõtteks öelda, et kui 2011 oli Eesti kergejõustiku peamine rahakeskus EKJL, siis 2015 käis suur osa kergejõustikuga seotud rahavoogudest juba SA kaudu.
Kust need summad tulid? Lisaks rahvusvahelisele toetusele Euroopa Kergejõustikuliidult ja võistlustel osalevatelt eri maade koondistelt sai SA toetust ka EASilt, Kultuurkapitalilt, hasartmängumaksu nõukogult, kultuuriministeeriumilt, spordi- ja noorsooametilt. Tasub tähelepanu juhtida sellele, et riiklikud organisatsioonid kandsid toetusi eraldiseisva SA arvele, kuigi teadupoolest korraldas võistlusi EKJL.
Tasub ka tähele panna, et Teigamägi määras kohe SA asutamisel selle nõukogu liikmeks Tõnu Seili, kes oli kultuuriministeeriumi asekantsler spordi alal. Tekib küsimus, kas ikka on kindel, et Seil ei soodustanud kuidagiviisi riikliku rahastuse suunamist SA-le. Ei maksa unustada, et korruptsioonikahtlustuse tõttu kaotas Seil 2015 oma koha asekantslerina: Spordikoolituse ja -teabe Sihtasutuse nõukogusse kuuludes sai ta lisatasusid ülesannete eest, mis kattusid tema otseste ametikohustustega ministeeriumis.
SA nõukogusse kuulus ka Rein Ilves, kes sel ajal (2007–2017) oli Tallinna spordi- ja noorsooameti juhataja. Too amet eraldas SA-le 2014 toetust 10 000 eurot ja järgmisel aastal 33 500 eurot. 2017 lahkus Ilves ametijuhi kohalt, kui selgus, et amet oli jätnud Tallinna linna vastu esitatud nõude kohtus tähelepanuta – linnapea nimetas seda enneolematuks hooletuseks – ja Tallinnalt mõisteti tagaselja välja ligi 10 000 eurot. Pool aastat hiljem pidas keskkriminaalpolitsei Ilvese kinni seoses Tallinna spordihallide ehitushangetega, sest uurijate kahtluse kohaselt eelistas ta hangetel endaga seotud isikuid, kes teenisid suunatud hangetega kasu.
Kõnekas on ka märkida, et SA ei leidnud oma tegutsemise ajal sponsoriks mitte ühtegi erafirmat, mis oleks nende võistluste organiseerimist toetanud.
SA juhatuse liige Sirje Lippe hakkas juba alates SA loomisest 2010 saama töötasu ning sai seda kuni SA likvideerimiseni aprillis 2017. Olles samal ajal EKJLi peasekretär ehk tegevjuht, töötas Lippe korraga kahel kohal. Raske öelda ja tõestada, kas ta tegi tööd SA heaks pärast oma päevatööd EKJLis või sellega samal ajal. Mitmel kohal töötamine maksis Seilile ametikoha, Lippele mitte.
2016 tegutses SA veel edasi, sai toetust rahvusvahelise mitmevõistluse korraldamiseks Tallinnas, misjärel hakkasid selle funktsioonid tasapisi tagasi liikuma Eesti Kergejõustikuliidu juurde. EKJLis hakkas osa inimesi raha liikumise kohta küsimusi esitama. 2016 oktoobris otsustas EKJL sihtasutuse likvideerida. Põhjenduseks kõlas, et lähiaastatel ei planeerita korraldada rahvusvahelisi võistlusi. Siiski, 2017 talvel toimus Tallinnas rahvusvaheline mitmevõistlus ja suvel toimusid Euroopa võistkondlikud mitmevõistluse meistrivõistlused.
2017 aprillis kustutati sihtasutus Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused äriregistrist. Aga see ei kustuta üles jäänud küsimusi.
Foto: Erich Teigamägi 19. mail Tallinna kergejõustikuhallis. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:09
kommentaare: 23
23 Kommentaarid:
Kuda Mehis elab?
Mehist olla Pariisis nähtud.
Üks põhjuseid, miks luua suurvõistlus(t)e korraldamiseks eraldi juriidiline keha, võib olla ka täiesti teistpidise põhjusega. Nimelt, et kui mingi võistluse korraldamine jääb tugevalt miinusesse, ei peaks alaliit hakkama seda raha muude kulude arvelt kinni maksma ja muutuma maksejõuetuks.
See nägemus, mida Priit siin püüab levitada, et rahvusvaheliste võistluste korraldamine (eriti miskid noortevõistlused jne) toodab ennekuulmatut kasumit, mida ei soovita alaliiduga jagada, on kahjuks reaalsusest väga kaugel. Vähemalt nendest alaliitudes, kus ma olen lähemalt asjadega kursis, on need juriidilised kehad just loodudki sellepärast, et mitte alaliitu põhja tõmmata. 90% juhtudest on tegu ikkagi miinusprojektidega. Võibolla tõesti kergeraksu noorte tiitlivõistlused on ennekuulmatu kullakaevandus, aga lubage mul selles kahelda.
Ja miks neid siis korraldatakse, kui kasumit ei tule? Sest see on üks etapp ala arengus, see on üks võimalus endale armsaks saanud spordiala arengusse panustada. Tihti vaid kümnete/sadade tasuta töötundidega. Aga sageli ka isikliku rahakotiga.
Jah mäletan, kuidas kõigeteadja isand Kriisk seda sama teemat juba aastaid tagasi nämmutas. Krt, kui oli raha kantimine, siis mingu kohtusse, mitte ärgu halagu feisspukis.
Aitäh, asjalik sõnavõtt. Teie argumentatsioon tundub igati võimalik, ent miks neid asju, mida te siin lühidalt seletate, ei ole selgitatud juba siis, kui need on päevakorda kerkinud? Oletame, et teil on kõiges õigus - siis ma ju sellest siin ei kirjutaks. Aga millegipärast võetakse sageli ülbe ja üleolev hoiak ning selle asemel, et küsijaile ja laiemale publikule, kes asjast võiks huvituda, kõik ilusti selgeks teha, vastatakse üleolevalt ja ignorantselt või ebausutavat juttu ajades.
Rahaasjad on väga keerulised ning kui nende kohta küsimused tekivad, siis ainus võimalus neile vastamiseks ja kahtluste hajutamiseks on kõike kannatlikult, üksikasjaliselt seletada; ent pahatihti tehakse seda ikkagi nii, et näed ja kuuled ja tajud, kuidas vastaja keerutab ja ajab häma.
Lühidalt: selles, et raha kulutamise kohta tekivad ja kestavad küsimused, on süüdi need, kes pole vaevunud küsijaile õigel ajal vastutulelikult ja arusaadavalt vastama.
Me ei tea enamasti, kuidas käib võistlustega nn vahelt teenimine. Olen kuulnud sellisest skeemist. Siin korraldaja bronnib hotellis toad, mis maksavad hinnakirja järgi 109 eurot öö. Aga teatavasti, kui bronnid massiliselt, siis saad allahindlust, näiteks 79 eurot öö. Olen kuulnud, et kui keegi kolmas need toad kinni maksab, siis talle esitad arve, et toad läksid maksma a 109 eurot öö ning iga toa eest saadud 30 eurot soodust kasseerid sisse. Ma ei ole kunagi kahtlast äri ajanud, ammugi mitte skeemitanud, ma ei tea, kas see on võimalik, aga olen kuulnud, et nii saavat teha ja olla tehtud ka. Igasuguseid raamatupidamistrikke ju osatakse teha. Ja hea on neid teha mingis eraldi kehandis, mitte liiga paljude poolt kontrollitavas ühenduses.
Olen kuulnud, et trikitatakse kõvasti. Hotellidesse võistlusreisidel bronnitakse sportlased, ööbivad aga sõbrad ja pereliikmed. See oli Berendseni ajal tavaline, et emme ja Eha said alaliidu poolt tasutud ulualust.
Valus litakas mehisefännidele 😊
Hiljaks jäid selle väärt artikliga, Priit-poiss. Kahjuks jõuti Agnes
nunnaks ära pühitseda....
Hurraa, Teigamägi võitis! Nüüd võib rahulikult jalgpalli MM-i jälgimisele pühenduda.
Pommuudis! Mehis asepresidendiks!
Krahh! Märksi leerist ei pääsenud Kriisk ka täitevkomiteesse!
Miks põruti? Pulleritsu, Martinsoni ja Pahvi küll ei saa süüdistada, tegid oma parima.
Täitevkomitee koosseisus on tagurlased siiski mitme liikmega esindatud: intrigant Nool, vene rahva partei esindaja Kõlvart, tanki pandud Alusalu, mitme näoga sovett Tõnise, dopingusuusatamise kõrghetkeil antidopingu juht Mardna, kuid neist jääb väheks, et pöörduda nõukogude spordisüsteemi juurde tagasi.
