Marek Lemsalu: suure sportimise kahjulikkusest hakatakse aru saama alles siis, kui midagi juhtub

Selle nädala algul sain kokku Marek Lemsaluga, omaaegse Eesti jalgpallikoondise kapteniga, kellega olema mõõtu võtnud nii suusa- kui rattarajal, ning rääkisime rohkem kui poolteist tundi. Näiteks sellest, millest Eesti jalgpallureil puudu jääb – kas või kiiruslikust tehnikast. Aga samuti sellest, kuidas ta omal ajal kõvades Lääne klubides testimas käis, sh FC Liverpoolis – koguni kaks korda. Eks täpsemalt saate lugeda minu intervjuust temaga – palun väga! 

Meil tuli juttu ka sellest, mis jälje jalgpall ja üldse tippsport organismile jätavad.

Kas keha kuskilt tunda ka annab? 

Puus. Mäletan hästi täpselt, kuidas ma umbes 2003 ühes Norra kõrgliiga mängus maandusin valesti ja tundsin, et puusas käis laks. Tõenäoliselt lõi mingi kõhre puruks või tekitas prao ja sealt hakkas ilmselt asi arenema. Hooajavälisel ajal lõi äkki põletiku sisse. Puus oli täiega valus. Võtsin tablette, sain põletiku maha ja siis oli asi unustatud. Mängisin veel viis aastat edasi, aga siis hakkasin vaikselt ikkagi tundma, et puusa liikumine on piiratud. Ma ei saanud enam jalga igas suunas vabalt liigutada, kogu aeg oli kubemelihas pinges.
Lõpuks oli nii, et ei saanud sokki ka jalga, nii valus oli. Lonkasin täitsa. See kestis väga pikalt. Vahepeal tegin mingi puusapuhastuse. Ma ei uskunud, et asi on väga hull. Aga kolm aastat hiljem, see oli vist 2018, tegin ikkagi puusavahetuse. Puusapuhastus ei aita midagi, see on suht mõttetu. Kui keegi mõtleks selle peale, siis ütleks, et ärge tehke.
Nüüd on mul teise jalaga samamoodi: kuskil lõi põletiku sisse, tunnen, et on valus. Seega on teada, et nüüd hakkab [operatsiooni] aeg vaikselt kätte jõudma. 

Nii et puusahädad on jalgpalliplatsil kolki saamise tagajärg? 

Arvan, et üks asi on koormus. Mul on mõned koondisekaaslastest sõbrad, kellel ei ole puusaliigest vahetatud, ja on väga mitmed, kellel on vahetatud. (Loetleb kiirelt mitu endist mängijat.) Natuke tuleb geneetika ka mängu: mõni on võib-olla pisut nõrgem.

Kui lähed hooaja jooksul ikkagi paarkümmend korda õhuvõitlusse ja maandud selle järel kõmdi! küljele, siis ei saa see ju tulemuseta jääda.  

See on julm, julm. See on ikka väga karm. Kui oled üle viiskümne, siis oleme ausad, ütle mulle üks tippspordi kontaktala, mis on kehale kasulik! Veel hullem variant on see, kui need, kes pole elus midagi teinud, hakkavad maratone läbima – see on täitsa absurdne! Vaata, milline triatloni buum on! Võid ju öelda, et tulge mõistusele, see ei ole kehale kasulik. Aga kedagi ei huvita. Sellest hakatakse aru saama alles siis, kui midagi juhtub.
Arvan, et kontaktalal tippsporti teha ilma kolme kuni viie operatsioonita ei ole võimalik. Tean, et mõnel on neid üle kümne. Mul on endisest koondislasest sõber, kellel on ainuüksi põlve ristatisidet lõigatud kaks korda. Ja siis on kaks head sõpra, kes ka noorpõlves mängisid jalgpalli, olid mõlemad andekad, aga jätsid järele. Nemad ei räägi põlvede või puusade hädadest. Nendest räägivad ainult need, kes on ennast totaalselt ära ruunanud.

Fotod: Eesti jalgpallikoondise endine kapten Marek Lemsalu 29. juunil Niitvälja golfiväljakul. Fotode autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix