Pullerits: Kas teile ei tundu jalgpalli tõsimeelne üledoseerimine naeruväärne?

Selleks et olukordi adekvaatselt hinnata, on alati vaja kõrvalpilku. Kes on kõrvuni milleski sees, ei suuda enam situatsiooni arukalt jagada.

Katsun õhtuti ikka vaadata ETV spordiuudiste kokkuvõtet, kuigi päeva peale olen olulisematest sündmustest nagunii ülevaate kätte saanud. Nüüd, kui olete märganud, läheb spordisaade sujuvalt üle jalgpallistuudioks. 

Jalgpalli teemal olen esitanud väljakutse (tobe toortõlge ingliskeelsest challenge’ist, sest väljakutse, nagu ütles tabavalt Edasi/Postimehe omaaegne legendaarne keeletoimetaja Helju Vals, enda sõnul mitte niivõrd keeleline, vaid pigem meeleline), kes suudab hoiduda MMi vaatamisest nagu minagi. Ma ei ole siiamaani vaadanud ühtegi minutit ühegi mängu otseülekandest ega kavatse seda ka edaspidi teha – see on puhas aja raiskamine (ja aeg on teatavasti taastumatu ressurss). See, muide, ei ole mul esimene kord. Ka üle-eelmist MMi ei vaadanud ma minutitki ja oleks samaga saanud hakkama ka eelmise MMi puhul, kui üks lähikondlane, kes külas oli, poleks hakanud finaalmängu penaltiseeriat vaatama – no vaatasin siis ka, ja ausalt, mul oli täiesti ükskõik (miks peakski teisiti olema?!), kas võidab Prantsusmaa või Argentina.

Mis mind õhtuti käima jäänud teleri jalgpallistuudios imestama paneb (jah, mõne minuti järel olen lülitanud teleri välja või vahetanud kanalit), on see, millise hirmpühendunud hoiaku on võtnud Aet Süvari (küllap võtaks ka teised ETV reporterid-kommentaatorid, lihtsalt seni pole neid selles olukorras juhtunud nägema), kui on hakanud stuudiokülalisi intervjueerima. Ta läheneb noile samasuguse tõsidusega, nagu Andres Kuusk, Mirko Ojakivi või Johannes Tralla, kes hakkavad „Esimeses  stuudios” mingil tõesti tähtsal teemal „grillima” mõnda poliitikut. 

See kõrvalpilk, mida vaja oleks, võiks jalgpallistuudiolistelt vahel küsida, kas see kõik pole naeruväärne – lahata meile võõraste ja enamasti kaugete maade jalgpallureid, nagu oleks tegu mingit sõda lõpetavate rahuläbirääkimiste osalejate analüüsiga. Imestan ja küsin endamisi, mis on sel ebaolulisel teemal nii tõsimeelselt targutamise mõte. Milline peaks tegelikult olema avalik huvi – avalik huvi, mida peab vahendama ja esindama rahvusringhääling? 

Teeme võrdluse: kas te peaks seda normaalseks, kui keegi kutsuks teid – oletame, et te olete järgnevalt mainitavatel aladel 1) isikliku kogemusega ja 2) kiibitseja tasemel huvivaatleja – ETV stuudiosse lahkama Tour de France’i mõne meeskonna esinemist ja taktikat senistel etappidel või arutlema, mida on näidanud kergejõustiku MMil 800 meetri eeljooksud ja poolfinaalid, ja teete seda sügavamõttelise intervjueeritava utsitamisel nii, nagu oleks tegu maailma ühe tähtsama küsimusega?

Kas pole aeg ükskord täiskasvanuks saada? Süvari on 48. Anu Säärits 53. Tiit Karuks ütles mulle juba 1980ndate lõpus, kui olin ajakirjandustudengina Spordilehes suvepraktikal: „Kui kaua sa ikka nendest sekundites ja sentimeetrites kaevad?”

Mulle tundub, et mida kauemaks keegi kaevama jääb, seda totakam see kõik kaine, elulise mõistusega kõrvaltvaatajaile paistab. Aga kes ennast vähemõttekaist asjust kaasa laseb haarata, see ei märka, muidugi, midagi eriskummalist. Sest tal puudub arukas kõrvalpilk.

Fotod 1 ja 2: Brasiilia jalgpallifännid enne Brasiilia koondise mängu Haiti vastu 19. juunil Philadelphias. Fotode autor: Chine Nouvelle / SIPA/Scanpix (1) ja Reuters/Scanpix (2)
Fotod 3-5: Fännid Türgi ja Paraguay mängul 19. juunil Santa Claras Californias. Fotode autor: Reuters/Scanpix