No nii, mehed, taas oli mul õigus. Mäletate, kirjutasin ju:
https://sport.postimees.ee/8477779/kommentaar-ettevaatust-eok-presidendi-valimistel-tehakse-meile-naitemangu
Nii ka oli. Tudebergi kaotus oli häving. Lugege veel mu kirjutist ja saate aru, et mees oligi toodud mängu, et oleks vähemalt vastaskandidaat. Nii palju suudeti teda ikka veenda, et ta teeks näo, et pingutaks, aga vestlustest käis ju korduvalt läbi, et ega tema jaoks muutu midagi, kui ta ei võida, tema ajab ikka oma asja edasi, olgu EOK eesotsas või mujal. Kui sinus ei ole võiduiha, siis igaüks, kes sporti teinud, teab, et sel juhul sa ei võida. Tudeberg ei tahtnud võita. Tema suhtumine oli parimal juhul selline, et hüva, ma siis kandideerin, kui te nii väga tahate. Aumehena oleks võinud kohe algul öelda, et kuulge, mehed, mina oma nahka sellepärast turule ei too, et teil on vaja vastaskandidaati.
Nüüd on ka Tudeberg hakanud kokkuleppe teemal suud avama:
https://sport.postimees.ee/8493812/even-tudeberg-eok-presidendivalimistest-nagin-nadalaga-et-koik-oli-kokku-lepitud
Mõned päevad avaldasite: Siseprognoos pakub praegu Tudebergi toetajate arvuks 62-63.
Õpikunäide, kuidas tulemusi püütakse manipuleerida ja vajalikku fooni luua.
Kui see oli näitemäng, miks siis klouni kaasa mängisite?
Kas keegi mäletab, millal Pullerits viimati võitjate poolel oli? Kaotus kaotuse järel...
No Kersti Kaljulaidi mahavõtt oli ajakirjanduses puhtalt Pulleritsu teene ja võit.
Tartu kossumeeskonna võit eestikatel Tallinna üle ka. PP kirjutas ju pika põhjaliku loo, kuidas Tartu publik teeb Tallinna mansale lärmiterrorit.
Kui ajajoont tagasi kerida Kaljulaidi, Teigamägi ja Sõõrumaa valimisvõitlusesse, siis Pulleritsu jaoks halvim variant olnuks loomulikult see, kes Mehise ebaeetilised ja lõpuks ka kriminaalse teo ette võttis. PP esimene eelistus võis olla Sõõrumaa, sest väärtushinnangud ja maailmavaade ühtivad enim. Raha võimu tuleb kummardada. 90-ndate mees sai aga Kerstilt pähe, viimaseks jäi Teigamägi. Aega kulus paar aastat, kui välja ujus väärtuspõhine Märks, keda hakkasid toetama teada-tuntud ajakirjanikud, lisandusid aktivistid nagu Kriisk. Ažiotaaž Kaljulaidi ümber õnnestus hiilgavalt, tehti ajalugu ja president taandati. Pidu on Heinode kantsis oli kõva. Kuid. Uue pealiku valikuga kiskus kiiva. Tuhast tõusis eelmise korra vihatud mees, kes kaotas isegi Sõõrukale. Tudebergi upitamisel meediavõimendus jäi vaatamata ponnistustele lahjaks. Seljavõidu teenis kergejõustiku pikaajaline juht.
Loll on loll olla.
Teigamägi ei tohi nüüd pukis ära unustada, et kuskil seal on Pullerits, kellel pole käes ainult suurendusklaas, et vähegi kahtlasi asju luubi alla võtta, aga kes on ka teada kõigile, kellel on huvi ajakirjandusse komprat tilgutada. Ma vaataks Teigamäe kohal iga veidigi riskantset sammu tehes närviliselt kaks korda üle õla. Ei tule kerged kaks ja pool aastat. Mäletate, kuidas Kaljulaid sai? Kersti ei olnud ka mingi Priidu lemmik.
Öeldakse küll, et ära sae oksa jne, aga see EOK liikmete arv paistab ikka liialt suur.
Kas Kriiski häälte arvu TK valimistel panite tähelele ;)
Mehed, kas mehised said kõva litaka?
Palju Pulleritsu allikas Kriisk hääli siis sai?
Ei viitsinud seda pulli jälgida aga kohati tekkis PP juttu lugedes horoskoobi tunne, et ettemääratud , äkki tõesti, 50/60 võimalus. Nüüd närib hinge kahtlus, et kas tõesti oli PP-l õigus. Olgu, kes olen mina, infot mittevaldav lugeja. Oletame, et PP pani otse kümnesse. Kas tõesti oli siis Teigamägi nii kaval intrigant, et keeras rahva üles ja võttis teiste käte abil eksi maha? Äkki ongi mees nii kaval ja oskab mõjutada protsesse ja äkki ta juba Sõõrukale kaotades otsustas, et ta tõuseb tuhast ja teeb mis vaja. Vot selline mõte tekkis, kõva mees ju. Kokku ei taha saada, elu on lihtsam kui saad teda jälgida ainult blogi kajastuse kaudu.
Postita kommentaar
<< Esileht