Pullerits: Kas teile ei tundu jalgpalli tõsimeelne üledoseerimine naeruväärne?
Selleks et olukordi adekvaatselt hinnata, on alati vaja kõrvalpilku. Kes on kõrvuni milleski sees, ei suuda enam situatsiooni arukalt jagada.
Katsun õhtuti ikka vaadata ETV spordiuudiste kokkuvõtet, kuigi päeva peale olen olulisematest sündmustest nagunii ülevaate kätte saanud. Nüüd, kui olete märganud, läheb spordisaade sujuvalt üle jalgpallistuudioks. Jalgpalli teemal olen esitanud väljakutse (tobe toortõlge ingliskeelsest challenge’ist, sest väljakutse, nagu ütles tabavalt Edasi/Postimehe omaaegne legendaarne keeletoimetaja Helju Vals, enda sõnul mitte niivõrd keeleline, vaid pigem meeleline), kes suudab hoiduda MMi vaatamisest nagu minagi. Ma ei ole siiamaani vaadanud ühtegi minutit ühegi mängu otseülekandest ega kavatse seda ka edaspidi teha – see on puhas aja raiskamine (ja aeg on teatavasti taastumatu ressurss). See, muide, ei ole mul esimene kord. Ka üle-eelmist MMi ei vaadanud ma minutitki ja oleks samaga saanud hakkama ka eelmise MMi puhul, kui üks lähikondlane, kes külas oli, poleks hakanud finaalmängu penaltiseeriat vaatama – no vaatasin siis ka, ja ausalt, mul oli täiesti ükskõik (miks peakski teisiti olema?!), kas võidab Prantsusmaa või Argentina.Mis mind õhtuti käima jäänud teleri jalgpallistuudios imestama paneb (jah, mõne minuti järel olen lülitanud teleri välja või vahetanud kanalit), on see, millise hirmpühendunud hoiaku on võtnud Aet Süvari (küllap võtaks ka teised ETV reporterid-kommentaatorid, lihtsalt seni pole neid selles olukorras juhtunud nägema), kui on hakanud stuudiokülalisi intervjueerima. Ta läheneb noile samasuguse tõsidusega, nagu Andres Kuusk, Mirko Ojakivi või Johannes Tralla, kes hakkavad „Esimeses stuudios” mingil tõesti tähtsal teemal „grillima” mõnda poliitikut.
See kõrvalpilk, mida vaja oleks, võiks jalgpallistuudiolistelt vahel küsida, kas see kõik pole naeruväärne – lahata meile võõraste ja enamasti kaugete maade jalgpallureid, nagu oleks tegu mingit sõda lõpetavate rahuläbirääkimiste osalejate analüüsiga. Imestan ja küsin endamisi, mis on sel ebaolulisel teemal nii tõsimeelselt targutamise mõte. Milline peaks tegelikult olema avalik huvi – avalik huvi, mida peab vahendama ja esindama rahvusringhääling? Teeme võrdluse: kas te peaks seda normaalseks, kui keegi kutsuks teid – oletame, et te olete järgnevalt mainitavatel aladel 1) isikliku kogemusega ja 2) kiibitseja tasemel huvivaatleja – ETV stuudiosse lahkama Tour de France’i mõne meeskonna esinemist ja taktikat senistel etappidel või arutlema, mida on näidanud kergejõustiku MMil 800 meetri eeljooksud ja poolfinaalid, ja teete seda sügavamõttelise intervjueeritava utsitamisel nii, nagu oleks tegu maailma ühe tähtsama küsimusega?Kas pole aeg ükskord täiskasvanuks saada? Süvari on 48. Anu Säärits 53. Tiit Karuks ütles mulle juba 1980ndate lõpus, kui olin ajakirjandustudengina Spordilehes suvepraktikal: „Kui kaua sa ikka nendest sekundites ja sentimeetrites kaevad?”
Mulle tundub, et mida kauemaks keegi kaevama jääb, seda totakam see kõik kaine, elulise mõistusega kõrvaltvaatajaile paistab. Aga kes ennast vähemõttekaist asjust kaasa laseb haarata, see ei märka, muidugi, midagi eriskummalist. Sest tal puudub arukas kõrvalpilk.
Fotod 1 ja 2: Brasiilia jalgpallifännid enne Brasiilia koondise mängu Haiti vastu 19. juunil Philadelphias. Fotode autor: Chine Nouvelle / SIPA/Scanpix (1) ja Reuters/Scanpix (2)
Fotod 3-5: Fännid Türgi ja Paraguay mängul 19. juunil Santa Claras Californias. Fotode autor: Reuters/Scanpix






20 Kommentaarid:
2. ja 3. pilt meeldivad enim - hästi doseeritud sissekanne.
Jalgpallistuudiot ei vaata, küll aga tavaliselt õhtu esimest mängu, siis ei lähe asi öö peale. Sellest piisab.
väga vabandan juba ette ja loodetavasti blogiboss kommentaari ei kustuta, aga oleme leidnud perekonnas vana Tiisleri jalkaõhina (mida ta hakkas juba 2 nädalat varem spordiuudiste lõpus kõigile vaatajatele meelde meelde tuletama, a la - on jäänud 14. päeva maailma suurima spordiürituse alguseni, ootame) kohta sõnakombinatsiooni "kiimane ärevus". vabandan veelkord sõnakasutuse pärast, aga no nii on, seda ei saa kohe kuidagi teistmoodi kirjeldada...
Vutti kohta on küsimus, et mida teeb reiting. Pulleritsu arvamus ei loe, loeb reiting. See on oluline. Ja siis võrdleme seda allles teiste sama reitinguga saadetega.
Mind häirivad rohkem logopeedilised probleemid. Üks kommentaator ERRis on hädas "L" tähega, hääldab kui lätlane või mis.
Vana Tiisler peksab eetris ikka täielikult segast, hõigub mingeid totakaid hüüdlauseid, rebib enda arvates korralikult kildu jne. Reaalselt mees lällutab midagi, mis ei lähe absoluutselt kokku ekraanil toimuvaga.
Ma kah ei vaata enam, peaaegu üldse ei paku huvi, lapsena küll joonisin tabeleid vastavasse vihikusse jne. Liiga palju meeskondi mängib praegu, pole seda creme de la creme tunnet enam. Iga neljas planeedi Maa riik MMil, no mida kuradit! :) Tulevikus võiks veel 16 või 32 satsi juurde võtta, miks mitte, sel juhul saaks juba 80 osalejat -- noh, see oleks omapärane ja hulluks ajav meediavoog kindlasti ja Eesti oma kunagise FIFA edetabeli tippkohaga (58.) oleks ehk kah ree peale mahtunud.
Tõsiselt jälgisin eriti 1994. aasta MMi ja ka 1998. aasta oma (mõlemal 24 satsi), pärast seda lubati juba 32 satsi ja tundus, et läheb liiga kirjuks ära ja "igaüks saab MMile".
24 satsi olekski ehk optimaalne, kõigist maailmajagudest piisavalt osalejaid, seetõttu mitmekesine. 16 oleks küllap veel elitaarsem, aga ilmselt peetaks kellegi meelest diskrimineerimiseks, demokraatlik maailm siiski, rohkemad peavad saama võimaluse. :)
Huvitav tabel! Kuni 1978. aastani oligi 16 meeskonda: https://www.fifa.com/en/tournaments/mens/worldcup/articles/number-teams-every-edition
Eelteismeline poeg küll praegu huviga vaatab isegi alagrupimänge (sülearvutist punnitab vaadata, kotid magamatusest silmade all! :), nii et koolijõmpsikatele pakub vist ikkagi põnevust kogu asi nagu meilegi omal ajal. Nemad ju ei oska tajuda, et "seda kõike on liiga palju", kuna võrdlusmoment puudub. Selles mõttes äge tegelt. Finaali ilmselt kah vaatan, võib-olla ka poolfonaale, ehk on toredad perekondlikud sündmused lihtsalt.
Nii jalgpall kui korvpall on üledoseeritud.
Noorte sport on täiesti pildist väljas ja tühine jutt et propageerime ja edendamine.
Öuukas
D. Saarnakil on probleem s-tähega.
Nii nagu Pullerits ei saa aru, et jalgpall ongi kogu elu, nii ei saa Süvari aru, miks jalgpall pole kogu elu. Lihtsalt ajupoolkerad on vahetuses, nii lihtne see ongi. Anatoomiline eripära.
Ehtne näide kuidas vana mees ennast lolliks teeb. Talvel kohtab ju sama, kui laskesuusa ülekanded hakkavad.
Ma võiks veel aru saada, et PP arvates on jalgpall kogu elu, aga näha teleekraanil naisterahvast jalkafanaatikut...
Ma olen naisi hinnanud arukamaks sugupooleks, aga on nendegi hulgas erandeid.
Kes teist tahaks, et te naine fännaks teles õhtust õhtusse jalgpalli?
Mitte ainult õhtul, vaid tõuseb öösel ülesse, et kell 04.00 mängu vaadata :-)
Eestis toimuvad väga vinged spordivõistlused millest piuksugi ei jõua meediasse. Isegi laste, noorte, juuniorite sportimisi oleks vaja tuua iga päev meediasse, sh.sotsiaalmeediasse. Miks? Eks ikka imnustab kui rahvas näeb ja lapsed samuti.Nii jõuavad ka spordikauged liikuma.
Alaliidud ja kes iganes igal spordialal nagu ei teekski tööd...meediasse ei jõua miskit.
Kuido
Spordileht läks hingusele, see ei kõneta inimesi. Totalisatori sport õitseb.
Tunnen kaasa. :(
Samal ajal Pm - https://arvamus.postimees.ee/8492323/indrek-schwede-sport-on-meelelahutus-jalgpall-midagi-enamat Siit analooge tuues võiks Eesti identiteet olla kraavikaevamine (T&Õ)
Andres, aga nii ongi, vt mu tänast lugu:
https://www.postimees.ee/8495430/ukraina-eesliinil-voitlev-eestlane-peab-vajalikuks-rajada-eestis-tugevam-kaitseliin
Spordireporter peabki ju sporti fännama ja vaatajatele emotsiooni edasi andma. Kes tahab näha ekraanil emotsioonitut kalanäoga spordireporterit tuimalt tulemusi ette lugemas?
Spordi suursündmustest saab igaüks midagi.
Jalkahuvilised kuu aega jalgpalli, talispordi ja olümpiahuvilised said veebruaris oma 2 ja pool nädalat, laskesuusahuvilised said oma 12 etappi (kirsina tordil ühe neist Otepääl) ja MM-i talvel -- igaühele oma.
Priit Pullerits saab ka võimaluse oma ego presenteerida ning väita, et ta ei vaata ei jalgpalli ega laskesuusatamist. Kõik on rahul, igaühele oma.
Telekanalid ja meediaorganisatsioonid (Postimees sealhulgas) pööravad aga tähelepanu vaatajate/lugejate numbritele, mitte mõne ajakirjaniku egotripile.
Hääd jalkasuve ja head novembri lõpus algavat uut laskesuusa-aastat kõikidele huvilistele. Laskesuusa MM on veebruaris Otepääl, piletimüük edeneb jõudsalt (endalgi piletid olemas), seega igaühele oma, meil vaba maa.
Postita kommentaar
<< Esileht