Pullerits: Kas EOK uus president on juba ette ära otsustatud?

Kuidagi hillitsetult käib see EOK presidendi valimiste eelne hoovõtt. Ütleme ausalt, et ainus käsitlus, mis seni suutnud laineid tekitada, on mu kaks ja pool nädalat tagasi ilmunud kommentaar, et EOK valimistel tehakse meile näitemängu. See lõi rahumeelsesse asjade kulgemisse väikse jõnksu sisse ja jättis jälje ning küllap pani asjaosalisi kukalt kratsima, kas nende skeem on tõesti läbi nähtud, ja sundis neid tegutsema, et jääks mulje ikkagi ausast võitlusest.

Nädal hiljem reageeris mu kirjutisele ERRi kuukommentaaris Tiit Karuks, kes avaldas arvamust, et „see kirjatükk peegeldab eelkõige Pulleritsu loodud maailma ja kuulub pigem rubriiki „Vanemtoimetaja Pullerits teab ja arvab””. (Ütlen otse: kui ma ilmunuks sellise arvamuslooga esimese kursuse tudengina Marju Lauristini ette, pannuks ta mulle pikema jututa hindeks puuduliku, sest see kirjutis koosneb teadaolevate faktide ja ajakirjandusest korjatud nopete vahendamisest ilma igasuguse omapoolse reporteritöö ja analüüsita.) Kolmapäevase ETV „Esimeses stuudios”, kus vastamisi olid pretendendid Erich Teigamägi ja Even Tudeberg, küsis saatejuht Andres Kuusk kahe ja poole minuti järel Tudebergilt, et kui ajakirjanik Priit Pullerits kirjutab, et EOK valimistel tehakse meile näitemängu, siis õige vastus on... Millele Tudeberg vastas, et ei, valimised toimuvad ikka ausatel ja õiglastel põhimõtetel.

Ega rohkem ühegi teise ajakirjaniku töödele olegi selle vaikse kampaania käigus viidatud. Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et asja võetakse leige huviga, kuigi materjale ilmub, aga need on suuresti lihtsalt info edastamine, sügavam kaevumine ja analüüs puudub. Siin on kaks põhjust.

Esiteks, Tudeberg on ootamatult ilmunud kandidaat – ei hakka salgama, et olin esimene, kes tema võimaliku kandideerimise välja tõi –, kes on oma positsiooni saavutanud peamiselt tänu ajakirjanduse kajastusele. Kes vaatas eile „Esimest stuudiot”, see nägi, et ega Tudeberg kirest väga põlenud. Lõpus ütles ta, et teeb neid asju, millest saates rääkis, edasi ka siis, kui teda presidendiks ei valita. Teisisõnu: ta on mängu toodud suuresti ikkagi selleks, et oleks vähemasti vastaskandidaat. Ta ei kiiranud entusiasmist, mida kõike ta tahaks kogu Eesti spordi heaks ära teha. Ta ajas valdavalt oma rida.

Seevastu Teigamägi, tuleb tunnistada, jättis palju usutavama ja veenvama mulje. Arusaadav: ilmselgelt on ta EOK presidendi ametist unistanud juba tükk aega ning sellele pikalt mõelnud, seega ta teab, mida soovib teha. Nii kui teemad läksid veidigi spetsiifilisemaks, muutus Tudeberg rabedamaks, ebamäärasemaks ja kobavamaks. Teigamägi oli ka silmnähtavalt paremini valmistunud. Kui Tudeberg oli morn ja tõsine – ja ärge unustage, et televisioon on ennekõike visuaalne meedia ehk pilt on tähtsam kui sõnad –, siis Teigamägi oskas kehakeelt ja näomiimikat palju paremini kasutada. Ta oskas võtta ka n-ö alandliku hoiaku: ei hakanud demonstreerima oma üleolekut, ei seganud kordagi vahele, ei vaielnud vastu, oli kannatlik, kiirgas soojust ja sõbralikkust. Igal juhul meisterlik esitus.

Teine põhjus, miks puudub uuriv soon, on selles, et ajakirjandus näib olevat valinud poole. Teigamäe poole. See puudutab kõiki suuri meediamaju. Keegi neist ei tule otse ütlema, et toetame Teigamäge, aga elukogenud ja meediapädevusega inimesed (jah, räägin siin ka endast), näevad läbi, kumb kandidaat on eelistatum. Delfi puhul on põhjus selge: vt Teigamäe ja Urmo Soonvaldi läbisaamine. Teiste puhul, oletan, võib põhjus peituda selles, et Tudeberg kui eelviimasel tunnil ilmunud kandidaat ei ole suutnud enda suhtes tekitada piisavalt usaldust. Ja samuti ei saa unustada seda, et kui Teigamägi on Eesti spordis, ennekõike kergejõustikus mänginud olulist ja nähtavat rolli juba kaks ja pool kümnendit, siis mõistagi on ta selle ajaga pugenud ajakirjanikele sügavamale naha alla kui enamasti eemal toimetanud Tudeberg.

Sellegipoolest ei kiirustaks ma veel välja kuulutama Teigamäe võitu. Sest, näiteks, kes teab, mida mõni mittespordiajakirjanik järelejäänud nädala jooksul välja kaevab ja avaldab, kui saab. Ja teiseks, suured alaliidud võivad küll kuulutada oma toetust Teigamäele, aga see ei muuda nende toetust ja häält veel teiste omast kaalukamaks. Suurem osa valijaskonnast koosneb väikestest tegijatest, n-ö ninaga herne veeretajatest, ja kui Tudebergi abilised suudavad nood tema selja taha koondada, siis nii on – väikesed otsustavad, kellest saab 18. juunil võidumees.

Foto 1: Erich Teigamägi tänavu 25. mail Kultuuripartnerluse SA 6. sünnipäeval ja ansambli Propeller kontserdil Estonia kontserdisaalis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Even Tudeberg, Liina Kersna ja Vahur Kersna saabumas 10. augustil 2023 Tallinnas Noblessneris Draamateatri suvelavastuse «Onu Bella tähestik» esietendusele. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 3: Even Tudeberg 12. juulil 2004 muusikali "Hermese kannul" esietendusel Tallinna velotrekil. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Erich Teigamägi tänavu 19. mail Tallinna kergejõustikuhallis. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix